Küll mõni inimene võib ikka ohkida. Ei aita teda keegi, ei toeta teda keegi. Riik ei tee doteeri, toetajaid ei ole. Oi oi mis siis veel saab, kui haigeks peaks jääma või opile minema...
No taevane arm.. Mitte kellegi kohustusi ei tule keegi teine ära tegema. Igaüks ikka peab ise oma asjadega hakkama saama ja ise omale toetusvõrgu looma Sõprade ja pere näol. Ei ole nii, et suvaline keegi peaks tulema minu loomi niisama talitama, muru niitma või lapsi hoidma. Kui ise ei saa, siis tuleb palgata tööline ja kui seda ka ei saa, siis ehk ei peaks loomi pidama.
Ja siis veel kujutatakse ette, et ollakse seetõttu kuidagi eriline, et temakest keegi aitama ei torma. Loomulikult on tore, kui keegi võtab vaevaks ajada asja, mis ka laiemale üldsusele kuidagimoodi kasulik võiks olla, aga see ei tähenda, et selle missiooni enda kanda võtmisega kaasneb kohe ka üldsuse kohustus aidata ja toetada. Ise tahad seda teha. Ise võtsid selle asja omale ette, siis nüüd tee ja ära oota kogu aeg mingit taevamannat või mingit erilist tänu ei tea kellelt. Eestlane ei oska tihtilugu tänulik olla ka käega katsutavate asjade eest, rääkimata siis mingi abstraktse väärtuse eest, mida igapäevaelus omal nahal otse ei tunneta.
Oma kodu ja hobid tuleb ikka nii valida, et nendega tegelemine saaks ise tehtud ja et sellest oleks rõõmu. Töö ja äri tuleb aga niimoodi üles ehitada, et vajadusel saaks töö tegemiseks ka töölise palgata. Kui raha ei ole, siis peab olema tugev perekond või siga head sõbrad, kes tasuta teevad. Samas peab aga arvestama sellega, et sõbrad ka ei jaksa ikka ja jälle tulla ja niisama teha, kui neid samamoodi vastu ei aidata. "Mul on hobused... koerad.. lambad.. jne jne" ei ole siis mingi vabandus. Kõigil on oma kohustused. Ja kui mina saan oma asjade kõrvalt sulle appi tulla, siis ma eeldan, et häda korral tuled sina mulle ka appi. Saad oma asjad nii tehtud, et ka minu jaoks jääb aega. Kui ei saa, siis sitt lugu küll, aga mina sulle ka enam appi ei tule.
Igaüks peab oma vankrit ikka ise vedama. Ja ise valima, mis sinna vankrile panna või mitte panna. Kui liiga suure koorma kokku ahnitsed ja enam vedada ei jaksa, siis ise oled loll. Korralda asjad ümber. Loobu millestki või leia omale kõrvale kaaslane, kes tahab sedasama vankrit samasse suunda vedada ja ongi lihtsam. Ohkida ja hädaldada, miks keegi ei näe, et raske on ja miks keegi ei aita.. jabur.
No comments:
Post a Comment