Inimesed on erinevad ja ma pean üsna järjepidevalt endale meelde tuletama, et ma ei saa kõiki inimesi oma mõõdupuu järgi hinnata. Seda ütles mulle ükskord ka üks lähedane inimene, et Aive... Saa aru, et sa ei saa teisi inimesi hinnata sinu kohta käiva mõõdupuu järgi. Ja tõsi ta on.. ei saa jah.
Asjad käivad ikka mitme kaupa ja seega on viimase 24h jooksul ilmnenud kohe mitu ehedat näidet selle kohta, et moraalikompass ei ole kõigil samamoodi taadeldud.
Esmalt suutis mu kallis issi mind eile rööpast välja viia. Ta on üks selline inimene, kes vist kunagi ei kõhkle küsimast, kui ta midagi tahab. Aga no ma ei saa ega isegi taha olla see, kes kogu aeg appi tõttab ja teiste mõtlematute otsuste ning juhuste kokkulangemise tõttu tekkinud suppi ära helpida aitab. Tänan, EI. Mis mind ärritab on see, et kui mina unustan teistega arvestamise ja eeldan, et nad on ausad ja otsekohesed ja ei hau mingit tagamõttega plaani, siis saan mina kõrvetada. Aga kui teised inimesed minuga niipalju ei arvesta ja ei mõista, et mina olengi lihtsalt aus lollike ja ei oska mingeid võrke punuda, siis olen ikka mina see, kes pärast kannatab.
Teine uudis tabas mind just äsja, kui oma tuttavaga fb-s mõne sõna vahetasin.
Mõni aeg tagasi mõtlesin, et peaks omale mõne väljakutse leidma, kuhu panustada. Midagi väikest aga regulaarset, et mingi aja pärast oleks ka mingit tulemust näha ja näidata. Kuulasin mitmes kohas maad ja paaris neist oli ka pealtnäha koostöövalmidus olemas. Üks naine isegi ütles, et hetkel pole pakkuda aga ilmselt peagi on tal abi vaja küll. Lubas ühendust võtta. Täna ma siis sain teada, et ta võttiski abi leidmiseks ühendust... aga mitte minuga.. nagu ta ise mulle naeratuse saatel lubas. Mul on selle noore üle siiralt hea meel, kes sai võimaluse anda ja andmise käigus ka ise areneda. Saada targemaks, kogenenumaks. Samas ma ei saa aru mille jaoks on vaja üldse meelalt naeratus näol valetada. Kui sul on potentsiaalne tööline juba oma peas välja valitud, siis nii ütlegi. Hetkel pole mul abi vaja ja kui tekib, siis mul on juba olemas inimene, kelle poole ma tahan selle ettepanekuga pöörduda. See ei tundu üldse rakse lause, mida välja öelda. Täiesti viisakas ja arusaadav igast otsast. Milleks selline kahepalgelisus... Jah, on väikene tõenäosus, et ta tõesti unustas ära meie vestluse, aga ma kahtlen selles siiralt. Ma helistasin, siis kirjutasin talle fb-ki, nagu ta palus ja siis rääkisin veel näost-näkku ka. Kui sellise jama peale meelde ei jää, siis peab seal kupli all midagi ikka päris kõvasti logisema. Natuke suurem tõenäosus on sellel, et tal tekkis abi vajadus eksprompt ja see teine inimene oli lihtsalt õigel ajal õiges kohas aga ka see on natuke kaheldav, sest telefonid on ju olemas ja pole raske helistada ka sellele, kes sul just nina all ei seisa.
Aaaga noh.. elu on mind õpetanud niipalju, et kõigel on põhjused, head ja vead. Ilmselt on selline asjade käik tegelikult ka mulle mingil põhjusel kasulik ja vajalik. Ma isegi ei viitsi ennast enam sellistest asjadest sügavalt häirida lasta, lihtsalt kuidagi nii hästi sattus see asi eilse peredraamaga kokku.. nagu valatud kohe :D Pere asjad lähevad mulle väga korda. Kõik, mis on väljaspool nn "siseringi" olen ma püüdnud oma emotsioonidest võimalikult kaugele hoida. Vahel on õnnestunud, vahel mitte.
Samas peaks ma ehk hoopiski tänulik olema, et inimesed ei võimalda mul oma entusiasmis liiga palju asju kätte krabada. Kevade saabumisega tuleb meie õuele ka hunnikute viisi töid ja tegemisi. Kohe parves. Nagu rändlinde sügisel talivilja põllule viimaseid jõuvarusid täiendama. Kõik need asjad tuleb ära teha. Õnneks on enamus neid töid sellised, mida ma lausa ootan :)
Tuesday, March 29, 2016
Monday, March 28, 2016
2 trenni
Vahepeal on olnud päris mitu trenni kuid kaks neist vajavad kohe kindlasti kirja panekut.
Esmalt kingiti mulle võimalus osaleda Janne Berghi treeningul. R lubas mul Suurega minna ja nii ma siis läksin. Mingit ilmaimet seal ei teinud aga sain kinnitust, et olen olnud õigel teel. Vaja lihtsalt natukene selgepiirilisem olla. Tegime baastööd ja sääre eest ära astumisi. Sain natuke kindlust juurde oma istaku suhtes. Külgliikumistel on probleem pigem selles, et ta ei vasta ja vajub eest peale ning siis kaotan mina oma istaku, mitte hädad ei alga minu halvast istakust, mida ma siiani arvasin. Saime ta säärele vastama ilusti ja siis ei kadunud ka minu rüht kuhugi. Sain sellest trennist nii palju, ehkki tegime iseenesest päris vähe.
Tavapärast teisipäevase hüppetrenni asemel hüppasin seekord neljapäeval.
Hüppasime soojaks ja siis rada. Esimest korda sain C-ga trennis rada hüpata. 1 vahe oli väga ebamugav aga ülejäänud olid kõik head. Tõkked olid täitsa arvestatavad minu jaoks 85-90cm. Ei mingit hellitamist. Vahepeal korraks käis ikka judin läbi, aga käed värisema ei hakanud ja see on suur edasiminek.
Aga vaata et olulisemgi asi oli hoopis see, et esimest korda sain ma kohe esimesel katsel õige rütmi ja tunde kätte. Sain juba enne hüppama hakkamist hobuse sääre ette ja sealt ka hea tunde kätte. 2 korda lasin tal ikka alla paterdada. Õnneks aga sain ma seekord täpselt aru, mis ma pöördes valesti tegin, et see juhtus. Kui esimene kord tal sääre taha vajuda lasin, siis sain u 3 fuleed enne tõket aru, et krt... hapu. Järgmine kord tajusin juba pöörde keskel ära, et asi on jama, aga kuna sammu ei näinud siis ei julenud ma ka otsustada ja teda kiiresti jala ette suruda. See aga oli viga. Pärast juhtus veel paaril korral seda, et olin ise pöördes lohakas ja ta vajus ära, aga siis ma sain kohe aru, mis toimub ja reageerisin kiirelt ning sõitsin ta uuesti tagant välja. Ma leidsin selle õige tunde ja sain ka aru mis tunne on, kui see käest libisema hakkab. Samuti sain aru, mis ma teha saan, et see ei kaoks. Ainuke jama.... ma väsin niiiiii kiiresti ära. See hobune vajab tõesti kogu aeg edasi viimist. Säär peab kogu aeg peal olema, et teda sääre es hoida. Jah, ta ei jää seisma, kui jala pehmeks lased, aga ta vajub kohe jala taha ja sealt ei ole head hüpet loota. Samuti peab temaga ülakeha üsna taha suruma ja puusaga ka natukene kaasa aitama, et ka tagumikust oleks tunda, et ta tõesti on sääre ees. Aga oi kui hea ja kindel tunne on tõkkele minna, kui ma suudan ta õigesse rütmi saada.
See üks ebamugav vahe oli täpselt selline, et oli vaja kas ulmepalju tagasi krookida ja 4 sammuga tulla, või siis elueest edasi kütta ja 3ga tulla. Tagasi ma seda hobust krookida ei julge, sest ta vajub siis kohe jala taha ja see on jube vastik. Seega ma andsin agu kuis jaksasin. Samas ta vastab nii hästi, kui pärast hüpet tagasi võtta. Õigemini... lase jalg pehmeks ja keha taha ning ta ise võtab kohe hoo maha. Ta on võimeline ka 2 fuleega seisma jääma, kui küsida. Ainus asi, ma pean õppima teda ka tagasi võtmise peal jala ees hoidma. Pehme käega tõkkele sõitmine tuli ka sel korral juba täitsa välja. Paar korda pöördest välja tulles jäi vana kramp sisse, et vaja vastu hoida, aga õnneks tabasin viimasel hetkel ära, et ohh sa krt, mis ma teen... vaja ju pehmeks käsi lasta ja edasi viia.
Ja no muidugi pean ma omale kusagilt võhma tekitama. Jooksmas käima hakkama või midagi. Sest no ma reaalselt olen peale 4-5ndat hüpet kalts ja sealt edasi on pilt juba päris kole.
Ma olen väga rahul, et väikeste killukeste haaval leian ma nii hüppamises kui ratsastuses seda õiget olekut ja tunnet. Olen väga tänulik, et mul on võimalik nende kahe hobusega sõita ja neilt õppida. Nad on nii erinevad ja mõlemad just see, mis mulle vaja :)
Esmalt kingiti mulle võimalus osaleda Janne Berghi treeningul. R lubas mul Suurega minna ja nii ma siis läksin. Mingit ilmaimet seal ei teinud aga sain kinnitust, et olen olnud õigel teel. Vaja lihtsalt natukene selgepiirilisem olla. Tegime baastööd ja sääre eest ära astumisi. Sain natuke kindlust juurde oma istaku suhtes. Külgliikumistel on probleem pigem selles, et ta ei vasta ja vajub eest peale ning siis kaotan mina oma istaku, mitte hädad ei alga minu halvast istakust, mida ma siiani arvasin. Saime ta säärele vastama ilusti ja siis ei kadunud ka minu rüht kuhugi. Sain sellest trennist nii palju, ehkki tegime iseenesest päris vähe.
Tavapärast teisipäevase hüppetrenni asemel hüppasin seekord neljapäeval.
Hüppasime soojaks ja siis rada. Esimest korda sain C-ga trennis rada hüpata. 1 vahe oli väga ebamugav aga ülejäänud olid kõik head. Tõkked olid täitsa arvestatavad minu jaoks 85-90cm. Ei mingit hellitamist. Vahepeal korraks käis ikka judin läbi, aga käed värisema ei hakanud ja see on suur edasiminek.
Aga vaata et olulisemgi asi oli hoopis see, et esimest korda sain ma kohe esimesel katsel õige rütmi ja tunde kätte. Sain juba enne hüppama hakkamist hobuse sääre ette ja sealt ka hea tunde kätte. 2 korda lasin tal ikka alla paterdada. Õnneks aga sain ma seekord täpselt aru, mis ma pöördes valesti tegin, et see juhtus. Kui esimene kord tal sääre taha vajuda lasin, siis sain u 3 fuleed enne tõket aru, et krt... hapu. Järgmine kord tajusin juba pöörde keskel ära, et asi on jama, aga kuna sammu ei näinud siis ei julenud ma ka otsustada ja teda kiiresti jala ette suruda. See aga oli viga. Pärast juhtus veel paaril korral seda, et olin ise pöördes lohakas ja ta vajus ära, aga siis ma sain kohe aru, mis toimub ja reageerisin kiirelt ning sõitsin ta uuesti tagant välja. Ma leidsin selle õige tunde ja sain ka aru mis tunne on, kui see käest libisema hakkab. Samuti sain aru, mis ma teha saan, et see ei kaoks. Ainuke jama.... ma väsin niiiiii kiiresti ära. See hobune vajab tõesti kogu aeg edasi viimist. Säär peab kogu aeg peal olema, et teda sääre es hoida. Jah, ta ei jää seisma, kui jala pehmeks lased, aga ta vajub kohe jala taha ja sealt ei ole head hüpet loota. Samuti peab temaga ülakeha üsna taha suruma ja puusaga ka natukene kaasa aitama, et ka tagumikust oleks tunda, et ta tõesti on sääre ees. Aga oi kui hea ja kindel tunne on tõkkele minna, kui ma suudan ta õigesse rütmi saada.
See üks ebamugav vahe oli täpselt selline, et oli vaja kas ulmepalju tagasi krookida ja 4 sammuga tulla, või siis elueest edasi kütta ja 3ga tulla. Tagasi ma seda hobust krookida ei julge, sest ta vajub siis kohe jala taha ja see on jube vastik. Seega ma andsin agu kuis jaksasin. Samas ta vastab nii hästi, kui pärast hüpet tagasi võtta. Õigemini... lase jalg pehmeks ja keha taha ning ta ise võtab kohe hoo maha. Ta on võimeline ka 2 fuleega seisma jääma, kui küsida. Ainus asi, ma pean õppima teda ka tagasi võtmise peal jala ees hoidma. Pehme käega tõkkele sõitmine tuli ka sel korral juba täitsa välja. Paar korda pöördest välja tulles jäi vana kramp sisse, et vaja vastu hoida, aga õnneks tabasin viimasel hetkel ära, et ohh sa krt, mis ma teen... vaja ju pehmeks käsi lasta ja edasi viia.
Ja no muidugi pean ma omale kusagilt võhma tekitama. Jooksmas käima hakkama või midagi. Sest no ma reaalselt olen peale 4-5ndat hüpet kalts ja sealt edasi on pilt juba päris kole.
Ma olen väga rahul, et väikeste killukeste haaval leian ma nii hüppamises kui ratsastuses seda õiget olekut ja tunnet. Olen väga tänulik, et mul on võimalik nende kahe hobusega sõita ja neilt õppida. Nad on nii erinevad ja mõlemad just see, mis mulle vaja :)
Tuesday, March 22, 2016
Tort
Enne kui päriselt meelest ära läheb pean kirja panema oma selle aasta sünnipäevaks tehtud tortide retseptid.
Tööle tegin plaadikoogi moodi asja.
Põhi oli kuuma veega tehtud biskviit, mille maitse oli küll väga hea, aga mis eriti ei kerkinud. Natuke üle küpsetasin ka, aga õnneks polnud valmis kooki süües seda aru saada, sest värske maasikatoormoos immutas põhja just õigeks. Maasikamoosi segasin ka natuke želatiini sisse, et moosikiht ka mahlasem jääks, mitte et kogu mahl imbub põhja sisse ja moosikihi asemel on kuiv pudi. Kõige peale läks vahukoore-kohupiimakreemi segu. Kaunistuseks riivisin šokolaadi peale ja oligi valmis. Hea, lihtne ja megamaitsev.
Sõbrannadega tähistamiseks tegin tordi. Vaatasin mitmest retseptist ja panin mulle sobivad osad kokku.
Põhjaks ja sisuks sain ainest siit. Väga hea blogi, millel ka edaspidi silma peal hoian, kui midagi küpsetada vaja. Kirsimoosi asemel läks värskuse andmiseks vahele vaarikatoormoos ja mustsõstrad. Marjad võtsin oma külmakirstust, nagu ikka. Plaan oli püüda peale ka ganachet teha, aga avastasin et olin nii šokolaadi kui ka vahukoorega valearvestuse teinud ja mõlemid olid otsas. Nii sai peale sõelutud kakaod ja natuke riivitud šokolaadi ja nii ta läks. See tort maitses mulle väga! Suhkrut panin ma igale poole vähem, kui retsept ette nägi. Kasutasin tumedat šoksi ja koos hapu täidisega oli kooslus minu jaoks super!
Välise ilu viimistlemine on mul muidugi veel väga nõrk koht. ei oska ma neid ilusaks laduda ja pärast ääri siledaks saada. Seal blogis oli juttu silikoonist tordivormist, mille sisse torti tagurpidi ehitada, siis sügavkülma panna natukeseks ja siis sealt välja võttes saavat ilusti siledaks katta. Kui näppu juhtub selline vidin, siis ehk ostan omale ka :)
Tööle tegin plaadikoogi moodi asja.
Põhi oli kuuma veega tehtud biskviit, mille maitse oli küll väga hea, aga mis eriti ei kerkinud. Natuke üle küpsetasin ka, aga õnneks polnud valmis kooki süües seda aru saada, sest värske maasikatoormoos immutas põhja just õigeks. Maasikamoosi segasin ka natuke želatiini sisse, et moosikiht ka mahlasem jääks, mitte et kogu mahl imbub põhja sisse ja moosikihi asemel on kuiv pudi. Kõige peale läks vahukoore-kohupiimakreemi segu. Kaunistuseks riivisin šokolaadi peale ja oligi valmis. Hea, lihtne ja megamaitsev.
Sõbrannadega tähistamiseks tegin tordi. Vaatasin mitmest retseptist ja panin mulle sobivad osad kokku.
Põhjaks ja sisuks sain ainest siit. Väga hea blogi, millel ka edaspidi silma peal hoian, kui midagi küpsetada vaja. Kirsimoosi asemel läks värskuse andmiseks vahele vaarikatoormoos ja mustsõstrad. Marjad võtsin oma külmakirstust, nagu ikka. Plaan oli püüda peale ka ganachet teha, aga avastasin et olin nii šokolaadi kui ka vahukoorega valearvestuse teinud ja mõlemid olid otsas. Nii sai peale sõelutud kakaod ja natuke riivitud šokolaadi ja nii ta läks. See tort maitses mulle väga! Suhkrut panin ma igale poole vähem, kui retsept ette nägi. Kasutasin tumedat šoksi ja koos hapu täidisega oli kooslus minu jaoks super!
Välise ilu viimistlemine on mul muidugi veel väga nõrk koht. ei oska ma neid ilusaks laduda ja pärast ääri siledaks saada. Seal blogis oli juttu silikoonist tordivormist, mille sisse torti tagurpidi ehitada, siis sügavkülma panna natukeseks ja siis sealt välja võttes saavat ilusti siledaks katta. Kui näppu juhtub selline vidin, siis ehk ostan omale ka :)
Monday, March 21, 2016
Kodused karvased
Kirjutan vahepeal meie koertest ka.
Mona, meie pere noorim liige, kasvab mühinal. 20ndal sai ta 3 kuuseks. Eelmisel esmaspäeval kaalusime ta ära ka- 15,6kg. Kõrgust on meie juures oleku ajal päris palju juurde tulnud. Zulu saab tal kõhu alt juba läbi käia :)
Kolmapäeval käisime ka esimeses näitusetrennis. Händler tutvustas näituserihma ja sellega liikumist. Siis katsetati ka seismist ja jalgade sättimist. Esialgu oli Mona liikumises väga tubli, aga seistes kippus see pepu ikka vänderdama. Iga kiituse peale oli kohe nagu väike ussike. Aga natuke pusimist ja sai isegi ilusti seistud.
Korraga oli kolm kutsikat. Mona ja tema 2 venda. Händler tegeles iga koeraga kordamööda 2 korda. kõik tited olid teisel katsel rahulikumad ja seega sai paremini tegeleda.
Mona oli kõige kõrgem. Rinnalaiuselt olid vennad üle, aga meie preili oli teistega võrreldes kõrge jalaga.
Zulu on väike pärdik. Tema juba suudab lollusi genereerida, aga samal ajal on ta lihtsalt nii armas ja soe ja südamlik. Tuleb sülle ja norib pai. Vedruga on nad endiselt suurimad sõbrad ja naudivad iga hetke, mis nad kahekesi toas on ja saavad vabalt mängida. Monaga mürgeldades on ta juba ilmselges vähemuses ja peab alla vanduma. Vedruga on nad vähemalt enam-vähem samas kasvus, ehkki kass on paar kg kergem. Zulu on sinna 6kg kanti. Vedru oli viimati kaaludes 4.
Wilbu peab ka veel täitsa enam-vähem vastu. Kõhnaks on jäänud ja hästi rahulikuks, et mitte öelda loiuks. Söögiisu on endiselt väga hea, aga kaalu ei taha kuidagi juurde tulla, ehkki portsud on päris suured. Kõik käib läbi nagu vihmaussist aga tolku pole just kuigi palju. Tuju on tal üldiselt hea, aga energiat ja jaksu pole nii nagu varasemalt. Aga no proua on meil ju ka juba 10a täis. 9 märtsil sai. Uskumatu kui kiirelt on aeg läinud. Ma mäletan nii hästi seda aega, kui ma temaga koju sõitsin. Väike karvakera mu süles. Kuidas ta lemmik koht magamiseks oli minu jalgade juures ja öösiti puges mu voodiserva alla. See diivan, kus ma siis magasin, on meil jätkuvalt alles aga enam ei mahu ta sinna serva alla kohe kuidagi. Nüüd on ta lemmikkoht kamina ees või meie voodi juures. Mulle ikka võimalikult lähedal.
Kaks korda on ta tervis nii kehva olnud, et olen kaalunud eutanaasiat. Need ei ole toredad mõtted. Üldse mitte. Aga päris kindel olen ma ka selles, et ma ei taha tema piina. Ma ei taha, et ta peaks valudes kannatama või minu nõrga iseloomu pärast aegamööda surnuks nälgima. Paraku on aga just see viimane oht päris reaalne :( neljapäeval on arstivisiit. Siis saame targemaks.
I tellis koertele aediku ka ja pani selle üles. Kuna Wille pani hommikul üllatuslikult aiast plehku, siis me ei julenud teda esikusse jätta ja ta jäi õue aedikusse. Mul on nii hea meel selle aediku üle, sest Wilbu ei pea sellistel puhkudel enam ketis olema. Tuppa ei saa teda panna, kui on oht, et ta midagi endale sisse mugis. Kõhulahtisus ja oksendamine pole just parim asi koristada. Õnneks on tal nüüd päris viisaka suurusega aedik, kus on tal kuut varjuks, OSB-plaadist alus kuudi ees pikutamiseks ja veel niisama vaba pinda ka. Ainuke väike mure on, et vesi külmub päeva peale ära. Panin hommikul sooja vee talle ämbrisse, aga kui on ikka miinus väljas, siis see jahtub ja jäätub peagi ikkagi ära.
Mona, meie pere noorim liige, kasvab mühinal. 20ndal sai ta 3 kuuseks. Eelmisel esmaspäeval kaalusime ta ära ka- 15,6kg. Kõrgust on meie juures oleku ajal päris palju juurde tulnud. Zulu saab tal kõhu alt juba läbi käia :)
Kolmapäeval käisime ka esimeses näitusetrennis. Händler tutvustas näituserihma ja sellega liikumist. Siis katsetati ka seismist ja jalgade sättimist. Esialgu oli Mona liikumises väga tubli, aga seistes kippus see pepu ikka vänderdama. Iga kiituse peale oli kohe nagu väike ussike. Aga natuke pusimist ja sai isegi ilusti seistud.
Korraga oli kolm kutsikat. Mona ja tema 2 venda. Händler tegeles iga koeraga kordamööda 2 korda. kõik tited olid teisel katsel rahulikumad ja seega sai paremini tegeleda.
Mona oli kõige kõrgem. Rinnalaiuselt olid vennad üle, aga meie preili oli teistega võrreldes kõrge jalaga.
Zulu on väike pärdik. Tema juba suudab lollusi genereerida, aga samal ajal on ta lihtsalt nii armas ja soe ja südamlik. Tuleb sülle ja norib pai. Vedruga on nad endiselt suurimad sõbrad ja naudivad iga hetke, mis nad kahekesi toas on ja saavad vabalt mängida. Monaga mürgeldades on ta juba ilmselges vähemuses ja peab alla vanduma. Vedruga on nad vähemalt enam-vähem samas kasvus, ehkki kass on paar kg kergem. Zulu on sinna 6kg kanti. Vedru oli viimati kaaludes 4.
Wilbu peab ka veel täitsa enam-vähem vastu. Kõhnaks on jäänud ja hästi rahulikuks, et mitte öelda loiuks. Söögiisu on endiselt väga hea, aga kaalu ei taha kuidagi juurde tulla, ehkki portsud on päris suured. Kõik käib läbi nagu vihmaussist aga tolku pole just kuigi palju. Tuju on tal üldiselt hea, aga energiat ja jaksu pole nii nagu varasemalt. Aga no proua on meil ju ka juba 10a täis. 9 märtsil sai. Uskumatu kui kiirelt on aeg läinud. Ma mäletan nii hästi seda aega, kui ma temaga koju sõitsin. Väike karvakera mu süles. Kuidas ta lemmik koht magamiseks oli minu jalgade juures ja öösiti puges mu voodiserva alla. See diivan, kus ma siis magasin, on meil jätkuvalt alles aga enam ei mahu ta sinna serva alla kohe kuidagi. Nüüd on ta lemmikkoht kamina ees või meie voodi juures. Mulle ikka võimalikult lähedal.
Kaks korda on ta tervis nii kehva olnud, et olen kaalunud eutanaasiat. Need ei ole toredad mõtted. Üldse mitte. Aga päris kindel olen ma ka selles, et ma ei taha tema piina. Ma ei taha, et ta peaks valudes kannatama või minu nõrga iseloomu pärast aegamööda surnuks nälgima. Paraku on aga just see viimane oht päris reaalne :( neljapäeval on arstivisiit. Siis saame targemaks.
I tellis koertele aediku ka ja pani selle üles. Kuna Wille pani hommikul üllatuslikult aiast plehku, siis me ei julenud teda esikusse jätta ja ta jäi õue aedikusse. Mul on nii hea meel selle aediku üle, sest Wilbu ei pea sellistel puhkudel enam ketis olema. Tuppa ei saa teda panna, kui on oht, et ta midagi endale sisse mugis. Kõhulahtisus ja oksendamine pole just parim asi koristada. Õnneks on tal nüüd päris viisaka suurusega aedik, kus on tal kuut varjuks, OSB-plaadist alus kuudi ees pikutamiseks ja veel niisama vaba pinda ka. Ainuke väike mure on, et vesi külmub päeva peale ära. Panin hommikul sooja vee talle ämbrisse, aga kui on ikka miinus väljas, siis see jahtub ja jäätub peagi ikkagi ära.
Wednesday, March 16, 2016
Viimased trennid ja võistlused veskas.
Kuidagi on juhtunud nii, et pole päris jupp aega kirjutanud. Nüüd siis hunnik juttu takka järgi.
Hüppetrenn 8.03
Ma ei mäleta enam mida või kui palju me hüppasime, aga mäletan seda emotsiooni. Ma sain soojenduses liikumise heaks. Sain ta sääre ette. Ristil käkerdasin, nagu ikka, aga edasi oli väga mõnus. Sellise tundega võiks parkuuri sõita. Hobune liikus heas rütmis, nägin samme ja ta vastas säärele. Süsteemi teise pani R päris kõrgeks. Umbes 110 ma arvan. Õnneks mul on mingi teema sellega, et ridade ja süsteemide peal ma viimase tõkke kõrgust väga ei karda. Kui esimesele hästi peale saan, siis edasi pole nii hull. Aga mul oli täitsa hea tunne. Esimest korda selle hobusega oli tunne, et nii lähenemisel kui ka hüppel on ta mul jala vahel ja ma ei lehvi seal ringi nagu märg pesu. Tundsin kuidas ka lennu ajal püsis jalg paigal ja ma suutsin ise hobusega koos olla, mitte et tema hüppab ja mina olen omaette nõme :D See tunne tuli peale seda kui ristist lattaed sai. Esimest korda käkkisin ära aga siis käis mingi klõps ja ta oli jala ees ja liikus mõnusalt. Tõkete ees ma nägin sammu ja sain rahulikult peale saata. See oli nii niii äge tunne. G ja K tulid vaatama ka aga nad nägid vaid viimaseid 2te korda, kui ma süsteemi tulin. Ka kõrvalt olla asi täitsa hää välja paistnud.
12.03 Veska Harrastajate võistlus.
Läksime H-ga koos ja tema otsustas laadimised ja muud ajad. Äratus oli 4:30 Kes mind teab, see teab, et see oli pääääris karm :D
Kohale jõudsime õigel ajal. Õppisime raja. Kuna ma olin 47s, siis vaatasime esimesed 15 ära, Küsisin alt mitmes soojendama lubati ja see oli 28s. Võistluste tempo oli sel hetkel ilus klassika, ehk u 2min võistleja peale. Seega oleks pidanud mul olema u 30-35min hetkeni, mil mind soojendama lubatakse. Läksin abilisega hobust panema, et varakult sammu käima saada. Ma ei saa aru kuidas, aga ma jäin hiljaks :S sain 3min sooja teha. Väikesel platsikesel ei saanud kordagi teda edasi sõita ja ta lihtsalt ei vastanud säärele. Üldse ei vastanud. Parkuur oli õnneks megamadal. Parkuuri ajal pingutasin elu eest, et ta reageerima hakkaks, aga no ei. Ei saanud hakkama. Pooltele paterdas alla ja mina olin lappes. Enamus ajast korjasin ratsmeid kätte tagasi. Nii häbi oli. Hobune on aga õnneks aus ja vähemalt 1 asi tuli mul välja- käe järele andmine. Hoidsin nii pehme käe kui veel võimalik ja tegin suured pöörded, et ehk saan teda natukenegi edasi sõita. Tulemus oli puhas aga üsna aeglane sõit. Olin kindel, et head nahka sealt ei tule. Pakkisin oma muti treikusse heina nosima ja vahetasin riided ära. Ja siis kui võitjaid rivvi sätiti selgus, et olin IV auhinnalisel kohal. Läksin autasustamisele nagu hilpharakas. Niiiiii häbi. Kohutav. Kohtunik riidles ka, aga ma vabandasin end faktiga, et sellise käkerdamise peale rajal ei tule ju mitte eluilmaski selle peale, et peaks mingit tulemust lootma. Sain armu aga no seda viga, et ma puhta sõidu korral ratsasaapad ära võtan, ei tee ma vist küll enam kunagi. Elu ikka õpetab.
P ja E ratsastus suurega.
Pühapäeval ma olin niiiiii väsinud. Kordetasin suurt ette päris pikalt, sest mul lihtsalt ei olnud jaksu sõita. Traavis ma ei suutnud kuidagi ennast korda saada ja ilmselgelt polnud ka hobuselt parimat sooritust loota. Galopp oli aga üllatavalt hea. Ta püsis eest päris hea ja koondas ise ilusti. See oli nii tore! Ma olin väsinud ja läbi ja siis ta kinkis selle ilusa ja hea galopi osa mulle :) See tegi tuju heaks.
Kuna ta tegi koplis omale jala peale augu ja see on natuke paistes, siis kordetasin ka esmaspäeval igaks juhuks ette. Tahtsin olla 100% veendunud, et ta ei lonka ega hoia seda jalga. Ei longanud ta ühti, vaid jooksis hoopis oma energiat maha :D
Ja ta oli sõidus väga väga hea. Lausa uskumatult hea. Tuli traavis eest kergeks, viskas eest isegi jalgu :D Ma lihtsalt istusin ja nautisin. Galopis oli ta sama hea nagu eelmiselgi päeval ja kogu trenn oli puhas rõõm. Tegin igasugu harjutusi ja lõpetasin ära, sest mis ma tast ikka kiusan, kui ta on niigi nii tubli.
Hüppetrenn 15.03
Esmaspäeval ma võtsin julguse kokku ja küsisin, et kas ma võiks kodus äkki 90cm võistelda. R ütles ei ja põhjus oli ka igati loogiline. Me pole nii kõrgeid trennis hüpanud. Need üksikud kõrged rea v süsteemi lõpus ei loe, sest ma ei pea ju neile ainult peale sõitma. Lähenen ma ikkagi ju madalamale kõksule. Igati loogiline, aga no ma olen seda tüüpi, et küsin ikka. Kui ei, siis ei ja ma ei hakka manguma. Aga küsimata ma ka ei saa jätta :D
Eile siis aga pani R mind proovile. Soojendusel ristikest ei olnud ja alustasime kohe lattaiaga. Üsna kiirelt olid tõkked 80cm kanti. Tunne oli hea. Mõned vead tulid ikka sisse, aga õnneks polnud need enam hiigelhaugi mõõtu, vaid pigem sellised tobedad eksimused. Ja siis pani ta ühe lattaia minu jaoks ikka väga kõrgeks, mõõtis selle ära ja teatas, et see on täpselt meeter. Tule!! Õhhhhh oli siis vaja öelda onju... Pablasin küll aga läksin. Ajasin hobuse suurest hirmust liiga üle ja sain kohe pähe selle eest :D teisel katsel võtsin asja juba rahulikumalt ja siis tuli kõik väga hästi välja. Süda hüppas rinnus, et ma sellega hakkama sain ja olin päris kindel, et trenn on selleks korraks läbi. Aga ohh ei...
R kruvis ka süsteemi teise üles ja siis veel ühe lattaia. Okser, mis enne tundus mulle päris suur ja mille kohta ma arvasin, et ta paneb selle mule kindlasti madalamaks ja kitsamaks, tundus korraga üsna väike. Tulin seda kõrget aeda teiselt poolt ja kohe süsteemi otsa. Esimesel katsel ei saanud sammu klappima ja jäin liiga palju sebima. Teisel katsel sain pöördes käe pehmeks ja koostöö hobusega paika. Niiiii hea hüpe tuli. R hüüdis ka, et vot see oli hea! Süsteem tuli ka hästi ja sain kiita. Esimesele läks natuke lähedale ja tegi tagasihoidliku hüppe. Jõudsin aga sisse istuda ja edasi saata ja C lendas nagu pegasus. See oli nii äge. Siis tulin veel raske pöördega rea. 3 fuleed kaare peal, Aed ja okser. Kui ma aia peal veel korraks mõtlesin, et uhhh pääris kõrge, siis okser tundus nende aedade kõrval täitsa kutsuv. Kõik klappis! Sain aiale hästi peale. Pehme käega ja hobune sääre ees. Õhus juba avasin käe ja näitasin vaikselt suuna kätte. Ise vaatasin ka juba õhus okserit ja hästi sujuvalt sain sinna täpselt õigesse kohta pihta. Sain kiita ja oligi kõik.
Mul oli endal ka selline adreka laks ja õnnetunne. Ma pole vist aastaid nii kõrgeid hüpanud ja see tunne, et ma ei värisegi nagu haavaleht ning jõuan isegi mõelda oma tegevuste peale. See oli nii super. Mul oli sel hetkel nendest võistlustest täitsa ükskõik, kui ainult saaks selliseid trenne veel, kus ma leiaks selle hea rütmi ja koostöö. Kui ma ometi saaks aru mida ma täpselt teen, et see klõps ära käiks. 2 korda on see nüüd nii olnud ja ma ei taba ära seda asja, et mis asi see "SEE" täpselt on, et mis ma tegema pean.
Igatahes tundus et treener jäi ka rahule, sest muhe muie näos ütles ta mulle, et ta ei luba midagi, aga räägib asjad läbi, et vb... väga väga vb ma ikkagi lähen laup starti. See peaks täna selguma. ma loodan.
Igatahes ma olen väga-väga rahul, et ma seal trennis käima hakkasin. Mulle sobib R treenerina väga hästi. Ta on just piisavalt karm ja kuri, et ma ennast kokku võtaks. Samas annab ta ka iga kord teada, kui ma olen hästi hakkama saanud ja see aitab mul natukenegi enesekindlust ja eneseusku kasvatada. Ta näeb ära kõik mu vead ja ütleb need ka kõik välja koos juhistega, mida ma tegelikult oleksin pidanud tegema. Kindlasti kulub päris hea jupp aega, et kõik mu tüüpvead välja juurida ja õiged võtted kinnistada. No näiteks et potisangu ei oleks. Ja et ma ei tõstaks käsi liiga kõrgele. Et ma hoiaks lähenedes keha piisavalt taga ja pumbamaja asemel sõidaks hobuse sääre ja puusaga enda alt välja. Need on põhilised asjad, millega pean enda kallal tööd tegema.
Hüppetrenn 8.03
Ma ei mäleta enam mida või kui palju me hüppasime, aga mäletan seda emotsiooni. Ma sain soojenduses liikumise heaks. Sain ta sääre ette. Ristil käkerdasin, nagu ikka, aga edasi oli väga mõnus. Sellise tundega võiks parkuuri sõita. Hobune liikus heas rütmis, nägin samme ja ta vastas säärele. Süsteemi teise pani R päris kõrgeks. Umbes 110 ma arvan. Õnneks mul on mingi teema sellega, et ridade ja süsteemide peal ma viimase tõkke kõrgust väga ei karda. Kui esimesele hästi peale saan, siis edasi pole nii hull. Aga mul oli täitsa hea tunne. Esimest korda selle hobusega oli tunne, et nii lähenemisel kui ka hüppel on ta mul jala vahel ja ma ei lehvi seal ringi nagu märg pesu. Tundsin kuidas ka lennu ajal püsis jalg paigal ja ma suutsin ise hobusega koos olla, mitte et tema hüppab ja mina olen omaette nõme :D See tunne tuli peale seda kui ristist lattaed sai. Esimest korda käkkisin ära aga siis käis mingi klõps ja ta oli jala ees ja liikus mõnusalt. Tõkete ees ma nägin sammu ja sain rahulikult peale saata. See oli nii niii äge tunne. G ja K tulid vaatama ka aga nad nägid vaid viimaseid 2te korda, kui ma süsteemi tulin. Ka kõrvalt olla asi täitsa hää välja paistnud.
12.03 Veska Harrastajate võistlus.
Läksime H-ga koos ja tema otsustas laadimised ja muud ajad. Äratus oli 4:30 Kes mind teab, see teab, et see oli pääääris karm :D
Kohale jõudsime õigel ajal. Õppisime raja. Kuna ma olin 47s, siis vaatasime esimesed 15 ära, Küsisin alt mitmes soojendama lubati ja see oli 28s. Võistluste tempo oli sel hetkel ilus klassika, ehk u 2min võistleja peale. Seega oleks pidanud mul olema u 30-35min hetkeni, mil mind soojendama lubatakse. Läksin abilisega hobust panema, et varakult sammu käima saada. Ma ei saa aru kuidas, aga ma jäin hiljaks :S sain 3min sooja teha. Väikesel platsikesel ei saanud kordagi teda edasi sõita ja ta lihtsalt ei vastanud säärele. Üldse ei vastanud. Parkuur oli õnneks megamadal. Parkuuri ajal pingutasin elu eest, et ta reageerima hakkaks, aga no ei. Ei saanud hakkama. Pooltele paterdas alla ja mina olin lappes. Enamus ajast korjasin ratsmeid kätte tagasi. Nii häbi oli. Hobune on aga õnneks aus ja vähemalt 1 asi tuli mul välja- käe järele andmine. Hoidsin nii pehme käe kui veel võimalik ja tegin suured pöörded, et ehk saan teda natukenegi edasi sõita. Tulemus oli puhas aga üsna aeglane sõit. Olin kindel, et head nahka sealt ei tule. Pakkisin oma muti treikusse heina nosima ja vahetasin riided ära. Ja siis kui võitjaid rivvi sätiti selgus, et olin IV auhinnalisel kohal. Läksin autasustamisele nagu hilpharakas. Niiiiii häbi. Kohutav. Kohtunik riidles ka, aga ma vabandasin end faktiga, et sellise käkerdamise peale rajal ei tule ju mitte eluilmaski selle peale, et peaks mingit tulemust lootma. Sain armu aga no seda viga, et ma puhta sõidu korral ratsasaapad ära võtan, ei tee ma vist küll enam kunagi. Elu ikka õpetab.
P ja E ratsastus suurega.
Pühapäeval ma olin niiiiii väsinud. Kordetasin suurt ette päris pikalt, sest mul lihtsalt ei olnud jaksu sõita. Traavis ma ei suutnud kuidagi ennast korda saada ja ilmselgelt polnud ka hobuselt parimat sooritust loota. Galopp oli aga üllatavalt hea. Ta püsis eest päris hea ja koondas ise ilusti. See oli nii tore! Ma olin väsinud ja läbi ja siis ta kinkis selle ilusa ja hea galopi osa mulle :) See tegi tuju heaks.
Kuna ta tegi koplis omale jala peale augu ja see on natuke paistes, siis kordetasin ka esmaspäeval igaks juhuks ette. Tahtsin olla 100% veendunud, et ta ei lonka ega hoia seda jalga. Ei longanud ta ühti, vaid jooksis hoopis oma energiat maha :D
Ja ta oli sõidus väga väga hea. Lausa uskumatult hea. Tuli traavis eest kergeks, viskas eest isegi jalgu :D Ma lihtsalt istusin ja nautisin. Galopis oli ta sama hea nagu eelmiselgi päeval ja kogu trenn oli puhas rõõm. Tegin igasugu harjutusi ja lõpetasin ära, sest mis ma tast ikka kiusan, kui ta on niigi nii tubli.
Hüppetrenn 15.03
Esmaspäeval ma võtsin julguse kokku ja küsisin, et kas ma võiks kodus äkki 90cm võistelda. R ütles ei ja põhjus oli ka igati loogiline. Me pole nii kõrgeid trennis hüpanud. Need üksikud kõrged rea v süsteemi lõpus ei loe, sest ma ei pea ju neile ainult peale sõitma. Lähenen ma ikkagi ju madalamale kõksule. Igati loogiline, aga no ma olen seda tüüpi, et küsin ikka. Kui ei, siis ei ja ma ei hakka manguma. Aga küsimata ma ka ei saa jätta :D
Eile siis aga pani R mind proovile. Soojendusel ristikest ei olnud ja alustasime kohe lattaiaga. Üsna kiirelt olid tõkked 80cm kanti. Tunne oli hea. Mõned vead tulid ikka sisse, aga õnneks polnud need enam hiigelhaugi mõõtu, vaid pigem sellised tobedad eksimused. Ja siis pani ta ühe lattaia minu jaoks ikka väga kõrgeks, mõõtis selle ära ja teatas, et see on täpselt meeter. Tule!! Õhhhhh oli siis vaja öelda onju... Pablasin küll aga läksin. Ajasin hobuse suurest hirmust liiga üle ja sain kohe pähe selle eest :D teisel katsel võtsin asja juba rahulikumalt ja siis tuli kõik väga hästi välja. Süda hüppas rinnus, et ma sellega hakkama sain ja olin päris kindel, et trenn on selleks korraks läbi. Aga ohh ei...
R kruvis ka süsteemi teise üles ja siis veel ühe lattaia. Okser, mis enne tundus mulle päris suur ja mille kohta ma arvasin, et ta paneb selle mule kindlasti madalamaks ja kitsamaks, tundus korraga üsna väike. Tulin seda kõrget aeda teiselt poolt ja kohe süsteemi otsa. Esimesel katsel ei saanud sammu klappima ja jäin liiga palju sebima. Teisel katsel sain pöördes käe pehmeks ja koostöö hobusega paika. Niiiii hea hüpe tuli. R hüüdis ka, et vot see oli hea! Süsteem tuli ka hästi ja sain kiita. Esimesele läks natuke lähedale ja tegi tagasihoidliku hüppe. Jõudsin aga sisse istuda ja edasi saata ja C lendas nagu pegasus. See oli nii äge. Siis tulin veel raske pöördega rea. 3 fuleed kaare peal, Aed ja okser. Kui ma aia peal veel korraks mõtlesin, et uhhh pääris kõrge, siis okser tundus nende aedade kõrval täitsa kutsuv. Kõik klappis! Sain aiale hästi peale. Pehme käega ja hobune sääre ees. Õhus juba avasin käe ja näitasin vaikselt suuna kätte. Ise vaatasin ka juba õhus okserit ja hästi sujuvalt sain sinna täpselt õigesse kohta pihta. Sain kiita ja oligi kõik.
Mul oli endal ka selline adreka laks ja õnnetunne. Ma pole vist aastaid nii kõrgeid hüpanud ja see tunne, et ma ei värisegi nagu haavaleht ning jõuan isegi mõelda oma tegevuste peale. See oli nii super. Mul oli sel hetkel nendest võistlustest täitsa ükskõik, kui ainult saaks selliseid trenne veel, kus ma leiaks selle hea rütmi ja koostöö. Kui ma ometi saaks aru mida ma täpselt teen, et see klõps ära käiks. 2 korda on see nüüd nii olnud ja ma ei taba ära seda asja, et mis asi see "SEE" täpselt on, et mis ma tegema pean.
Igatahes tundus et treener jäi ka rahule, sest muhe muie näos ütles ta mulle, et ta ei luba midagi, aga räägib asjad läbi, et vb... väga väga vb ma ikkagi lähen laup starti. See peaks täna selguma. ma loodan.
Igatahes ma olen väga-väga rahul, et ma seal trennis käima hakkasin. Mulle sobib R treenerina väga hästi. Ta on just piisavalt karm ja kuri, et ma ennast kokku võtaks. Samas annab ta ka iga kord teada, kui ma olen hästi hakkama saanud ja see aitab mul natukenegi enesekindlust ja eneseusku kasvatada. Ta näeb ära kõik mu vead ja ütleb need ka kõik välja koos juhistega, mida ma tegelikult oleksin pidanud tegema. Kindlasti kulub päris hea jupp aega, et kõik mu tüüpvead välja juurida ja õiged võtted kinnistada. No näiteks et potisangu ei oleks. Ja et ma ei tõstaks käsi liiga kõrgele. Et ma hoiaks lähenedes keha piisavalt taga ja pumbamaja asemel sõidaks hobuse sääre ja puusaga enda alt välja. Need on põhilised asjad, millega pean enda kallal tööd tegema.
Thursday, March 3, 2016
Trenni, trenni ja veelkord trenni.
Keha hakkab vaikselt regulaarse koormusega harjuma. Enam ei ole peale igat trenni kõik kohad haiged. Samas koos selle harjumisega on sisseharjunud vead endast märku andnud. Kui esimesed trennid olin ma nii nõrk ja vedel, et suutsin ainult istumisele mõeldes ennast sadulas enam-vähem normaalsena tunda, siis mida aeg edasi seda vähem ma istakuke mõtlen ja sealt algab 100 jama. Kõige suurem viga on see, et ma hakkan kätega kompenseerima seda, kui mu kõhulihased mind alt veavad. Jään ennast ratsmest toetama ja see on väga suur jama. Paar trenni tagasi mõtlesin, et miks ma küll ei saa Suurt pehmeks. Kangutab ja istub eest peal ja nii raske on. Olime väikeses koolisõiduaias ja otsisin vigu igalt poolt, aga et oleks enda peale mõelnud... no kus sa sellega. Õnneks tegi A suu lahti ja ütles, et ära jää hoidma eest. Tee poolpeatusi ja siis saab korda. Loomulikult saigi. Aga ma olin seal väikesel platsil keerutades unustanudki ennast keerama ja veel hullem- käega keerama. Panin ennast korda ja ennäe imet... hobune oli ka kohe hoopis-hoopis toredam koostööpartner.
Järgmine trenn peale seda vaevas mind kõhuvalu ja sõit oli selline poolik. Võtsin siis aja maha ja tegin mitu päeva ainult üleminekuid, kuniks sain selle mõnusa tunde jälle tagasi, mis ma korra juba leidsin. Esmaspäeval kordetasin ette, sest ta oli mitu päeva puhanud. Peaaegu 20min lasi ta auru välja. Kekutas ja möllas. Siis aga rahunes, tegime mõned üleminekud ja sõita oli väga tore. Keskendusin istakule, oma käte õiges kohas hoidmisele. Tegin üleminekuid ja küsisin vasakule pehmust. Lõpuks oli väga mõnsa.
Hüpanud olen nüüdseks kolm korda.
Esimene kord oli kaos nagu ikka. Ma ei mäleta kas ma juba kirjutasin sellest ka, aga topelt ei kärise. Igatahes ma värisesin ja paanitsesin ja olin igast otsast nõme. Tegin mitu hiigelhaugi ja siis häbenesin silmi peast välja.
Teises trennis sain pikemalt sooja teha ja sain hobusega palju paremini jutu peale. Tegime hästi vähe hüppeid ainult ühel tõkkel. Alguses rist ja siis kohe u 85cm lattaed. Ristil sain hea tunde kätte. Isegi hakkasin aru saama kuhu ja kuidas ta oma jalad paneb. Kui ristist lattaed sai, siis ehmatasin ära ja pisarad tulid silma. Vihastasin enda peale. Treener muigas, et nooooohhh värised ka juba.. Noogutasin, sest kui ma oleks rääkima hakanud, siis oleks vist tönnima hakanud. Surusin hambad risti ja läksin. Ma ju tean, et see hobune hüppab ja kogu see jama on minu peas kinni. Esimene kord oli väga vastik tunne, sest ma ei näinud sammu, hirm oli nahas ja ma ei teadnud mida teha. Hoida, sõita, oodata... Treener aga hüüdis, et sõida edasi ja jalad peale. Väga võõras on mulle see edasi sõitmine... Ottokat pidin ikka hoidma või siis vaikselt ootama. Ja no kuidas ma sõidan, kui ma ei saa sammudest aru.. Kuulasin treenerit ja surusin jalad peale. Ja ma sain aru, miks ta nii ütles. See hobune ei lähe laiali, kui pehme käega olla ja tagant mitte kütta, vaid lihtsalt hoida tempot ja viimased sammud tõkke ees natukesekene juurde suruda.
Kolmandal katsel sain pöördes tempost aru, istusin vaikselt ja kui tõkkeni oli umbes 3 fuleed siis saatsin jalaga juurde. See oli täitsa hää tunne. R oli ka rahul ja tegime suunaka. Siis oli juba natuke lihtsam. Tegime veel 2 kõksu ja oligi kõik.
Kolmas hüppetrenn oli aga kombinatsioon kahest eelmisest.
Ristide peal sai üks kala ikka tehtud- ronisin ise enne hüppele ja siis olingi hopsti kohe kõrvade vahel. Oiiiii kui häbi. Sain sõimata ka- igati asja eest :D
Siis ajasin ta natuke liiga palju edasi, sest ma ei saanud kuidagi seda head sääre ees tunnet kätte. Kuna ma ta aga hoogu ajasin, siis tekkis jälle tõkkele minnes hull eest kinni hoidmise instinkt, mille tulemusel ei saanud hobune ka oma tööd teha. Jälle sain riielda. Mulle kohe meeldib kui treener näeb kõik mu lollused ära, ütleb need mulle otse näkku ja siis ütleb ka kohe sinna otsa, et mida ma siis pean tegema. Konstruktiivne kriitika on hea, aga õiged tegutsemisjuhised on veel paremad ;)
Lasin käe kõvasti pehmemaks, püüdsin keskenduda juhtimisele ja ühtlasele rütmile. Lugesin vahepeal omale kõva häälega rütmi ette just tõkke ees, et ma ei hakkaks tagasi sikutama või liiga palju edasi lükkama. Et säärt oleks just nii palju, et ta tõkke poole haaraks. R-le ei meeldi, kui hobuse seljas jutustatakse ja siis ta norib mo kallal selle lugemise pärast. Aga samas pole see just riidlemine vaid selline sõbralik tögamine. Nalja peab ju ka ikka saama.
Penerolli tulime ka. Mulle penerollidega read meldivad. Oli 2ne peneroll, 6,5m vahe ja okser. Alguses oli see jube kõrge, aga õnneks pani R selle alla. Käed tõusid mul üles, aga muidu oli okei. Penerolli peal oli natuke imelik olla seal seljas, sest hüpped tundusid kuidagi kiirustavad ja lamedad, aga samas okseril oli selline korralik pallikese põrge. Tulime vist 2 korda kui okser kõrgemaks tõsteti. Hüppasime seekord teise neiuga kahekesi ja kuna tal hobune oli kaua puhanud hüppamisest, siis tema kõrgemat ei tahtnud tulla. Mul käis jälle jõnks südame alt läbi, aga vaidlema ma ka ei hakanud. Panin aga Cesule hääled sisse ja tulin. Õnneks õnneks nägin sammu ja sain ta ilusti jala ette. Kuna ma aga keskendusin oma jalgadele siiiiiiis käed tulid üles. Kästi uuesti tulla ja käed paika saada. Tulin ja sain.
Trennis oli nii häid kui halbu hetki. Mul on hea meel, et halba polnud palju aga kripeldab see, et ma ei leia seda õiget tempot üles. Ei leia seda õiget tunnet, et kuidas see hobune kõige paremini toimib ja oma osa tööst ära teha saab. Ma ei oska teda usaldada, sest ma ei tunne teda. Ja ma ei saa ennast ka usaldada, sest mina olen mina ja panen pange rohkem kui tohiks :D
Eile sain temaga ratsastada ja oii kui hea meel mul oli. Sain ta korraks sirutama, aga ta oli just seal lävepakul. Polnud üle ratsme, aga polnud ka päris lõdvestunud. Kui eest küsida proovisin, siis läks jälle lühikeseks ja pingesse. Pusisin ja katsetasin aga lõpuks oli niiiiiiiii hea. Surusin oma jalad taha poole. Piinasin oma kõhulihaseid täisistakuga. Aga ma sain ta pehmeks ja siis ta oli nii tore :) Ma nii nii niiiiii väga loodan, et ma saan temaga tihemini ratsastada. Ma usun, et see aitaks kõvasti kaasa ka hüppetrennides ühise keele leidmisele.
Järgmine trenn peale seda vaevas mind kõhuvalu ja sõit oli selline poolik. Võtsin siis aja maha ja tegin mitu päeva ainult üleminekuid, kuniks sain selle mõnusa tunde jälle tagasi, mis ma korra juba leidsin. Esmaspäeval kordetasin ette, sest ta oli mitu päeva puhanud. Peaaegu 20min lasi ta auru välja. Kekutas ja möllas. Siis aga rahunes, tegime mõned üleminekud ja sõita oli väga tore. Keskendusin istakule, oma käte õiges kohas hoidmisele. Tegin üleminekuid ja küsisin vasakule pehmust. Lõpuks oli väga mõnsa.
Hüpanud olen nüüdseks kolm korda.
Esimene kord oli kaos nagu ikka. Ma ei mäleta kas ma juba kirjutasin sellest ka, aga topelt ei kärise. Igatahes ma värisesin ja paanitsesin ja olin igast otsast nõme. Tegin mitu hiigelhaugi ja siis häbenesin silmi peast välja.
Teises trennis sain pikemalt sooja teha ja sain hobusega palju paremini jutu peale. Tegime hästi vähe hüppeid ainult ühel tõkkel. Alguses rist ja siis kohe u 85cm lattaed. Ristil sain hea tunde kätte. Isegi hakkasin aru saama kuhu ja kuidas ta oma jalad paneb. Kui ristist lattaed sai, siis ehmatasin ära ja pisarad tulid silma. Vihastasin enda peale. Treener muigas, et nooooohhh värised ka juba.. Noogutasin, sest kui ma oleks rääkima hakanud, siis oleks vist tönnima hakanud. Surusin hambad risti ja läksin. Ma ju tean, et see hobune hüppab ja kogu see jama on minu peas kinni. Esimene kord oli väga vastik tunne, sest ma ei näinud sammu, hirm oli nahas ja ma ei teadnud mida teha. Hoida, sõita, oodata... Treener aga hüüdis, et sõida edasi ja jalad peale. Väga võõras on mulle see edasi sõitmine... Ottokat pidin ikka hoidma või siis vaikselt ootama. Ja no kuidas ma sõidan, kui ma ei saa sammudest aru.. Kuulasin treenerit ja surusin jalad peale. Ja ma sain aru, miks ta nii ütles. See hobune ei lähe laiali, kui pehme käega olla ja tagant mitte kütta, vaid lihtsalt hoida tempot ja viimased sammud tõkke ees natukesekene juurde suruda.
Kolmandal katsel sain pöördes tempost aru, istusin vaikselt ja kui tõkkeni oli umbes 3 fuleed siis saatsin jalaga juurde. See oli täitsa hää tunne. R oli ka rahul ja tegime suunaka. Siis oli juba natuke lihtsam. Tegime veel 2 kõksu ja oligi kõik.
Kolmas hüppetrenn oli aga kombinatsioon kahest eelmisest.
Ristide peal sai üks kala ikka tehtud- ronisin ise enne hüppele ja siis olingi hopsti kohe kõrvade vahel. Oiiiii kui häbi. Sain sõimata ka- igati asja eest :D
Siis ajasin ta natuke liiga palju edasi, sest ma ei saanud kuidagi seda head sääre ees tunnet kätte. Kuna ma ta aga hoogu ajasin, siis tekkis jälle tõkkele minnes hull eest kinni hoidmise instinkt, mille tulemusel ei saanud hobune ka oma tööd teha. Jälle sain riielda. Mulle kohe meeldib kui treener näeb kõik mu lollused ära, ütleb need mulle otse näkku ja siis ütleb ka kohe sinna otsa, et mida ma siis pean tegema. Konstruktiivne kriitika on hea, aga õiged tegutsemisjuhised on veel paremad ;)
Lasin käe kõvasti pehmemaks, püüdsin keskenduda juhtimisele ja ühtlasele rütmile. Lugesin vahepeal omale kõva häälega rütmi ette just tõkke ees, et ma ei hakkaks tagasi sikutama või liiga palju edasi lükkama. Et säärt oleks just nii palju, et ta tõkke poole haaraks. R-le ei meeldi, kui hobuse seljas jutustatakse ja siis ta norib mo kallal selle lugemise pärast. Aga samas pole see just riidlemine vaid selline sõbralik tögamine. Nalja peab ju ka ikka saama.
Penerolli tulime ka. Mulle penerollidega read meldivad. Oli 2ne peneroll, 6,5m vahe ja okser. Alguses oli see jube kõrge, aga õnneks pani R selle alla. Käed tõusid mul üles, aga muidu oli okei. Penerolli peal oli natuke imelik olla seal seljas, sest hüpped tundusid kuidagi kiirustavad ja lamedad, aga samas okseril oli selline korralik pallikese põrge. Tulime vist 2 korda kui okser kõrgemaks tõsteti. Hüppasime seekord teise neiuga kahekesi ja kuna tal hobune oli kaua puhanud hüppamisest, siis tema kõrgemat ei tahtnud tulla. Mul käis jälle jõnks südame alt läbi, aga vaidlema ma ka ei hakanud. Panin aga Cesule hääled sisse ja tulin. Õnneks õnneks nägin sammu ja sain ta ilusti jala ette. Kuna ma aga keskendusin oma jalgadele siiiiiiis käed tulid üles. Kästi uuesti tulla ja käed paika saada. Tulin ja sain.
Trennis oli nii häid kui halbu hetki. Mul on hea meel, et halba polnud palju aga kripeldab see, et ma ei leia seda õiget tempot üles. Ei leia seda õiget tunnet, et kuidas see hobune kõige paremini toimib ja oma osa tööst ära teha saab. Ma ei oska teda usaldada, sest ma ei tunne teda. Ja ma ei saa ennast ka usaldada, sest mina olen mina ja panen pange rohkem kui tohiks :D
Eile sain temaga ratsastada ja oii kui hea meel mul oli. Sain ta korraks sirutama, aga ta oli just seal lävepakul. Polnud üle ratsme, aga polnud ka päris lõdvestunud. Kui eest küsida proovisin, siis läks jälle lühikeseks ja pingesse. Pusisin ja katsetasin aga lõpuks oli niiiiiiiii hea. Surusin oma jalad taha poole. Piinasin oma kõhulihaseid täisistakuga. Aga ma sain ta pehmeks ja siis ta oli nii tore :) Ma nii nii niiiiii väga loodan, et ma saan temaga tihemini ratsastada. Ma usun, et see aitaks kõvasti kaasa ka hüppetrennides ühise keele leidmisele.
Subscribe to:
Posts (Atom)