Täna oli siis uue alguse esimene katsetus. Veskas 80cm. Lubasin ju omale, et madalamat ma enam ei sõida ja nii on. Sellest võin taganeda juhul, kui sõidan nt väga noore/kogenematu hobusega, aga muidu mitte.
Transpordi sain T-ga ja ta tuli mulle hommikul järele ka. Tallis saime üsna kiirelt kõik tehtud ja hakkasime laadima. Ottokas läks ees ja ta isegi natuke vaatas seda uut treikut, millega ta varem sõitnud ei olnud. Veits nuusutas ja uuris ja tuli peale. Sõpsik oli ka natuke umbusaldav, aga tuli siiski kohe esimesel katsel autosse. Olime igaks juhuks arvestanud laadimisele 30min, aga läks 3.
Kohale saime mõnusa varuga ja see oli nii hea! Panin Otto boksi ja tõin asjad. Vaatasin natuke 70cm sõite, maksin stardika ära ja nunnutasin Ottokat.
Kui rada vaatama sai minna, siis tahtsinküll appi karjuda. Süsteem oli 7,5 lattaed-lattaed. Mulle ei meeldi aed-aed :( Mul pole nendega eriti head suhted. Aga no see selleks. Esimese osa pöörded olid enamus selles suhtes ok, et mul oli piisavalt kohti, kus Ottokat "seina põrkest" tagasi võtta, Aga 1 pööre oli ikka väga vastik. Teise osa rada aga oli väga vastik. Ühel koral oli valida 2 kitsa pilu vahel, kust läbi pugeda ja no ma kardan selliseid kohti, sest Ottokas võib hakata vale tõkke poole tassima. Aga no mis seal ikka. Rada oli selline nagu oli. Käisin vel 1 korra raja läbi ja mõtlesin täpselt mida ma kus peaksin tegema. Kus pole mõtetki tagasi sikutama hakata ja kus on head kohad poolpeatuste jaoks. Kus on vaja väljast säärega rohkem keerata ja kus ma hiljemalt oma tagumendi sadulasse pean saama.
Siis lippasin Otto juurde. JB oli ka kohale jõudnud ja Ottokas oli juba riides. Panin turvaka selga ja kaska pähe ja läksin jalutama.
Soojendada ei olnud väga võimalik. Jube vastik veskas selline lahendus, kus on maneezist ots soojenduseks eraldatud. Seal on alati kaos. Nt sõitsin traavi suunaga vasakule ja mingi poniratsanik reaalselt sõitis mulle otse vastu. Jäin seisma ja tema sai ak õnneks pidama aga vahtis mind nagu tonti seal rajal.. et noh.. mis passid ees.. Ütlesin siis viisakalt, et kallis laps peaks ikka parema käe reeglitest palun kinni ja siis ta koristas ennast eest ära.
Tegin läbi häda paar kõksu lattaial ja okserit tulin just 3 korda. Kuna viimane tuli mõnus terav tõuge ilusa kaarega, siis ma rohkem ei hakanudki hüppama. Tegin mõned leminekud ja poolpeatused ja käisin sammu.
Sõit:
Kella anti suht ruttu ja tervitada ma ei jõudnudki. Mõtlesin, et okei.. lähme siis. Mina üksi oma Ottokesega saan ise hakkama.
1. Esimesele tõkkele oli mõnus tõmme aga ei rapsinud, klappis. Võtsin nurgas tagasi ja oplaaaaa peaaegu tuli traavi :D Väike pööre ja siis nägi tõket,
2. Haaras pealeja klappis ilusti.
3s oli seotud 5 fuled ja okser. Selles vahes natuke lappas, aga vahe õnneks sobis.
4. Edasi oli vasakule ja siis väga väike pööre nurgast välja ja
5s tõke oli seotud 3 fuleed lattaed. Rahustasin häälega ja klappis ilusti.
6. Süsteem. rahustasin aga natuke ikka tõmbas palju peale, kuid õnneks oli vahe täitsa okei.
7. Jube väiksest pöördest lattaed.
8. okser kaarelt 5 fuleed. Korraks tahtis minna otse ette jäänud tõket, aga vastas poolpeatusele supperilusti ja hüppas nii mõnusalt.
II osa
9. Sama mis nr 2.
10. Süsteem teiselt poolt, kuhu peale keeramiseks oli 2 varianti ja mõlemad olid läbi lukuaugu pugemised. Valisin küll kitsama pöörde aga laiema vahe. Sõitsin kaare ja võtsin ta peaaegu traavi. Rahustasin kõva häälega ja ehkki tavahtis neid kahele poole jäänud tõkkeid punnis silmadega ja tahtis küll hele küll teisele minna, siis saime ikka sealt praost läbi. Süsteem ise oli ok.
11. nr 5 teiselt poolt. Klappis.
12. nr 1. Oleks pidanud tulema jälle sealt praost, aga tulin suurema kaarega.
13. nr 3. Oli valida kas üsna väike pööe kohe peale 12ndat või siis suuur kaar ja järs pööre süsteemi eest. Ma ei hakanud riskima sellega, et ta mind süsteemile tassib ja tegin väikse pöörde. Ottokas õnneks keerab väga hästi, kui ei ole segavaid faktoreid- tõkkeid, mis võiks olla hüpatavad antud trajektoorilt :p
Ja oligi kõik.
Esimest korda (nooo ok ok, vb on varem ka olnud, aa hetkel ei meenu lihtsalt) oli mul selline tunne, et ta ei tassi mind ringi. Et kui ma võtan natuke ratset, siis ta ka reaalselt vastab sellele. Ilmselt ma seetõttu vütsin teda kohati isegi liigselt tagasi ning oleksin võinud hoopis ainult juhtimisele keskenduda, aga no parem see, kui kontrollimattu kihutamine. (mis toimus meil neljapäevases hüppetrennis näiteks :D )
See tunne, et ma tean mis ma rajal teha tahan ja et hobune siis ka teeb neid asju.. See oli nii mõnus. Tavaliselt ma lähen parkuuri sõitma ja olen nagu peata kana- mõelda ei suuda ja hirmust on süda saapasääres. Täna ma mõtlesin ja tegutsesin. Ma ei tea kui kena või kole see kõrvalt paistis. Ma ei mäleta üldsee, kas mu käsi oli üleval või all, aga tunne oli hea ja koostöö hobusega olemas. Ja see on peamine!
Järgmine võistlus on juba nädala pärast meie oma kodune treeningsuts. Hetkel ma ootan põnevusega, ehkki tean mismoodi ma õhtu enne ikka närvi lähen :p
No comments:
Post a Comment