ISO süsteem

Inimesed on erinevad ja ma pean üsna järjepidevalt endale meelde tuletama, et ma ei saa kõiki inimesi oma mõõdupuu järgi hinnata. Seda ütles mulle ükskord ka üks lähedane inimene, et Aive... Saa aru, et sa ei saa teisi inimesi hinnata sinu kohta käiva mõõdupuu järgi. Ja tõsi ta on.. ei saa jah.


Asjad käivad ikka mitme kaupa ja seega on viimase 24h jooksul ilmnenud kohe mitu ehedat näidet selle kohta, et moraalikompass ei ole kõigil samamoodi taadeldud.
Esmalt suutis mu kallis issi mind eile rööpast välja viia. Ta on üks selline inimene, kes vist kunagi ei kõhkle küsimast, kui ta midagi tahab. Aga no ma ei saa ega isegi taha olla see, kes kogu aeg appi tõttab ja teiste mõtlematute otsuste ning juhuste kokkulangemise tõttu tekkinud suppi ära helpida aitab. Tänan, EI. Mis mind ärritab on see, et kui mina unustan teistega arvestamise ja eeldan, et nad on ausad ja otsekohesed ja ei hau mingit tagamõttega plaani, siis saan mina kõrvetada. Aga kui teised inimesed minuga niipalju ei arvesta ja ei mõista, et mina olengi lihtsalt aus lollike ja ei oska mingeid võrke punuda, siis olen ikka mina see, kes pärast kannatab.


Teine uudis tabas mind just äsja, kui oma tuttavaga fb-s mõne sõna vahetasin.
Mõni aeg tagasi mõtlesin, et peaks omale mõne väljakutse leidma, kuhu panustada. Midagi väikest aga regulaarset, et mingi aja pärast oleks ka mingit tulemust näha ja näidata. Kuulasin mitmes kohas maad ja paaris neist oli ka pealtnäha koostöövalmidus olemas. Üks naine isegi ütles, et hetkel pole pakkuda aga ilmselt peagi on tal abi vaja küll. Lubas ühendust võtta. Täna ma siis sain teada, et ta võttiski abi leidmiseks ühendust... aga mitte minuga.. nagu ta ise mulle naeratuse saatel lubas. Mul on selle noore üle siiralt hea meel, kes sai võimaluse anda ja andmise käigus ka ise areneda. Saada targemaks, kogenenumaks.  Samas ma ei saa aru mille jaoks on vaja üldse meelalt naeratus näol valetada. Kui sul on potentsiaalne tööline juba oma peas välja valitud, siis nii ütlegi. Hetkel pole mul abi vaja ja kui tekib, siis mul on juba olemas inimene, kelle poole ma tahan selle ettepanekuga pöörduda. See ei tundu üldse rakse lause, mida välja öelda. Täiesti viisakas ja arusaadav igast otsast. Milleks selline kahepalgelisus... Jah, on väikene tõenäosus, et ta tõesti unustas ära meie vestluse, aga ma kahtlen selles siiralt. Ma helistasin, siis kirjutasin talle fb-ki, nagu ta palus ja siis rääkisin veel näost-näkku ka. Kui sellise jama peale meelde ei jää, siis peab seal kupli all midagi ikka päris kõvasti logisema. Natuke suurem tõenäosus on sellel, et tal tekkis abi vajadus eksprompt ja see teine inimene oli lihtsalt õigel ajal õiges kohas aga ka see on natuke kaheldav, sest telefonid on ju olemas ja pole raske helistada ka sellele, kes sul just nina all ei seisa.
Aaaga noh.. elu on mind õpetanud niipalju, et kõigel on põhjused, head ja vead. Ilmselt on selline asjade käik tegelikult ka mulle mingil põhjusel kasulik ja vajalik. Ma isegi ei viitsi ennast enam sellistest asjadest sügavalt häirida lasta, lihtsalt kuidagi nii hästi sattus see asi eilse peredraamaga kokku.. nagu valatud kohe :D Pere asjad lähevad mulle väga korda. Kõik, mis on väljaspool nn "siseringi" olen ma püüdnud oma emotsioonidest võimalikult kaugele hoida. Vahel on õnnestunud, vahel mitte.


Samas peaks ma ehk hoopiski tänulik olema, et inimesed ei võimalda mul oma entusiasmis liiga palju asju kätte krabada. Kevade saabumisega tuleb meie õuele ka hunnikute viisi töid ja tegemisi. Kohe parves. Nagu rändlinde sügisel talivilja põllule viimaseid jõuvarusid täiendama. Kõik need asjad tuleb ära teha. Õnneks on enamus neid töid sellised, mida ma lausa ootan :)