Vist ikka ei pea ametit maha panema :) Täna sai jälle pika ja kannatliku töö vilju lõigata. Küll on ikka hea tunne, kui töö tulemust nautida saab.
Hüppasime K-ga ja noo hobune kui sõitja olid mõlemad tublid. Lausa väga tublid.  Ja siis ja Jonnyga väike kiire trenn. Ta on hakanud lahtiselt ja suurelt edasi jooksma, aga see väsitab teda ruttu, nii läks ta ka täna natuke märjaks. Jalutasin pikalt käekõrval ja panin ta sisse. Ponu on viimasel ajal väga tubli olnud. Järgmine nädal saab ussikuuri tehtud ja siis varsti ka rohelise peale :)

Ottokaga käis täna M sõitmas ja seega tegin ise vaid natuke galoppi peale. Poiss oli täitsa hea. Andsin talle lõunasöögi ka ja jätsin ta seda mugima. Kui ma peaks ootama, millal ta lõpetab, siis ma oleks jõudnud seal veel 2 hobust ära sõita :D Ta on niiii aeglane söödik. Aga hambad on korras ja ta on kogu aeg aeglaselt söönud, seega ma ei muretse. Talle peaks ka jälle ussikuuri tegema. varsti saavad rohukarjamaadele. Enne seda peab kindlasti tegema.

Järgmine nv siis võistlema. Loodan, et olen valmis. Reedel hüppasime süsteemi ja seotud vahet. Kuna vahe ei olnud mugav, siis läks lendu natuke, aga positiivne oli see, et mina ei pablanudki nii väga :) Süsteemi tuli väga hästi. Okseri poolt tulles oli natuke jube, aga väiksest pöördest tulles ei olnud tal palju ruumi lenduminna ja seega oli mul ka kindlam tunne. Järrgmine nädal teeme ühe hüppetrenni ja siis L ja P perilasse. Oleks tore, kui ma saaks hea tundega sõita. Siis ma oleks kohe väga väga rahul.

2 head hobuselist päeva

Kuna I tuli esmaspäeva hilisõhtul üllatuslikult koju, olen saanud viimased 2 päeva hobuste juurde. DK on ikka haige, aga issi on lapsega kodus olnud ja mina olen saanud nii ise sõita kui ka trenni anda.

Eile oli Ottokas särtsu ja sahmimist täis. Ootasin ammu seda, et kevad pähe lööks. Eile siis lõpuks lõi. Vist. Vahtis kõike ja oli õhku täis nagu noor sälg. Kogu selle lisaenergia tulemusel ei olenud ta just väga pehme ja lõdvestav ega midagi, aga hea oli see, et liikumine oli suur ja sääre vahel ja ees. Ehkki ta ei läinud ideaalselt ratsmest läbi, hoidis ta siiski talutavalt kontakti ja tuli tagasi, kui küsisin. Naljakas oli sõita :) E mainis, et oii näeee, Ottokal on ka korralik õhufaas :D Poiss aga keksis ringi ja puhises nagu auruvedur. Galoppi on mõnus sõita, kui ta selline sapsu täis on. Eest tuleb mõnusalt kõrgeks ja on ilusti sääre vahel, aga oiiiii kuidas tahaks minna. Ja kuna ma minna ei lase, siis rakendatakse kogu see energia põrkamisele. Väga vahva oli sõita :D Tegime mõned jalavahetused ka. Mõni läks nässu, aga enamus tegi ilusti.

Täna oli plaan hüpata. Tõkked olid platsil ootamas ja esialgu ma vaatasin, et pean hakkama madalamaks panema neid. Otsustasin sooja ära teha ja siis vaadata. Tõkete vahel sooja tehes ei paistnudki enam nii kõrged midagi ja hakkasin ristikest tulema. See oli vb 50-60cm keskelt. Siis tulin lattaeda ja siis juba kõike, mis platsil oli. Okser tundus alguses natuke hirmutav, aga kuna koostöö Ottokaga sujus ja ma suutsin ka iseennast toimivana hoida, siis sain sellest julgust juurde. Tulin mitu lühikest rada ja kordagi ei juhtunud minu tavapärast hangumist. Sääreke peale ja käsi pehmeks. Lasin Ottokal ise valida. Paar korda tuli natuke ebamugavam hüpe, aga kuna käsi oli pehme, siis sain ilusti järgi anda ja kõik oli ok. Okserile hakkas ühe korra haarama, aga suutsin ikka rahulik olla ja pehme käe hoida ja siis tuli ta peale tõket kohe ilusti uuesti heasse rütmi. Väga mõnus.
Tõstsin aedu 10cm ja okserit 5. Rohkemaks polnud julgust :D Tulin veelkord raja ja kõik oli väga hää. Või õigemini mina olin toimiv ja see ongi minu hõppamise juurde peamine eesmärk: ma pean suutma mitte ära hanguda ja jalgu elueest peale pressida ja eest teda tirima jääda. Täna suutsin käe kogu aeg pehme ja lubavana hoida ja nii mõnus oli hüpata.
Jah, ma ei saa teda sättida ja pean usaldama tema oskust sammu valida, aga minu kõrguste juures ei ole see talle mingi probleem. Juhitav on ta igas asendis ja kui ma suudan end rahulikuna hoida ja lihtsalt õigele tõkke talle kätte juhatada, on kõik hästi.
Siis tuli T, et ka paar kõksu teha. Ronisin alla ja mõõtsin enda jaoks tõkked üle. Ja üllatus missugune. Kõik olid meeter või paar cm peale. Oiiii ma olin niiii rahul endaga. Minu jaoks on oluline see veendumus, et ma suudan trennis väikeste sammudega edasi liikuda. Eelmise hooaja viimane võistlus oli 105, mis läks vägagi sitasti. Trennis hüppasin ka 110 asju, aga sellist mõnusat ja pinge ning hirmuvaba tunnet ma ei mäleta juba ammu. Jah, väike surin oli ikka, aga kui juba esimene tõke ületatud, siis edasi oli hea ja mugav tunne. Ja see on lihtsalt niiiiiiiiiiii hea. Tunnen, et töö iseenda kallal andis mulle täna esimese pisikese preemia. :D

Olen omale vahepeal eesmärke ja mõtteid ja tahtmisi üles sirgeldanud ning ratsutamist puudutavad mõtted olid ka. Püsivalt trenni teha oli üks ja teine, et suudaksin 100cm parkuuri nii ära sõita, et endal oleks hea tunne ja mitte surmahirm stardist finižini. Tänane trenn andis väikese lootuskiire, et ehk on see isegi teostatav :D

Lisakas olen 2 päeva ka ponikooli Pologa sõitnud ja kui eile pisin teda veel veenma, et ette alla minek on hea ja ühtlane traavirütm on ka väga tore, siis täna oli ta ikka väga väga tubli poiss. Proovisin esimese galopikese ka ära ja täitsa mõnus oli. Väga lühikesed jupikesed olid, aga tõusis ragulikult ja liikus ka mõistlikult. Rõõm rõõm. Polo on vahva. Ta küll ebaleb ja kõhkleb, aga kui säär tuleb, siis usaldab ja läheb.

Eile tegime Jonnyga ka. Lõpuks oli ikka väga hea. Jooksis suurt ja pehmet traavi ette-alla pehmes kontaktis ning galopis ei vajunud kuhugi poole. Väga väga hääää.

Mental note: Ära lase lapsel arvutit näppida! 

Pisiske geenius kruttis ekraanipildi viltu ja iga kord kui ma midagi fb postitan, siis ilmub see mitte minu, vaid koolisõidu kommuuni seinal. Oh seda õnne! Ekraani sain paika, aga fb ei postita ma vist enam kunagi :D Ongi parem vist. Mis ma siin ikka oma tegemistest maailmale kuulutan. Või no antud hetkel siis koolisõidurahvale :D Ei tea, kas peaks uhke olema, et ta arvutis juba nii osav on, või siis tehnika tema eest hoopis ära peitma.

Kuna elu ei lähe alati plaanipäraselt, siis tuleb I vist juba esmaspäeva õhtul koju. Pean seega vaid esmaspäevasteks tegvusteks vanaema siia paluma ja edasi saab I poisiga kodus olla, kui ma mööda linna ringi lippan. Kolmap on nii endal kui poisil arst ja siis lõpetan sinise lehe ka ära ja lähen tööle. Kui poja veel haige on, siis issi saab edasi kodus olla. Kahe vanema olemasolu eelis, et saab kohustusi jagada ja ka endale natuke aega lubada ilma, et peaks last väntsutama või süümekaid tundma.

Väljas on mõnus ilm. Ei ole väga soe aga siiski mõnus. Tahaks talli minna, aga ei saa. Õue ka ei saa. Poja on siis õnnetu üksi toas olles. Jama jama. Aga nüüd ta ärkas lõunaunest ja seega on minu paus, mis kõik asjad tehtud pidid saama ka läbi.

 

Tahaks nutta ja karjuda ja ma ei tea veel mida. No miks ei võiks DK lihtsalt terve olla. Talle meeldib lasteaias, mulle meeldiks trennis käia ja tööl peaks käima. Ilmad on ka vahelduva eduga ilusad, et saaks õues mängida ja toimetada. Maaasseenndaaaaaav. Jälle. JÄLLE on nohu ja köha ja valutavad kõrvad.

Ma olen lihtsalt nii nii kurb :(

Eile, täna, homme

Eile käisin sõitmas ja ei olnud nii hea, kui ma lootsin. Ta on veider. Kehast painutas igale poole. Läks sääre eest ära ja isegi tegi mõne hea küljenduse. Paremale sõites tegi õlad sees ja traaversit kohe eriti hästi. Aga samal ajal oli kuklast kange ja vastik. Krigistas hambaid ja hoidis oma kaela pulkas. Galopis oli isegi söödav, aga ikka natuke käe peal. Kui lasin ta ette alla. siis oli kordades parem, aga üles ta oma kaela tuua ei tahtnud.

Täna sain ka talli. Tegime kiire põrkeka. Alguses oli jälle selline imelik kuklast, aga võtsin kohe hoiaku, et ei hakka teda väänama ja vahet pole see kael või pea. Hoidsin nii pehme kontakti, kui vähegi kannatas ja lihtsalt sõitsin sääre vahel edasi. Soojendushüpped olid väga mõnusad. Hoidsin põlve ja ülasääre peal ja andsin käe väga pehmeks. Madalate peal ei hakanud ta ka kuhugi lippama ja väga väga mõnus oli.
Siis tuli T ja pani tõkked natuke kõrgemaks. Okser oli ehk 80cm, latid natuke rohkem. Minu jaoks mugav kõrgus, kus keha veel aju kuulab. Tegelesin iseendaga ja suutsin mitte kartma hakata. See minu hirm on ikka päris kreisi asi. Ma tean, mis ma tegema pean, aga keha lihtsalt ei toimi. Sääre pressin elu eest peale ja kogu ülejäänud kupatus on krampis. Kui tõke tuleb, siis ma justnagu vaataks seda pulli kõrvalt. Näen ja saan aru, mis toimub, aga mitte midagi teha ei saa. Nagu halvatud oleks. Ottokas siis lihtsalt tassib mind kaasa. Ma ei saakski ühegi teise hobusega hüpata, sest normaalne loom ei vea mingit krambikotti lihtsalt üle tõkete. Isegi mitte üle 80cm, olgugi, et see on nii madal, et endal hakkab ka hale.
Igatahes täna säilis 80 peal mingi väike kontroll oma keha üle ja suutsin käe pehme hoida. T tuletas mulle meelde, et vaata ikka tõket pöördes ja siis sammud klapivad ka. Et lase Ottokal oma tööd teha ja oota rahulikult. Korra pika lähenemise ajal lükkasin ta lendu, aga edaspidi oli natuke parem.
Lattaiad lasin ka 100 peale panna. Tulin paar korda kummastki jalast. Täitsa okei oli. Otto oli kullatükk.

T tegi ka mõne kõksu. Täna hüppas Ottokas palju palju paremini tal kah. Ei paterdanud enam tõkke ees ja ei rabelenud. Ühtlane rütm enne ja pärast tõket. Väga väga hea meel oli.

Minu hüppamine ei ole veel ligilähedalgi sellele, mis ma tahaks. Mis ma tunnen, et oleks hea ja mõnus. Aga samas ma tean, et isegi kui Ottokas on oma parimas olekus, siis mina ise olen see nõrk lüli. Sean omale väikesed eesmärgid korraga. Kui saan trennides edasi sellise tundega hüpatud, nagu täna, siis see on suur samm edasi. Lähenemise hetkel ei saa ma veel hobust reguleerida, et kas kokku või edasi. Ei saa sammu sättida. Aga see, kui ma olen võimeline rahulikuks jääma ja ootama tõket pehme käe ja pehme säärega, on minu jaoks suur samm edasi. Ottokas on nii tubli, et teeb ise selle sammu sättimise minu eest ära ;)
Ma olen koguu aeg tõkkeid veidi kartnud, aga peale pikemat trennipausi ülikooli ajal oli raske. Siis sain Ottokaga tööd tehes ennast juba toimima. Sain ikka hüpata nii nagu see olema peab. Aga siis tuli DK minu ellu ja kõik muu sai pea peale pööratud. Uskumatu, kui palju lapse saamine minu aju kruttinud on. Aga mis sa teed, sest kui ma ka saaks aega tagasi keerata, siis DK-st ma ei loobuks. Ta on imeliseim. Hirmud või mitte- vahet pole. DK on sellest kõigest lihtsalt mäe kõrguselt üle. Ma vaatan seda enda hirmuga tegelemist väljakutsena. On mille kalla tööd teha. Ja täna oli üks pisike töövõit :D

Kes teeb see jõuab

Täna oli hullumeelne rabelemine, aga kõik sain tehtud, mis plaanis oli.

Hommikul tööle minek oli komplitseeritud. Esmalt ei saanud ise voodist välja ja siis kukkus poiss peaga vastu uksenurka ja sai hiigelmuhu otsaette. 10 jõudsin siiski kontorisse ja 2st lippasin juba kodu poole.

Käisin tõbist ponipunni vaatamas ja rõõm on tõdeda, et pole ta enam nii tõbine ühti. Tegime ringaias natuke mänge ja inimese ruumi austamise harjutusi ja lasin tal ka traavi joosta. Paistis, et tunneb end hästi ja seega hakkame vaikselt uuesti trennidega pihta.

Siis ootasid mind ponikooli ponid ja lapsed. Kuna plats oli porine ja libe, siis sõitsime natuke põllul ja siis läksime mööda kanali äärt sõitma. Nooruke Polo tuli ka kaasa. Üks lastest natuke pelgas kiiremat traavi, aga hoidsin teda jalutusnööri otsas ja jooksin ise kõrval. Lapsel oli julgem, aga minu jalad valutavad :D

Ronisin siis peale maastikutiiru Polole ka selga. Uskumatult visa ja kange loom. Samas kui järele annab, on mõnus, aga jahh.. Hetkel ei ole muidugi ka head platsipinnast, et saaks teda edasi sõita rahulikult ja siis lõdvestust küsida. Ta on selline ergu ja ehmatab ja hüppab alt ära ja siputab ja siis on päris keeruline teda põllu peal lõdvestama veenda. Plaan on kordel töötada ja vähemalt korra nädalas pean ise sõitma. Muidu töötab S ise.

Kell 7 startisin perilast ja 8 pisin kodus tagasi olema. Otsustasin plaanile kindlaks jääda ja kiirkorras ka Ottoka juurde minna. Puder kiirelt likku ja hobune sadulasse. Hakkasin traavikest tegema, kui T arvas, et no teeme ikka paar kõksu kah. Mõeldud tehtud. Tegin ise soojaks ja esimesed hüpped kah. Ei olnud väga mõnus hüpata, aga minu hirm oli natuke väiksem ja see on progress. Suur progress. Jah, vastik oli, kui ta tõkkele peale hakkas kiskuma, aga ma ei hangunud enam niiväga ise ära ja see on minu jaoks suur samm edasi. Madalamatel oli isegi okei ja tempo ei ajanud mind paanikasse, aga 90 lattide ajal rebis ta juba natuke liiga palju. T käskis pöördes edasi saata, hoida pehme käsi ja lihtsalt toetada säärega. Kerge öelda. Ma tean küll, mis tunne seal seljas olema peab, aga no krt kui taminema lippab, siis ma surun jala peale ja hoian eest. Palju palju peab väikeste peal harjutama nii enda kui hobuse heaks.
Toomas hüppas natuke kõrgemaid ka. panin talle 110 ette. Okser sai päris suur, aga ellu jäid. Toomas lasi tal kaugelt hoo üles võtta ja hüppas küll. vaja oleks aga, et ta ei peaks tõkkele peale kihutama, vaid saaks rahulikult rütmis joosta. Tööd on palju aga siht on silme ees ;)

Koju jõudsin just viimasel hetkel ja vanaema astus uksest välja kohe, kui ma tuppa sain. Tõestasin endale et ka ponikooli päeval jõuan kiire trenni teha, kui väle olen ja seega pole enam vabandusi, et teisipäeviti mitte trenni teha.

No mida ilma tõesti

Täna oli ikka tõeliselt vahva ilm. Talli jõudes oli hull tuul ja vihma ka sadas. Plaanis oli ottokaga hüpata ja siis pidi üks väike preilna sõitma tulema. Paraku aga oli mõistlikum seekord tema trenn ära jätta, sest ilm oli ülijälk ja mul ei olnud ka sooje riideid kaasas. Ei tea miks ma arvasin, et õues võiks soe olla.

Ottokaga hüppasin ikka. Ei olnud just parim. Andu sai mingi ärevushoo ja hakkas oma omanikku kartma. Tema hirm ajas Ottoka kah paanikasse ja see siputas terve trenni. Ka siis, kui Andu ammu rahunenud oli.

Kõrgeid ei hüpanud. Minu mugavuspiirist välja ei tahtnud minna, sest hobune oli närviline ja seetõttu lonkas ratsastuse pool tugevalt. Tõkkele tiris ta nagu hull, aga see ei ole  minu jaoks just väga kindlust tekitav tunne, kui ta mind ei kuula. 85-90cm kanti jäi kõrgus. Sain kõigist ilusti üle aga jahh... ei olnud seda head tunnet ei lähenemisel ega peale tõket, mis viimased kaks võimlemistrenni on olnud. Aga vähemalt tean, et palju tööd ja saame omavahel nii  jutule, et ka kahe tõkke vahel oleks mõnus.

Toomas tegi ka paar kõksu. Tõstsin talle 100-105 peale. Ottokas püüdis talt ka käest ära lehvida, aga Toomas  ei lasknud end sellest häirida ja hüpped olid normaalsed. Üks katse okserile läks väga väga keeruliseks, aga Ottokas tuli olukorrast välja. Mitte just kõige graatsilisemalt, aga puhtalt üle. Tubli tibu. Tal on ikka seda hinge nii piisavalt palju, et ka keerulises olukorras püüab puhtalt hüpata. Kui see võistlustele ka jõuaks, siis oleks eriti tore :D

Nuhjas tegime ka ühe trenni. See hobune on keeruline ja kohati tekib mul tunne, et ma olen saamatu ja rumal. Teeme ja teeme trenni, aga areng on niiiiii aeglane ja kui juba hakkab tunduma, et oleme sammu edasi astunud, tuleb tagasilöök. Täna hüppasime ja lõpuks ometi oli näha erinevust hobuses ja hüppes. Ikka on probleeme lähenemisega ja paremale vajumisega, aga täna tegi ta ka omalt poolt pingutusi, et edukalt tõkkest üle saada. Oleks nüüd ometi nii, et siit edasi läheb tõusvas joones.

Lõpuks ometi oli hea soe ilm. Töölt lõunale minnes nägin ka esimesi kollaseid lilli. Need väikesed kollased jubinad, mis kevadel esimestena kraavipervedel õitsema hakkavad toovad mulle alati mõnusa sooja tunde. palun teeme nii, et nüüd ongi edasi soe ja mõnus.

Tallis käisin ka. Esmalt käisin Jonnyt vaatamas. Jalutasime käekõrval sammu ja tegin mõned inimese ruumi austamise harjutused. Vahepeal lasin ta lahti ka ja ta jooksis natuke aeglast traavi. Longet ma ei näinud aga köhatas. Paras jama.

Otto juures käisin ka. Tõin ta koplist ära ja jalad olid no niiiiiii mudased, et otsustasin ta jalad puhtaks pesta, mitte lihtsalt harjata. Sain linaseemne ka kätte ja mõtlesin siis, et teen talle gemüüse mugimiseks ja samal ajal pesen jalgu. Tutkit. Ta on ju pirtsuliisu ja ei söönudki. Oi ta ajab mind ikka vihale selle pirtsutamisega. Homme teen talle väikese portsu ja paenen peotäie kaera. See peet, millega täna tegin, ei meeldi talle. Ehk kaeraga koos sööb.

Jalad sain pestud ja siis ka halva üllatuse. Mõlemad tagumised olid paistes. Ei tea kas toidust või sellest meeletust mudast. Igatahes otsustasin siiski natuke teda liigutada. Tegime u 40 min sammu ja siis 5 min traavi. Alguses oli vaba samm ja siis kerge kontakt ja siis vaikselt painutusi ka. Ta on paras mugavik. Kui trenni alguses ette alla ja venitusse küsin, siis läheb hea meelega ja teeb asju, aga kui siis kõrgemat kukalt küsida, hakkab jonnima. Ei sobi. Kui kohe alustada trenni natuke kõrgema kaelaga ja sealt edasi nõuda, siis teeb ka hea meelega asju, aga trenni lõpus ei taha jälle venitada. Ei kas üks või teine aga mitte kahte asja ühe trenni jooksul. No mis seal ikka. Harjutame vaikselt ja ehk ta on varsti valmis ka vahelduvat tööd tegema.

Kasvuvahe

Sõitsin täna Jonnyga. Kui see projekt algas, siis oli minu suurim mure minu kaal. Naisterahvale omaselt põdesin, et äkki ma olen liiga raske selle pisikese ponijaoks. Aga kaal ei ole teps mitte suur probleem. Hoopis minu pikkus teeb temaga sõitmise ääretult keeruliseks. Ta on pisike ja seega ka lühikese seljaga. Sadula otsinguil jõudsime tulemuseni, et 15,5 tolli sadul on talle ok. Väga tore. Aga mina ei suuda end kuidagi moodi sinna nii ära mahutada, et ma ka tööd hobusega teha saaks. Täna sõites oli samm täitsa tore. Paremale jalale vajub vastu, aga kuidas ta peaks sellest aru saama, kui ma seda jalga talle korralikult vastu panna ei saa. Traavis probleem süvenes ja jõudsin järeldusele, et pika jalusega ma sõita ei saa. Õigemini ei ole sel mõtet, sest see sääre osa, millega peaks hobusele märguandeid andma, ripub lihtasalt kõhu all. Et jalga mulle mugava jalusepikkuse juures kasutada, peaks mu jalad olema kummist ja rulli keeratavad. Olgu. Sättisin siis jaluse nii, et säär ikka vastu ponikest oleks, aga siis olid mul kas põlved või tagumik üle sadula. Nokk kinni, saba lahti. Galoppi sõidan nagunii temaga poolistakus ja seega toetasin põlve ikka sadulale ja hoidsin oma peffi lihtaslt õhus. Korralik mahv minu seljale, aga kasu oli olemas. Natuke jagelemist ja poni sai ühtlase rütmiga joostud nii, et alt ära ei kihutanud. Paremale oli kohe täitsa söödav. Vasakule tuli natuke alguses seletada, et täiskiirusel ei ole siiski vaja joosta.
Tööd on palju. Jonnyl on oma kasvu kohta päris pikad jalad ja ta oskab neid ka kasuta. Liikumine on lahtine ja aktiivne. Ma ei taha teda ka lühikeseks kakkuda, vaid tööd teha nii, et enesekandvus ja jõud areneks nii, et oleks võimalik koondada, mitte lühendada. Tööd on palju.

Järgmine oli Ottokas. Minu kallis lontrus. Ta oli täna lihtsalt imeline. Igale poole pehme ja painduv. Eelmise nädala kangus ja vasakule kukkumine kui peoga pühitud. Nagu seda poleks kunagi olnudki. Natuke aeglane on veel reaktsioon säärele, aga mul on selle mure jaoks plaan juba olemas. Mõned korrad veel töötan hetkel kasutuses oleva kava järgi ja siis võtame reaktsioonikiiruse käsile. Täna aga oli kõik lihtsalt nii nii tore. Võimelsime natuke üle pisikese penerolli ja kordagi ei olnud peale tõket mingit küsimust, aks ratsmes v üleratsme. Vasakule sõites andis tasakaalumure natuke tunda ja kippus paremasse maanduma, aga see oli väike asi. Eesmärk oli teha tööd sellega, et rütm ja läbi ratsme liikumine säiliks ka peale tõket ning see oli super.
Ottu oli nii nii hea. Tegi mu tuju kohe väga heaks :)