Esiti ei suutnud ma leida head jalusepikkust. Ma ei tea mis värk sellega oli, aga auk lühemaks tundus liiga lühike ja auk pikemaks jälle liiga pikk. No ei olnud kuidagi mugav :s Ja ma ei leidnud kuidagi head tasakaalu ja asendit. Eilne öö oli J-l raske ja ta karjus tunde. Just karju, mitte ei nutnud, sest pisaraid ei olnud. Trall hakkas u 1st (ma olin just just uinunud) ja kestis 5ni. Seega ma olin suht magamata ja vedel. Otsustasin, et lähen ikka trenni, sest ma niiväga tahtsin minna, ja pingutan palju jaksan.
Keskenduda oli tõsiselt raske. Väsimus andis tunda ja no ei olnud head tunnet. Kuulasin treenerit ja püüdsin teha mis kästi. Mõtlesin rohkem jalgadele ja käed tegid omi asju. Juhtimine lonkas ja pööretes vajus Ottokas õlaga välja, sest ma eis uutnud teda korralikult koridoris hoida. Mu oma kere oli vedel ja lödi ja see andis tunda. AGA ottokas oli täna kuld!
Keskenduda oli tõsiselt raske. Väsimus andis tunda ja no ei olnud head tunnet. Kuulasin treenerit ja püüdsin teha mis kästi. Mõtlesin rohkem jalgadele ja käed tegid omi asju. Juhtimine lonkas ja pööretes vajus Ottokas õlaga välja, sest ma eis uutnud teda korralikult koridoris hoida. Mu oma kere oli vedel ja lödi ja see andis tunda. AGA ottokas oli täna kuld!
Soojenduses jooksis väga mõnusalt. Natuke palju toetas eest ja ei läinud nii hästi läbi, aga samas vastas ilusti poolpeatustele. Hakkasime siis hüppama. Katse 1: vasakust jalast lattaed. Lähenedes tempo oli hea, tagant töötas ilusti. Tõke oli väike ja sättisin põhja. Samm klappis, rütm püsis ja siis kolaki... Otto tõukas varem ära ja tegi hiigelhüppe. OK, katse 2: Võtsin naatuke rohkem kokku aga ikka sama jama. Katse 3: R tõstis tõket ja täpselt sama. Ma ei saanudki aru, mida ma valesti tegin, sest Ottokas ei tassinud mind üldse, ei kiirendanud, kõik oli ok ja oleks pidanud ilusti klappima ja siis ta lampi paugutas kaugelt mingeid hiigelhüppeid. R pani siis valimislati ette ja see toimis. Tegime suunaka ja tõke muudkui kerkis. Otto hüppas megahästi! Ma olin lausa üllatunud, kui ilusti ta rütmis püsis. Kahjuks oli mul endal liimist lahti tunne ja ma ei suutnud kuidagi salvestada, et mida ja kuidas ma tegin, et sellest võimalikult palju õppida.
Järgmiseks tulime kohe 2 tk jutti. Okser nurka ja lattaed tagasipöördega nurgast välja. Otto hüppas ilusti, sammud klappisid, aga ma ei mäleta mis tunne mul oli. Mida mu keha tegi.. Ja see on täiega nõme :( Ma mäletan ainult, et olin kohutavalt väsinud ja pabinas. Vägagi pabinas just sellepärast, et olin nii väsinud. Kartsin kogu aeg et teen mingi jubeda jama kokku, sest ei suuda keskenduda või jääb jalga väheks või midagi. Võibolla Ottokas sellpärast oligi nii tubli, et ma omaarust ikka kütsin kogu aeg päris palju edasi, sest olin hirmul, et jalga jääb väheks, kui ta peaks tõkke ees kõhklema.
Noo ja siis tuligi ära minu hiigelhaug.
Tulime järjest 4 tõket. Valge aed tagumisest nugrast välja. Edasi oli soojenduseks olnud lattaed otse kodu poole seotult 6 fuleed. Siis nurgast välja okser ja kaarelt jälle nurka valge aed 7 sammuga. Esimesed 2 olid täitsa ok. Otto oli väga enesekindel. Ja siis nurgast välja okser... Ma ei saanud aru kas on ok rütm v ei ole. Kesekndusin pöördele ja omaarust tegin selle ilusti korralikult ära, aga sammu ei näinud üldse. No kohe üldse mitte. Viimasel hetkel sain aru, et pekki. Sigakaugeks jääb või siis läheb täiesti kõhuli sisse. Olin 100% veendunud, et ta ei hüppa. Valmistusin alla kukkumiseks, sest ma ei osanud ennustada kummale poole ta põikab. Surusin õlad taha ja käed ette kaela poole, et kui otse plokki pidurdab, siis ma ehk ei lenda üle kaela. Ma ei mäleta, kas ma jalaga ka midagi tegin või ei teinud. 0 mälestust jalgadest. Igatahes kaugelt Otokas ära ei tõuganud. See oleks olnud ilmselt enesetapp. Ta tegi sammu alla ja ma olin täiesti kindel et ta ei tõuka ära ja me uisutame sinna okserisse sisse. Aga ta siiski läks hüppesse ja ronis veel puhtalt üle kah. Mina vana konn aga olin ju pm sellili seal ja seega jäin jubedalt suu peale :( Oiii ma ehmatasin ära sellest. Ja olin enda peale püha viha täis. Patsutasin hobust ja palusin mõttes andeks. R ütles ka, et ära nüüd põe, see oli 1 viga ja üldse mitte nii hull, et jah, ta tassisi mu üle, aga ma ei olevad raksuga suust tõmmanud vaid lihtsalt olin nagu langevari :s. Võitlesin endaga, et mitte paluda seda okserit madalamaks tõsta. Tulin uuesti. Ja toimis! Issand milline kergendus! Seekord vahtisin pöördes üksisilmi tõket ja samm klappis täitsa okeilt. Ottokas kiirendas oma kolm viimast fuleed, aga see oligi hea, sest ma sain siis natuke vastu hoida ja tajusin ilusti kuhu ta jookseb. Ka 7 sammu kaar tuli välja. See oli suht tagasi 7, aga kuna oli vaja hüpata valge aed tagumisse nurka, siis Ottokas pidurdas ise ka natuke ja ma pidin teda isegi suruma viimased fuleed, et õigesse kohta klapiks.
Tulime järjest 4 tõket. Valge aed tagumisest nugrast välja. Edasi oli soojenduseks olnud lattaed otse kodu poole seotult 6 fuleed. Siis nurgast välja okser ja kaarelt jälle nurka valge aed 7 sammuga. Esimesed 2 olid täitsa ok. Otto oli väga enesekindel. Ja siis nurgast välja okser... Ma ei saanud aru kas on ok rütm v ei ole. Kesekndusin pöördele ja omaarust tegin selle ilusti korralikult ära, aga sammu ei näinud üldse. No kohe üldse mitte. Viimasel hetkel sain aru, et pekki. Sigakaugeks jääb või siis läheb täiesti kõhuli sisse. Olin 100% veendunud, et ta ei hüppa. Valmistusin alla kukkumiseks, sest ma ei osanud ennustada kummale poole ta põikab. Surusin õlad taha ja käed ette kaela poole, et kui otse plokki pidurdab, siis ma ehk ei lenda üle kaela. Ma ei mäleta, kas ma jalaga ka midagi tegin või ei teinud. 0 mälestust jalgadest. Igatahes kaugelt Otokas ära ei tõuganud. See oleks olnud ilmselt enesetapp. Ta tegi sammu alla ja ma olin täiesti kindel et ta ei tõuka ära ja me uisutame sinna okserisse sisse. Aga ta siiski läks hüppesse ja ronis veel puhtalt üle kah. Mina vana konn aga olin ju pm sellili seal ja seega jäin jubedalt suu peale :( Oiii ma ehmatasin ära sellest. Ja olin enda peale püha viha täis. Patsutasin hobust ja palusin mõttes andeks. R ütles ka, et ära nüüd põe, see oli 1 viga ja üldse mitte nii hull, et jah, ta tassisi mu üle, aga ma ei olevad raksuga suust tõmmanud vaid lihtsalt olin nagu langevari :s. Võitlesin endaga, et mitte paluda seda okserit madalamaks tõsta. Tulin uuesti. Ja toimis! Issand milline kergendus! Seekord vahtisin pöördes üksisilmi tõket ja samm klappis täitsa okeilt. Ottokas kiirendas oma kolm viimast fuleed, aga see oligi hea, sest ma sain siis natuke vastu hoida ja tajusin ilusti kuhu ta jookseb. Ka 7 sammu kaar tuli välja. See oli suht tagasi 7, aga kuna oli vaja hüpata valge aed tagumisse nurka, siis Ottokas pidurdas ise ka natuke ja ma pidin teda isegi suruma viimased fuleed, et õigesse kohta klapiks.
Lõppu tulime ajutrenni ehk rida. 5ne peneroll 1 sammu vahedega. Ma olin ise käega nii kange ja see harjutus oli ideaalne selle jaoks. Mul väsimusest juba jalad ja käed tudisestd. Hiigelhaugil oli sellel ka oma roll mängida muidugi, aga võtsin end ikka kokku. Esimesed korrad Ottokas natuke sabistas pealesõiduga, aga edasi oli juba parem. Suunda muutes oli esimene kord suht nukker, sest ma ise ei suutnud istuda kuidagi ja olin hädine. Enne uuesti tulemist püüdsin kogu oma keskendumisvõime kokku korjata ja oma jäsemed toimima saada. Pealesõit õnnestus väga hästi ja rida ise ka. Ja lõpetasime ära. Viimase rea ajask sain oma istaku ka lõpuks paika ja kätte selle hea tunde, et kuidas ma sadulas olema pean. Enne seda olin nagu märg pesu :D
Trenn iseenesest läks väga hästi. Mõõtsin pärast ja kodu poolne lattaed oli meeter ning okser 95. Väga kõva sõna minu jaoks :D Mul aga kohutavalt kipitab see, et ma ei suutnud üldse analüüsida oma tegevusi seekord. Kohe üldse. Mul ei ole meeles mida ma tundisn, mida ma hobuses tundsin. Nagu oleks mingi robotiga sõitnud, sest mingi teineteise mõistmise emotsioon jäi täna puudu.
Ma kirjutan selle kõik oma magamatuse arvele.
Aga oli kuidas oli. Ma olen uhke, et ma põnnama ei löönud. Ma olen tänulik, et R mind edasi kannustas ja ei lasknud mul poole trenni peal loobuda. Ma ületasin täna ennast väga palju ja ma olen rahul, et ma sellega hakkama sain :)
No comments:
Post a Comment