Päris huvitav kuidas Eesti on pisike konnatiik ja kuidas jutud liiguvad lausa müstilisi teid. Veel kummalisem on kõneaine, millest/kellest rägitakse. Mind lausa hämmastab, kuidas inimestele kõneaineks satub keegi, kellega on kokkupuute pinda üpriski minimaalselt, ja kes igapäeva elus küll mingit rolli ei mängi. Ma saan aru, et naised kohvitassi kõrvale ka oma ühise tutvusringi kõmuuudiseid jagavad, eriti veel, kui üks või teine kohvitajatest on seltsielust eemal olnud. Millegipärast olin ma veendunud, et mehi selline "põnevate uudiste" jagamine ei puuduta, aga võta näpust. Ka mehed kikitavad kõrvu, panevad kuuldu kõrva taha ja jagavad uudiseid ka sõpradega. Tundub, et kohati on nad isegi tähelepanelikumad... Päris huvitav avastus minu jaoks. Päääris huvitav :)
Mis on aga veelgi huvitavam, et minu pisike elukene üldse kellelegi kõneainet pakub.... Et keegi üldse võtab vaevaks märgata ja veel enam salvestada, mis ma kellegi teisega räägin. Ma ei ole teab mis sotsiaalne inimene. Mul on võrdlemisi vähe lähedasi sõpru, kellega ma oma asju jagan ja natuke suurem ring, kellele ma räägin, kui küsitakse. Ma ei käi pidudel juba ammu ja kõik mis ma kodu kõrvalt jõuan on töö töö ja veelkord töö. Võistlustele jõuan ma täpselt siis, kui mõni minu paarist õpilases võistlema läheb ja mind kaasa tahab, niisama vaatama minna pole aega.
Seda enam oli kummaline avastada, et minu väikesed tegemised ei ole mitte tähelepanuta jäänud ja vähe sellest, et hobundusega seonduv on justkui kellelegi jalgu jäänud, on ka eraelulised asjad vaata et suuremgi jutuaine. Ma kohe ei saa üle ega ümber.. Kõlakad, mis minuni jõudsid, minu enda kohta, tulid lihtsalt niiii uskumatuid teid pidi, et see lihtsalt paneb imestama.. Ma arvan, et saan selle üle veel päris jupp aega omaette vaikselt muielda :)
Samas pean ehk sellest ka natuke õppima. Tundub, et ma ehk ei olegi nii pisike ja märkamatu hiireke ja seega pean ehk suurema hoolega oma sõnadel silma peal hoidma. Sellel alal olen ma aga väga koba, sest emotsioonid on ju vahetud ja selle najalt tuleb ka jutt. Mingit maski ma aga endale ette kasvatada ei oska. See on minu suur needus, et ma ei oska mitte kuidagi seda tänapäeval nii vajalikku kunsti koduseinte vahelt väljudes endale mingi kamuflaaz selga tirida ja maailma mingit rolli mängida. See tundub nii õudne ja raske, kogu aeg teeselda ja manipuleerida või siis lihtsalt vait olla ja vestlustes "ilmast" rääkides poliitiliselt korrektseks jääda. Ma olen kes ma olen, üks väike põikpäine ja samas liiga usaldav ning heasoovlik plika, ja ausalt ka, ma olen endaga täitsa sõber. Aga see selleks. Põnevad avastused igatahes.
No comments:
Post a Comment