Kodused karvased

Kirjutan vahepeal meie koertest ka.




Mona, meie pere noorim liige, kasvab mühinal. 20ndal sai ta 3 kuuseks. Eelmisel esmaspäeval kaalusime ta ära ka- 15,6kg. Kõrgust on meie juures oleku ajal päris palju juurde tulnud. Zulu saab tal kõhu alt juba läbi käia :)
Kolmapäeval käisime ka esimeses näitusetrennis. Händler tutvustas näituserihma ja sellega liikumist. Siis katsetati ka seismist ja jalgade sättimist. Esialgu oli Mona liikumises väga tubli, aga seistes kippus see pepu ikka vänderdama. Iga kiituse peale oli kohe nagu väike ussike. Aga natuke pusimist ja sai isegi ilusti seistud.
Korraga oli kolm kutsikat. Mona ja tema 2 venda. Händler tegeles iga koeraga kordamööda 2 korda. kõik tited olid teisel katsel rahulikumad ja seega sai paremini tegeleda.
Mona oli kõige kõrgem. Rinnalaiuselt olid vennad üle, aga meie preili oli teistega võrreldes kõrge jalaga.


Zulu on väike pärdik. Tema juba suudab lollusi genereerida, aga samal ajal on ta lihtsalt nii armas ja soe ja südamlik. Tuleb sülle ja norib pai. Vedruga on nad endiselt suurimad sõbrad ja naudivad iga hetke, mis nad kahekesi toas on ja saavad vabalt mängida. Monaga mürgeldades on ta juba ilmselges vähemuses ja peab alla vanduma. Vedruga on nad vähemalt enam-vähem samas kasvus, ehkki kass on paar kg kergem. Zulu on sinna 6kg kanti. Vedru oli viimati kaaludes 4.


Wilbu peab ka veel täitsa enam-vähem vastu. Kõhnaks on jäänud ja hästi rahulikuks, et mitte öelda loiuks. Söögiisu on endiselt väga hea, aga kaalu ei taha kuidagi juurde tulla, ehkki portsud on päris suured. Kõik käib läbi nagu vihmaussist aga tolku pole just kuigi palju. Tuju on tal üldiselt hea, aga energiat ja jaksu pole nii nagu varasemalt. Aga no proua on meil ju ka juba 10a täis. 9 märtsil sai. Uskumatu kui kiirelt on aeg läinud. Ma mäletan nii hästi seda aega, kui ma temaga koju sõitsin. Väike karvakera mu süles. Kuidas ta lemmik koht magamiseks oli minu jalgade juures ja öösiti puges mu voodiserva alla. See diivan, kus ma siis magasin, on meil jätkuvalt alles aga enam ei mahu ta sinna serva alla kohe kuidagi. Nüüd on ta lemmikkoht kamina ees või meie voodi juures. Mulle ikka võimalikult lähedal.
Kaks korda on ta tervis nii kehva olnud, et olen kaalunud eutanaasiat. Need ei ole toredad mõtted. Üldse mitte. Aga päris kindel olen ma ka selles, et ma ei taha tema piina. Ma ei taha, et ta peaks valudes kannatama või minu nõrga iseloomu pärast aegamööda surnuks nälgima. Paraku on aga just see viimane oht päris reaalne :( neljapäeval on arstivisiit. Siis saame targemaks.


I tellis koertele aediku ka ja pani selle üles. Kuna Wille pani hommikul üllatuslikult aiast plehku, siis me ei julenud teda esikusse jätta ja ta jäi õue aedikusse. Mul on nii hea meel selle aediku üle, sest Wilbu ei pea sellistel puhkudel enam ketis olema. Tuppa ei saa teda panna, kui on oht, et ta midagi endale sisse mugis. Kõhulahtisus ja oksendamine pole just parim asi koristada. Õnneks on tal nüüd päris viisaka suurusega aedik, kus on tal kuut varjuks, OSB-plaadist alus kuudi ees pikutamiseks ja veel niisama vaba pinda ka. Ainuke väike mure on, et vesi külmub päeva peale ära. Panin hommikul sooja vee talle ämbrisse, aga kui on ikka miinus väljas, siis see jahtub ja jäätub peagi ikkagi ära.