Eneseületus

Käisin eile trennis. Nagu selgus, siis oli minu jagu suur totu. Ja selgus ka see, et ta oli viimane kord trennis kolmapäeval, ehk siis seisnud 4 päeva. Jama seisnes aga selles, et see konkreetne hobune kammib üsna sassi, kui ta töös ei ole.
Noooojahh... Süda värises sees aga midagi polnud teha ka. Panin külgratsmed peale ja kordele. G aitas mind. Nalja sai, peaks ütlema. Vahepeal tassis ta mind kordega ringi. Siis sain õnneks korralikumalt kannad maasse ja suutsin enam-vähem hoida. Iga krõpsu peale tuli ehmatus ja jobutamine. Keksis seal saba püsti nagu mõni araablane võiks teha :D Mõtlesin kogu selle tralli peale, et mina ei julge sinna selga minna. tegin plaani, et kui ma ka ei julge ratsutada, siis vähemalt teen talle korraliku kordetrenni ja hakkasin üleminekuid nõudma. Samm-traav, traav-galopp. Jälle tagasi sammu jne jne jne. Õige pea oli tal toss väljas ja juured all. Võtsin piitsa kätte ja tegime aga edasi. Ikka ja jälle suunamuutus ja üleminekud, suunamuutus ja üleminekud. Umbes 20-25min oli ta kokku kordel ja sellest viimased 10min jooksis juba väga ilusti. Keskendus mulle ja tegi käskluse peale nii üles kui ka alla üleminekuid. Mõtlesin siis, et pean end ikka kokku võtma ja sinna sadulasse ronima. G aitas niikaua hoida, kuniks ma külgratsmed maha tirisin ja igaks juhuks libiseva peale panin. Tal on komme oma suur pea üles tõsta ja siis minema kimada. Kui lippar peal, siis ta ei saa seda nii kergesti teha ja see annab väikese abi.
Ma polnud veel sadulasse jõudnud, kui K tuli ka ja utsitas aga, et mis te kurjamid kõik kardate siin. Marss sadulasse! Ja nii ma hakkasingi sõitma. Pean ütlema, et ta oli palju parem kui kolmapäeval. Vasakule oli ikka veel kange, aga mitte nii hull. Üleminekutel viivitas, aga vastas paremini. Aga mis mulle endale kõige rohkem heameelt tegi oli see, et minu enda tunnetus oli kordades parem kui kolmapäeval. Kui siis olid mul mõned head hetked, kus ma sain aru kuidas ma istun ja mida see hobune täpselt teeb, siis eile oli see tunne enamuse ajast. Kui küljendusi proovisin, siis läksid jalad paigast ära, sest ma ei suutnud enam sügaval sadulas istuda. Õlad sees ja sääre eest ära tehes aga tundsin ise kuidas ma suutsin ise õigesti oma raskuse toetada ja jalad püsisid ilusti omal kohal. G andis näpunäiteid ja tuletas mulle mu vigast vasakut rannet meelde, kui see kippus kõveraks vajuma. Ja tuletas meelde, et ma käsi sülle ei veaks. Ma olin endas väga üllatunud, et suutsin isegi ära istuda kogu trenni. Kahjuks ei saa ma päris õiges asendis siiski olla. Pean oma raskusekeset natuke rohkem taga hoidma, sest muidu on valus olla. Sellest tulenevalt aga töötab puus liiga palju kaasa ja see pole päris õige. Ma ise loodan, et kui mulle ka kõhulihased kunagi tekivad, siis saan oma puusa ka stabiilsemaks. Lipparit läks ka palju vähem vaja kui ma kartsin. Kui esimest korda sõites ta ikka lõi mitu korda oma pea lakke ja tassis mind ringi, siis seekord katsetas 2 korda ainult. Sain kiiresti reageerida ja kuna poole peal tuli ka muidu lõdvalt olnud libisev vastu, siis loobus ta selle triki proovimisest.
K lasi meil päris pikalt sõita. Olin ise päris hingetu vahepeal. Nad said G-ga hea kõhutäie naerda mu üle, aga no mul endal on ka naljaks, milline jahukott ma ikka olen. Ütlesin et ma pole isegi vorstike hetkel vaid pehme nagu maksavorst. Selle peale ütles K, et oota saa, varsti oled salaami :D Arvestades seda, kui haiged mul täna kõik kohad on, siis olen ma päris kiiresti salaami. Kui ainult jõuaks regulaarselt trenni.
Kui olin totuka ära pannud, siis ootasin veel K-d, et natuke asju arutada. Kuna ma niisama passida ei oska, siis andsin hobustele heinad ära. K jäi kogustega isegi rahule. Saime oma jutud räägitud ja tulin koju. Läbi nagu läti raha, aga tuju hea :) Jõudsin juba mõelda, et kui selle suure kolliga rohkem tööd teha ja ise ennast vormi saada, siis võiks ehk mõnel koduvõistlusel isegi A-skeemi tiksuda. Elame näeme.