2 trenni

Vahepeal on olnud päris mitu trenni kuid kaks neist vajavad kohe kindlasti kirja panekut.


Esmalt kingiti mulle võimalus osaleda Janne Berghi treeningul. R lubas mul Suurega minna ja nii ma siis läksin. Mingit ilmaimet seal ei teinud aga sain kinnitust, et olen olnud õigel teel. Vaja lihtsalt natukene selgepiirilisem olla. Tegime baastööd ja sääre eest ära astumisi. Sain natuke kindlust juurde oma istaku suhtes. Külgliikumistel on probleem pigem selles, et ta ei vasta ja vajub eest peale ning siis kaotan mina oma istaku, mitte hädad ei alga minu halvast istakust, mida ma siiani arvasin. Saime ta säärele vastama ilusti ja siis ei kadunud ka minu rüht kuhugi. Sain sellest trennist nii palju, ehkki tegime iseenesest päris vähe.


Tavapärast teisipäevase hüppetrenni asemel hüppasin seekord neljapäeval.
Hüppasime soojaks ja siis rada. Esimest korda sain C-ga trennis rada hüpata. 1 vahe oli väga ebamugav aga ülejäänud olid kõik head. Tõkked olid täitsa arvestatavad minu jaoks 85-90cm. Ei mingit hellitamist. Vahepeal korraks käis ikka judin läbi, aga käed värisema ei hakanud ja see on suur edasiminek.
Aga vaata et olulisemgi asi oli hoopis see, et esimest korda sain ma kohe esimesel katsel õige rütmi ja tunde kätte. Sain juba enne hüppama hakkamist hobuse sääre ette ja sealt ka hea tunde kätte. 2 korda lasin tal ikka alla paterdada. Õnneks aga sain ma seekord täpselt aru, mis ma pöördes valesti tegin, et see juhtus. Kui esimene kord tal sääre taha vajuda lasin, siis sain u 3 fuleed enne tõket aru, et krt... hapu. Järgmine kord tajusin juba pöörde keskel ära, et asi on jama, aga kuna sammu ei näinud siis ei julenud ma ka otsustada ja teda kiiresti jala ette suruda. See aga oli viga. Pärast juhtus veel paaril korral seda, et olin ise pöördes lohakas ja ta vajus ära, aga siis ma sain kohe aru, mis toimub ja reageerisin kiirelt ning sõitsin ta uuesti tagant välja. Ma leidsin selle õige tunde ja sain ka aru mis tunne on, kui see käest libisema hakkab. Samuti sain aru, mis ma teha saan, et see ei kaoks. Ainuke jama.... ma väsin niiiiii kiiresti ära. See hobune vajab tõesti kogu aeg edasi viimist. Säär peab kogu aeg peal olema, et teda sääre es hoida. Jah, ta ei jää seisma, kui jala pehmeks lased, aga ta vajub kohe jala taha ja sealt ei ole head hüpet loota. Samuti peab temaga ülakeha üsna taha suruma ja puusaga ka natukene kaasa aitama, et ka tagumikust oleks tunda, et ta tõesti on sääre ees. Aga oi kui hea ja kindel tunne on tõkkele minna, kui ma suudan ta õigesse rütmi saada.
See üks ebamugav vahe oli täpselt selline, et oli vaja kas ulmepalju tagasi krookida ja 4 sammuga tulla, või siis elueest edasi kütta ja 3ga tulla. Tagasi ma seda hobust krookida ei julge, sest ta vajub siis kohe jala taha ja see on jube vastik. Seega ma andsin agu kuis jaksasin. Samas ta vastab nii hästi, kui pärast hüpet tagasi võtta. Õigemini... lase jalg pehmeks ja keha taha ning ta ise võtab kohe hoo maha. Ta on võimeline ka 2 fuleega seisma jääma, kui küsida. Ainus asi, ma pean õppima teda ka tagasi võtmise peal jala ees hoidma. Pehme käega tõkkele sõitmine tuli ka sel korral juba täitsa välja. Paar korda pöördest välja tulles jäi vana kramp sisse, et vaja vastu hoida, aga õnneks tabasin viimasel hetkel ära, et ohh sa krt, mis ma teen... vaja ju pehmeks käsi lasta ja edasi viia.
Ja no muidugi pean ma omale kusagilt võhma tekitama. Jooksmas käima hakkama või midagi. Sest no ma reaalselt olen peale 4-5ndat hüpet kalts ja sealt edasi on pilt juba päris kole.


Ma olen väga rahul, et väikeste killukeste haaval leian ma nii hüppamises kui ratsastuses seda õiget olekut ja tunnet. Olen väga tänulik, et mul on võimalik nende kahe hobusega sõita ja neilt õppida. Nad on nii erinevad ja mõlemad just see, mis mulle vaja :)