Tööga tuleb armastus

Oi kui tore on jälle ratsutada! Tore on trenni teha! Ma tunnen kuidas ma olen nii palju parem inimene, sest mul on jälle olemas võimalus oma akusid laadida. Saada ise ka emotsionaalselt midagi sellest hobuseasjandusest, mis mu ellu rohkem rõõmu ja energiat toob. Ärge saage valesti aru. Mulle väga meeldib treeneritöö ja trenni anda aga see on selline asi, kus ma annan endast nii palju kuid tagasi ei saa. Raha on jah vaja aga see ei tee minust paremat naist oma mehele ega paremat ema oma lastele. Kui ma ise ratsutan, siis see oleks nagu teraapia, mis teeb minust parema inimese. Parema naise, parema ema. Eile ma läksin trennist koju ja ma olin lihtsalt õnnelik! Keha oli koormusest natuke väsinud, aga meel oli nii puhanud ja rahulik ja rõõmus. Musitasin oma meest ja tegelesin lastega. Valmis sai megahea õhtusöök ning lisaks kõigele oli ka uni nii mõnus ja rahulik.
Need on sellised igapäevased väikesed asjad, aga just pisiasjadest koosnebki elu. Just needsamad igapäevased tegevused on mulle stressirohketel perioodidel kõige rohkem peavalu põhjustanud. Kui olen vaimselt tühjaks pigistatud sidrun, siis ei tule hea söök välja, ei jõua ma koduseid asju tehtud ning mis kõige hullem, olen kärsitu ja kannatamatu oma laste ja mehega :( See on aga väga väga vastik olukord.
Ehk siis. Niiii äge on trennis käia :D








Natuke suurest totust ka.
Ta on väga äge hobune. Iga korraga, mis ma temaga sõita saan, saame me järjest paremini jutule. Järjest paremini suudan ma seal istuda ja sellega koos saan ka paremini asju küsida ning hobune neid asju teha. Ta on hea hobune. Ilmselgelt on ta saanud suurepärase ratsastuse, sest ta oskab ka M taseme elemente väga hästi, kui mina vaid oskan neid küsida. Jah, ta punnitab natuke silmu ja vahepeal vajub eest alla või siis hakkab kangutama, aga need viimased kaks on kindlasti osaliselt ka minus kinni.
Eile käis E ka mulle kaasa elamas ja see oli äge. Ta utsitas mind igasugu harjutusi proovima ja lõpuks tegin galopiküljendusi ja proovisin jalavahetusi ka. Küljendused tulid nii hästi! Jalavahetusi ei oska ma ise ilmselt küsida, sest 2x tulid need nii kergelt. Väga korrektselt ja ilma igasuguse pingutuseta, kuid rohkem ei tulnud välja. Ma kaotan ise istaku ja siis laguneb kõik koost. Aga oiii millise motivatsioonilaksu ma sain. Ma juba ootan, millal ma saan temaga jälle sõita, et uuesti proovida. Et proovida veel asju. Et saada oma istak paremaks. Nii tore on trenni teha. Lihtsalt super noh :)

Kõik on õige

Kooliralli on endiselt aktuaalne. Katsete tulemused on kõik teada ja näitasid laias laastus just seda, mis ma isegi ootasin. Õpitavad oskused on keskmised, isikuomaduslikud kõrged või väga kõrged. Eliitkoolidesse sisse saamiseks aga ilmselgelt sellest ei piisa ja ma oleksin pidanud DK-d ilmselt juba eelmine aasta kõvasti kodus õpetama hakkama, et ta oleks üle nende koolide nõutava lävendi küündinud, aga no ei ole minus seda drillseersanti. Juba esimestel katsetel kuulsin mida, millal ja mis mahus sealsed enam oma võsukesi ette valmistasid, siis sain aru, et olen ikka väga vales seltskonnas. Õnneks ei lasknud meie poja ennast kogu sellest trallist sugugi häirida ja võttis seda kõike mõnusa mänguna. Võib-olla isegi liiga vabalt, aga no vähemalt polnud mingit stressi või pisaraid, nagu seal paaril korral ikka näha sai.


Kooli minemata ei jää kellelgi, iseasi muidugi see, kuhu kooli ta määratakse. Ma ei karda kehva õppetaset. Kardan kehva seltskonda.
DK on selline aktivist ja hakkaja tegelane ning ma kardan et ta kipub igasugu lollustega kergesti kaasa minema. Endal pole veel seda oskust hinnata, kas üks või teine plaan ikka on mõistlik või mitte. Selgroogu iseenda eest otsuseid langetada on piisavalt, aga tihtilugu otsustab ta pigem ikka tegutsemise kasuks hoolimata sellest, kui see tegutsemine ka paras krutsk on.


Aga no eks elame näeme. Kui ikka vaja, siis saab ka kooli vahetada. Uus otsustamisaeg tuleb siis kui J jõuab kooliminekuni. Fakt on aga see, et sügisest algab meie perele uus ja põnev eluetapp.

Läbi raskuste..

Oi oii milliste raskuste.
Eile oli esimene hüppetrenn. Soojendusega läks kiireks ja ma ei saanud kuidagimoodi hobust jala ette. Ei saanud vastama ei eest ei tagant. Endal olid ka närvid läbi.
Kõksisime tillukesi riste aga hoolimata sellest suutsin ma üsna korralikult käkerdada. Kolmandal katsel paterdas hobune väga alla ja mina olin kõrvade vahel. Oi ma sain riielda. Igati asja eest. Püüdsin ennast kokku võtta ja sain kõigest üle, aga head tunnet ei tulnud. Mõnel korral isegi nägin sammu ja sain aru kuhu ta oma jalad paneb, aga just see ratsastuse pool oli väga nõrk ja poolik. Ma ei saanud teda painduma, ei saanud vastama. Edasi sõites ei tulnud tunnet, et ta oleks jala ees, vaid ta ainult jooksis ja kui tõkke ees pidin veel juurde sõitma, siis oli nii võõras olukord. Ottokal olen kogu aeg ju pidanud säilitama v tagasi hoidma.
Aga vähemalt ma sain aimu, et kuhu suunas ma pean tööd tegema. Ja mul on VÄGA hädasti vaja just selle hobusega ratsastada, sest ma ei saa talle üldse pihta ja mu enda tunnetus seal seljas on kohutavalt ligadi-logadi. Mul on väga palju vaja harjutada. Pean K-ga sellel teemal kindlasti täna rääkima, et ma peaks saama vähemalt 1x nädalas selle hobusega ratsastada, et teda tundma õppida ja ühine keel leida. Hetkel pole asi mitte ainult minu roostekihis, vaid selles, et ma ei suuda nii kiiresti hobusega jutu peale saada.


Peale ristikesi hüppasime ka rida, kus oli peneroll-1 fulee-okser. See ei olnud hirmus, sest selliseid asju ma millegipärast ei karda. Oleks see okser üksi olnud, siis ma oleks ilmselt paanikahoo saanud. Ja lõppu ühe lattaiakese koos all oleva filleriga ka. See polnud ka hirmus. Aga no kui oleks olnud, siis oleks ikka eriti hale olnud, sest see oli reaalselt vb 50cm ainult. Täiesti maasse kaevatud :D


Viimastel kordadel mingi tundealge hakkas juba tekkima tempo osas ja ka sammu nägemine oli enam-vähem. Samas ei saanud ma hobust lõpuni korralikult jala ette ja see oli nii vastik. Palju palju rohkem on vaja ratsastada ja just selle mõttega, et leida see õige rütm ja tunne, millega oleks mõnus ka tõkkele peale sõita.

Eneseületus

Käisin eile trennis. Nagu selgus, siis oli minu jagu suur totu. Ja selgus ka see, et ta oli viimane kord trennis kolmapäeval, ehk siis seisnud 4 päeva. Jama seisnes aga selles, et see konkreetne hobune kammib üsna sassi, kui ta töös ei ole.
Noooojahh... Süda värises sees aga midagi polnud teha ka. Panin külgratsmed peale ja kordele. G aitas mind. Nalja sai, peaks ütlema. Vahepeal tassis ta mind kordega ringi. Siis sain õnneks korralikumalt kannad maasse ja suutsin enam-vähem hoida. Iga krõpsu peale tuli ehmatus ja jobutamine. Keksis seal saba püsti nagu mõni araablane võiks teha :D Mõtlesin kogu selle tralli peale, et mina ei julge sinna selga minna. tegin plaani, et kui ma ka ei julge ratsutada, siis vähemalt teen talle korraliku kordetrenni ja hakkasin üleminekuid nõudma. Samm-traav, traav-galopp. Jälle tagasi sammu jne jne jne. Õige pea oli tal toss väljas ja juured all. Võtsin piitsa kätte ja tegime aga edasi. Ikka ja jälle suunamuutus ja üleminekud, suunamuutus ja üleminekud. Umbes 20-25min oli ta kokku kordel ja sellest viimased 10min jooksis juba väga ilusti. Keskendus mulle ja tegi käskluse peale nii üles kui ka alla üleminekuid. Mõtlesin siis, et pean end ikka kokku võtma ja sinna sadulasse ronima. G aitas niikaua hoida, kuniks ma külgratsmed maha tirisin ja igaks juhuks libiseva peale panin. Tal on komme oma suur pea üles tõsta ja siis minema kimada. Kui lippar peal, siis ta ei saa seda nii kergesti teha ja see annab väikese abi.
Ma polnud veel sadulasse jõudnud, kui K tuli ka ja utsitas aga, et mis te kurjamid kõik kardate siin. Marss sadulasse! Ja nii ma hakkasingi sõitma. Pean ütlema, et ta oli palju parem kui kolmapäeval. Vasakule oli ikka veel kange, aga mitte nii hull. Üleminekutel viivitas, aga vastas paremini. Aga mis mulle endale kõige rohkem heameelt tegi oli see, et minu enda tunnetus oli kordades parem kui kolmapäeval. Kui siis olid mul mõned head hetked, kus ma sain aru kuidas ma istun ja mida see hobune täpselt teeb, siis eile oli see tunne enamuse ajast. Kui küljendusi proovisin, siis läksid jalad paigast ära, sest ma ei suutnud enam sügaval sadulas istuda. Õlad sees ja sääre eest ära tehes aga tundsin ise kuidas ma suutsin ise õigesti oma raskuse toetada ja jalad püsisid ilusti omal kohal. G andis näpunäiteid ja tuletas mulle mu vigast vasakut rannet meelde, kui see kippus kõveraks vajuma. Ja tuletas meelde, et ma käsi sülle ei veaks. Ma olin endas väga üllatunud, et suutsin isegi ära istuda kogu trenni. Kahjuks ei saa ma päris õiges asendis siiski olla. Pean oma raskusekeset natuke rohkem taga hoidma, sest muidu on valus olla. Sellest tulenevalt aga töötab puus liiga palju kaasa ja see pole päris õige. Ma ise loodan, et kui mulle ka kõhulihased kunagi tekivad, siis saan oma puusa ka stabiilsemaks. Lipparit läks ka palju vähem vaja kui ma kartsin. Kui esimest korda sõites ta ikka lõi mitu korda oma pea lakke ja tassis mind ringi, siis seekord katsetas 2 korda ainult. Sain kiiresti reageerida ja kuna poole peal tuli ka muidu lõdvalt olnud libisev vastu, siis loobus ta selle triki proovimisest.
K lasi meil päris pikalt sõita. Olin ise päris hingetu vahepeal. Nad said G-ga hea kõhutäie naerda mu üle, aga no mul endal on ka naljaks, milline jahukott ma ikka olen. Ütlesin et ma pole isegi vorstike hetkel vaid pehme nagu maksavorst. Selle peale ütles K, et oota saa, varsti oled salaami :D Arvestades seda, kui haiged mul täna kõik kohad on, siis olen ma päris kiiresti salaami. Kui ainult jõuaks regulaarselt trenni.
Kui olin totuka ära pannud, siis ootasin veel K-d, et natuke asju arutada. Kuna ma niisama passida ei oska, siis andsin hobustele heinad ära. K jäi kogustega isegi rahule. Saime oma jutud räägitud ja tulin koju. Läbi nagu läti raha, aga tuju hea :) Jõudsin juba mõelda, et kui selle suure kolliga rohkem tööd teha ja ise ennast vormi saada, siis võiks ehk mõnel koduvõistlusel isegi A-skeemi tiksuda. Elame näeme.

Mida nädalavahetust. Koolikatsed, koerad ja ponid

No oli see alles maraton. Tööinimesed peaks ju nädalavahetusel puhkama, aga mina sain seekord joosta nagu orav rattas ja puhkamisest võis ainult und näha :D


Reedel, laupäeval ja pühapäeval käisin pojaga koolikatsetel. Laup oli lausa kaks kooli. Tore oli see, et saime pojaga kahekesi midagi teha ja ta ise ka võttis seda kogemust nagu mängu. Läks klassi nägu naerul ja tuli samasuguse rõõmsana sealt ka pärast teste välja. Laupäeval käisime kahe kooli katsete vahepeal Solarises kinos ja no see oli meile mõlemale mõnus aeg. Vaatasime multikat, mis pole just minu meepott, aga DK oli see suure vaeva nägija ja seega ilmselgelt sai tema filmi valida.
Natuke ma ikka mõtlen, et huvitav kuidas tal läks. Samas ma olen olnud tõeline lohh ema ja pole teda üldse õpetanud või treeninud kodus. Võib-olla oleks pidanud... Meie piirkonnakool on sikupilli ja sinna ma eriti ei tahaks teda panna. Kesklinna piirkond sobiks hästi just I töökoha, ujumistrennide ja vanavanemate elukoha pärast. Logistiliselt oleks meil väga palju lihtsam, kui DK kesklinna kooli saaks. Aga no ega ma enam ei sa midagi teha ja muretsemisest kasu pole, seega ootame ja vaatame. Läheb nagu läheb.


laupäeval toodi meie pere pesamuna ka meile koju kätte. Cane Corso kutsikas. Eile sai ta 8 nädalaseks. Ta on musta värvi, kaalub ca 10 kg ja on igati vahva plika. Võtsime ta kaasomandisse. Mingi kolm aastat tagasi äkki tekkis see mõte ja soov. Sai kaalutud asja ja kodus arutatud ning siis hakkasime kutsikat otsima. I vennanaine pidi aitama valida, kuna tema teab sellest koertemajandusest päris palju. Leidis ühe  paari, kes olevat kokku pandud ja kust oleks pidanud hea pesa tulema. Aga kutsikaid ei tulnudki. Ja nii mitu ja mitu korda. Mingil hetkel käis ta Venemaal ühte pesa vaatamas, aga emase asemel tõi sealt hoopis isase omale. Head emast ei hakanud silma. Ja nii ma umbes aasta tagasi lõin käega. Et ju siis pole ette nähtud.
Võtsime aega, mõtlesime ja otsustasime siis hoopis väikese koera kasuks. Et siis lapsed saavad ka tegeleda ja jalutada. Ja nii tuli Zulu. Ning nüüd, 2 nädalat tagasi siis äkki sain kõne, et nüüd on siinsamas Eestis pesakond, millel on head liinid ja ilusad kutsikad. Ja 1 emane tahetakse kaasomandisse anda. Ja nii jäigi meile 2 nädalat aega ettevalmistusi teha ja laupäeval tuli see juntsu meile koju :D No nagu ikka, et kus on, sinna tuleb juurde :D
Wilbu on staar! Ta on tõeline hoolitsev kasuema. Kamandab oma kahte kasulast ja läheb vahele, kui plikad omavahel jagelevad. Mõlemad kutsikad (Zulu on ju ka alles 7 kuune) poevad talle igal võimalusel kaissu magama ja nii meil  ongi vahepeal koerakuhi toas.
Õues väike must päntajalg veel on natuke arglik ja ettevaatlik, sest teised kaks jooksevad ja tormavad aga tema on veel selline natuke vedel :D Toas aga on juba julge ja tunneb end täitsa koduselt. 2 korda on juba ilusti õue ka küsinud, ehkki eks neid õnnetusi tuleb ikka ette. Sööb ta isukalt ja magades norskab :D Kuidas kasvamine edeneb, seda näitab aeg.

Hobustest ka. Mu kallis sõpsik sai oma laste kõrvale vaba aega ja käisime ponudega sammumaastikul. Hea melega oleks traavi ja galoppi ka teinud, aga pinnas oli nii vesine ja pehme, et see oleks olnud lauslollus seal muda sees muud, kui sammu, teha.  Väikesed märad olid nii toredad. Ma lihtsalt armastan neid ponisid nii väga. Tõelised stressimaandajad :) Ronisid läbi võsa ja läbi lompide. Kahlasid läbi vee ja kraavide. Kaks tõeliselt tublit maastikumasinat :)

Paha siga, mitu viga...

Küll mõni inimene võib ikka ohkida. Ei aita teda keegi, ei toeta teda keegi. Riik ei tee doteeri, toetajaid ei ole. Oi oi mis siis veel saab, kui haigeks peaks jääma või opile minema...
No taevane arm.. Mitte kellegi kohustusi ei tule keegi teine ära tegema. Igaüks ikka peab ise oma asjadega hakkama saama ja ise omale toetusvõrgu looma Sõprade ja pere näol. Ei ole nii, et suvaline keegi peaks tulema minu loomi niisama talitama, muru niitma või lapsi hoidma. Kui ise ei saa, siis tuleb palgata tööline ja kui seda ka ei saa, siis ehk ei peaks loomi pidama.
Ja siis veel kujutatakse ette, et ollakse seetõttu kuidagi eriline, et temakest keegi aitama ei torma. Loomulikult on tore, kui keegi võtab vaevaks ajada asja, mis ka laiemale üldsusele kuidagimoodi kasulik võiks olla, aga see ei tähenda, et selle missiooni enda kanda võtmisega kaasneb kohe ka üldsuse kohustus aidata ja toetada. Ise tahad seda teha. Ise võtsid selle asja omale ette, siis nüüd tee ja ära oota kogu aeg mingit taevamannat või mingit erilist tänu ei tea kellelt. Eestlane ei oska tihtilugu tänulik olla ka käega katsutavate asjade eest, rääkimata siis mingi abstraktse väärtuse eest, mida igapäevaelus omal nahal otse ei tunneta.
Oma kodu ja hobid tuleb ikka nii valida, et nendega tegelemine saaks ise tehtud ja et sellest oleks rõõmu. Töö ja äri tuleb aga niimoodi üles ehitada, et vajadusel saaks töö tegemiseks ka töölise palgata. Kui raha ei ole, siis peab olema tugev perekond või siga head sõbrad, kes tasuta teevad. Samas peab aga arvestama sellega, et sõbrad ka ei jaksa ikka ja jälle tulla ja niisama teha, kui neid samamoodi vastu ei aidata. "Mul on hobused... koerad.. lambad.. jne jne" ei ole siis mingi vabandus. Kõigil on oma kohustused. Ja kui mina saan oma asjade kõrvalt sulle appi tulla, siis ma eeldan, et häda korral tuled sina mulle ka appi. Saad oma asjad nii tehtud, et ka minu jaoks jääb aega. Kui ei saa, siis sitt lugu küll, aga mina sulle ka enam appi ei tule.


Igaüks peab oma vankrit ikka ise vedama. Ja ise valima, mis sinna vankrile panna või mitte panna. Kui liiga suure koorma kokku ahnitsed ja enam vedada ei jaksa, siis ise oled loll. Korralda asjad ümber. Loobu millestki või leia omale kõrvale kaaslane, kes tahab sedasama vankrit samasse suunda vedada ja ongi lihtsam.  Ohkida ja hädaldada, miks keegi ei näe, et raske on ja miks keegi ei aita.. jabur.

Vanad ja noored vigased

Müts maha kõigi ees, kes käivad täiskohaga tööl ja siis veel 3+ korda nädalas trennis ka. Ma käisin eile see nädal teist korda trennis ja ma olin õhtul niiiiiiii väsinud, et kui pikali sain siis vajusin madratsisse ja enam sealt välja ei saanud. Hommikuks ei olnud ka päriselt välja puhanud ja oleks tahtnud palju kauem magada aga no ei saa ju.


Aga ratsutada on tore. Eile sõitsin "suure totuga". Esiti oli täitsa hirm nahas kuulujuttude pärast, aga tegelikkuses oli päris okei sõita. Jah, natuke ta võbeles ja ehmatas asjade peale, aga ei midagi hullu. Vasakule oli mul raske sõita, sest ta kippus istuma jääma ja ma ei osanud kuidagi teda käe pealt ära saada. Tegin vist 100 üleminekut ja taandusi, et reaktsiooni kiiremaks saada, aga eest raskeks jäi ta mul trenni lõpuni. Tegime sääre eest astumisi ka ja oii kui kurjaks ma enda peale sain, sest ma lihtsalt ei suuda ise normaalne olla seal seljas. Olen ikka päris roostes. Vahepeal mõned korrad tundsin, kuidas sain kõhulihased õigesti tööle ja sellega koos ennast ilusti sügavalt sadulasse ning puusa tööle. Siis oli mõnus. Aga need hetked olid üürikesed kahjuks. Galopp-traav üleminekutel oli seda head tunnet rohkem. Vahepeal koondasin üle ja säär jäi lohakaks ja siis ta vajus traavile, aga üldiselt oli galopis tunnetus parem.
Jalutamise ajaks ronisin alla ja see oli suur viga. Maneežis oli teisi trennitajaid veel ja suure eluka hirmu taluvuse lävi langes allapoole arvestust, mistõttu tõmbas ta mul 3 korda käest lahti. Õnneks taipasin ma ratsmeid mitte üle kaela võtta ja seega jäid valjad ja muu varustus terveks. Pool teed talli keksis ta mul külg ees ja oli rohkem 2 kui 4 jala peal, aga siis lasi teine sõitja meid eespool minna ja ta rahunes natukene maha. Turvaliselt boksis vaatas mind sellise nunnuka näoga, nagu tema poleks mitte midagi teinud. Totu noh.


Kui mul esmaspäevasest trennist andsid lihased tunda, siis täna ma tunnen üle kere tõelist väsimust. Lihased on ka valusad, aga üleüldine väsimus on ka päris suur. Pole enam üldse trenniga harjunud ju. Aga no nüüd jääb pikem paus jälle sisse, sest R-P on DK-l koolikatsed ja siis ma jooksen temaga mööda neid ning muid asju on ka kuhjunud hullem hunnik, seega ma lisaks enam ise trenni ei jõua.


Eile juhtus veel huvitavusi. DK kukkus oma lõua lõhki. Õnneks mitte väga hullusti, aga auk oli sügav ja servad koledasti laiali, seega läksid nad issiga peale J koju toomist ikkagi traumasse ka. Ujulas oli uitama läinud ja libises ning pani matsu. Kukkus lõuaga kuhugi otsa ja oligi auk sees. Plaaster pandi seal peale, aga kuna haava servad olid nii laiali, siis läksid nad issiga seda ikka arstile näitama. Õmblusi ei tehtud aga pandi haavateibige ilusti kokku. 8 päeva märjaks saada ei tohi. Armid pidavat meest kaunistama. Loodan et see nii on, sest sellest jääb päris korralik arm. Poja ise oli ka päris õnnetu ja nuuksus. Õnneks ei tehtud talle traumas enam haiget juurde ja hommikul oli ta juba täitsa enda moodi :)

Treenerikutse sai pikendatud

Ei peagi püssi põõsasse viskama.  Ei tea kas komisjonil hakkas must hale või nad tõesti saidki aru, et mulle tegelikult meeldib treeneritööd teha, aga minu elus on olnud aeg, kus minu tahtmised ei ole olnud pooltki nii olulised kui lapse tervis.
Tore on see, et JK kasvab ikka järjest tugevamaks ja tublimaks. Nüüd viimane kord olime kõik haiged. I on siiamaani, sest tema jäi viimasena. DK on sellest nädalast aias tagasi aga J on veel vanaema juures, sest ma ei julge teda veel aeda viia. Ta natuke veel köhib ja no ma ei julge. Ise olin ka täitsa sirakil. Oiiiii kui paha oli olla. Kohutav. Hakkasin isegi AB võtma, aga jätsin selle kuuri pooleli. Köhimise ja palaviku kohalt tegi rohi asja paremaks. Enesetunne läks aga järjest halvemaks. Pea käis ringi, nõrk oli olla ja pidev metallimaitse oli suus. Vastik.
Eile tulin jälle tööle. Pea on veel selline kummaline natuke ja kiiremad liigutused lõpevad pearinglusega, aga muidu on täitsa okeika.


Eile käisin ratsutamas ka. Väga tore oli. Tõesti tõesti tore. Mulle usaldatud hobune ei olnud just mingi kerge "kahe näpu hobune" aga ta oli loogiline. Trenni tempo oli minu jaoks natukene kiire ja seega ma ei leidnud kuidagi seda aega rahulikult hobust tundma õppida. Tegin, mis treener käskis ja olin vakka. Alguses oli küll selline kohutav märja pesu tunne. Olin ise nii lappes seal seljas ja hea kui õige jala peale kergendatud sain. Poole trenni pealt aga tuli väike tundekene ka ja siis oli juba mõnus. Galopis sain ka päris hea rütmi kätte.
Täna lihased ikka annavad tunda. Trenni lõpus korraks oli paremas jalas selline tunne, et kohe kohe tuleb kramp, aga õnneks ei tulnud. Täna õnneks jalad on täitsa okei. Turi on valus ja tagumik :D Ja mis oli eriti tore.. saapad mahtusid jalga :D
Loodan, et saan õige pea jälle oma uue sõbraga sõita. Ta on selline paras iseloomuga tegelane, aga mulle meeldis.