Keha hakkab vaikselt regulaarse koormusega harjuma. Enam ei ole peale igat trenni kõik kohad haiged. Samas koos selle harjumisega on sisseharjunud vead endast märku andnud. Kui esimesed trennid olin ma nii nõrk ja vedel, et suutsin ainult istumisele mõeldes ennast sadulas enam-vähem normaalsena tunda, siis mida aeg edasi seda vähem ma istakuke mõtlen ja sealt algab 100 jama. Kõige suurem viga on see, et ma hakkan kätega kompenseerima seda, kui mu kõhulihased mind alt veavad. Jään ennast ratsmest toetama ja see on väga suur jama. Paar trenni tagasi mõtlesin, et miks ma küll ei saa Suurt pehmeks. Kangutab ja istub eest peal ja nii raske on. Olime väikeses koolisõiduaias ja otsisin vigu igalt poolt, aga et oleks enda peale mõelnud... no kus sa sellega. Õnneks tegi A suu lahti ja ütles, et ära jää hoidma eest. Tee poolpeatusi ja siis saab korda. Loomulikult saigi. Aga ma olin seal väikesel platsil keerutades unustanudki ennast keerama ja veel hullem- käega keerama. Panin ennast korda ja ennäe imet... hobune oli ka kohe hoopis-hoopis toredam koostööpartner.
Järgmine trenn peale seda vaevas mind kõhuvalu ja sõit oli selline poolik. Võtsin siis aja maha ja tegin mitu päeva ainult üleminekuid, kuniks sain selle mõnusa tunde jälle tagasi, mis ma korra juba leidsin. Esmaspäeval kordetasin ette, sest ta oli mitu päeva puhanud. Peaaegu 20min lasi ta auru välja. Kekutas ja möllas. Siis aga rahunes, tegime mõned üleminekud ja sõita oli väga tore. Keskendusin istakule, oma käte õiges kohas hoidmisele. Tegin üleminekuid ja küsisin vasakule pehmust. Lõpuks oli väga mõnsa.
Hüpanud olen nüüdseks kolm korda.
Esimene kord oli kaos nagu ikka. Ma ei mäleta kas ma juba kirjutasin sellest ka, aga topelt ei kärise. Igatahes ma värisesin ja paanitsesin ja olin igast otsast nõme. Tegin mitu hiigelhaugi ja siis häbenesin silmi peast välja.
Teises trennis sain pikemalt sooja teha ja sain hobusega palju paremini jutu peale. Tegime hästi vähe hüppeid ainult ühel tõkkel. Alguses rist ja siis kohe u 85cm lattaed. Ristil sain hea tunde kätte. Isegi hakkasin aru saama kuhu ja kuidas ta oma jalad paneb. Kui ristist lattaed sai, siis ehmatasin ära ja pisarad tulid silma. Vihastasin enda peale. Treener muigas, et nooooohhh värised ka juba.. Noogutasin, sest kui ma oleks rääkima hakanud, siis oleks vist tönnima hakanud. Surusin hambad risti ja läksin. Ma ju tean, et see hobune hüppab ja kogu see jama on minu peas kinni. Esimene kord oli väga vastik tunne, sest ma ei näinud sammu, hirm oli nahas ja ma ei teadnud mida teha. Hoida, sõita, oodata... Treener aga hüüdis, et sõida edasi ja jalad peale. Väga võõras on mulle see edasi sõitmine... Ottokat pidin ikka hoidma või siis vaikselt ootama. Ja no kuidas ma sõidan, kui ma ei saa sammudest aru.. Kuulasin treenerit ja surusin jalad peale. Ja ma sain aru, miks ta nii ütles. See hobune ei lähe laiali, kui pehme käega olla ja tagant mitte kütta, vaid lihtsalt hoida tempot ja viimased sammud tõkke ees natukesekene juurde suruda.
Kolmandal katsel sain pöördes tempost aru, istusin vaikselt ja kui tõkkeni oli umbes 3 fuleed siis saatsin jalaga juurde. See oli täitsa hää tunne. R oli ka rahul ja tegime suunaka. Siis oli juba natuke lihtsam. Tegime veel 2 kõksu ja oligi kõik.
Kolmas hüppetrenn oli aga kombinatsioon kahest eelmisest.
Ristide peal sai üks kala ikka tehtud- ronisin ise enne hüppele ja siis olingi hopsti kohe kõrvade vahel. Oiiiii kui häbi. Sain sõimata ka- igati asja eest :D
Siis ajasin ta natuke liiga palju edasi, sest ma ei saanud kuidagi seda head sääre ees tunnet kätte. Kuna ma ta aga hoogu ajasin, siis tekkis jälle tõkkele minnes hull eest kinni hoidmise instinkt, mille tulemusel ei saanud hobune ka oma tööd teha. Jälle sain riielda. Mulle kohe meeldib kui treener näeb kõik mu lollused ära, ütleb need mulle otse näkku ja siis ütleb ka kohe sinna otsa, et mida ma siis pean tegema. Konstruktiivne kriitika on hea, aga õiged tegutsemisjuhised on veel paremad ;)
Lasin käe kõvasti pehmemaks, püüdsin keskenduda juhtimisele ja ühtlasele rütmile. Lugesin vahepeal omale kõva häälega rütmi ette just tõkke ees, et ma ei hakkaks tagasi sikutama või liiga palju edasi lükkama. Et säärt oleks just nii palju, et ta tõkke poole haaraks. R-le ei meeldi, kui hobuse seljas jutustatakse ja siis ta norib mo kallal selle lugemise pärast. Aga samas pole see just riidlemine vaid selline sõbralik tögamine. Nalja peab ju ka ikka saama.
Penerolli tulime ka. Mulle penerollidega read meldivad. Oli 2ne peneroll, 6,5m vahe ja okser. Alguses oli see jube kõrge, aga õnneks pani R selle alla. Käed tõusid mul üles, aga muidu oli okei. Penerolli peal oli natuke imelik olla seal seljas, sest hüpped tundusid kuidagi kiirustavad ja lamedad, aga samas okseril oli selline korralik pallikese põrge. Tulime vist 2 korda kui okser kõrgemaks tõsteti. Hüppasime seekord teise neiuga kahekesi ja kuna tal hobune oli kaua puhanud hüppamisest, siis tema kõrgemat ei tahtnud tulla. Mul käis jälle jõnks südame alt läbi, aga vaidlema ma ka ei hakanud. Panin aga Cesule hääled sisse ja tulin. Õnneks õnneks nägin sammu ja sain ta ilusti jala ette. Kuna ma aga keskendusin oma jalgadele siiiiiiis käed tulid üles. Kästi uuesti tulla ja käed paika saada. Tulin ja sain.
Trennis oli nii häid kui halbu hetki. Mul on hea meel, et halba polnud palju aga kripeldab see, et ma ei leia seda õiget tempot üles. Ei leia seda õiget tunnet, et kuidas see hobune kõige paremini toimib ja oma osa tööst ära teha saab. Ma ei oska teda usaldada, sest ma ei tunne teda. Ja ma ei saa ennast ka usaldada, sest mina olen mina ja panen pange rohkem kui tohiks :D
Eile sain temaga ratsastada ja oii kui hea meel mul oli. Sain ta korraks sirutama, aga ta oli just seal lävepakul. Polnud üle ratsme, aga polnud ka päris lõdvestunud. Kui eest küsida proovisin, siis läks jälle lühikeseks ja pingesse. Pusisin ja katsetasin aga lõpuks oli niiiiiiiii hea. Surusin oma jalad taha poole. Piinasin oma kõhulihaseid täisistakuga. Aga ma sain ta pehmeks ja siis ta oli nii tore :) Ma nii nii niiiiii väga loodan, et ma saan temaga tihemini ratsastada. Ma usun, et see aitaks kõvasti kaasa ka hüppetrennides ühise keele leidmisele.
No comments:
Post a Comment