Kasvuvahe

Sõitsin täna Jonnyga. Kui see projekt algas, siis oli minu suurim mure minu kaal. Naisterahvale omaselt põdesin, et äkki ma olen liiga raske selle pisikese ponijaoks. Aga kaal ei ole teps mitte suur probleem. Hoopis minu pikkus teeb temaga sõitmise ääretult keeruliseks. Ta on pisike ja seega ka lühikese seljaga. Sadula otsinguil jõudsime tulemuseni, et 15,5 tolli sadul on talle ok. Väga tore. Aga mina ei suuda end kuidagi moodi sinna nii ära mahutada, et ma ka tööd hobusega teha saaks. Täna sõites oli samm täitsa tore. Paremale jalale vajub vastu, aga kuidas ta peaks sellest aru saama, kui ma seda jalga talle korralikult vastu panna ei saa. Traavis probleem süvenes ja jõudsin järeldusele, et pika jalusega ma sõita ei saa. Õigemini ei ole sel mõtet, sest see sääre osa, millega peaks hobusele märguandeid andma, ripub lihtasalt kõhu all. Et jalga mulle mugava jalusepikkuse juures kasutada, peaks mu jalad olema kummist ja rulli keeratavad. Olgu. Sättisin siis jaluse nii, et säär ikka vastu ponikest oleks, aga siis olid mul kas põlved või tagumik üle sadula. Nokk kinni, saba lahti. Galoppi sõidan nagunii temaga poolistakus ja seega toetasin põlve ikka sadulale ja hoidsin oma peffi lihtaslt õhus. Korralik mahv minu seljale, aga kasu oli olemas. Natuke jagelemist ja poni sai ühtlase rütmiga joostud nii, et alt ära ei kihutanud. Paremale oli kohe täitsa söödav. Vasakule tuli natuke alguses seletada, et täiskiirusel ei ole siiski vaja joosta.
Tööd on palju. Jonnyl on oma kasvu kohta päris pikad jalad ja ta oskab neid ka kasuta. Liikumine on lahtine ja aktiivne. Ma ei taha teda ka lühikeseks kakkuda, vaid tööd teha nii, et enesekandvus ja jõud areneks nii, et oleks võimalik koondada, mitte lühendada. Tööd on palju.

Järgmine oli Ottokas. Minu kallis lontrus. Ta oli täna lihtsalt imeline. Igale poole pehme ja painduv. Eelmise nädala kangus ja vasakule kukkumine kui peoga pühitud. Nagu seda poleks kunagi olnudki. Natuke aeglane on veel reaktsioon säärele, aga mul on selle mure jaoks plaan juba olemas. Mõned korrad veel töötan hetkel kasutuses oleva kava järgi ja siis võtame reaktsioonikiiruse käsile. Täna aga oli kõik lihtsalt nii nii tore. Võimelsime natuke üle pisikese penerolli ja kordagi ei olnud peale tõket mingit küsimust, aks ratsmes v üleratsme. Vasakule sõites andis tasakaalumure natuke tunda ja kippus paremasse maanduma, aga see oli väike asi. Eesmärk oli teha tööd sellega, et rütm ja läbi ratsme liikumine säiliks ka peale tõket ning see oli super.
Ottu oli nii nii hea. Tegi mu tuju kohe väga heaks :)