Kodune Treeningvõistlus

20.12.2014 oli Jüri Jõulu treeningvõistlus. Sõitsin 90cm. Kui vaja, siis 2x

Reedel tegin kiire trenni. Piinasin ennast ja uhasin täisistakut. Kuna oli väga kiire ja enne platsi silumist ja parkuuri panekut oli tulnud veel umbes kõik inimesed kiiresti sõitma, siis oli maneezis üsna palju rahvast. Püüdsin nii hästi kui sain ja hobune oli isegi päris ok, aga mitte nii hea kui tol esmaspäeval.

Võistluste päeval oli leebelt öeldes sitt ilm. Tõin Ottoka koplist ära ja ta oli väga närviline kogu sellest saginast talli ees. Tekki kattis u cm-ne pori kiht. Pesin teki pesuboksis puhtaks ja koristasin selle laga sealt ära. Pärast sain ikka riielda, sest seda ei oleks tohtinud teha. Tõele au andes, siis eks ole R-il õigus kah.
Panin Otto boksi ja sutsu heina ette nosimiseks ning läksin uuesti appi vajalikke töid tegema. Kui aeg küps, siis sättisime minekuvalmis.
Olin juba maneezi juures ootel, kui selgus, et tuleb veel silumispaus ja meid saadeti õue jalutama. Ottokas läks seal väga sapsu täis ja kui maneezi saime, siis oli nagu krambihunnik :s Aega ka väga ei olnud ja seega pehmeks ma teda ei saanudki. Soojenduses aga hüppas täitsa okeilt. Meie soojenduse keskel oli parkuuri tõstmine ja seega tegime esialgu soojendust 80cm hüppajate järgi. Sellel kõrgusel oli väga hea. Siis aga tõsteti okserit ja no iga kord jäi kaugeks. Kuidagimoodi ei saanud klappima. Eks am ise olin kah ikka sabinas ja ei tundnud ennast mugavalt.

Jalutamisalas oli mul selline vastik surin sees. Ootusärevus ja hirm korraga. Südames lootsin, et läheb hästi aga samal ajal oli ka halb eelaimdus, et midagi läheb nässu. Siis oli minu kord. Eelhüpe jäi suti kaugeks, aga hobune oli 100% kindel. Seegi hea. Parkuuri alustades püüdsin elueest hingamisele ja rütmile mõelda. Ja see tuli isegi enam-vähem välja, kuni 4nda tõkkeni :D See oli valge okser nurgast välja. Kui Ottokas tavaliselt tõmbab tõkkele ja ma olen seega väga harjunud teda tagasi hoidma, siis seekord ta lihtsalt blokkis. Ja ilmnes tõsiasi, et ma reaalselt ei oska enam sellises olukorras ka nõudlik olla. Pigistasin jalaga, aga kasu oli sellest täpselt mitte midagi. Tulin uuesti, ei midagi. Uuest- jälle keeldus ja mina olin sama saamatu ning nüüd juba jalad värisesid. R võttis okseri tagumise lati maha. Ikka ei saanud hakkama. Võttis lattaia pealmise lati ka ära ja ütles, et kasvõi kohapealt, aga pean üle saama. Kuna tõket polnud enam ollagi, siis sulas natuke ka minu hirm. Kõik platsil olijad aitasid ja ergutasid ning kuidagimoodi saime sealt üle. Patsutasin Ottokat ja tulime uuesti. Kõhkles veel veidi, aga oli juba julgem ja saime normaalselt sellest minitõkkest üle. Kiitsin jälle. R pani aia pealmise lati tagasi. Mu enesekindlus oli täiesti sulanud, aga kangekaelsus see-eest alles. Surusin jala peale niipalju kui jaksu oli ja viimased fuleed püüdsin kannuse ka vastu suruda. Ottokas küll kõhkles, aga siiski läks ja sai kiituseks palju paisid. Tulin veelkord ja nüüd juba okserit. Julgustust oli meil mõlemil vaja ja platsil olijad elasid häälekalt kaasa ning saimegi sellest "suurest koledast okserist" üle. Patsutasin palju palju ja jätkasin parkuuri. Edasi ei olnud mingit kõhklust ega tunde poegagi,e t ta ei tahaks hüpata. Ma ei tea, mis teema tal nende valgete asjadega on.  Igatahes olin ma väga õnnelik, et oli treeningvõistlus ja saime seda ühte kolli pusida, kuniks hakkama saime. Ottokas pidi end kokku võtma ja siiski sellest kollist üle ronima ja mina pidin ka ennast kokku võtma ja tema käest seda nõudma :D

Läksime jalutusalasse oma vigade paranduse katset ootama.
Ossa püss, kus mul jalad värisesid, kui oli uuesti minu kord kätte jõudnud. Ütlesin R-le kah,e t ma olen nii edel ja väsinud. Ta käskis vait olla ja end minutiks kokku võtta. Nooojahh.. ma tean, et ma kipun natuke hädine olema sellistes olukordades. Ma olen ju siiski tädiratsutraja :D HIngasin sisse ja välja ja hakkasin tulema.
1-2-3 olid enam-vähem. 4ndale pressisin kuis jaksasin ja viimastel fuleedel panin kannuse ka käiku. Ottokale kasvasid selle peale tiivad ja edasi sain teda vaid rahustada ja hoida. Kõikides pööretes püüdsin tagasi saada ja rahustada ning tõkkele lähenedes hoidsin eest ja ootasin kehaga lõpuni. Säär oli siiski peal ja üksi teda ei jätnud.
Visuaalselt polnud see kindlasti väga ilus sõit. Ottokas kadjas ja minu istak oli leebelt öeldes kohutav. Videolt vaatasin, et mu käed laperdavad jubedalt. Eriti, kui peale tõket tagasi istun ja püüan poolpeatust teha. Piinlik lausa :s Aga sadulas olles ei olnud tunne kõige hullem. Ta küll kiirustas ja kadjas, aga ei jooksnud päris ära. Küll vastu kätt, aga ei lohistanud mind päris ära.

Kokkuvõttes oli seekordne treeningsuts väga õpetlik. Nii hobuse seljas olles, kui ka hiljem video pealt vaadates. Motivatsiooni edasi pusida on hetkel küll väga palju. Ma olen saanud kätte kogemuse, et ma olen võimeline 90cm raja finišini sõitma. Nüüd tahaks seda ka "söödavalt" ehk siis ilusti teha :)