James Caudrey trennid

Pühapäeval 22.01 käisin perilas james Caudrey tennis. Hommikul oli ratsastus ja pärastlõunal hüppasime.

Hommikune äratus oli vara, sest plaani kohaselt pidin ma juba 8:30 trennis olema ja see eeldas, et 8st oleks ma kohal ja hakkas vaikselt sadulasse sättima. Aga nau ikka, siis ei ole hommikud minu sõbrad ja 8:10 olime alles kalesil. Mina jõudsin enne perilasse ja õnneks on häid ja abovalmis inimesi, ning minust järgmine inimene oli kohal ja nõus kohad vahetama ja ise varem trenni minema. Siis jõudis ka Ottokas kohale ja edasi sujus juba hästi.

Sooja alustades oli poiss isegi päris rahulik. Pinges oli ta aga väga ja ei keskendunud üldse. Trenni alustades ei toiminud minu pingutused eriti edukalt ja James läks selga. Veider oli vaadata Ottokat. Pisike ja ilma lihaseta, nagu ta hetkel on. Esialgu tahtis ta ikka minema lipata, nagu tal kombeks on ja james sai ka aru mis ma mõtlesin, kui rääkisisn talle, et Ottokas jääb nau poolde vinna. Et tahaks veel na-tu-ke-ne saada pehmemaks, aga vot ei tule seda viimast millimeetrit. Olen seda juba korra kuulnud, et sellises olukorras tuleb lõpuni võtta ja kui siis positiivne vastus käes, siis hobusele preemiaks anda kohe ja kiiresti täielik vabadus edasi liikuda. James sõitis minu arust päris hea jupi aega. Iga üleminekuga sai Ottokale rohkem selgeks, et ei saa minema liduda. Iga kord peale vastamist sai ta kohe eest järele ja ka see seos jõudis talle ilusti kohale. Kui ise selga läksin, siis toimis ta hästi. Ainuke kriitika, mis ma sain oli see, et ei anna piisavalt palju ja piisavalt kiiresti eest järele. Õnneks ma tean, millest see tingitud on. Just seesama viimase millimeetri teema. Ja minu ebakindlus olla vajalikul hetkel piisavalt konkreetne ja lõpuni küsida. Õnneks sain selleks trennist julgust juurde. Kurb on muidugi see, et Ottokas on pika lebotamisega kaotanud viimsegi lihase ja seega piirduski meie töö vaid lõdvestuse ja ette alla töötamisega. See oli hobusele juba niigi paras pähkel pureda ja ta oli trenni lõpuks päris vässu.

Lõunasöögiks tegin talle peeti sooja veega ja müslit ka meeleheaks. Poiss sööb meeletult aeglaselt. Agahambad on tal korras ja kõik muu ka kontrollitud, niiet see on lihtsalt tema iseärasus, mugida iga suutäit nii aeglaselt, kui vähegi võimalik. Õnneks oli tal piisavalt aega puhata ja oma lõunasööki nosida. Mina vaatasin külma trotsides teiste trenne ja käisin vahepeal end soojendamas ka.

Hüppetrenniks olin ma end juba moraalselt ette valmistanud, et tuleb paras eneseületus. Pole ma ju ni ikaua hüpanud ja ma olen ju jänes. Aga kuna meie kolmeses pundis oli ka üks noor 4 aastane hobune, siis mahtusid tõkked ilusti minu mugavuspiiri sisse ja stress oli asjatu. Ottokal oli hommikune kõik meeles ja hüppetrenn oli lihtsalt nauding. Ei mingit kaklust, ei mingit kihutamist. Tegelesime ka minu kohutava kombega käsi hüppe ajal enda alla tõmmata ja peale paari korda tugevat enesekontrollii olid ka käed selleks korraks ilusti.
Ma olen päris veendunud, et madalate takistuste puhul ma suudan ise normaalne olla seal seljas, aga kui tõkked kõrgemaks lähevad,s iis minu närv ei pea vastu. Aga no asi seegi, kui esmalt väikesed kõksud hästi välja tulevad. Mis oli minu jaoks kõige positiivse- ka radade hüppamsiel ei olnud vahepeal mingit jama. ja ka rida tuli ilusti. Natuke tahtis minna, aga hoidsin keha natuke tahapoole ja sellest piisas, et rütmi hoida ja sammupikkus välja ei veniks.
Mõnus oli. Tõeliselt mõnus. Küll on kahju, et meil maneezi ei ole.


Kokkuvõtteks võib öelda, et hea on tõdeda, et minu mõtted ja arusaamad on endiselt õigel teel. Üksi sõitmine annab muidugi kõvasti tunda, aga kui teooria on õige, siis pole kõik veel kadunud.