Eile käisin sõitmas ja ei olnud nii hea, kui ma lootsin. Ta on veider. Kehast painutas igale poole. Läks sääre eest ära ja isegi tegi mõne hea küljenduse. Paremale sõites tegi õlad sees ja traaversit kohe eriti hästi. Aga samal ajal oli kuklast kange ja vastik. Krigistas hambaid ja hoidis oma kaela pulkas. Galopis oli isegi söödav, aga ikka natuke käe peal. Kui lasin ta ette alla. siis oli kordades parem, aga üles ta oma kaela tuua ei tahtnud.
Täna sain ka talli. Tegime kiire põrkeka. Alguses oli jälle selline imelik kuklast, aga võtsin kohe hoiaku, et ei hakka teda väänama ja vahet pole see kael või pea. Hoidsin nii pehme kontakti, kui vähegi kannatas ja lihtsalt sõitsin sääre vahel edasi. Soojendushüpped olid väga mõnusad. Hoidsin põlve ja ülasääre peal ja andsin käe väga pehmeks. Madalate peal ei hakanud ta ka kuhugi lippama ja väga väga mõnus oli.
Siis tuli T ja pani tõkked natuke kõrgemaks. Okser oli ehk 80cm, latid natuke rohkem. Minu jaoks mugav kõrgus, kus keha veel aju kuulab. Tegelesin iseendaga ja suutsin mitte kartma hakata. See minu hirm on ikka päris kreisi asi. Ma tean, mis ma tegema pean, aga keha lihtsalt ei toimi. Sääre pressin elu eest peale ja kogu ülejäänud kupatus on krampis. Kui tõke tuleb, siis ma justnagu vaataks seda pulli kõrvalt. Näen ja saan aru, mis toimub, aga mitte midagi teha ei saa. Nagu halvatud oleks. Ottokas siis lihtsalt tassib mind kaasa. Ma ei saakski ühegi teise hobusega hüpata, sest normaalne loom ei vea mingit krambikotti lihtsalt üle tõkete. Isegi mitte üle 80cm, olgugi, et see on nii madal, et endal hakkab ka hale.
Igatahes täna säilis 80 peal mingi väike kontroll oma keha üle ja suutsin käe pehme hoida. T tuletas mulle meelde, et vaata ikka tõket pöördes ja siis sammud klapivad ka. Et lase Ottokal oma tööd teha ja oota rahulikult. Korra pika lähenemise ajal lükkasin ta lendu, aga edaspidi oli natuke parem.
Lattaiad lasin ka 100 peale panna. Tulin paar korda kummastki jalast. Täitsa okei oli. Otto oli kullatükk.
T tegi ka mõne kõksu. Täna hüppas Ottokas palju palju paremini tal kah. Ei paterdanud enam tõkke ees ja ei rabelenud. Ühtlane rütm enne ja pärast tõket. Väga väga hea meel oli.
Minu hüppamine ei ole veel ligilähedalgi sellele, mis ma tahaks. Mis ma tunnen, et oleks hea ja mõnus. Aga samas ma tean, et isegi kui Ottokas on oma parimas olekus, siis mina ise olen see nõrk lüli. Sean omale väikesed eesmärgid korraga. Kui saan trennides edasi sellise tundega hüpatud, nagu täna, siis see on suur samm edasi. Lähenemise hetkel ei saa ma veel hobust reguleerida, et kas kokku või edasi. Ei saa sammu sättida. Aga see, kui ma olen võimeline rahulikuks jääma ja ootama tõket pehme käe ja pehme säärega, on minu jaoks suur samm edasi. Ottokas on nii tubli, et teeb ise selle sammu sättimise minu eest ära ;)
Ma olen koguu aeg tõkkeid veidi kartnud, aga peale pikemat trennipausi ülikooli ajal oli raske. Siis sain Ottokaga tööd tehes ennast juba toimima. Sain ikka hüpata nii nagu see olema peab. Aga siis tuli DK minu ellu ja kõik muu sai pea peale pööratud. Uskumatu, kui palju lapse saamine minu aju kruttinud on. Aga mis sa teed, sest kui ma ka saaks aega tagasi keerata, siis DK-st ma ei loobuks. Ta on imeliseim. Hirmud või mitte- vahet pole. DK on sellest kõigest lihtsalt mäe kõrguselt üle. Ma vaatan seda enda hirmuga tegelemist väljakutsena. On mille kalla tööd teha. Ja täna oli üks pisike töövõit :D
No comments:
Post a Comment