Oiijahhhh

Mu mõistus tõrgub uskumast mida mu silmad näevad ja ometi on see tõsi. Nii palju on asju, mis mulle lihtsalt pähe ei mahu. Mu loomuses on sellistes olukordades pea ees võitlusse asuda ja tihti siis ka pärast oma haavu lakkuda, sest paraku on nii, et liiga tihti ei ole mul võimalik maailma muuta. Ma ei tea, kas piisavalt peksa saamist või piisavalt aastaid turjal, on mind natukenegi õpetanud võitlusi valima. Vahel on targem käed üles tõsta, alla anda ja taganeda. Isegi, kui süda tilgub verd ja mõistus tõrgub olukorda vastu võtmast..

Olgu meil jõudu leppida sellega, mida muuta ei saa. Tugevust muuta seda, mida saame. Ning tarkust neil kahel vahet teha.

Oh oleks ometi..

Igatahes teen ma omad järeldused. Püüan õppida, mis neil olukordadel on õpetada ja ise mitte selliste rehade otsa astuda. Ma tunnen üha enam, kuidas tasakaal ja hingerahu on mulle üliolulised. Kõik, mis läheb sisehäälega vastuollu, tuleb kas kohandada sobivaks, või siis see enda elust eemale hoida. Kerge öelda, raske teha, aga tulemus on seda väärt.

Suurpuhastus

Ottokas oli täna teist päeva õues koos veel kahe saatusekaaslasega. Eile, kui M nad õue lasi, siis olid nad seal ikka korralikku möllu pannud :D Esmalt korraks vaatasid, puhisesid, siis kaelad rulli, sabad püsti ja tuhatnelja punuma. Mul on natuke kurb, et ma seda ei näinud ja vaid kirjeldustega pidin leppima, aga nii hea oli täna teda õues rõõmsana näha.
Andsin talle leiba ja saia ja uusi maiuseid, mis ma täna kätte sain. Lillekesed läksid ludinal. Prooviks kaasa saadud porgandi omasid nuuskis ikka jupp aega, aga kuna koplikaaslased tulid uudistama siis oli kindlam maiused kähku ära süüa :D

Kuna meil tallis on ka suurpuhastus, siis kõik peavad oma kola koju vedama ja puhtaks pesema. Samuti tekid ja valtrapid jne. Läksin sadula järgi ja sain südari... pole. Otsisin valjaid, neid ka pole. Pekkkiiii. Laine lõi üle pea ja läksin ikka päris närvi. Lõpuks selgus, et üks meie harrastajatest krahmas vale sadula. Jah, ma saan aru, et katted on samasugused, aga no võiks ju olla see sekund, et sinna alla ka piiluda. Õnneks, tõesti õnneks ei olnud ta jõudnud sinna sadula peale mingid suvakat seepi määrida. Batesil on oma kreem ja ma ei ole midagi muud kasutanud ja ei taha ka. See sadul oli liiga kallis ja ma olen liiga vaene, et seda ära rikkuda või siis uut ostma hakata. Igatahes lubas ta selle talli tagasi tuua ja ma saan homme kätte.

Vedasin ise mustemad tekid koju ja puhtamad jätsin sõitjale. Kaitsmed ja valjad jäid ka talle. Valtrapid, pessoa, sedelgas ning minu enda riided ootavad aga pesemist. Tallitekk on ikka paras käkk ja ma ei kujuta ette kuidas ma selle puhtaks saan :s Laotasin selle lume peale ja kui sula ilm tuleb, siis kallan vett peale ja nühin harjaga. Mul on hea terassihari, millega suvel ka tekke küürisin. Väänata aga küll ei saa. Liiga külm.

Grupitrennid jäävad ka tuleval nädalal ära, mis on igai mõistlik. Mis hetkel Ottokale jälle sadul selga panna, ma ei teagi. Nädal võiks olla palavikuvaba aega. Seega kolmapäev oleks esimene variant kerge sammutrenn teha. Räägin M-ga läbi ja kui ta saab peale kooli talli, siis vaatame, mis nägu tibu sadula peale teeb.


Ja veel... Üks tilluke mõtteke küpseb mu peas. Hoidke mulle pöialt, et see mõte ka veerema hakkaks. See oleks kindlasti väljakutse mulle, aga väga tore, õpetlik ja inspireeriv tegemine.

Kõht täis.

Ottokal on juba natuke parem, aga päriselt tervenemine võtab veel aega. Jalad on ikka turses, aga palavikku ei olnud täna ja söögiisu on ka tagasi. Portsud on küll väiksemad, aga vähemalt sööb küna ilusti tühjaks. Hõõrusin ta kummiharjaga täna jälle üle, nagu ma viimased 3 korda olen teinud, ja enam ta ei pugenud peput pidi nurka peitu, vaid lubas ka sealt harjata. Kaela ja õlgade pealt nautles aga täiega. Ajas end kummi ja mokk kiskus nii vildakaks :)

Kui homme hommikul palavikku ei ole, siis ta saab ka õue. Esmaspäeval ta ei olnud üldse huvitatud. Passis boksis pea maas ja isegi ei läinud väga lahtisest luugist välja vaatama. Täna aga kippus juba ise välja. Tuju on parem ja see on hea :)

Samas möllab aga viirus ikka edasi ja uusi haigeid tuleb juurde. Loodan väga, et mingi hetke enam rohkem ei tule ja siis saavad kõik ka järgemööda terveks. Saame kõik puhtaks kasida ja siis selle jubeda etapi lõppenuks lugeda.

Poni on hetkel tubli ja terve ning seega teeme tööd. Kohati on mul tunne, et ma kohe üldse ei oska selle punniga midagi ette võtta, siis aga läheb mingi asjake jälle hüppega paremaks ja teeb tuju heaks. Iga killuke tagasisidet on mulle väga oluline. Eriti tore on aga see, kui see tagasiside on positiivne. Täna sain ühe sellise meelituse ja vedas ikka suu muigele küll :) Mulle väga meeldib trenni anda. Mulle meeldib see, kui ma saan aidata inimestel natukenegi oma soovidele lähemale liikuda. On väga armas, kuid kahjuks ka väga mitte-eestlaslik, kui minu panust ka tunnistatakse ja tunnustatakse. Ja ma tean jah, et ma ju ometigi küsin oma töö eest ka raha ja see peaks juba olema tasu, aga siiras heameel ja tänulikkus on hingetoit, mida raha eest ei osta.
Kui mul oleks võimalik, siis ma ilmselt annaks neile, kes tõesti tahavad ja oskavad mind ka hinnata, täiesti tasuta. Paraku vajavad aga arved maksmist ja ma pean käe pikka sirutama isegi kui ma end ebamugavalt tunnen. Parata pole midagi. Ja samas on ajalugu tõestanud, et inimese mälu häbub ja perspektiivid muutuvad. Seega on ehk isegi hea, kui igaüks siiski pisku annab. Siis ei ole aja möödudes päris tühja tunnet. Raha ju ikkagi sain ja seega ka arved makstud.

paha paha paha

Eestis möllab hobuste herpesviirus. Ma ei tea miks või kuidas see asi nii kaugele on jõdnud, aga kuulujuttude järgi on päris paljudes tallides sarnaste tunnustega haigeid hobuseid. Seni on ainult rahula talli hobustele analüüsid tehtud ja need kinnitasid 1 ja 5 tüve olemasolu. 1. tüvi peaks olema närvisüsteemi hõlmav.

Ma olen lugenud kõikvõimalikke inglisekeelseid artikleid ja infokilde selle haiguse kohta, aga ikka ei tea mitte midagi. Fakt on see, et viiruse vastu konkreetset rohtu ei ole ja saab vaid toetava raviga hobust aidata, et ta oma immuunsüsteem viirusega toime tuleks.

Meie talli hobused käisid 9.03 kurtnas krossikliinikus ja 16-7 kurtnas 3V võistlemas. Esimene haigestuja oli võistlustel osalenud hobune. Ka teine. Kolams oli minu Otto, kes elab ühe võistelnud hobuse kõrval :( Hetkeseisuga on lisandunud veel 4s, kes samuti võistlemas ei käinud. Talli perenaine on arstiga pidevas kontaktis ja mina ka. Tehakse nii palju kui saab.. alati tahaks, et saaks rohkem.
Täna ma käisin, tegin haigete boksid puhtaks. Lugesin kokku junnihunnikud ja pissilaigud ja kraadisin kogu kaba üle.
Ottokal on kõige halvem :( See on loogiline ka, sest alles ta ju oli haige ja ma olen väga väga mures. Oleks mul võimalik, siis vist viiks ta kliinikusse, kus on arstid kogu aeg olemas ja valvavad ja tegutsevad. Siis saaks ehk öösiti magada ka. Tal on jalad paistes ja isu tal ei ole, mis teeb küüslaugu ja c-vitamiini sisse söötmise väga keeruliseks. Arst andis ka mingid tabletid, aga hetkel ei ole ma sugugi kindel, aks ta need ikka saab, sest oma toitu ta ju vaid nokib natuke.

Teised võistelnud hobused on hetkel terved ja ka kõiki ülejäänusid kontrollitakse iga päev. Ma tahaks, et ma saaks midagi rohkemat oma hobuse heaks teha. Ma kardan nii väga, et ta saab ka halvatuse, nagu see üks hobune rahulas. Ma olen mures ja hirmul. Vahepeal  nutan peatäie ja siis raputan end jälle korda ja pean sisemas monoloogi, et ole nüüd ikka normaalne ja hoia pea selge. See pole maailma lõpp. Ja ega ei ole jah, aga päris sitt lugu ikka :(
Ma ei saa sinna midagi parata, et ma olen vihane. Meie hobused käisid ainult kurtnas ja seal olla olnud haige hobune nii kliiniku kui ka 3V ajal. Ma ei tea, kas see on tõsi. See on kuulujutt. Võib vabalt olla tõsi aga sama vabalt ka mitte. Ma ei tea. Aga ometi ei ole muud kohta, kust meie talli see haigus tulla sai, sest meie hobused ei ole kudagil mujal käinud. Seega, kas kurtnas oli juba krossikliiniku ja/või võistluse ajal viirus sees, või tuli keegi oma viirust kandva hobusega kliinikusse/võistlema.
Kui Kurtnas oli haigus sees, siis ma olen vihane selle talli inimeste peale, et miks nad ometi ei rääkinud, et hoiatanud. MIKS nad lubasid võõraid hobuseid talli??? See ei ole ju keeruline kindlaks teha, kas on viirus või bakter. Minu loogika kohaselt:
Kui hobusel tõuseb palavik, siis sa helistad arstile. Kui palavik on kõrge, siis hakkad ruttu ravima. Kui on külmetuse moodi, siis määratakse AB (ma tean, ottol on olnud). Nagu ikka, kaovad ab-ga haigustunnused (palavik, suurem köhimine) paari päevaga. Siis on selge, et oli bakter, teed kuuri lõpuni ja siis annad tehobakti või midagi sarnast. Kui aga ab ei mõju, siis järelikult on viirus. Kui on viirus, siis on nakkav. Kui on nakkav, siis pole võõrastel hobustel talli asja, kuniks tallis on jälle kõik hobused terved ja min 10 päeva möödas. Kõlab päris loogiliselt.. Või no mulle vähemalt.

Kui kurtnas oli haige hobune, siis millisele loogikale tuginedes ei jäetud kliinikut ära ja veel enam, korraldati rahvusvaheline võistlus... ma ei kujuta ette.

Kui aga kurtna haige hobune on vaid kuulujutt, mis ei ole tõsi, siis on küsimus, et kes see värdjas oli, kes haige hobusega kliinikusse või võistlema ronis. Ja ma saan aru, et on peiteaeg, aga see eeldab, et su hobune on pisikuga kokku puutunud. Ehk siis kokku puutunud haige hobusega. Kui sa oled käinud tallis, kus oli tõbiseid või veel hullem, su oma tallis on haige hobune, siis iga normaalne inimene võiks ikka 2 nädalat oodata, enne kui ta kuhugi edasi matkab. No nii igaks juhuks kasvõi. Ja isegi ÜKS haige hobune terve talli peale on piisav põhjus ettevaatuseks ja ennetustegevuseks!!!

Ühesõnaga ma olen solvunud ja vihane. Ma ei tea ise ka kelle peale, aga ma olen. Ja see on vastik kibe tunne, millest ma tahan lahti saada. Enne aga ei saa, kuniks mu kallis mlukene ei ole terveks saanud.

God has funny ways, people are so much more creative.

Issanda loomaaed on tõesti kirju ja inimesed teevad tihti päris kummalisi otsuseid ja liigutusi. Ma olen püüdnud olla avatud suhtumisega ja püüda ikka mõista, mitte hukka mõista, aga ometi ei suuda ma seda just alati.
Viimasel ajal on selliseid kummalisi asju päris palju välja veerenud ja kohati ei oska ma kuidagi reageerida. Kohati kordab ajalugu ennast ja see on kurb, kuid ilmselt vältimatu. Ainuke, keda me muuta saame oleme me isa, aga kui inimene ise ei näe vajadust muutuda ja leiab, et kõik ongi hästi, siis ei aita ei ussi- ei püssirohi. Mina olen omal ajal paras juurikas olnud ja olen seda ka praegu. Ometi arvan ma vähemalt ise, et olen kõvasti tööd teinud selle nimel, et mitte teistele liiga teha ja enda koorma näiliseks kergendamiseks ka teistele laadungit hinge laduda. Eks need, kes minuga kokku puutuvad, on kindlasti paremad ütlejad, kuidas mul see asi välja tuleb või ei tule, aga vähemalt hinge midagi kriipimas ei ole.

Aga mida siis teha olukorras, kus asjad ei ole minu jaoks päris nii nagu ma tahaks... Öelda kasvõi jõuga sõna sekka ja loota, et ehk siis muutub midagi natuke rohkem mulle meelepärasemaks. Egoistlik.... jah. Kas sellest on kasu? Mitte iga kord. vahel võib pasarahe ka kaela saada. Ennast olukorrast lihtsalt viisakalt eemale hoida ja tõmmata nii endale kui ka kõigile teistele väga selge ja arusaadav joon selle absurdsuse ja minu isiku vahele. See oleks lahendus, kui see oleks teostatav. Kui on olnud, siis olen ma seda ka teinud. Isegi  kui see tundub alguses keeruline ja kulukas. Aga mis siis kui ei ole võimalik.... vähemalt mitte kohe ja kiiresti...

Kinel on aga see, et ma ei taha konflikte ei teiste inimestega, aga eelkõige ei taha ma neid iseendaga. Ma tahan, et mu südametunnistus ja hing oleks rahul mu tegude, otsuste ja mõtetega. Siis tuleb tahes tahtmata teha korrektuure ja neid ma ka teen. Võtku see siis aega natuke või palju, aga kui koridori lõpus paistab valgus, siis on siht silme ees ja teekond ei ole nii raske.

Mul on iseenda ja oma päris isiklikke asjadega nii palju tegemist ja kohanemist hetkel, et mul ei ole lihtsalt jaksu muude asjadega võidelda. Mu oma pisike paadike on hetkel niipalju kõikuma löödud, et esmalt pean iseendas tasakaalu leidma ja alles siis saan ma endast midagi jälle teistele välja anda. Niiet mu kallid, andke aega ja olge kannatlikud. Ma olen ikka olemas, ehkki hetkel mitte niipalju teiste, kui kohustuslikus korras enda jaoks. Ma lihtsalt pean. Ja kui vesi on jälle sile ja rahulik, siis ma olen jälle kõigi jaoks rohkem olemas.

Päris hea on siin muidugi heietada mingist olemas olemisest jne, aga kes teab see teab. Kelle jaoks olen ma ehk mingil hetkel vajalikult või kasulikult olemas olnud, need saavad aru, mida ma silmas pean. No ja kui ei saagi, siis las mul olla see magus illusioon edasi :D

Laatsarett

Uhhh mul on sellest pidevast haige olemisest või haige lapse põetamisest kopp ees. Poja hakkab terveks saama aga minul on nina punane ja ribadeks nuusatud, pea uugab 24/7. Not nice. Ravin end kõigi võimalike vahenditega aga mu sisetunne ütleb, et selle jama käes vindun ma veel päris hea jupike aega.

Kah mul hooaja algus... Tõeline kadalipp.. 

Kevad toob uue hingamise. Ma tean, et toob. Ma vaatasin täna ühte filmi. Huvitav oli. Loogiline ja samas ka natuke propagandalik. Palju oli sellist, mida tahaks õppida. Õnneks on mul ka olemas võimalus paari asja proovida. Kõike ei saa, sest pole ei aega ega vahendeid.

M on ka haige. Mul aga ei ole lihtsalt jõudu sõita. Eile käisin trenni anmas ja no nii raske oli püstigi seista :( Palusin A-R-ul Ottokesega natukene tillerdada. Ta sai paremini hakkama kui eelmine kord. Samas oli seekord ka hea, pehme ja jalustega sadul :) Ottokas oli ikka natuke kange aga lõdvestas päris ruttu, kui ratsanik ennast vabaks lasi. Tahan ruttu ruttu terveks saada, et oleks jälle jõudu molukesega tegeleda ja suhelda. Ootan seda väga. Mul on mõned ideed ja mõtted, mida tahaks väga katsetada...

Hetkel on aga põhirõhk terveks saamisel. Pean ise korda saama ja Ottokene tuleb ka samal ajal vaikselt uuesti toimima saada. Tasapisi ja samm-sammult. Poisid lähvad täna ehituspoodidesse ja ma tahaks väga talli minna ja tibuga tegeleda, aga olen kodus ja ravin end, et homme oleks rohkem jaksu. Homme tuleb keeruline päev. Loodan südamest, et saan endale seatud eesmärkidega ikka hakkama ja siis on edasi juba natuke selgem olemine.

Saunanaiste jutud

Päris huvitav kuidas Eesti on pisike konnatiik ja kuidas jutud liiguvad lausa müstilisi teid. Veel kummalisem on kõneaine, millest/kellest rägitakse. Mind lausa hämmastab, kuidas inimestele kõneaineks satub keegi, kellega on kokkupuute pinda üpriski minimaalselt, ja kes igapäeva elus küll mingit rolli ei mängi. Ma saan aru, et naised kohvitassi kõrvale ka oma ühise tutvusringi kõmuuudiseid jagavad, eriti veel, kui üks või teine kohvitajatest on seltsielust eemal olnud. Millegipärast olin ma veendunud, et mehi selline "põnevate uudiste" jagamine ei puuduta, aga võta näpust. Ka mehed kikitavad kõrvu, panevad kuuldu kõrva taha ja jagavad uudiseid ka sõpradega. Tundub, et kohati on nad isegi tähelepanelikumad... Päris huvitav avastus minu jaoks. Päääris huvitav :)

Mis on aga veelgi huvitavam, et minu pisike elukene üldse kellelegi kõneainet pakub.... Et keegi üldse võtab vaevaks märgata ja veel enam salvestada, mis ma kellegi teisega räägin. Ma ei ole teab mis sotsiaalne inimene. Mul on võrdlemisi vähe lähedasi sõpru, kellega ma oma asju jagan ja natuke suurem ring, kellele ma räägin, kui küsitakse. Ma ei käi pidudel juba ammu ja kõik mis ma kodu kõrvalt jõuan on töö töö ja veelkord töö. Võistlustele jõuan ma täpselt siis, kui mõni minu paarist õpilases võistlema läheb ja mind kaasa tahab, niisama vaatama minna pole aega.
Seda enam oli kummaline avastada, et minu väikesed tegemised ei ole mitte tähelepanuta jäänud ja vähe sellest, et hobundusega seonduv on justkui kellelegi jalgu jäänud, on ka eraelulised asjad vaata et suuremgi jutuaine. Ma kohe ei saa üle ega ümber.. Kõlakad, mis minuni jõudsid, minu enda kohta, tulid lihtsalt niiii uskumatuid teid pidi, et see lihtsalt paneb imestama.. Ma arvan, et saan selle üle veel päris jupp aega omaette vaikselt muielda :)

Samas pean ehk sellest ka natuke õppima. Tundub, et ma ehk ei olegi nii pisike ja märkamatu hiireke ja seega pean ehk suurema hoolega oma sõnadel silma peal hoidma. Sellel alal olen ma aga väga koba, sest emotsioonid on ju vahetud ja selle najalt tuleb ka jutt. Mingit maski ma aga endale ette kasvatada ei oska. See on minu suur needus, et ma ei oska mitte kuidagi seda tänapäeval nii vajalikku kunsti koduseinte vahelt väljudes endale mingi kamuflaaz selga tirida ja maailma mingit rolli mängida. See tundub nii õudne ja raske, kogu aeg teeselda ja manipuleerida või siis lihtsalt vait olla ja vestlustes "ilmast" rääkides poliitiliselt korrektseks jääda. Ma olen kes ma olen, üks väike põikpäine ja samas liiga usaldav ning heasoovlik plika, ja ausalt ka, ma olen endaga täitsa sõber. Aga see selleks. Põnevad avastused igatahes.

Uhkus ja eelarvamus

Motivatsioon on üks imeline nähtamatu jõud. Kui on selge, mida inimene päriselt tahab ja kui ta ikka päriselt päriselt tahab, siis on ta võimeline ka väga palju tööd tegema ja pingutama, et oma unistusi täita.
Minul on olnud au selliste inimestega kokku puutuda, kes ikka ja jälle oma uhkuse on nõus alla neelama, kui see aitab neid eesmärgile lähemale. Ja ehkki see tundub esmapilgul kuidagi ebameeldivalt alandavalt, siis tegelikult see nii ei ole. Kui siis ainult inimese enda peas. Aupaklikkus ja leebus on igatahes paremad omadused kui uhkus. Ja endale tuhke pähe raputada suudavad vaid tugeva selgrooga ja sihikindlad inimesed.

Aasta alguses tehtud väike vongerdus on tänase päeva seisuga ennast igatahes õigustanud. Kõik osapooled panustavad maksimumi ja on seejuures rahul. Kuna maailm on nagu bosoni osake, siis ma ei eeldagi, et see rahu ja harmoonia igavesti kestaks, kuid kui kaasatud osapooled saavad sellest natukenegi pikema perspektiiviga kasu, siis on projekt õnnestunud.

Mul on veel natuke algmaterjali teise sarnase ürituse jaoks, kuid sobivaid partnereid ei ole mul õnnestunud leida. Ühel puuduvad võimalused, teistel jällegi tahe. Või isegi kui see tahe oleks olemas, siis on mingi nõme uhkus, mis sunnib nina püsti ajama ja võimalusest pepsilt mööda jalutama. Olgu kuidas on. Kahju on sellest, et aeg ei halasta ja iga lilleke on määratud närtsima. Kõik võimalused siin elus tulevad ainult koos tähtajaga ja ükski pakkumine pole lauas pikka aega. Võta või jäta. Ja kui loobusid, siis tagasiteed ei ole.

Mina ise ei ole olnud kõige julgem võimaluste otsija ja neist kinni haaraja. Seda enam tahan ma julgustada noori inimesi kasutaa kõiki võimalusi, mis neile ette veerevad. Ja samas ka ise pingutama, et neid võimalusi luua. Kui miski lähebki hapuks, siis ei juhtu sellest midagi katastroofilist ja lõppeks ollakse jälle natuke targemad.

Ma ise olen hetkel ka sellises mõnusas olekus, et kui midagi ägedat teele veereks, siis krahmaks sellest küll kohe kinni. Kaotada ei ole just palju, võita aga väga palju. Kas kellelgi oleks põnevaid pakkumisi :D

Tahan kevadet

Uni on. Võtsin kodust eilset lasanjet lõunaks kaasa, sõin kõhu liiga liiga täis ja nüüd on nii suur uni. Kui ma saaks ka pool tunnikest magada, siis oleks ehk jälle inimese tunne. Hõisata veel ei julge, aga üldine enesetunne hakkab õige vaikselt paremaks minema, mis on väga väga hea! Kui nüüd ilmad ka soojaks läheks ja lumi ära sulaks, siis oleks veelgi parem. Kahjuks tänast ilmateadet lugedes pole kevade saabumiseks nii pea lootust.

Meie liikulus ajab mind närvi. Kõik teed on auklikud ja lisaks sellele on kõik kohad ka napakaid juhte täis. Täna homikul sattus pallasti tänaval minu ette autojuht, kes ilmselgelt ei tea mida tähendab peatee märk. Igal ristmikul, kus meil oli peatee jäi ta seisma ja vehkis seal seni, kuni kõrvalteedelt kõik autod otsa said. Mul lõi veri ikka väga pähe ja tekkis tahtmine autost välja ronida ja ta peale karjuda. Haiged inimesed, kes märke ei vaata ja sõidavad mälu järgi. Jah, enne remonti olid ristuvad teed eesõigusega, aga enam mitte, seega võiks ju ometigi märgata neid suuri kollaseid märke, mis ütlevad kellel eesõigus on. Aaaaga mis seal ikka. Sain oma vererõhu korraks ülesse vähemalt.

Eile puhastasin oma mõmmikut ka. Tõeline väike karvakoll :D Selja peal on veel üks pisitilluke koht, mis õige pisut tundlik on. Ülejäänu on korras. Sain teda üle kuu aja ka kummiharjaga mõnusalt nühkida ja ta täitsa nautis seda. Esmalt tegin küll väga ettevaatlikult, aga siis tasapisi järjest julgemalt. Ottokas sõi heina ja ei lasknud minu toimetustest end häirida.
Rääkisin täna arstiga ka ja sain juhised edaspidisteks trennideks. Neljapäeval läheb sadul selga. Täna-homme kordetrenn. Esialgu rahulikumalt ja koormust siis tasapisi tõsta.
Järgmine nädal tahan võimalikult tihti ise ka talli jõuda, et M-le trenni anda. Arst arvas, et meie 16-17 märtsi plaane ei ole mõtet veel päris maha matta ja seega peame trennidega olema rahulikud aga effektiivsed. Küllap Ottokas ütleb, kas mis ja kuidas saab.

NV

Laupäeval oli sünnipäev. Väga tore päev oli. Hommikusöök toodi voodisse, koos imeilusa suure orhideeoksaga ja kingiks Oma Hobu aastatellimus. No teab mu kallis mees, mis mind rõõmustab :)
Siis läksime perega kinno ja peale filmi lõunatama. DK oli vaimustuses ja mina nautisin iga niisama olemise hetke. Iga väikest kohustustevaba hetke.
Kõhud punni söönud veeresime koju. Tuli kaminasse ja kooki meisterdama. I tegi lõviosa, mina vedelesin niisama ja poja keksis issi ümber ja püüdis aidata niipalju kui sai. Segadus oli suurem kui abi, aga peagi neljaseks saava kärsitu väikemehe puhul on see ootuspärane.

Kook tuli imeline ja see oli ka meie kõigi õhtusöök. Mul oli lõpuks lausa paha olla :D Pugesin teki alla ja nautisin veel viimaseidki hetki sellest ülimalt mõnusast pingevabast päevast. Esialgu ma mõtlesin, et ehk on kurb, kui pole pidu ja sõpru külas, aga ma hakkan vist vanaks jääma, sest see rahu ja mõnus tempota olek olid lihtsalt täiuslikud.


Täna õhtul käisin ottokest ka vaatamas. Veel õige natukene on selg tundlik. Lihased olid ka väga palju paremas seisus. Ma vist olen väga veider, aga sellised asjad löövad mu väga rööpast välja. Elu tasakaal ja rütm on kõik sassis ja ma ei toimi õigesti, kui minu rahu ja energia laadimise jaamake ennast hästi ei tunne. Vahel ma mõtlen, et on tobe nii mõelda ja veel enam välja öelda. Aga küllap ma siis olen üks suur tobu :D
Igatahes oli Ottokas täna nii mõnusalt rõõmus ja osavõtlik. Suhtles ja noris leiba, ehkki ta seda tavaliselt ei tee. Teab, et peab viisakas poiss olema, aga täna oli mul selle üle hea meel, et ta natuke ulakaks läks. Kerisin teki kaela peale kokku, et selga kontrollida. Esiti mul ikka käsi värises, aga õnneks oli juba palju parem. Pöidlaga vajutades ei olnud mingit reaktsiooni. Samas ma ehk ei vajutanud ka piisavalt tugevasti. Kõigi sõrmedega vajutades surus mu üks natuke pikem küüs teravalt ja selle peale ta natuke vajus allapoole, aga õnneks vaid vähekene. Kui lihaseid näppima hakkasis pani ta ükshetk pea alla, et sööma hakata ja tekk vajus talle pähe. Mul käis juba 100 mõtet peast läbi, kuidas ta paanikasse läheb, aga stoilise rahuga nõjatas ta natuke tahapoole ja libistas teki peast täitsa maha ning küünitas siis ise uuesti heina järele.
Huhhh. Ma pole talle kunagi üle pea tekki selga toppinud. Üldse ei mäleta, et oleks midagi talle üle pea pandud. Vb Nuhjas lapsed fliisi panid... ma ei tea. Igatahes mõtlesin, et topin selle hunniku tekki talle üle pea selga tagasi kah. Toppisin käed kaelaaugust läbi ja võtsin tal põskedest kinni. Otto pani pea alla ja lasi mul teki sujuvalt kalale libistada ja siis juba ilusti selga. Nagu me teeks seda iga päev. Päris lahe oli.
Aga jah. Molukene oli vahva ja osavõtlik ja mõnus. Homme lähen ja veedan vist tunde teda harjates, sest karv on lahti ja ta on nagu mõmmik :)