Kooliralli on endiselt aktuaalne. Katsete tulemused on kõik teada ja näitasid laias laastus just seda, mis ma isegi ootasin. Õpitavad oskused on keskmised, isikuomaduslikud kõrged või väga kõrged. Eliitkoolidesse sisse saamiseks aga ilmselgelt sellest ei piisa ja ma oleksin pidanud DK-d ilmselt juba eelmine aasta kõvasti kodus õpetama hakkama, et ta oleks üle nende koolide nõutava lävendi küündinud, aga no ei ole minus seda drillseersanti. Juba esimestel katsetel kuulsin mida, millal ja mis mahus sealsed enam oma võsukesi ette valmistasid, siis sain aru, et olen ikka väga vales seltskonnas. Õnneks ei lasknud meie poja ennast kogu sellest trallist sugugi häirida ja võttis seda kõike mõnusa mänguna. Võib-olla isegi liiga vabalt, aga no vähemalt polnud mingit stressi või pisaraid, nagu seal paaril korral ikka näha sai.
Kooli minemata ei jää kellelgi, iseasi muidugi see, kuhu kooli ta määratakse. Ma ei karda kehva õppetaset. Kardan kehva seltskonda.
DK on selline aktivist ja hakkaja tegelane ning ma kardan et ta kipub igasugu lollustega kergesti kaasa minema. Endal pole veel seda oskust hinnata, kas üks või teine plaan ikka on mõistlik või mitte. Selgroogu iseenda eest otsuseid langetada on piisavalt, aga tihtilugu otsustab ta pigem ikka tegutsemise kasuks hoolimata sellest, kui see tegutsemine ka paras krutsk on.
Aga no eks elame näeme. Kui ikka vaja, siis saab ka kooli vahetada. Uus otsustamisaeg tuleb siis kui J jõuab kooliminekuni. Fakt on aga see, et sügisest algab meie perele uus ja põnev eluetapp.
No comments:
Post a Comment