Otto

Mul on eesmärk, et kui vähegi võimalik, siis pean Ottokaga sõitma, sest sellist 3 kuulist lebopausi ei saa enam lubada. Hobune on nagu silguniisk ja suure kõhuga. Lihastest ei ole enam isegi mälestust mitte.
Täna ma platsi peal nikerdama ei hakanudki vaid läksin kohe põllule. Esialgu oli varbas külm, aga mida aeg edasi, seda soojem hakkas.
Ei tea kas külmast või millest, aga algus oli raske. Ei andnud tema mulle lõpuni järele ja siis ei saanud ka mina korralikult ennast lõdvaks. Lumi oli kohati pehme aga vanades jälgedes oli ka natuke konarlik ja hobune takerdus tihti. Nii me siis kangutasime seal üksteise võidu. Ühel hetkel aga leidis ta oma tasakaalu ja kindluse ning oli nõus korralikult edasi tõukama. Samal hetkel lõdvestas ta ka kukla lõpuni ja kandis end ilusti ise. No niii moos. Lihtsalt super oli. Päike paistisja lumi sillerdas. Ottokas puhises ja kahlas läbi lume edasi. Mul oli soe ja hea. Tegime galoppi ka ja juba ta oligi ta vässu. Kael ja rind olid täitsa märjad. Panin talle sooja teki peale ja heinad ette. Peale kuivamist nühkisin kummiharjaga igalt poolt. talle meeldib see väga. Täna aga surus ta kaela eriti hoolega vastu ja lükkas pikaks. Eks ta oli vässu ja väike massaaš oli hea.
Homme ta puhkab ja neljap lähen jälle sõitma.

Traavisammu marss

Kuna J on haige, siis tegelesin ise täna Punniga.
Soojenduseks lasin tal natuke kordel joosta ja siis katsetasime ohjamist. Ei kannata ju kaua paigal seista ja niisama korde otsast kinni hoida. Sõrmed ja varbad hakkavad päris ruttu külmetama.
Ohjates panin põhirõhu üleminekutele. Sammult peatusele ja tagasi sammu ja siis samm-traav-samm ka. Päris soe hakkas mööda rada hobuse sabas joostes. Esialgu läheb ta ikka tagasi võtva märguande peale pisut krampi, aga üsna ruttu hammustas ta asja läbi ja sealt edasi oli kõik väga hea. Ohjamine saab kindlasti külmade päevade põhialaks, sest joostes on ka endal soe. Tegime ka mõned diagonaalid, mis olid esialgu küll natuke ... noohh.. kunstipärased :D Aga usun, et harjutades saame paremateks ;)
Trenni lõpus ronisin ikka selga ka ja tegin seljast mõned üleminekud. Ohjamise töö andis koheselt tulemuse ja vaid paar esimest peatust läks nässu. Edasi jäi pingestatust iga korraga vähemaks, kuniks ta vaid kerge sõrmede surumise peale käigu allapoole vahetas :)

Ilus tali

Esmaspäeva õhtu. Poiss magab. Wilbur norskab ka.
Väljas on külm. Õnneks mitte veel väga hull, aga eks see külmalaine alles kogub tuure. Kaminas praksub tuli ja halg kaob halu järel, et toas ikka mõnusalt soe oleks. Katuselon lumi ilusti alles ja seega vähemalt see peab normaalselt sooja. Seinad on aga nõrk koht ja vundament kah. Pole midagi. Küll jõuab ka see aeg ükskord kätte.
Viimased päevad on õues fantastiliselt ilus ilm olnud. Päike sillerdab valgel lumel. Jõgi mühiseb. Külm on aga tige ja näpistab igalt poolt, kust vähegi annab. D oli haige ja alles täna saime õue, et kogu seda talve ilu ja külma endasse ahmida. Mina lükkasin kõnniteed veel puhtamaks, et end liikumises hoida. D kühveldas oma pisikese labidaga mulle lund juurde, et oleks ikka mida koristada. Nõks üle poole tunni ja kätel hakkas tasapisi jahe. Tuppa tulles olid ka poisil käed jahedad, seega oli taguine aeg.

D on mingi imelik periood. ma väga loodan, et see on periood. Meeletu sõda käib kõige vastu ja "ei taha" on ainuke vastus kõigele. Vaidlemine on mind tõeliselt ära tüüdanud ja ma ei kannata sellist kauplemist. Püüan anda talle 2 valikuvõimalust, mis mõlemad on mulle sobivad, aga samas jääb siis talle tunne, et ta ise saab otsustada. See toimib vahel, aga tihti on ta nii püsimatu, et unustab ruttu, mida tegema pidi ja hakkab ikka millegi muuga tegelema. Ma ei usus sellesse, et ühte asja 1001 korda järjest lapsele korrutades jõuab see talle lõpuks kohale. Mulle ei meeldi, kui minu kallal näägutataks ja ma ei taha ka oma lapse kallal näägutada. Ütlen korra. Teisel korral seletan uuesti ja veel pikemalt. Kolmandal korral lisan, et see on viimane hoiatus ja neljandal korral lõpetan ise soovimatu tegevuse ja suunan ta mõtlema selle üle, et emme ei ole katkine plaat, mis 100x sama lugu mängib. Loomulikult on ta siis õnnetu ja ma seletan talle, et see ei ole ilus ja hea käitumine, kui emme palub midgi ja sina ei kuula. Lepime ära ja jupp aega on kõik tore, kuniks ta jälle ei taha süüa, ei taha pissile,  ei taha kuivi pükse, ei taha nina nuusata. Või kuniks wille taluvuse piirid on viimseni venitatud, toiduga on alanud mäng, või külmkapist otsitakse järgmist jogurtit, ehkki lõunasööki ei tahtnud.
Aga eks selline ole vist elu. Ahvi kannatust ja raudseid närve. Ja eelkõige tkindlat meelt, et suudaks reegleid iga päev samadena hoida ja ikka ja jälle lapsele selgeks teha, et reeglid on tema enda turvalisuse ja heaolu jaoks.

-10

Trotsisin külma täna ja sõitsin mõlemi elukiga.

Punnile tegin alguses natuke kordet ja siis tahtsin käe kõrval üleminekuid teha, aga kuna hangedes on nii raske käia ja ma olen nii laisk, siis ronisin selga. Algus oli natuke ebalev, aga pärast juba päris hää. Peatusele tulles vahepeal läheb natuke pingesse, aga eks ma olen paras raskus ka mida tassida, niiet pole hullu.

Ottokas oli alguses väga tore. Aga lihast ei ole ja kui vässu peale tuleb, siis hakkab jonnima. Sundisin teda natuke pingutama ja siis lõpetasin ära. Oleme temaga jälle alguses tagasi ja hetkel on ainult baastöö. Ette-alla ja ümaraks. Ennast kandma ja edasi. See on talle juba paras pähkel pureda. Ei ole midagi toredat 3 kuulises lebolaagris. Hädasti oleks vaja leida inimene, kes tahaks sõita ja tööd teha ja ehk ka võistelda. Lihtsalt ei ole alati võimalik endal piisavalt tihti talli jõuda :(

Panin ponule 2 tekki selga ja Ottokale paksu talveka ja viisin nad õue. Päike sillerdas veel ja ilm oli hoolimata külmast väga mõnus, seega lasin nad hangedesse hullama.

Aga üldiselt on õues külm. Kodus olles kulub enamus aega toa kütmisele. Ikka halg halu järel pliidi alla ja siis püsib soe sees. Ma ei taha tulevale nädalale mõelda.. Ma unistan hoopis kevadest ja suvest. Ja sellest, milline siin kõik saab olema järgmisel sügisel :)

James Caudrey trennid

Pühapäeval 22.01 käisin perilas james Caudrey tennis. Hommikul oli ratsastus ja pärastlõunal hüppasime.

Hommikune äratus oli vara, sest plaani kohaselt pidin ma juba 8:30 trennis olema ja see eeldas, et 8st oleks ma kohal ja hakkas vaikselt sadulasse sättima. Aga nau ikka, siis ei ole hommikud minu sõbrad ja 8:10 olime alles kalesil. Mina jõudsin enne perilasse ja õnneks on häid ja abovalmis inimesi, ning minust järgmine inimene oli kohal ja nõus kohad vahetama ja ise varem trenni minema. Siis jõudis ka Ottokas kohale ja edasi sujus juba hästi.

Sooja alustades oli poiss isegi päris rahulik. Pinges oli ta aga väga ja ei keskendunud üldse. Trenni alustades ei toiminud minu pingutused eriti edukalt ja James läks selga. Veider oli vaadata Ottokat. Pisike ja ilma lihaseta, nagu ta hetkel on. Esialgu tahtis ta ikka minema lipata, nagu tal kombeks on ja james sai ka aru mis ma mõtlesin, kui rääkisisn talle, et Ottokas jääb nau poolde vinna. Et tahaks veel na-tu-ke-ne saada pehmemaks, aga vot ei tule seda viimast millimeetrit. Olen seda juba korra kuulnud, et sellises olukorras tuleb lõpuni võtta ja kui siis positiivne vastus käes, siis hobusele preemiaks anda kohe ja kiiresti täielik vabadus edasi liikuda. James sõitis minu arust päris hea jupi aega. Iga üleminekuga sai Ottokale rohkem selgeks, et ei saa minema liduda. Iga kord peale vastamist sai ta kohe eest järele ja ka see seos jõudis talle ilusti kohale. Kui ise selga läksin, siis toimis ta hästi. Ainuke kriitika, mis ma sain oli see, et ei anna piisavalt palju ja piisavalt kiiresti eest järele. Õnneks ma tean, millest see tingitud on. Just seesama viimase millimeetri teema. Ja minu ebakindlus olla vajalikul hetkel piisavalt konkreetne ja lõpuni küsida. Õnneks sain selleks trennist julgust juurde. Kurb on muidugi see, et Ottokas on pika lebotamisega kaotanud viimsegi lihase ja seega piirduski meie töö vaid lõdvestuse ja ette alla töötamisega. See oli hobusele juba niigi paras pähkel pureda ja ta oli trenni lõpuks päris vässu.

Lõunasöögiks tegin talle peeti sooja veega ja müslit ka meeleheaks. Poiss sööb meeletult aeglaselt. Agahambad on tal korras ja kõik muu ka kontrollitud, niiet see on lihtsalt tema iseärasus, mugida iga suutäit nii aeglaselt, kui vähegi võimalik. Õnneks oli tal piisavalt aega puhata ja oma lõunasööki nosida. Mina vaatasin külma trotsides teiste trenne ja käisin vahepeal end soojendamas ka.

Hüppetrenniks olin ma end juba moraalselt ette valmistanud, et tuleb paras eneseületus. Pole ma ju ni ikaua hüpanud ja ma olen ju jänes. Aga kuna meie kolmeses pundis oli ka üks noor 4 aastane hobune, siis mahtusid tõkked ilusti minu mugavuspiiri sisse ja stress oli asjatu. Ottokal oli hommikune kõik meeles ja hüppetrenn oli lihtsalt nauding. Ei mingit kaklust, ei mingit kihutamist. Tegelesime ka minu kohutava kombega käsi hüppe ajal enda alla tõmmata ja peale paari korda tugevat enesekontrollii olid ka käed selleks korraks ilusti.
Ma olen päris veendunud, et madalate takistuste puhul ma suudan ise normaalne olla seal seljas, aga kui tõkked kõrgemaks lähevad,s iis minu närv ei pea vastu. Aga no asi seegi, kui esmalt väikesed kõksud hästi välja tulevad. Mis oli minu jaoks kõige positiivse- ka radade hüppamsiel ei olnud vahepeal mingit jama. ja ka rida tuli ilusti. Natuke tahtis minna, aga hoidsin keha natuke tahapoole ja sellest piisas, et rütmi hoida ja sammupikkus välja ei veniks.
Mõnus oli. Tõeliselt mõnus. Küll on kahju, et meil maneezi ei ole.


Kokkuvõtteks võib öelda, et hea on tõdeda, et minu mõtted ja arusaamad on endiselt õigel teel. Üksi sõitmine annab muidugi kõvasti tunda, aga kui teooria on õige, siis pole kõik veel kadunud.

Pikem paus kirjutamisest tulenes meeletust rabelemisest ja sellest tulenevast väsimusest. Iga päev olen pidanud end kontorisse vedama ja samal ajal on ka kodus vaja tegutseda. Õhtuks olen läbi nagu käbi ja lihtsalt ei jõua piisavalt keskenduda, et siia midagi asjalikkuu kirja panna. Aga mis siis vahepeal toimunud on?

Dommi läks eelmise nädala kolmapäeval lasteaeda. Võib öelda, et 5 päva pidas vastu, sest täna õhtul avastasin tal kehalt lööbe, mis võib olla nii salrlakid kui ka midai muud ja seega on lasteaiaga jälle kööga. Homme hommikul helistan aeda ja perearstile ja eks siis ole näha, mis see gameplan ette näeb.
Eelmine nv oli D Kloogal koos minu isaga. Laupäevaks oli mul mitu trenni planeeritud ja koos poisiga ei oleks neist miskit välja tulnud ning pühapäeval otsustasin end premeerida. Perilasse tuli külalistreener ja ma võtsin ka kaks trenni, aga neist räägin eraldi postituses.

Laupäev oli meeldivalt hobusekeskne. Vahepeal ei ole ma ise Ottokaga sõitma jõudnud, aga kuna otsustasin pühap perilasse minna, siis oli vaja ju enne natuke ikka sõita ka. Reedel oli talutav. Laupäeval parem, aga ei midagi hiilgavat. Kuna ma ei ole otkoobri algusest, kui D haiguste jama algas, korralikult trenni teinud, siis on Ottokas jälle alguses tagasi. Suvega tekkinud lihastest pole enam muud järel, kui meeldiv mälestus ja heast söötmisest on tal vaid suur kõhuke all. Seega hakkame aga uuesti nullist pihta.
Andsin laup ka trenne ja lõpuks aitasin T-l veel noortega tegeleda. Mõnus, kui saab terve päev elukite seltsis veeta.

Õhtul peale talli läksime E-ga tartu mnt macis. Liiga kaua ei ole saanud temaga nii istuda ja lobiseda. Lihtsalt rääkida kõigest, mis mureks ja rõõmuks. Kallis E! Kui sa seda lugema juhtud, siis palju palju õnne sulle veelkord! Ja see laup õhtu oli üks parimaid üle aegade!

Päris jupp aega ei ole olnud mahti oma tegemisi kirja panna. I oli kodus ja siis oli ka muud teha, kui arvutis istuda. Pealegi ei ole ma seda tüüpi inimene, kes ühe hingetõmbega 4lk suudaks kirjutada. Mul on ikka vaja, et vaim peale tuleks.

Aga mis siis vahepeal toimunud on.

I läks 9ndal uuesti tööle ja seega oleme jälle poisiga kahekesi. Ta tervis ei ole ikka veel korras ja seega pean nüüd tööl käies erinevaid võimalusi otsima, et kes teda hoida saaks. Ma olen sellel teemal palju mõelnud, et kuidas oleks mõistlikum teha, et kas täiskohaga tööle tulla ja siis sinine leht võtta või mismoodi. Midagi tarka ma hetkel välja mõelnud ei ole. Mul on nüüd 2x nädala sees vaja trenni anda juba 3 ajal ja see on üks asi, mis teeb tööaja suurendamise keeruliseks. Arvutasin välja, et kui käin iga päev tööl ja lähen 2x nädalas poole päeva pealt koju, siis saaks 75% tehtud ja jääks ka väike hingamisruum. See tähendaks aga seda, et D käib ilusti aias ja kui haigeks jääb, võtan kohe sinise lehe. Vb olekski nii õigem. Oleks kindel rutiin ja mulle sobib, kui on laias laastus kindlad plaanid paigas. Samas on veebruaris natuke seiklusi oodata ja seega ma ei tahaks asju tiheda päevakavaga liialt keeruliseks ajada. Veebrari seiklused ei puuduta küll otseselt mind, aga nende tulemus küll, ning seega kehtib hetkel ütlus, et tark ei torma.

PUNNiga olen ka aastavahetusest saati korralikult tegelenud. Ka tema väike ratsanik hakkas eilsest trennis käima ja seega on mul nüüd kindel rutiin vähemalt tallipäevade osas paigas. T, N ja L on kindlasti trenn ning T ja N pean neiu juba 14.30 lagedilt peale võtma.

Eile oli meil siis esimene trenn. Esmalt tegime punnile kordet. Poni on tubli. Iga korraga näitab ta väikest edasiminekut. Eile oli juba enamik traavist korralik ja liikumine oli suur ja lahtine ja rõõmus. Natuke julgustust ja kõik toimis. Galopis vajus mõned korrad ära, aga üldiselt jooksis väga hästi. Põllul meeldib talle rohkem, sest suurema ala peal on lihtsam tasakaalu leida ja siis tuleb ka ilus lõdvestus liikumisse sisse. Jalutamise ajaks läks ratsanik selga ja läksime ringitades kodu poole. Märakari oli aia äärde uudistama tulnud ja see tegi poisi natuke ärevaks. Ta on väga viisakas ja tema ärevus väljendus vaid natuke kõrgemas kaelas ja suurtes ninasõõrmetes. Kõndis ta endiselt minu kõrval ja kuulas rahulikult ratsaniku kergeid palveid, et kuhu ja millal keerata.

OTTOga sõitis J pärast. Kuna aeg hakkas otsa saama, siis tegime lühidalt. Natuke traavi ja mõned tõsted kummalegi poole. Platsi pinnas oli kohutav ja see ei võimaldanud eriti midagi teha, isegi volte ei kannatanud sõita, sest hobune läks kohe väga pingesse, sest libe ja konarlik oli. Galoppi ta ka ei jooksnud ja ega me seda küsinudki. Tõste ja kohe uuesti tagasi. Ottokas oli ise päris õnnetu, sest iga teine samm oli ebakindel ja seega me talt muud ei küsinud, kui lihtsalt rahulikku tiksumist. J on täitsa tubli, aga tööd jagub. Uued hobused, uued asjad. Loodan, et see aeg saab ka tema jaoks sama huvitav ja vahva olema, nagu mina seda ette kujutan.

2011 ilu ja valu

Siin ta siis on. Aega võttis aga asja sai. Väga lühidalt plussid ja miinused kirjas. Millegipärast oli aastale järele mõeldes tunne, et igati raske ja kehva aasta oli, aga nii punkte välja kirjutades tuli päris palju +sse. Paraku on nii mõnegi miinuse taga aga pikemaajaline ja pidev jama, ning see kaalubki ilmselt need head asjad üle. Aga mis seal ikka. Uuel aastal uue hooga. Selle aasta plaanid panen paika, kui uuesti on aega pikemalt arvuti taga klõbistada.

Jaanuar

- 2 üllatuskolimist (esimene oli hullem + veel perekondlikud erimeelsused. teine oli lihtsalt üllatus)
- D 39 palavikuga haige
- Minu väga hull gripp (1 päeva ma ei mäleta. Köhisin end oksendama ja oksendasin pildituks. Kõik liigesed ja lihased valutasid. Lamada oli valus, liigutada veel valusam)

° Lend tagasi šotimaale

+ Ottokale leidsin uue rentniku

Veebruar

- Unehäired. Lihtsalt ei saanud magama jääda. Unerohi õnneks aitas

Märts

+ Kolisime Invergordonisse.

+? Sain aasta vanemaks

+ Kohalik huntride. Üks väga lahe kogemus šotimaa mägedes.

+ Huntball

 Aprill

 ° Road-tripp autoga Eestisse

+ Nädal saares. Trennid Ailile ja ka teistele. Väga tore aeg oli.

 ° Tagasi UK-sse

 Mai

Jamad tervisega. Migreen

+ Poja sai 2 aastaseks

+ Saime D-le lasteaia koha

 - Ottoka õnnetus maastikul ja Kalesile tagasi kolimine

Juuni

° Tagasi Eesti

- Auto läks keset linna lihtsalt katki.

+ Saare laager

- Pallastis kukkus aken alla.

+ D toa ehitus täies hoos

Juuli

- Segadus diili kõnekaardiga

- Rongiseiklus Tapale

- Minu arvuti laadija andis otsad

+ Sain omale külmakirstu

+ Imelised trennid Ottokaga

+ Kuurile sai sõprade abiga põrand

+ Raikküla karikas. T ja Ottokas 100cm 0kp ja 4. koht. 110cm 0kp ja 2. koht.

+ Luunja karikas. 110 0kp ja I koht, 115cm 9kp (T unustas tõkke ära + 1 maha +1 aja eest.)

° Ehitustööd jätkuvad

 August

+ D harjus minu ära käimistega ja saatis mind rõõmsa naeratusega teele. Ei olnud enam kurb.

+ Kärdla karikas. 110 4kp, 115 8kp. 110 4kp (vist)

 + Päris palu jõudsin hobuste juurde

+ Vändra karikas. 100 0pk VI koht, 110 0kp III koht.

September

 + D läks lasteaeda. Rõõmsalt ja nututa.

+ I käis kodus

+ Särevere võistlus. Ise sõitsin  70-80cm 0kp III koht.  90-100 0kp VI koht.

- Veska võistluse ebaõnnestumine

- D jäi haigeks

- Wilbu jäi haigeks

Oktoober

+ TIHS. Väga lahe kogemus tiimijuhina

 - Ottokas jäi haigeks

- Ottoka ravimiallergia ja minu paanikahoog

+ I tuli koju

November

° Läksin tagasii tööle

+ D kolis oma tuppa

+ Kaminpliit sai sisse

- D jäi jälle haigeks

- Hammas läks pooles ja vaja fiiberpost ning kroon panna

- D’l 3 ööd 39 kuni 40,4 palavik. Visiit erakorralisse

Detsember

° tutvumine homoöpaatiaga

+ Punn tuli kalesile

+ I tuli koju. Pikad pühad saares koos perega.

+ Spa I-ga kahekesi

3. Jaanuar 2012

Õepoeg Tarmo on koolivaheajaks siia laagerdama tulnud. Täna käisime tallis ennelõunal. Kuna eile olid hobused koplites pättusi teinud ja aedu maha jooksnud, siis olid nad kõik alles sees, kui ma talli jõudsin.  T müttas aga hoolega aedu parandada.

Panime poistele natuke nosimist ette ja hakkasime puhastama.  Poisid on nüüd kõrvuti boksides ja seega sai neile ka mugavalt nänni jagada.

OTTO oli täna esialgu paras põrsas. Tarmo läks temaga sõitma ja mina punni kordetama. Olime vaevu põllu peale jõudnud, kui ottokas leekima pani. Täies purjes kodu poole.  Õnneks on ta vähemalt niipalju mõistlik, et ei hakka takka üles laduma ja seeda jäi ka väike ratsanikk selga. T püüdis nad talli juures kinni ja kohendas abiratsmed natuke rohkem pingule.

Saime poolel teel põllule uuesti kokku ja algas katse kaks. Otto oli ikka üksjagu õhku täis, aga Tarmo küsis usinalt peatusi ja poolpeatusi sammus ja varsti saigi suurem aur maha jalutatud. Traavis kippus ka alt ära lippama, aga poolpeatused toimisid isegi üllatavalt hästi, arvestades, et Tarmo ei ole neid just eriti teinud. Täna oli talle paras õppetund, kuidas natuke püssimat elukit kontrolli all hoida ja seda ilma suust sikutamata. See nimelt, ei toimi aottoka puhul üldse, kui tal on ikka suur vajadus sääred teha.

Kui Tarmo ära väsis siis käisin ka ise korra seljas. Minu jaoks oli ta väga mõnus. Jah, paras püss ja ikka ja jälle oli vaja tema energiat õigesse suunda juhtida, aga piisas väikestest märguannetest ja ta oli pehme ja mõnus. Lihtsalt üli energiline.

PUNNI kordetasin ka. Koha alguses liikus ta päris hästi. Kohati oli vaja edasi ergutada, aga üldiselt oli traav ilus ja hoogne ja maad-haarav. Galopis tegi natuke pulli ka ja näitas, et on ikka natuke seda noorekese särtsu temas alles. Hetkel keskendumegi lihtsalt edasi liikumisele ja käe kõrval lihtsamatele asjadele. Küll ta ise mulle märku annab, kui on aeg sammuke edasi astuda.

Head Uut Aastat!

1. jaanuar 2012.

Kell on õhtusse veerenud. Sõime perega õhtust ja poisid mängivad teises toas. D naudib iga hetke issi seltsis ja veab teda igal võimalikul ja ka mitte võimalikul hetkel endaga mängima. I on õnneks ka piisavalt lapsemeelne, et koos poisiga põrandal ringi rullida ja rongide, autode ja legodega mängida.

Täna oli ilus päev. Eile tuli vastu õhtut väike lumekiht maha ja hommikuks oli juurde sadanud. Kui ärgates aknast välja vaatasin, siis kõik oli nii ilus. Maa valge ja puud ka. Päike sillerdas ja linnud võtsid söögimajas ennelõunast einet. Ilus algus uuele aastale.

Jupp jagu uimerdamist ja kella 2ks olin tallis, kaasas kotitäis hääd poistele.  Terve eelmise aasta ei ole ma just eriti tihti hobuste juurde jõudnud ja veel vähem on olnud neid kordi, kus saan minna ja olla muretsemata aja või ilma või D või veel millegi pärast. Täna oli üks selline päev, mil polnud mingeid piiranguid ega muresid. Oli päike ja lumi ja hobused ja aega just nii palju, kui vaja. Milline oleks veel parem algus uue aasta hobustega seotud osale ;)

OTTO oli täna esimene.

Koplis tuli ta peale väikest kõhklust ilusti väravasse vastu. Kui suured hallid on väravale liiga lähedal, siis ta ei taha tulla, aga saatsin hallid eemale ja siis ta tuli. Poiss  oli nii nunnukas. Boksis sai leiba ja heinad ette, et puhastamise ajal oleks mõnus nosida.  Saba on tal sellest mudarallist väga kole, aga täna ei hakanud ma teda lodistamisega kiusama.  Mõni teine päev, kui boksid on tehtud ja uksed ei ole enam nii tihti lahti, pesen selle sopa sabast välja.

Kuidagi ei olnud täna tahtmist ratsutama minna ja otsustasin hoopis kordetada. Peale pikemat puhkust oli poiss pulli täis ja möllas mõnuga. Korra tümbas isegi käest lahti, aga ega ma isegi ei üritanud teda kinni hoida. Tema möllamine tuli mulle paraja üllatusena ja kui siis esimese sahmaka ajal ta minekule tormas, siis libiseski korde käest.  

Kui kogunenud energia oli välja rabeletud, siis jooksis ta nii ilusti. Sättisin pessua parajaks ja lihtsalt lust oli vaadata. Tegime natuke tööd. Kiitsin palju ja andsin leiba. Panin talle heina ette ja teki selga ning vantsisin punni sisse tooma.

PUNN ehk Jonny

Oli täna silmnähtavalt paremas tujus. Otsis kontakti ja energiat paistis ka olevat. Panin talle puhastamise ajaks natuke nosimist ja ta ei olnudki ainult söömisele pühendunud vaid uuris mis ma teen ja oli muidu seltskondlik. Kapjade puhastamine oli alguses meelest läinud ja tagumised jalad kerkisid kiire liigutuse ja suure hooga päris kõrgele, aga paari korra peale andis juba rahulikult. Ja hirmus maias on ta ka :) Norimise peale ma talle maiusi ei anna, küll aga siis, kui ta pea eemale keerab.  Mees peab ju ometi viisaks olema.

Tegin talle ka pessuaad. Saan selle suurust muuta ja seega saan sell ka nibin nabin punnile parajaks teha. Tagumiku taga oleva osaga ei ole probleemi, aga külgmiste osade pikkust saab vaid piiratud ulatuses lühemaks teha enne, kui suulise külge käiv klõps ette tuleb aga õnneks on saab see suurus just nii piisavalt väike, et punnil on võimalik kontakti otsida.

Täna oli traav kohe alguses tunduvalt hoogsam kui viimati. Kohati tuli juba päris päris vahvat liikumist, aga pikalt ta nii joosta ei jõua. Natuke galoppi ka ja oligi kõik. Koju minnes ronisin talle selga ja läbisime meie esimesed 20m ratsa. Ta on ikka tõeliselt väikseke, aga minu selga ronimise peale ei teinud ta teist nägugi. Jalutasime vapralt paarkümmend meetrit ja tulin alla. Boksis panin talle veel pisut heina ette ja käisin harjaga üle.

Tegin neile väikese lõunasöögi ka. Leotasin peedi ja panin porgandit, müslit ja leivatükke sisse. Jagasin portsu vastavalt kasvule ära ja jätsin nad mugima.

Mõlemiga on selleks aastaks omad plaanid aga selle aasta plaanidest ja eelmise kokkuvõttest on plaanis teha eraldi postitus.