Uni on. Võtsin kodust eilset lasanjet lõunaks kaasa, sõin kõhu liiga liiga täis ja nüüd on nii suur uni. Kui ma saaks ka pool tunnikest magada, siis oleks ehk jälle inimese tunne. Hõisata veel ei julge, aga üldine enesetunne hakkab õige vaikselt paremaks minema, mis on väga väga hea! Kui nüüd ilmad ka soojaks läheks ja lumi ära sulaks, siis oleks veelgi parem. Kahjuks tänast ilmateadet lugedes pole kevade saabumiseks nii pea lootust.
Meie liikulus ajab mind närvi. Kõik teed on auklikud ja lisaks sellele on kõik kohad ka napakaid juhte täis. Täna homikul sattus pallasti tänaval minu ette autojuht, kes ilmselgelt ei tea mida tähendab peatee märk. Igal ristmikul, kus meil oli peatee jäi ta seisma ja vehkis seal seni, kuni kõrvalteedelt kõik autod otsa said. Mul lõi veri ikka väga pähe ja tekkis tahtmine autost välja ronida ja ta peale karjuda. Haiged inimesed, kes märke ei vaata ja sõidavad mälu järgi. Jah, enne remonti olid ristuvad teed eesõigusega, aga enam mitte, seega võiks ju ometigi märgata neid suuri kollaseid märke, mis ütlevad kellel eesõigus on. Aaaaga mis seal ikka. Sain oma vererõhu korraks ülesse vähemalt.
Eile puhastasin oma mõmmikut ka. Tõeline väike karvakoll :D Selja peal on veel üks pisitilluke koht, mis õige pisut tundlik on. Ülejäänu on korras. Sain teda üle kuu aja ka kummiharjaga mõnusalt nühkida ja ta täitsa nautis seda. Esmalt tegin küll väga ettevaatlikult, aga siis tasapisi järjest julgemalt. Ottokas sõi heina ja ei lasknud minu toimetustest end häirida.
Rääkisin täna arstiga ka ja sain juhised edaspidisteks trennideks. Neljapäeval läheb sadul selga. Täna-homme kordetrenn. Esialgu rahulikumalt ja koormust siis tasapisi tõsta.
Järgmine nädal tahan võimalikult tihti ise ka talli jõuda, et M-le trenni anda. Arst arvas, et meie 16-17 märtsi plaane ei ole mõtet veel päris maha matta ja seega peame trennidega olema rahulikud aga effektiivsed. Küllap Ottokas ütleb, kas mis ja kuidas saab.
No comments:
Post a Comment