No oli see alles maraton. Tööinimesed peaks ju nädalavahetusel puhkama, aga mina sain seekord joosta nagu orav rattas ja puhkamisest võis ainult und näha :D
Reedel, laupäeval ja pühapäeval käisin pojaga koolikatsetel. Laup oli lausa kaks kooli. Tore oli see, et saime pojaga kahekesi midagi teha ja ta ise ka võttis seda kogemust nagu mängu. Läks klassi nägu naerul ja tuli samasuguse rõõmsana sealt ka pärast teste välja. Laupäeval käisime kahe kooli katsete vahepeal Solarises kinos ja no see oli meile mõlemale mõnus aeg. Vaatasime multikat, mis pole just minu meepott, aga DK oli see suure vaeva nägija ja seega ilmselgelt sai tema filmi valida.
Natuke ma ikka mõtlen, et huvitav kuidas tal läks. Samas ma olen olnud tõeline lohh ema ja pole teda üldse õpetanud või treeninud kodus. Võib-olla oleks pidanud... Meie piirkonnakool on sikupilli ja sinna ma eriti ei tahaks teda panna. Kesklinna piirkond sobiks hästi just I töökoha, ujumistrennide ja vanavanemate elukoha pärast. Logistiliselt oleks meil väga palju lihtsam, kui DK kesklinna kooli saaks. Aga no ega ma enam ei sa midagi teha ja muretsemisest kasu pole, seega ootame ja vaatame. Läheb nagu läheb.
laupäeval toodi meie pere pesamuna ka meile koju kätte. Cane Corso kutsikas. Eile sai ta 8 nädalaseks. Ta on musta värvi, kaalub ca 10 kg ja on igati vahva plika. Võtsime ta kaasomandisse. Mingi kolm aastat tagasi äkki tekkis see mõte ja soov. Sai kaalutud asja ja kodus arutatud ning siis hakkasime kutsikat otsima. I vennanaine pidi aitama valida, kuna tema teab sellest koertemajandusest päris palju. Leidis ühe paari, kes olevat kokku pandud ja kust oleks pidanud hea pesa tulema. Aga kutsikaid ei tulnudki. Ja nii mitu ja mitu korda. Mingil hetkel käis ta Venemaal ühte pesa vaatamas, aga emase asemel tõi sealt hoopis isase omale. Head emast ei hakanud silma. Ja nii ma umbes aasta tagasi lõin käega. Et ju siis pole ette nähtud.
Võtsime aega, mõtlesime ja otsustasime siis hoopis väikese koera kasuks. Et siis lapsed saavad ka tegeleda ja jalutada. Ja nii tuli Zulu. Ning nüüd, 2 nädalat tagasi siis äkki sain kõne, et nüüd on siinsamas Eestis pesakond, millel on head liinid ja ilusad kutsikad. Ja 1 emane tahetakse kaasomandisse anda. Ja nii jäigi meile 2 nädalat aega ettevalmistusi teha ja laupäeval tuli see juntsu meile koju :D No nagu ikka, et kus on, sinna tuleb juurde :D
Wilbu on staar! Ta on tõeline hoolitsev kasuema. Kamandab oma kahte kasulast ja läheb vahele, kui plikad omavahel jagelevad. Mõlemad kutsikad (Zulu on ju ka alles 7 kuune) poevad talle igal võimalusel kaissu magama ja nii meil ongi vahepeal koerakuhi toas.
Õues väike must päntajalg veel on natuke arglik ja ettevaatlik, sest teised kaks jooksevad ja tormavad aga tema on veel selline natuke vedel :D Toas aga on juba julge ja tunneb end täitsa koduselt. 2 korda on juba ilusti õue ka küsinud, ehkki eks neid õnnetusi tuleb ikka ette. Sööb ta isukalt ja magades norskab :D Kuidas kasvamine edeneb, seda näitab aeg.
Hobustest ka. Mu kallis sõpsik sai oma laste kõrvale vaba aega ja käisime ponudega sammumaastikul. Hea melega oleks traavi ja galoppi ka teinud, aga pinnas oli nii vesine ja pehme, et see oleks olnud lauslollus seal muda sees muud, kui sammu, teha. Väikesed märad olid nii toredad. Ma lihtsalt armastan neid ponisid nii väga. Tõelised stressimaandajad :) Ronisid läbi võsa ja läbi lompide. Kahlasid läbi vee ja kraavide. Kaks tõeliselt tublit maastikumasinat :)
No comments:
Post a Comment