Läbi raskuste..

Oi oii milliste raskuste.
Eile oli esimene hüppetrenn. Soojendusega läks kiireks ja ma ei saanud kuidagimoodi hobust jala ette. Ei saanud vastama ei eest ei tagant. Endal olid ka närvid läbi.
Kõksisime tillukesi riste aga hoolimata sellest suutsin ma üsna korralikult käkerdada. Kolmandal katsel paterdas hobune väga alla ja mina olin kõrvade vahel. Oi ma sain riielda. Igati asja eest. Püüdsin ennast kokku võtta ja sain kõigest üle, aga head tunnet ei tulnud. Mõnel korral isegi nägin sammu ja sain aru kuhu ta oma jalad paneb, aga just see ratsastuse pool oli väga nõrk ja poolik. Ma ei saanud teda painduma, ei saanud vastama. Edasi sõites ei tulnud tunnet, et ta oleks jala ees, vaid ta ainult jooksis ja kui tõkke ees pidin veel juurde sõitma, siis oli nii võõras olukord. Ottokal olen kogu aeg ju pidanud säilitama v tagasi hoidma.
Aga vähemalt ma sain aimu, et kuhu suunas ma pean tööd tegema. Ja mul on VÄGA hädasti vaja just selle hobusega ratsastada, sest ma ei saa talle üldse pihta ja mu enda tunnetus seal seljas on kohutavalt ligadi-logadi. Mul on väga palju vaja harjutada. Pean K-ga sellel teemal kindlasti täna rääkima, et ma peaks saama vähemalt 1x nädalas selle hobusega ratsastada, et teda tundma õppida ja ühine keel leida. Hetkel pole asi mitte ainult minu roostekihis, vaid selles, et ma ei suuda nii kiiresti hobusega jutu peale saada.


Peale ristikesi hüppasime ka rida, kus oli peneroll-1 fulee-okser. See ei olnud hirmus, sest selliseid asju ma millegipärast ei karda. Oleks see okser üksi olnud, siis ma oleks ilmselt paanikahoo saanud. Ja lõppu ühe lattaiakese koos all oleva filleriga ka. See polnud ka hirmus. Aga no kui oleks olnud, siis oleks ikka eriti hale olnud, sest see oli reaalselt vb 50cm ainult. Täiesti maasse kaevatud :D


Viimastel kordadel mingi tundealge hakkas juba tekkima tempo osas ja ka sammu nägemine oli enam-vähem. Samas ei saanud ma hobust lõpuni korralikult jala ette ja see oli nii vastik. Palju palju rohkem on vaja ratsastada ja just selle mõttega, et leida see õige rütm ja tunne, millega oleks mõnus ka tõkkele peale sõita.