Nuniii, vahepeal ma olen mõelnud mitu korda ennast tühjaks kirjutada, aga õhtul olen nii nii vässu, et lihtsalt ei jaksa oma mõtteid enam koondada. Aga siit siis tuleb ülevaade viimasest kahest omaette ratsutamisest jaaaa siis lõppu kiunu ja hala muudel elulistel teemadel.
Esmaspäev. 1.12.2014
I jõudis 7ks koju ja kimasin talli. Oii oii kui külm oli :s Panin Otto valmis, tema õhtusöögi kuuma veega likku ja suundusin maneezi. Sammu käies hakkas ta taga otsas silmi punnitama nagu ikka. Paar korda püüdis mulle selgeks teha, et paremoleks sealt kiiremas korras evakueeruda aga säärest päris mööda siisiki ei tüginud. Ja siis saabus maneezi lisaks üks hobune kordel. Ilm oli kpülm ja kõik hobused sellest parasjagu sapsu täis. Nii ka see tupsujalg, kes ei häbenenud oma energiülejääkidest vabaneda. Kordehobuse esimese korralik hüppe hetkel olin mina Ottokaga taga otsas ja seal olles ehmatas ta kordehobuse madina peale ennast ajutuks :s Püüdsin mis ma püüdsin talle selgeks teha, et kõik on korras ja pole vaja pabistada, siis sammust rohkemat teha polnud lootsustki.
Läksin siis maneezi etteotsa, aga kordetaja oli ka seal, et vältida maneezi ringaugu tegemist pidevalt samas kohas kordetades. Ja kuna see hopsik seal kordel möllu pani, siis oli Ottokas veendudnud, et see pole mitte hobune, vaid kiskja, ning värises nagu haavaleht.
Uhhhh ma olin tige selle olukorra peale. Keegi ei teinud midagi valesti ega pahasti, lihtsalt kõik asjad jooksid kokku. Kui kordedaja oli lõpuks lahkunud, siis jamasin veel u 15 minutit enne, kui Ottokas oma põgenenud ajud üles leidis ja suutis keskenduda. Tegi natuke head treevi ja lõpetasin ära. Jalutasinnatuke ja oligi kogu mu trenn -.-
Ma ei tea mis tal viga hakkas. Tavaliselt, kui ta millegi pärast pabistab, siis ma annan talle natuke aega ja ta rahuneb päris ruttu. Natuke väristab jalakest ja kui midagi halba ei juhtu ja ma ise rahulik olen, siis vaatab et polegi hullu. Tookord aga oli ta nagu ära vahetatud. Ma ei hakanud teda kiusama ka ja olin täiesti rahulik ja kannatlik. Ootasin ja ootasingi ära, millal ta suutis keskenduda ning oligi moos. Eks kõigil juhtub.. ka paremates peredes :)
Kolmapäev. 3.12.2014
Vahemärkuseks niipalju, et teisipäeval oli JB-l hüppetrenn, mis läks ülihästi.
Aga et siis minu tänane trennike.
Ma otsustasin kohe kui ise uuesti sõitma hakkasin, et hakkan samm-haaval ka oma täisistaku kallal vaeva nägema. Tasapisi ja nipalju kui mu selg lubab. Kui jõuan lisaks hüppetrennile veel sõitma siis järgmine prioroteet on istakutrenn ja siis kui juhtub ime ja ma veel jõuan, siis teen mis just huvitav tundub :)
Täna oli siis istakutrenn, kuina esmaspäeval ma käisin pm sammu. Tegin natuke sooja ette ja hakkasin pusima. Alguses olime Ottoga mõlemad nats pinges, aga siis läks hobune väga mõnusaks ja ma suutsin ka õige asendi leida ja oli isegi istutav :D Tegin palju üleminekuid ka. Galopp-traav ära istumine tuleb juba tasapisi välja, kui mul õnnestub enne korralik olla ja poolpeatus teha. Kui ma lohh olen, siis vajub Otto laia traavi ja siis ma ei istu seal mingi väega :D
Aga täna ma olin hoolas. Täna ma olin keskendudnu ja täna ma ei olnud lohh. Pusisin ja pingutasin hoolega ja tore oli trenni lõpus tõdeda, et sõitsin peaaeu terve trenni täisistakus :) Jah, ma ei suuda veel niipalju, et ma hobuselt ka midagi samal ajal nõuda saaks. Teen ringikesi ja kaari, et ta oleks võimalikult lõdvestunud ja "tiksuks" rahulikult ja ühtlaselt. Ma olen kogu aeg olnud seda usku, et enne nõua endalt ja alles siis hobuselt ning kuna ma ise ei olegi hetkel rohkemaks võimeline, siis esmalt tegelen endaga. Küll jõuan veel ilusaid volte ja sirgeid diagonaale ka küsida :) Kuhu mul ikka kiire :D
AND...
Ma andsin end veska võistlustele üles :S Uhhuhhhuhhhuuuu skeeri as hell :D Tegelt on hullult äge ka aga hirmus on kaaaaa. Mul pole õrna aimu ka, kas mu valged püksid ikka mahuvad jalga :D Redikast rääkimata :p See vajab nats kohendamist ka ju ja ma ei kujuta ette, kas ma jõuan sellega tegeleda :s Võibolla peaks kuhugi õmbleja juurde viima....
Nuniii siit tuleb muu jutt:
Eile olid mõlemad lapsed kodus. J-l on ulmenohu, mis tänaseks juba ka bronhhi kolis. Here we go again :( Õnneks on meil kodus nagu väike apteek ja valikus on piisavalt erinevaid medikamente tema haiguse ohjamiseks.
Poja oli kodus, sest ei tahtnud aeda minna. Ja assa nuga, kus tal oli alles tuju. Igast väikesest asjast kiskus tüli üles. Nokkis mu närve nina kaudu välja. Ma saan aru, et tal on mure (millest ta täna õnneks rääkis ka, kuid millele pole mul küll kerget lahendust pakkuda) ja et ta ei oska seda pinget enda sees kuidagi muudmoodi välja elada, aga no jeebus mariia... Kust ma peaks sellise ahvi kannatuse võtma, et mitte tema pidevatele provokatsioonidele alluda ise samal ajal meie kodus kehtivaid reegleid siiski järgides ja mitte lastes tal piiridest teerulline üle lasta. Aga no hakkama saime selle raske päevaga ja täna oli parem päev. Iegi mure räägiti mulle ära, ehkki kahjuks ei ole selelle muud lahendust, kui DK peab lihtsalt olukorraga leppima. Life sucks you know :(
Aaaga nüüd siis vingumise tipphetk. Kes teab, see teab, et mul varastati septembris ära rahakott. Käisin politseis ja tegin kõik vajaliku jne jne. Asjaga seotud osapooltest üks oli väga vastutulelik ja...... nagu täna selgus, siis valelik. Ilgem jama on jälle lahti ja kuna ma ei tohi ilmselt uurimise huvides midgi öelda ega rääkida, siis als ta jääda, aga no tuju keeras ikka täitsa pekki.
Tulin tallist koju ise täiesti õnnes oma toreda trenni üle ja siis babahhhhhh. Nõõõõmeeee. Aga no ma tunnen, et ma lihtsalt ei saa lasta sellistel jamadel ennast väga rivist välja lüüa. Tegelen probleemiga ja püüan võimalikult kiiresti lahenduse leida. Muud ma ju nagunii teha ei saa.
Ja veel. Ma sain oma kasutatud veredused täna kätte ja tallis selgus, et neil on vist kummid lühemaks tehtud.. Üli nõme. Need, mis ma proovisin, olid täiesti ok, aga need ei lähe kinni. Absurditeater. MA olen elutige, sest no mul on VAJA kaitsmeid, sest hetkel need trennikad lihtsalt lagunevad käe vahele ära vasrsti :s
No comments:
Post a Comment