Kuidagi on juhtunud nii, et pole päris jupp aega kirjutanud. Nüüd siis hunnik juttu takka järgi.
Hüppetrenn 8.03
Ma ei mäleta enam mida või kui palju me hüppasime, aga mäletan seda emotsiooni. Ma sain soojenduses liikumise heaks. Sain ta sääre ette. Ristil käkerdasin, nagu ikka, aga edasi oli väga mõnus. Sellise tundega võiks parkuuri sõita. Hobune liikus heas rütmis, nägin samme ja ta vastas säärele. Süsteemi teise pani R päris kõrgeks. Umbes 110 ma arvan. Õnneks mul on mingi teema sellega, et ridade ja süsteemide peal ma viimase tõkke kõrgust väga ei karda. Kui esimesele hästi peale saan, siis edasi pole nii hull. Aga mul oli täitsa hea tunne. Esimest korda selle hobusega oli tunne, et nii lähenemisel kui ka hüppel on ta mul jala vahel ja ma ei lehvi seal ringi nagu märg pesu. Tundsin kuidas ka lennu ajal püsis jalg paigal ja ma suutsin ise hobusega koos olla, mitte et tema hüppab ja mina olen omaette nõme :D See tunne tuli peale seda kui ristist lattaed sai. Esimest korda käkkisin ära aga siis käis mingi klõps ja ta oli jala ees ja liikus mõnusalt. Tõkete ees ma nägin sammu ja sain rahulikult peale saata. See oli nii niii äge tunne. G ja K tulid vaatama ka aga nad nägid vaid viimaseid 2te korda, kui ma süsteemi tulin. Ka kõrvalt olla asi täitsa hää välja paistnud.
12.03 Veska Harrastajate võistlus.
Läksime H-ga koos ja tema otsustas laadimised ja muud ajad. Äratus oli 4:30 Kes mind teab, see teab, et see oli pääääris karm :D
Kohale jõudsime õigel ajal. Õppisime raja. Kuna ma olin 47s, siis vaatasime esimesed 15 ära, Küsisin alt mitmes soojendama lubati ja see oli 28s. Võistluste tempo oli sel hetkel ilus klassika, ehk u 2min võistleja peale. Seega oleks pidanud mul olema u 30-35min hetkeni, mil mind soojendama lubatakse. Läksin abilisega hobust panema, et varakult sammu käima saada. Ma ei saa aru kuidas, aga ma jäin hiljaks :S sain 3min sooja teha. Väikesel platsikesel ei saanud kordagi teda edasi sõita ja ta lihtsalt ei vastanud säärele. Üldse ei vastanud. Parkuur oli õnneks megamadal. Parkuuri ajal pingutasin elu eest, et ta reageerima hakkaks, aga no ei. Ei saanud hakkama. Pooltele paterdas alla ja mina olin lappes. Enamus ajast korjasin ratsmeid kätte tagasi. Nii häbi oli. Hobune on aga õnneks aus ja vähemalt 1 asi tuli mul välja- käe järele andmine. Hoidsin nii pehme käe kui veel võimalik ja tegin suured pöörded, et ehk saan teda natukenegi edasi sõita. Tulemus oli puhas aga üsna aeglane sõit. Olin kindel, et head nahka sealt ei tule. Pakkisin oma muti treikusse heina nosima ja vahetasin riided ära. Ja siis kui võitjaid rivvi sätiti selgus, et olin IV auhinnalisel kohal. Läksin autasustamisele nagu hilpharakas. Niiiiii häbi. Kohutav. Kohtunik riidles ka, aga ma vabandasin end faktiga, et sellise käkerdamise peale rajal ei tule ju mitte eluilmaski selle peale, et peaks mingit tulemust lootma. Sain armu aga no seda viga, et ma puhta sõidu korral ratsasaapad ära võtan, ei tee ma vist küll enam kunagi. Elu ikka õpetab.
P ja E ratsastus suurega.
Pühapäeval ma olin niiiiii väsinud. Kordetasin suurt ette päris pikalt, sest mul lihtsalt ei olnud jaksu sõita. Traavis ma ei suutnud kuidagi ennast korda saada ja ilmselgelt polnud ka hobuselt parimat sooritust loota. Galopp oli aga üllatavalt hea. Ta püsis eest päris hea ja koondas ise ilusti. See oli nii tore! Ma olin väsinud ja läbi ja siis ta kinkis selle ilusa ja hea galopi osa mulle :) See tegi tuju heaks.
Kuna ta tegi koplis omale jala peale augu ja see on natuke paistes, siis kordetasin ka esmaspäeval igaks juhuks ette. Tahtsin olla 100% veendunud, et ta ei lonka ega hoia seda jalga. Ei longanud ta ühti, vaid jooksis hoopis oma energiat maha :D
Ja ta oli sõidus väga väga hea. Lausa uskumatult hea. Tuli traavis eest kergeks, viskas eest isegi jalgu :D Ma lihtsalt istusin ja nautisin. Galopis oli ta sama hea nagu eelmiselgi päeval ja kogu trenn oli puhas rõõm. Tegin igasugu harjutusi ja lõpetasin ära, sest mis ma tast ikka kiusan, kui ta on niigi nii tubli.
Hüppetrenn 15.03
Esmaspäeval ma võtsin julguse kokku ja küsisin, et kas ma võiks kodus äkki 90cm võistelda. R ütles ei ja põhjus oli ka igati loogiline. Me pole nii kõrgeid trennis hüpanud. Need üksikud kõrged rea v süsteemi lõpus ei loe, sest ma ei pea ju neile ainult peale sõitma. Lähenen ma ikkagi ju madalamale kõksule. Igati loogiline, aga no ma olen seda tüüpi, et küsin ikka. Kui ei, siis ei ja ma ei hakka manguma. Aga küsimata ma ka ei saa jätta :D
Eile siis aga pani R mind proovile. Soojendusel ristikest ei olnud ja alustasime kohe lattaiaga. Üsna kiirelt olid tõkked 80cm kanti. Tunne oli hea. Mõned vead tulid ikka sisse, aga õnneks polnud need enam hiigelhaugi mõõtu, vaid pigem sellised tobedad eksimused. Ja siis pani ta ühe lattaia minu jaoks ikka väga kõrgeks, mõõtis selle ära ja teatas, et see on täpselt meeter. Tule!! Õhhhhh oli siis vaja öelda onju... Pablasin küll aga läksin. Ajasin hobuse suurest hirmust liiga üle ja sain kohe pähe selle eest :D teisel katsel võtsin asja juba rahulikumalt ja siis tuli kõik väga hästi välja. Süda hüppas rinnus, et ma sellega hakkama sain ja olin päris kindel, et trenn on selleks korraks läbi. Aga ohh ei...
R kruvis ka süsteemi teise üles ja siis veel ühe lattaia. Okser, mis enne tundus mulle päris suur ja mille kohta ma arvasin, et ta paneb selle mule kindlasti madalamaks ja kitsamaks, tundus korraga üsna väike. Tulin seda kõrget aeda teiselt poolt ja kohe süsteemi otsa. Esimesel katsel ei saanud sammu klappima ja jäin liiga palju sebima. Teisel katsel sain pöördes käe pehmeks ja koostöö hobusega paika. Niiiii hea hüpe tuli. R hüüdis ka, et vot see oli hea! Süsteem tuli ka hästi ja sain kiita. Esimesele läks natuke lähedale ja tegi tagasihoidliku hüppe. Jõudsin aga sisse istuda ja edasi saata ja C lendas nagu pegasus. See oli nii äge. Siis tulin veel raske pöördega rea. 3 fuleed kaare peal, Aed ja okser. Kui ma aia peal veel korraks mõtlesin, et uhhh pääris kõrge, siis okser tundus nende aedade kõrval täitsa kutsuv. Kõik klappis! Sain aiale hästi peale. Pehme käega ja hobune sääre ees. Õhus juba avasin käe ja näitasin vaikselt suuna kätte. Ise vaatasin ka juba õhus okserit ja hästi sujuvalt sain sinna täpselt õigesse kohta pihta. Sain kiita ja oligi kõik.
Mul oli endal ka selline adreka laks ja õnnetunne. Ma pole vist aastaid nii kõrgeid hüpanud ja see tunne, et ma ei värisegi nagu haavaleht ning jõuan isegi mõelda oma tegevuste peale. See oli nii super. Mul oli sel hetkel nendest võistlustest täitsa ükskõik, kui ainult saaks selliseid trenne veel, kus ma leiaks selle hea rütmi ja koostöö. Kui ma ometi saaks aru mida ma täpselt teen, et see klõps ära käiks. 2 korda on see nüüd nii olnud ja ma ei taba ära seda asja, et mis asi see "SEE" täpselt on, et mis ma tegema pean.
Igatahes tundus et treener jäi ka rahule, sest muhe muie näos ütles ta mulle, et ta ei luba midagi, aga räägib asjad läbi, et vb... väga väga vb ma ikkagi lähen laup starti. See peaks täna selguma. ma loodan.
Igatahes ma olen väga-väga rahul, et ma seal trennis käima hakkasin. Mulle sobib R treenerina väga hästi. Ta on just piisavalt karm ja kuri, et ma ennast kokku võtaks. Samas annab ta ka iga kord teada, kui ma olen hästi hakkama saanud ja see aitab mul natukenegi enesekindlust ja eneseusku kasvatada. Ta näeb ära kõik mu vead ja ütleb need ka kõik välja koos juhistega, mida ma tegelikult oleksin pidanud tegema. Kindlasti kulub päris hea jupp aega, et kõik mu tüüpvead välja juurida ja õiged võtted kinnistada. No näiteks et potisangu ei oleks. Ja et ma ei tõstaks käsi liiga kõrgele. Et ma hoiaks lähenedes keha piisavalt taga ja pumbamaja asemel sõidaks hobuse sääre ja puusaga enda alt välja. Need on põhilised asjad, millega pean enda kallal tööd tegema.
No comments:
Post a Comment