Täna oli ikka tõeliselt vahva ilm. Talli jõudes oli hull tuul ja vihma ka sadas. Plaanis oli ottokaga hüpata ja siis pidi üks väike preilna sõitma tulema. Paraku aga oli mõistlikum seekord tema trenn ära jätta, sest ilm oli ülijälk ja mul ei olnud ka sooje riideid kaasas. Ei tea miks ma arvasin, et õues võiks soe olla.
Ottokaga hüppasin ikka. Ei olnud just parim. Andu sai mingi ärevushoo ja hakkas oma omanikku kartma. Tema hirm ajas Ottoka kah paanikasse ja see siputas terve trenni. Ka siis, kui Andu ammu rahunenud oli.
Kõrgeid ei hüpanud. Minu mugavuspiirist välja ei tahtnud minna, sest hobune oli närviline ja seetõttu lonkas ratsastuse pool tugevalt. Tõkkele tiris ta nagu hull, aga see ei ole minu jaoks just väga kindlust tekitav tunne, kui ta mind ei kuula. 85-90cm kanti jäi kõrgus. Sain kõigist ilusti üle aga jahh... ei olnud seda head tunnet ei lähenemisel ega peale tõket, mis viimased kaks võimlemistrenni on olnud. Aga vähemalt tean, et palju tööd ja saame omavahel nii jutule, et ka kahe tõkke vahel oleks mõnus.
Toomas tegi ka paar kõksu. Tõstsin talle 100-105 peale. Ottokas püüdis talt ka käest ära lehvida, aga Toomas ei lasknud end sellest häirida ja hüpped olid normaalsed. Üks katse okserile läks väga väga keeruliseks, aga Ottokas tuli olukorrast välja. Mitte just kõige graatsilisemalt, aga puhtalt üle. Tubli tibu. Tal on ikka seda hinge nii piisavalt palju, et ka keerulises olukorras püüab puhtalt hüpata. Kui see võistlustele ka jõuaks, siis oleks eriti tore :D
Nuhjas tegime ka ühe trenni. See hobune on keeruline ja kohati tekib mul tunne, et ma olen saamatu ja rumal. Teeme ja teeme trenni, aga areng on niiiiii aeglane ja kui juba hakkab tunduma, et oleme sammu edasi astunud, tuleb tagasilöök. Täna hüppasime ja lõpuks ometi oli näha erinevust hobuses ja hüppes. Ikka on probleeme lähenemisega ja paremale vajumisega, aga täna tegi ta ka omalt poolt pingutusi, et edukalt tõkkest üle saada. Oleks nüüd ometi nii, et siit edasi läheb tõusvas joones.
No comments:
Post a Comment