Kes teeb see jõuab

Täna oli hullumeelne rabelemine, aga kõik sain tehtud, mis plaanis oli.

Hommikul tööle minek oli komplitseeritud. Esmalt ei saanud ise voodist välja ja siis kukkus poiss peaga vastu uksenurka ja sai hiigelmuhu otsaette. 10 jõudsin siiski kontorisse ja 2st lippasin juba kodu poole.

Käisin tõbist ponipunni vaatamas ja rõõm on tõdeda, et pole ta enam nii tõbine ühti. Tegime ringaias natuke mänge ja inimese ruumi austamise harjutusi ja lasin tal ka traavi joosta. Paistis, et tunneb end hästi ja seega hakkame vaikselt uuesti trennidega pihta.

Siis ootasid mind ponikooli ponid ja lapsed. Kuna plats oli porine ja libe, siis sõitsime natuke põllul ja siis läksime mööda kanali äärt sõitma. Nooruke Polo tuli ka kaasa. Üks lastest natuke pelgas kiiremat traavi, aga hoidsin teda jalutusnööri otsas ja jooksin ise kõrval. Lapsel oli julgem, aga minu jalad valutavad :D

Ronisin siis peale maastikutiiru Polole ka selga. Uskumatult visa ja kange loom. Samas kui järele annab, on mõnus, aga jahh.. Hetkel ei ole muidugi ka head platsipinnast, et saaks teda edasi sõita rahulikult ja siis lõdvestust küsida. Ta on selline ergu ja ehmatab ja hüppab alt ära ja siputab ja siis on päris keeruline teda põllu peal lõdvestama veenda. Plaan on kordel töötada ja vähemalt korra nädalas pean ise sõitma. Muidu töötab S ise.

Kell 7 startisin perilast ja 8 pisin kodus tagasi olema. Otsustasin plaanile kindlaks jääda ja kiirkorras ka Ottoka juurde minna. Puder kiirelt likku ja hobune sadulasse. Hakkasin traavikest tegema, kui T arvas, et no teeme ikka paar kõksu kah. Mõeldud tehtud. Tegin ise soojaks ja esimesed hüpped kah. Ei olnud väga mõnus hüpata, aga minu hirm oli natuke väiksem ja see on progress. Suur progress. Jah, vastik oli, kui ta tõkkele peale hakkas kiskuma, aga ma ei hangunud enam niiväga ise ära ja see on minu jaoks suur samm edasi. Madalamatel oli isegi okei ja tempo ei ajanud mind paanikasse, aga 90 lattide ajal rebis ta juba natuke liiga palju. T käskis pöördes edasi saata, hoida pehme käsi ja lihtsalt toetada säärega. Kerge öelda. Ma tean küll, mis tunne seal seljas olema peab, aga no krt kui taminema lippab, siis ma surun jala peale ja hoian eest. Palju palju peab väikeste peal harjutama nii enda kui hobuse heaks.
Toomas hüppas natuke kõrgemaid ka. panin talle 110 ette. Okser sai päris suur, aga ellu jäid. Toomas lasi tal kaugelt hoo üles võtta ja hüppas küll. vaja oleks aga, et ta ei peaks tõkkele peale kihutama, vaid saaks rahulikult rütmis joosta. Tööd on palju aga siht on silme ees ;)

Koju jõudsin just viimasel hetkel ja vanaema astus uksest välja kohe, kui ma tuppa sain. Tõestasin endale et ka ponikooli päeval jõuan kiire trenni teha, kui väle olen ja seega pole enam vabandusi, et teisipäeviti mitte trenni teha.