Ilus tali

Esmaspäeva õhtu. Poiss magab. Wilbur norskab ka.
Väljas on külm. Õnneks mitte veel väga hull, aga eks see külmalaine alles kogub tuure. Kaminas praksub tuli ja halg kaob halu järel, et toas ikka mõnusalt soe oleks. Katuselon lumi ilusti alles ja seega vähemalt see peab normaalselt sooja. Seinad on aga nõrk koht ja vundament kah. Pole midagi. Küll jõuab ka see aeg ükskord kätte.
Viimased päevad on õues fantastiliselt ilus ilm olnud. Päike sillerdab valgel lumel. Jõgi mühiseb. Külm on aga tige ja näpistab igalt poolt, kust vähegi annab. D oli haige ja alles täna saime õue, et kogu seda talve ilu ja külma endasse ahmida. Mina lükkasin kõnniteed veel puhtamaks, et end liikumises hoida. D kühveldas oma pisikese labidaga mulle lund juurde, et oleks ikka mida koristada. Nõks üle poole tunni ja kätel hakkas tasapisi jahe. Tuppa tulles olid ka poisil käed jahedad, seega oli taguine aeg.

D on mingi imelik periood. ma väga loodan, et see on periood. Meeletu sõda käib kõige vastu ja "ei taha" on ainuke vastus kõigele. Vaidlemine on mind tõeliselt ära tüüdanud ja ma ei kannata sellist kauplemist. Püüan anda talle 2 valikuvõimalust, mis mõlemad on mulle sobivad, aga samas jääb siis talle tunne, et ta ise saab otsustada. See toimib vahel, aga tihti on ta nii püsimatu, et unustab ruttu, mida tegema pidi ja hakkab ikka millegi muuga tegelema. Ma ei usus sellesse, et ühte asja 1001 korda järjest lapsele korrutades jõuab see talle lõpuks kohale. Mulle ei meeldi, kui minu kallal näägutataks ja ma ei taha ka oma lapse kallal näägutada. Ütlen korra. Teisel korral seletan uuesti ja veel pikemalt. Kolmandal korral lisan, et see on viimane hoiatus ja neljandal korral lõpetan ise soovimatu tegevuse ja suunan ta mõtlema selle üle, et emme ei ole katkine plaat, mis 100x sama lugu mängib. Loomulikult on ta siis õnnetu ja ma seletan talle, et see ei ole ilus ja hea käitumine, kui emme palub midgi ja sina ei kuula. Lepime ära ja jupp aega on kõik tore, kuniks ta jälle ei taha süüa, ei taha pissile,  ei taha kuivi pükse, ei taha nina nuusata. Või kuniks wille taluvuse piirid on viimseni venitatud, toiduga on alanud mäng, või külmkapist otsitakse järgmist jogurtit, ehkki lõunasööki ei tahtnud.
Aga eks selline ole vist elu. Ahvi kannatust ja raudseid närve. Ja eelkõige tkindlat meelt, et suudaks reegleid iga päev samadena hoida ja ikka ja jälle lapsele selgeks teha, et reeglid on tema enda turvalisuse ja heaolu jaoks.