Päris jupp aega ei ole olnud mahti oma tegemisi kirja panna. I oli kodus ja siis oli ka muud teha, kui arvutis istuda. Pealegi ei ole ma seda tüüpi inimene, kes ühe hingetõmbega 4lk suudaks kirjutada. Mul on ikka vaja, et vaim peale tuleks.

Aga mis siis vahepeal toimunud on.

I läks 9ndal uuesti tööle ja seega oleme jälle poisiga kahekesi. Ta tervis ei ole ikka veel korras ja seega pean nüüd tööl käies erinevaid võimalusi otsima, et kes teda hoida saaks. Ma olen sellel teemal palju mõelnud, et kuidas oleks mõistlikum teha, et kas täiskohaga tööle tulla ja siis sinine leht võtta või mismoodi. Midagi tarka ma hetkel välja mõelnud ei ole. Mul on nüüd 2x nädala sees vaja trenni anda juba 3 ajal ja see on üks asi, mis teeb tööaja suurendamise keeruliseks. Arvutasin välja, et kui käin iga päev tööl ja lähen 2x nädalas poole päeva pealt koju, siis saaks 75% tehtud ja jääks ka väike hingamisruum. See tähendaks aga seda, et D käib ilusti aias ja kui haigeks jääb, võtan kohe sinise lehe. Vb olekski nii õigem. Oleks kindel rutiin ja mulle sobib, kui on laias laastus kindlad plaanid paigas. Samas on veebruaris natuke seiklusi oodata ja seega ma ei tahaks asju tiheda päevakavaga liialt keeruliseks ajada. Veebrari seiklused ei puuduta küll otseselt mind, aga nende tulemus küll, ning seega kehtib hetkel ütlus, et tark ei torma.

PUNNiga olen ka aastavahetusest saati korralikult tegelenud. Ka tema väike ratsanik hakkas eilsest trennis käima ja seega on mul nüüd kindel rutiin vähemalt tallipäevade osas paigas. T, N ja L on kindlasti trenn ning T ja N pean neiu juba 14.30 lagedilt peale võtma.

Eile oli meil siis esimene trenn. Esmalt tegime punnile kordet. Poni on tubli. Iga korraga näitab ta väikest edasiminekut. Eile oli juba enamik traavist korralik ja liikumine oli suur ja lahtine ja rõõmus. Natuke julgustust ja kõik toimis. Galopis vajus mõned korrad ära, aga üldiselt jooksis väga hästi. Põllul meeldib talle rohkem, sest suurema ala peal on lihtsam tasakaalu leida ja siis tuleb ka ilus lõdvestus liikumisse sisse. Jalutamise ajaks läks ratsanik selga ja läksime ringitades kodu poole. Märakari oli aia äärde uudistama tulnud ja see tegi poisi natuke ärevaks. Ta on väga viisakas ja tema ärevus väljendus vaid natuke kõrgemas kaelas ja suurtes ninasõõrmetes. Kõndis ta endiselt minu kõrval ja kuulas rahulikult ratsaniku kergeid palveid, et kuhu ja millal keerata.

OTTOga sõitis J pärast. Kuna aeg hakkas otsa saama, siis tegime lühidalt. Natuke traavi ja mõned tõsted kummalegi poole. Platsi pinnas oli kohutav ja see ei võimaldanud eriti midagi teha, isegi volte ei kannatanud sõita, sest hobune läks kohe väga pingesse, sest libe ja konarlik oli. Galoppi ta ka ei jooksnud ja ega me seda küsinudki. Tõste ja kohe uuesti tagasi. Ottokas oli ise päris õnnetu, sest iga teine samm oli ebakindel ja seega me talt muud ei küsinud, kui lihtsalt rahulikku tiksumist. J on täitsa tubli, aga tööd jagub. Uued hobused, uued asjad. Loodan, et see aeg saab ka tema jaoks sama huvitav ja vahva olema, nagu mina seda ette kujutan.