Ei peagi püssi põõsasse viskama. Ei tea kas komisjonil hakkas must hale või nad tõesti saidki aru, et mulle tegelikult meeldib treeneritööd teha, aga minu elus on olnud aeg, kus minu tahtmised ei ole olnud pooltki nii olulised kui lapse tervis.
Tore on see, et JK kasvab ikka järjest tugevamaks ja tublimaks. Nüüd viimane kord olime kõik haiged. I on siiamaani, sest tema jäi viimasena. DK on sellest nädalast aias tagasi aga J on veel vanaema juures, sest ma ei julge teda veel aeda viia. Ta natuke veel köhib ja no ma ei julge. Ise olin ka täitsa sirakil. Oiiiii kui paha oli olla. Kohutav. Hakkasin isegi AB võtma, aga jätsin selle kuuri pooleli. Köhimise ja palaviku kohalt tegi rohi asja paremaks. Enesetunne läks aga järjest halvemaks. Pea käis ringi, nõrk oli olla ja pidev metallimaitse oli suus. Vastik.
Eile tulin jälle tööle. Pea on veel selline kummaline natuke ja kiiremad liigutused lõpevad pearinglusega, aga muidu on täitsa okeika.
Eile käisin ratsutamas ka. Väga tore oli. Tõesti tõesti tore. Mulle usaldatud hobune ei olnud just mingi kerge "kahe näpu hobune" aga ta oli loogiline. Trenni tempo oli minu jaoks natukene kiire ja seega ma ei leidnud kuidagi seda aega rahulikult hobust tundma õppida. Tegin, mis treener käskis ja olin vakka. Alguses oli küll selline kohutav märja pesu tunne. Olin ise nii lappes seal seljas ja hea kui õige jala peale kergendatud sain. Poole trenni pealt aga tuli väike tundekene ka ja siis oli juba mõnus. Galopis sain ka päris hea rütmi kätte.
Täna lihased ikka annavad tunda. Trenni lõpus korraks oli paremas jalas selline tunne, et kohe kohe tuleb kramp, aga õnneks ei tulnud. Täna õnneks jalad on täitsa okei. Turi on valus ja tagumik :D Ja mis oli eriti tore.. saapad mahtusid jalga :D
Loodan, et saan õige pea jälle oma uue sõbraga sõita. Ta on selline paras iseloomuga tegelane, aga mulle meeldis.
No comments:
Post a Comment