Issanda loomaaed on tõesti kirju ja inimesed teevad tihti päris kummalisi otsuseid ja liigutusi. Ma olen püüdnud olla avatud suhtumisega ja püüda ikka mõista, mitte hukka mõista, aga ometi ei suuda ma seda just alati.
Viimasel ajal on selliseid kummalisi asju päris palju välja veerenud ja kohati ei oska ma kuidagi reageerida. Kohati kordab ajalugu ennast ja see on kurb, kuid ilmselt vältimatu. Ainuke, keda me muuta saame oleme me isa, aga kui inimene ise ei näe vajadust muutuda ja leiab, et kõik ongi hästi, siis ei aita ei ussi- ei püssirohi. Mina olen omal ajal paras juurikas olnud ja olen seda ka praegu. Ometi arvan ma vähemalt ise, et olen kõvasti tööd teinud selle nimel, et mitte teistele liiga teha ja enda koorma näiliseks kergendamiseks ka teistele laadungit hinge laduda. Eks need, kes minuga kokku puutuvad, on kindlasti paremad ütlejad, kuidas mul see asi välja tuleb või ei tule, aga vähemalt hinge midagi kriipimas ei ole.
Aga mida siis teha olukorras, kus asjad ei ole minu jaoks päris nii nagu ma tahaks... Öelda kasvõi jõuga sõna sekka ja loota, et ehk siis muutub midagi natuke rohkem mulle meelepärasemaks. Egoistlik.... jah. Kas sellest on kasu? Mitte iga kord. vahel võib pasarahe ka kaela saada. Ennast olukorrast lihtsalt viisakalt eemale hoida ja tõmmata nii endale kui ka kõigile teistele väga selge ja arusaadav joon selle absurdsuse ja minu isiku vahele. See oleks lahendus, kui see oleks teostatav. Kui on olnud, siis olen ma seda ka teinud. Isegi kui see tundub alguses keeruline ja kulukas. Aga mis siis kui ei ole võimalik.... vähemalt mitte kohe ja kiiresti...
Kinel on aga see, et ma ei taha konflikte ei teiste inimestega, aga eelkõige ei taha ma neid iseendaga. Ma tahan, et mu südametunnistus ja hing oleks rahul mu tegude, otsuste ja mõtetega. Siis tuleb tahes tahtmata teha korrektuure ja neid ma ka teen. Võtku see siis aega natuke või palju, aga kui koridori lõpus paistab valgus, siis on siht silme ees ja teekond ei ole nii raske.
Mul on iseenda ja oma päris isiklikke asjadega nii palju tegemist ja kohanemist hetkel, et mul ei ole lihtsalt jaksu muude asjadega võidelda. Mu oma pisike paadike on hetkel niipalju kõikuma löödud, et esmalt pean iseendas tasakaalu leidma ja alles siis saan ma endast midagi jälle teistele välja anda. Niiet mu kallid, andke aega ja olge kannatlikud. Ma olen ikka olemas, ehkki hetkel mitte niipalju teiste, kui kohustuslikus korras enda jaoks. Ma lihtsalt pean. Ja kui vesi on jälle sile ja rahulik, siis ma olen jälle kõigi jaoks rohkem olemas.
Päris hea on siin muidugi heietada mingist olemas olemisest jne, aga kes teab see teab. Kelle jaoks olen ma ehk mingil hetkel vajalikult või kasulikult olemas olnud, need saavad aru, mida ma silmas pean. No ja kui ei saagi, siis las mul olla see magus illusioon edasi :D
No comments:
Post a Comment