Õepoeg Tarmo on koolivaheajaks siia laagerdama tulnud. Täna käisime tallis ennelõunal. Kuna eile olid hobused koplites pättusi teinud ja aedu maha jooksnud, siis olid nad kõik alles sees, kui ma talli jõudsin. T müttas aga hoolega aedu parandada.
Panime poistele natuke nosimist ette ja hakkasime puhastama. Poisid on nüüd kõrvuti boksides ja seega sai neile ka mugavalt nänni jagada.
OTTO oli täna esialgu paras põrsas. Tarmo läks temaga sõitma ja mina punni kordetama. Olime vaevu põllu peale jõudnud, kui ottokas leekima pani. Täies purjes kodu poole. Õnneks on ta vähemalt niipalju mõistlik, et ei hakka takka üles laduma ja seeda jäi ka väike ratsanikk selga. T püüdis nad talli juures kinni ja kohendas abiratsmed natuke rohkem pingule.
Saime poolel teel põllule uuesti kokku ja algas katse kaks. Otto oli ikka üksjagu õhku täis, aga Tarmo küsis usinalt peatusi ja poolpeatusi sammus ja varsti saigi suurem aur maha jalutatud. Traavis kippus ka alt ära lippama, aga poolpeatused toimisid isegi üllatavalt hästi, arvestades, et Tarmo ei ole neid just eriti teinud. Täna oli talle paras õppetund, kuidas natuke püssimat elukit kontrolli all hoida ja seda ilma suust sikutamata. See nimelt, ei toimi aottoka puhul üldse, kui tal on ikka suur vajadus sääred teha.
Kui Tarmo ära väsis siis käisin ka ise korra seljas. Minu jaoks oli ta väga mõnus. Jah, paras püss ja ikka ja jälle oli vaja tema energiat õigesse suunda juhtida, aga piisas väikestest märguannetest ja ta oli pehme ja mõnus. Lihtsalt üli energiline.
PUNNI kordetasin ka. Koha alguses liikus ta päris hästi. Kohati oli vaja edasi ergutada, aga üldiselt oli traav ilus ja hoogne ja maad-haarav. Galopis tegi natuke pulli ka ja näitas, et on ikka natuke seda noorekese särtsu temas alles. Hetkel keskendumegi lihtsalt edasi liikumisele ja käe kõrval lihtsamatele asjadele. Küll ta ise mulle märku annab, kui on aeg sammuke edasi astuda.
No comments:
Post a Comment