Jää hüvasti kallis onu Peeter!

Jõulueelne postitus seekord kurbades toonides.
Neljapäeva õhtul sain emalt kõne, et onu Peeter on surnud. Ärasaatmine ja peied olid täna. Lähedasemate omakeste ja ilmselt ka tema enda soovil ta tuhastati. Kogu üritus oli väga armas, siiras ja soe. Ja ehkki mu hinges on sellega rahu ja ma olin kindel, et ma ei nuta, siis töinasin ma siiski korralikult.
Peeter oli kõige parem onu, keda lapsed võiks tahta. Täiskasvanueas ma temaga väga tihedalt ei suhelnud ja nagu ikka, on sellest nüüd kahju. Ta oli väga tore ja hea inimene. Viimased aastad aga laastas Tema tervist väga armutult väga raske haigus. Seda kohe nii julmalt ja armutult, et tahes tahtmata mõtlen, et no mis karmavõlga Ta küll maksma pidi, et Teda nii hirmsasti karistati... Selles elus oli Ta küll igati hea ja soe inimene ja poleks ilmaski sellist saatust ära teeninud. Just nende viimaste aastate vaevade taustal oli Tema lahkumine kergendus. Eelkõige Talle endale aga tegelikult ka elukaaslasele, kes on olnud tugevam ja hoolivam, kui nii mõnigi inimene suudaks olla.
Parem õudne lõpp, kui lõputu õudus. Palun kergemat karistust selliste mõtete eest, aga nii see paraku on. Õnneks ei olnud see lõpp ise ka otseselt õudne. Vaikne ja valutu ja rahulik olevat kõik olnud. Olgu muld talle kergening ma loodan südamest, et mis iganes võlgu ta oma kannatustega tasus, et need on nüüd lõplikult tasutud ja ta hing saab rahu.

Mulle jäävad Teda alatiseks meenutama apelsinid ja akordion. Jõuluvana mängimine ning soojus ja armastus, millega ta meid alati lapsepõlves kostitas. Viimastest aegadest Tema uskumatu tugevus, et mitte saatuse all päriselt murduda. Tema pühendumus positiivsusele ja sugulastega suhete hoidmisele.

Puhka rahus kallis Peeter! Jään Sind alati mäletama sooja tundega.