NV

Laupäeval oli sünnipäev. Väga tore päev oli. Hommikusöök toodi voodisse, koos imeilusa suure orhideeoksaga ja kingiks Oma Hobu aastatellimus. No teab mu kallis mees, mis mind rõõmustab :)
Siis läksime perega kinno ja peale filmi lõunatama. DK oli vaimustuses ja mina nautisin iga niisama olemise hetke. Iga väikest kohustustevaba hetke.
Kõhud punni söönud veeresime koju. Tuli kaminasse ja kooki meisterdama. I tegi lõviosa, mina vedelesin niisama ja poja keksis issi ümber ja püüdis aidata niipalju kui sai. Segadus oli suurem kui abi, aga peagi neljaseks saava kärsitu väikemehe puhul on see ootuspärane.

Kook tuli imeline ja see oli ka meie kõigi õhtusöök. Mul oli lõpuks lausa paha olla :D Pugesin teki alla ja nautisin veel viimaseidki hetki sellest ülimalt mõnusast pingevabast päevast. Esialgu ma mõtlesin, et ehk on kurb, kui pole pidu ja sõpru külas, aga ma hakkan vist vanaks jääma, sest see rahu ja mõnus tempota olek olid lihtsalt täiuslikud.


Täna õhtul käisin ottokest ka vaatamas. Veel õige natukene on selg tundlik. Lihased olid ka väga palju paremas seisus. Ma vist olen väga veider, aga sellised asjad löövad mu väga rööpast välja. Elu tasakaal ja rütm on kõik sassis ja ma ei toimi õigesti, kui minu rahu ja energia laadimise jaamake ennast hästi ei tunne. Vahel ma mõtlen, et on tobe nii mõelda ja veel enam välja öelda. Aga küllap ma siis olen üks suur tobu :D
Igatahes oli Ottokas täna nii mõnusalt rõõmus ja osavõtlik. Suhtles ja noris leiba, ehkki ta seda tavaliselt ei tee. Teab, et peab viisakas poiss olema, aga täna oli mul selle üle hea meel, et ta natuke ulakaks läks. Kerisin teki kaela peale kokku, et selga kontrollida. Esiti mul ikka käsi värises, aga õnneks oli juba palju parem. Pöidlaga vajutades ei olnud mingit reaktsiooni. Samas ma ehk ei vajutanud ka piisavalt tugevasti. Kõigi sõrmedega vajutades surus mu üks natuke pikem küüs teravalt ja selle peale ta natuke vajus allapoole, aga õnneks vaid vähekene. Kui lihaseid näppima hakkasis pani ta ükshetk pea alla, et sööma hakata ja tekk vajus talle pähe. Mul käis juba 100 mõtet peast läbi, kuidas ta paanikasse läheb, aga stoilise rahuga nõjatas ta natuke tahapoole ja libistas teki peast täitsa maha ning küünitas siis ise uuesti heina järele.
Huhhh. Ma pole talle kunagi üle pea tekki selga toppinud. Üldse ei mäleta, et oleks midagi talle üle pea pandud. Vb Nuhjas lapsed fliisi panid... ma ei tea. Igatahes mõtlesin, et topin selle hunniku tekki talle üle pea selga tagasi kah. Toppisin käed kaelaaugust läbi ja võtsin tal põskedest kinni. Otto pani pea alla ja lasi mul teki sujuvalt kalale libistada ja siis juba ilusti selga. Nagu me teeks seda iga päev. Päris lahe oli.
Aga jah. Molukene oli vahva ja osavõtlik ja mõnus. Homme lähen ja veedan vist tunde teda harjates, sest karv on lahti ja ta on nagu mõmmik :)