Vähem kui nädal on jäänud niidu koolisõidu võistluseni. Ma ei ole üle 10a skeemi sõitnud ja seega mul on juba liblikad siseorganite vahel laiali. Aga see on selline tore ärevus. Kunagi öeldi mulle, et ma ei saa enam ratsutada. Siis ma ikka hakkasin uuesti sõitma aga selg ei kannatanud täisistakut ja seega oli skeemitamine välistatud. Nüüd on aasta jagu füsioharjutusi ja 3 kuud enesepiinamist sadulas niipalju aidanud, et ehk ma ikka saan hakkama. Oktoobris hakkasin uuesti üle 2 aasta regulaarselt ratsutama ja kohe algusest võtsin nõuks sammuke haaval täisistakut harjutada. Esialgu samm, siis kaks ja nii ma pusisin. Esmaspäeval sõitsin skeemi läbi ja ei hakanudki ära surema.. peaaegu :D
No näis näis, mis sellest naljast saab, sest ega ma ütlen ausalt- võistlema ma sinna ei lähe. Ma lähen endale antud lubadust pidama. Oma unistust- kasvõi üks kord veel skeemi sõita, täitma. Tulemus tuleb, mis tuleb, sel pole minu jaoks vahet. Ma lähen sinna eelkõige ennast ületama ja ennast võitma :) Eks ma pabistan muidugi, et see saab olema seal paras komejant, aga no keegi peab ju nalja ka tegema. Ma loodan, et kohtunikud suudavad mind ja mu traavlinässut huumoriga võtta ja platsilt minema ei aja. Tralopi eest ilmselgelt punkte ei saa, aga ehk nad seda siiski lonkeks ei loe ja lasevad lõpuni tiksuda ;)
Wednesday, January 28, 2015
Sunday, January 25, 2015
Nädalalõpp kodus- uskumatu aga tõsi
Ma ei mäletagi millal viimati ma terve nädalalõpu kodus olin. Ausalt ka ei mäleta. Aga kuna hobused olid rivist väljas ja õues sõitjad ei saa jää pärast sõita, siis läkski nii, et sain kodus olla. Midagi erilist ma korda ei saatnud, aga seda enam oli mõnus! I sai ka natuke kuuri kallal nokitsetud ja mina olin niisama ilus :D
Kuna Ottokas puhkas ja Rillu oli ka see nädal tööst väljas, siis tekkis mul kogemata kombel sellist vaba aega, mida ei ole juba õite ammu ette tulnud.
Kolmapäeval käisime perega väljas söömas. DK nõudmisel langes liisk hiina toudu kasuks. Midagi ülihääd see ei ole, aga vahel on ka niisama hea kõht täis mugida ja mitte muretseda toidu tegemise ja siis koristamise pärast.
Neljapäeval viisin J vanaema juurde ja läksin juuksurisse. Tuttava sõnutsi pidavat see mees soengute lõikamises väga osav olema ja nii ma siis ta juurde maandusin. Ütlesin muretult nagu ikka, et noo tee mind ilusaks :D Et kiilakas olla ei taha ja päris blond ka mitte, aga muidu annan vabad käed. Poole lõikuse ajal aga hakkas väga kõhe, sest kukal ja küljed said ikka väga lühikesed :D Samas lõpptulemus on väga äge ja see soov, et ma saaks kodus kerge vaevaga omale mingi sassooni pähe käkerdada, sai küll 100% täidetud.
Ja peale juuksurit oli jällegi vaba aega, sest poisid olid ujumas ja J vanaemaga. Läksin ülemistesse ja lihtsalt kolasin mööda poolde. Lastele ostsin paar asja ka. Endale leidsin ka ühe väga kena kleidi, aga no minu eri suuruses puus ja ülakeha ei soosi kleidi ostmist. Ülalt istus ideaalselt, aga puusast oli kitsas. Suurem nr oli alt ok, aga ülalt kottis. Seega jäi see kleit minust poodi.
Reedel käisime I-ga kahekesi väljas täiskasvanute peol :D E-l oli sünnipäev. Lõin end lille, A tuli lapsi valvama ja meie käisime restos. No nii tore oli!! Ma olen nii õnnelik ja tänulik, et A lastega hästi klapib. Ta sai nad ilusti magama ja puha :) Järgmine kuu siis lähme I-ga päris kahekesi välja, kui A-l on võimalus tulla põnne valvama.
Vahelduseks oli täiesti täiesti tallivaba nädal :D Homme aga jälle trenni ja ma juba ootan :)
Kuna Ottokas puhkas ja Rillu oli ka see nädal tööst väljas, siis tekkis mul kogemata kombel sellist vaba aega, mida ei ole juba õite ammu ette tulnud.
Kolmapäeval käisime perega väljas söömas. DK nõudmisel langes liisk hiina toudu kasuks. Midagi ülihääd see ei ole, aga vahel on ka niisama hea kõht täis mugida ja mitte muretseda toidu tegemise ja siis koristamise pärast.
Neljapäeval viisin J vanaema juurde ja läksin juuksurisse. Tuttava sõnutsi pidavat see mees soengute lõikamises väga osav olema ja nii ma siis ta juurde maandusin. Ütlesin muretult nagu ikka, et noo tee mind ilusaks :D Et kiilakas olla ei taha ja päris blond ka mitte, aga muidu annan vabad käed. Poole lõikuse ajal aga hakkas väga kõhe, sest kukal ja küljed said ikka väga lühikesed :D Samas lõpptulemus on väga äge ja see soov, et ma saaks kodus kerge vaevaga omale mingi sassooni pähe käkerdada, sai küll 100% täidetud.
Ja peale juuksurit oli jällegi vaba aega, sest poisid olid ujumas ja J vanaemaga. Läksin ülemistesse ja lihtsalt kolasin mööda poolde. Lastele ostsin paar asja ka. Endale leidsin ka ühe väga kena kleidi, aga no minu eri suuruses puus ja ülakeha ei soosi kleidi ostmist. Ülalt istus ideaalselt, aga puusast oli kitsas. Suurem nr oli alt ok, aga ülalt kottis. Seega jäi see kleit minust poodi.
Reedel käisime I-ga kahekesi väljas täiskasvanute peol :D E-l oli sünnipäev. Lõin end lille, A tuli lapsi valvama ja meie käisime restos. No nii tore oli!! Ma olen nii õnnelik ja tänulik, et A lastega hästi klapib. Ta sai nad ilusti magama ja puha :) Järgmine kuu siis lähme I-ga päris kahekesi välja, kui A-l on võimalus tulla põnne valvama.
Vahelduseks oli täiesti täiesti tallivaba nädal :D Homme aga jälle trenni ja ma juba ootan :)
Wednesday, January 21, 2015
Tundub, et vist oli puhkust vaja.
Ei tohi ikka kooki süüa pühapäeviti ma ütlen. Tegi patustamise otsa lahti ja terve see nädal on dieedi suhtes olnud täielik jama. Aga no samas ma ei viitsi seda asja väga näpuga ka taga ajada, sest no hea söök on hea ja see on üks elu rõõmudest, mida saab ka näiteks koos lastega nautida. Täna käisin Jessuga koos meie sõpsidega päeval jututamas ja õhtul oli pere aeg :)
Ottokas on aga rivist väljas. Teki alla käiva rinnakaitsme kumm pigistas või hõõrus talle selja peale väikese, u 1 euro mündi suuruse hella ala. Võtsin selle tissivesti ära ja panin arnikat selle koha peale. Mujalt ei hellitanud ja sadula alla see ei jäänud ja sega sõitsime edasi. Laupäeva hommikul oli see hell ala natuke suurem aga sadula alla jääv ala oli samas täiesti ok. Arutasin oma treeneriga ka ja ta vaatas veel korra hoolega üle, et kas äkki ikka sadul on ebamugav. Panime ilma pesuta sadula selja ja hobusel oli täiesti ükskõik. Ei mingit reaktsiooni.
Pühapäeval Otto puhkas, esmaspäeval oli küll ajaliselt pikk trenn, aga enamus sellest oli jalutamine. JB sõitis ja seega polnud ka teab mis palju raskust sadulas (jah, ta on ikka veel täielik pilbas).
Eile õhtul oli see ala aga täiesti paiste löönud. Kahel pool selgroogu oli minu käelaba suurune ala paistes :( Ei teagi, kas sellest arnika geelist, mida ma P ja E panin või millest. Nii kahju oli hobusest ja tundsin end megasüüdi. Ehk oleks pidanud ikkagi kohe tööst maha võtma. Samas see hell koht oli minu pöidla otsa suurune.. no max 1eur münt.. Ja ma ise ja ka R kontrollisime sadulat mitu korda. Aga tune on ikka, nagu ma oleks oma hobusele ilge käki keeranud :( Vb see arnika ei teinud head, mida ma sinna peale panin...
Täna käisin teda poputamas. Tõin sisse ja sügasin igalt poolt ja näppisin lihaseid ka natuke. Paistetus oli poole väiksemaks läinud. Pidasin veel aru targematega ja panin linimenti peale. Homme lähen ennelõunal ka tallist läbi et vaadata kuidas ta end tunneb ja õhtul uuesti, sest siis on pikemalt aega sügada ja poputada. Mind masendab veel see ka, et ma ei oska midagi teha, et seda asja paremaks teha. Lihtsalt oota ja vaata kuidas muru kasvab :(
Täna oli aga väike hea noot ka. Kõik muud jupid olid pehmed ja näpitavad. Ega ma teda hullu kõvasti ei mudinud aga Ottokal oli mokk töllakil ja kõrvad laiali terve aeg, seega talle vähemalt meeldis :D
Ottokas on aga rivist väljas. Teki alla käiva rinnakaitsme kumm pigistas või hõõrus talle selja peale väikese, u 1 euro mündi suuruse hella ala. Võtsin selle tissivesti ära ja panin arnikat selle koha peale. Mujalt ei hellitanud ja sadula alla see ei jäänud ja sega sõitsime edasi. Laupäeva hommikul oli see hell ala natuke suurem aga sadula alla jääv ala oli samas täiesti ok. Arutasin oma treeneriga ka ja ta vaatas veel korra hoolega üle, et kas äkki ikka sadul on ebamugav. Panime ilma pesuta sadula selja ja hobusel oli täiesti ükskõik. Ei mingit reaktsiooni.
Pühapäeval Otto puhkas, esmaspäeval oli küll ajaliselt pikk trenn, aga enamus sellest oli jalutamine. JB sõitis ja seega polnud ka teab mis palju raskust sadulas (jah, ta on ikka veel täielik pilbas).
Eile õhtul oli see ala aga täiesti paiste löönud. Kahel pool selgroogu oli minu käelaba suurune ala paistes :( Ei teagi, kas sellest arnika geelist, mida ma P ja E panin või millest. Nii kahju oli hobusest ja tundsin end megasüüdi. Ehk oleks pidanud ikkagi kohe tööst maha võtma. Samas see hell koht oli minu pöidla otsa suurune.. no max 1eur münt.. Ja ma ise ja ka R kontrollisime sadulat mitu korda. Aga tune on ikka, nagu ma oleks oma hobusele ilge käki keeranud :( Vb see arnika ei teinud head, mida ma sinna peale panin...
Täna käisin teda poputamas. Tõin sisse ja sügasin igalt poolt ja näppisin lihaseid ka natuke. Paistetus oli poole väiksemaks läinud. Pidasin veel aru targematega ja panin linimenti peale. Homme lähen ennelõunal ka tallist läbi et vaadata kuidas ta end tunneb ja õhtul uuesti, sest siis on pikemalt aega sügada ja poputada. Mind masendab veel see ka, et ma ei oska midagi teha, et seda asja paremaks teha. Lihtsalt oota ja vaata kuidas muru kasvab :(
Täna oli aga väike hea noot ka. Kõik muud jupid olid pehmed ja näpitavad. Ega ma teda hullu kõvasti ei mudinud aga Ottokal oli mokk töllakil ja kõrvad laiali terve aeg, seega talle vähemalt meeldis :D
Monday, January 19, 2015
Pühapäeval sai kooki
Kuna üks mu õpilastest eelmisel pühapäeval katapulteerus, siis tõi ta sel korral kooki. Küpsetas ise väga ilusa toorjuustu koogi. peal oli vahukoor ja maasikad ning viinamarjad. Väga uhke nägi välja. Ma sõin ka tüki. Peaks ütlema, et kodustest toorjuustukookidest seni parima tekstuuri ja mahlakusega kook. Mina oleks ilmselt siiski mingit tsitrust maitseks pannud, aga ka nii oli täitsa hää. Aga kuna ma olen vankumatu šokolaadikookide kummardaja, siis ei saa kahjuks neile midagi vastu. I so sooorrryy :D
Inz katsetas kodus veel mandliküpsiseid teha ja neid sai kah mugitud. Seega oli päris korralik patupäev. Hommikune kaalurutiin näitas seda kah kahjuks :s Aga mis seal ikka. Mul on tulevaks reedeks eesmärk paigas ja ma kavatsen nüüd nädala sees tubli olla, sest reedel on ka mu kalli E sünnipäev, ning seda me tähistame kindlasti korralikult!
Muus osas oli eile täielik lebopäev. Ei teinud ma hommikuvõimlemist ega käinud ratsutamas. Puhkasime laupäevasest võistlusest mõlemad Ottokaga. Käisin temaga vaid jalutamas ning pärast sügasin ja andsin porkse.
Tore on see, et ma olen leidnud omale meeldiva rasvakohvi asenduse ehk rasvakakao. Umbes pooleks läheb piim ja kookospiim. Sisse või (mida täna sai vähevõitu) ja 1 tl kakaod. Kui või sulanud ja kakao on ühtlane, siis vahustatud vahukoort peale ja tuleb oi kui nämma :D
Mul on täitsa hea oma pere keskel dieeditada, sest ega ma kellelgi eraldi sööke tegema ei pea. I sööb väga solidaarselt seda sama mida mina. Laste toidulaua hoian mitmekesisena puuviljade ja juurviljadega. Pole neil ka vaja seda jahukraami nii palju sisse ahmida. Jah, vahel saavad pastat ja must leib on ka meie laual au sees. Just sellest leivast tunnen kõige rohkem puudust. Aga valged saiatooted on ka lastel out ja üllatuslikult pole Dommi oma saiakesi nuianudki. Vanaema-vanaisa juures käies saab ta niigi ära hellitatud, niiet kõik on parlanksis.
Inz katsetas kodus veel mandliküpsiseid teha ja neid sai kah mugitud. Seega oli päris korralik patupäev. Hommikune kaalurutiin näitas seda kah kahjuks :s Aga mis seal ikka. Mul on tulevaks reedeks eesmärk paigas ja ma kavatsen nüüd nädala sees tubli olla, sest reedel on ka mu kalli E sünnipäev, ning seda me tähistame kindlasti korralikult!
Muus osas oli eile täielik lebopäev. Ei teinud ma hommikuvõimlemist ega käinud ratsutamas. Puhkasime laupäevasest võistlusest mõlemad Ottokaga. Käisin temaga vaid jalutamas ning pärast sügasin ja andsin porkse.
Tore on see, et ma olen leidnud omale meeldiva rasvakohvi asenduse ehk rasvakakao. Umbes pooleks läheb piim ja kookospiim. Sisse või (mida täna sai vähevõitu) ja 1 tl kakaod. Kui või sulanud ja kakao on ühtlane, siis vahustatud vahukoort peale ja tuleb oi kui nämma :D
Mul on täitsa hea oma pere keskel dieeditada, sest ega ma kellelgi eraldi sööke tegema ei pea. I sööb väga solidaarselt seda sama mida mina. Laste toidulaua hoian mitmekesisena puuviljade ja juurviljadega. Pole neil ka vaja seda jahukraami nii palju sisse ahmida. Jah, vahel saavad pastat ja must leib on ka meie laual au sees. Just sellest leivast tunnen kõige rohkem puudust. Aga valged saiatooted on ka lastel out ja üllatuslikult pole Dommi oma saiakesi nuianudki. Vanaema-vanaisa juures käies saab ta niigi ära hellitatud, niiet kõik on parlanksis.
Saturday, January 17, 2015
Otto läks võitma ja Aive oli kaasas, ehk Veskimetsa harrastajad I etapp
Täna oli Veska harrastajate esimene etapp. Sõitsin 85cm ehk nn harrastajate suurt ringi. Tegingi ühe stardi ainult, sest 70cm on liiga madal, et seda sõita ja 100 hetkel veel palju.
Hommikul läks kiireks nagu ikka. Panin kella 10min edasi ja siis tahtis Jessu piima ja nii see aeg kadus. Kiiruga tegin omale ühe rasvakakao kaasa ja panin minema. Talli jõudsin plaanitust ca 30min hiljem ja no see andis tunda. Ei jõudnud kapju ära pesta ja õlitada, ei jõudnud rahulikult asjugi autosse panna. Megakiirelt toppisin asjad autosse ja siis juba laadisime. Kui hakkasime tasakesi liikuma küsis J, et kas kaskad on kaasas.. Ja no loomulikult ei olnud :D Jooksin.. või no liuglesin riietusruumi, krahmasin kaska ja turvavesti ja autosse tagasi. Nüüd oli küll kõik. No nii juhe ei anna olla. Täitsa masekas :D
Jõudsime väga hea varuga kohale. Saime ka imekombel boksi kasutada, mille eest ma olen nende esialgsele bronnijale südamest tänulik ja ehk kunagi saan ma samasuguse lahkusega vastata :)
Rada oli seekord väga palju normaalsem kui eelmise võistluse ajal veskas. Meie jaoks oli üks koht vastik. Süsteemilt tagasi 4 fuleed lattaiale. Teadsin, et pean teda päris palju tagasi saama, et me sinna vahele ära mahuks. Ja ma sain ka :) 2x oli ka 5 fulee seotud vahed. Esimene neist kohe 1-2 tõkke vahel. See klappis väga okeilt. Teine oli 7-8 vahel ja see oli natuke lühem 5 ja seal tuli okserile ka üsna alla. Oleks ikka pidanud suurema kaare joonistama, aga no Otto oli tubli ja tõstis jalad üle :)
8ndaga lõppes esimene osa ja ma olin selleks ajaks juba väsinud. Unustasin ära, et hakkas teine osa ja kui taipasin, siis olin juba hiigelpöörde teinud. Aga no mis seal ikka. Edasi keskendusin juhtimisele, sest jaksu tempo üle kembelda enam ei olnud. 10s okser tuli lõgatud trajektoorilt ja järgnes üsna väike pööre, mille pealt oli nii mõnigi ratsanik hobuse seljast väljapoole alla poetunud. Mul oli kops koos ja jalg vedel ja ainus mis mul peas püsis oli see, et raskus sisemisele jalale, raskus sisse, et ma ka inertisga välajpoole ei katapulteeruks.
Korraks sain Ottoka isegi tagasi seal väikses pöördes aga peale tõket oli pikk lauge kaar ja seal läks Ottokas jälle oma teed. Mina lihtsalt potsusin seal seljas. Õnneks oli hobune väga kindel ja hüppas tõkkeid ilma ühegi kõhkluseta. Kuna hoog oli minu jaoks juba täitsa ,metsik ja tagasi ma ei jaksanud teda enam võtta, siis enne tõket panin ikka jala ka peale. No nii igaks juhuks. Ja siis veel viimane pööre ja okser ja oligi moos.
Operaator kõps ütles pärast, et video pealt ei tundunud üldse kihutamine. Aga no seal seljas on tunne, et ta jugab, sest ta ei vasta. Kui ma vaid saaks ennast niipalju toimima, et ma ei hakkaks sikutama vaid teeks korraliku poolpeatuse, siis ta vastaks kah. Mina aga väsin ära ja siis väsin peast ära ja siis olen nagu märg pesu seal seljas.
Aga progress on olnud tegelikult päris hea.
1. Tõkked ei olnud hirmsad! Okserid olid tegelikkuses päris laiaks tiritud, aga nii rada käies kui ja sõites ei tundunud ükski tõke kõrge. 2 kuud tagasi oli 80cm tõke minu jaoks juba täitsa suur :D
2. Ma suutsin vähemalt pool parkuuri mõelda ja tegutseda. Kõik seotus vahed, mis õnneks jäid ka kõik esimesse ossa, suutsin ära klapitada. Kahjuks mul see toimimine lõppeb kohe, kui väsimus mu maha murrab.
3. Isegi kui Ottokas jugama pistis, ei olnud mul hirmu. Ma sain aru, et ma ei ole enam suuteline seal vägesid juhatama, aga ma ei olnud ka paanikahalvatuses, nagu ma seda olen ikka olnud. Ma olin küll vaid suuna näitaja tüürimees need viimased tõkked, aga vähemalt polnud paanikat :)
4. Ja no II koht oli kirss tordil! Hobune oli ülikindel ja vaatas igat tõket sellise näoga, et noh noh... lähme nüüd.. millist ma nüüd võin minna... Ja sellepärast oligi seekord nii, et Otto läks võitma ja mina olin kaasas :D
5. Ma ei tea kas see on hea või halb punkt, aga üle väga pika aja... vast ehk üldse esimest korda peale ülikooli minekut käis mul peast läbi väike mõttepojake, et ehk mul on isegi mingi võimalus tulemusterivi etteotsa pürgida. Et kui ma olen julge ja ei karda Ottoka tempot, siis tegelikkuses on ta ju kiire ja üldiselt ka puhas hobune.. Kas tõesti hakkab minus mingi hasart ja võistlushing kusagilt sügavustest üles ärkama. Kunagi olin ma ju väga südikas ja visa, aga need ajad jäävad ikka rohkem kui 10 aasta tagusesse aega :)
NB: Ma pean oma võhmaga tegelema. Vaja teha võhmatrenni: joosta või ujuda või midagi.
Hommikul läks kiireks nagu ikka. Panin kella 10min edasi ja siis tahtis Jessu piima ja nii see aeg kadus. Kiiruga tegin omale ühe rasvakakao kaasa ja panin minema. Talli jõudsin plaanitust ca 30min hiljem ja no see andis tunda. Ei jõudnud kapju ära pesta ja õlitada, ei jõudnud rahulikult asjugi autosse panna. Megakiirelt toppisin asjad autosse ja siis juba laadisime. Kui hakkasime tasakesi liikuma küsis J, et kas kaskad on kaasas.. Ja no loomulikult ei olnud :D Jooksin.. või no liuglesin riietusruumi, krahmasin kaska ja turvavesti ja autosse tagasi. Nüüd oli küll kõik. No nii juhe ei anna olla. Täitsa masekas :D
Jõudsime väga hea varuga kohale. Saime ka imekombel boksi kasutada, mille eest ma olen nende esialgsele bronnijale südamest tänulik ja ehk kunagi saan ma samasuguse lahkusega vastata :)
Rada oli seekord väga palju normaalsem kui eelmise võistluse ajal veskas. Meie jaoks oli üks koht vastik. Süsteemilt tagasi 4 fuleed lattaiale. Teadsin, et pean teda päris palju tagasi saama, et me sinna vahele ära mahuks. Ja ma sain ka :) 2x oli ka 5 fulee seotud vahed. Esimene neist kohe 1-2 tõkke vahel. See klappis väga okeilt. Teine oli 7-8 vahel ja see oli natuke lühem 5 ja seal tuli okserile ka üsna alla. Oleks ikka pidanud suurema kaare joonistama, aga no Otto oli tubli ja tõstis jalad üle :)
8ndaga lõppes esimene osa ja ma olin selleks ajaks juba väsinud. Unustasin ära, et hakkas teine osa ja kui taipasin, siis olin juba hiigelpöörde teinud. Aga no mis seal ikka. Edasi keskendusin juhtimisele, sest jaksu tempo üle kembelda enam ei olnud. 10s okser tuli lõgatud trajektoorilt ja järgnes üsna väike pööre, mille pealt oli nii mõnigi ratsanik hobuse seljast väljapoole alla poetunud. Mul oli kops koos ja jalg vedel ja ainus mis mul peas püsis oli see, et raskus sisemisele jalale, raskus sisse, et ma ka inertisga välajpoole ei katapulteeruks.
Korraks sain Ottoka isegi tagasi seal väikses pöördes aga peale tõket oli pikk lauge kaar ja seal läks Ottokas jälle oma teed. Mina lihtsalt potsusin seal seljas. Õnneks oli hobune väga kindel ja hüppas tõkkeid ilma ühegi kõhkluseta. Kuna hoog oli minu jaoks juba täitsa ,metsik ja tagasi ma ei jaksanud teda enam võtta, siis enne tõket panin ikka jala ka peale. No nii igaks juhuks. Ja siis veel viimane pööre ja okser ja oligi moos.
Operaator kõps ütles pärast, et video pealt ei tundunud üldse kihutamine. Aga no seal seljas on tunne, et ta jugab, sest ta ei vasta. Kui ma vaid saaks ennast niipalju toimima, et ma ei hakkaks sikutama vaid teeks korraliku poolpeatuse, siis ta vastaks kah. Mina aga väsin ära ja siis väsin peast ära ja siis olen nagu märg pesu seal seljas.
Aga progress on olnud tegelikult päris hea.
1. Tõkked ei olnud hirmsad! Okserid olid tegelikkuses päris laiaks tiritud, aga nii rada käies kui ja sõites ei tundunud ükski tõke kõrge. 2 kuud tagasi oli 80cm tõke minu jaoks juba täitsa suur :D
2. Ma suutsin vähemalt pool parkuuri mõelda ja tegutseda. Kõik seotus vahed, mis õnneks jäid ka kõik esimesse ossa, suutsin ära klapitada. Kahjuks mul see toimimine lõppeb kohe, kui väsimus mu maha murrab.
3. Isegi kui Ottokas jugama pistis, ei olnud mul hirmu. Ma sain aru, et ma ei ole enam suuteline seal vägesid juhatama, aga ma ei olnud ka paanikahalvatuses, nagu ma seda olen ikka olnud. Ma olin küll vaid suuna näitaja tüürimees need viimased tõkked, aga vähemalt polnud paanikat :)
4. Ja no II koht oli kirss tordil! Hobune oli ülikindel ja vaatas igat tõket sellise näoga, et noh noh... lähme nüüd.. millist ma nüüd võin minna... Ja sellepärast oligi seekord nii, et Otto läks võitma ja mina olin kaasas :D
5. Ma ei tea kas see on hea või halb punkt, aga üle väga pika aja... vast ehk üldse esimest korda peale ülikooli minekut käis mul peast läbi väike mõttepojake, et ehk mul on isegi mingi võimalus tulemusterivi etteotsa pürgida. Et kui ma olen julge ja ei karda Ottoka tempot, siis tegelikkuses on ta ju kiire ja üldiselt ka puhas hobune.. Kas tõesti hakkab minus mingi hasart ja võistlushing kusagilt sügavustest üles ärkama. Kunagi olin ma ju väga südikas ja visa, aga need ajad jäävad ikka rohkem kui 10 aasta tagusesse aega :)
NB: Ma pean oma võhmaga tegelema. Vaja teha võhmatrenni: joosta või ujuda või midagi.
Friday, January 16, 2015
natuke kaalu ja toidujuttu ja 2 nädala tulemused
Nunii nuniii nunii nuniiiii. Täna sai täis 2 nädalat minu dieeditamise alustamisest. See nädal on selline kummaline olnud kaalumise koha pealt ja mu kaal sinder näitab ka imelikke asju vahepeal. Aga seekord on mul ka mõõdulint indikaatoriks, seega saan siiski oma edul/ebaedul silma peal hoida.
Kui alusatmise nädalal tuli päris palju pattu ette (1 sünnipäev ja siis kodus kah veel), siis möödunud nädalal olin ma nii tubli kui oskasin. Kogu selle toitumise iva on selles, et keha saab vajaliku energia lõviosas rasvast, aga no kuda seda rasva siis tarbida.. Pekiliha mulle ei meeldi. No ei lähe alla. Rasvane kala on menüüs rohkem kui iial varem. Ja peekon ja või. Aga no lõputult ei suuda. Eelmisest korrast ma ei mäleta, et mind oleks energiapuudus vaevanud. AGA, eelmine kord (aasta tagasi siis) ma ei teinud ka trenni. Praegu käin ma ikkagi 3x nädalas ratsutamas ja ega ma omale trennides allahindlust ei tee. Mahv on korralik ja selg on ikka iga kord märg. Lisaks püüan ma hommikuti ka harjutusi teha: kõhulihased, kükid, selja ja puusa harjutused vastavalt oma füsiokavale, mis ma sain, kui puusajamad olid. Ning kummi venitan kätele. Püüan ikka suuremad lihasgrupid läbi võtta. Ja J on ka veel tissipuuk.
Ühesõnaga hakkas möödunud nädalal nii mõnelgi korral vaevama tühi kõht. Või siis tunne, et peaks sööma, sest energiat oli puudu. Kui ma siis ühel hommikul 4!! premuna hinge alla pistsin sain aru, et see on liig mis liig. Uurisin variante ja tundub, et tõsimeelsed ketokunnid saavad oma rasva koguse kätte peamiselt rasvakohvi juues. No tore küll eksole, aga ma ei joo kohvi. Ja ainult selle pärast seda jooma õppida... wähh.
Oli vaja leida alternatiiv. Proovisin musta teega. Panin võid ja kookospiima sisse ja püüdsin miksriga vahtu lüüa. Vahtu ei läinud ja suure surmaga sai joodud. Ei olnud minu masti jook, aga pean tunnistama, et kõht püsis täis pikemalt kui muidu.
Eile hommikul otsustasin proovida kakaoga. Uhasin kõvasti kookospiima ja väga lahke käega võid sisse ning see oli juba joodavam asi. Nats palju kakaod sai ja see tegi asja mõrudaks. Effekt aga oli sama- kõht püsis täis ja päeval ei vaevanud enam mingid seletamatud isud. Täna hommikul panin vähem kakaod ja maitseks kaneeli ka ning oli täitsa ok. Näis, kuidas täna enesetunne.
Selle, et kui söök on rammusam, siis püsib kõht kaua täis, sain ka omal nahal tunda. Kolmap oli õhtuks boloneese ja ma ise sõin enne trenni minekut, ehk kuskil 6 paiku. Salati tegin jääkapsast, avokaadost ja kurgist ning peale boloneesekaste ja parmesani. Kõrvale võtsin veel hea tüki võid. Kõht sai ulmetäis. Ja minu üllatuseks peale trenni koju tulles ma ei tahtnudki süüa. Tavaliselt tulen tallist alati nagu näljane hunt, aga mitte seekord.
Eile näiteks tegin lillkapsa põhjal pizzat ja see oli küll ka üsna rammus amps, aga tallist koju jõudes oli ikka nälg majas :D
Eks ma hakkan rohkem erinevaid retsepte katsetama, sest see valgu sisse söömine on hakanud tasapisi vastumeelseks muutuma.
Aga tulemused. Kas siis kogu see kamarajura ennast ka ära tasub? No hetkel on tasunud küll ja päris ilusti. eelmise nädalaga läks maha 1,4kg ja 15cm erinevate kohtade peale kokku. Sel nädalal sulas veel 2,1kg ja 11cm erinevate juppide peale kokku. Seega kahe nädala total: -3,5kg ja -26cm erinevate kohtade peale kokku (rind, vöö, kõht, puus, reis ja käsivars)
Esialgne väike eesmärgike kaalunumbri osas on juba käeulatuses. Ma kaalun hommikuti samade riietega. Kui riided maha arvestada, siis võiks öelda, et isegi saavutatud. Aga ega ma ei plaani püssi veel põõsasse visata. Sünnipäevani on veel aega küll. Panin eesmärgiks omale ilus sünnipäevakingitus teha ;) ja seega ma jätkan ikka edasi. Seadsin lihtsalt uue eesmärgi, mis on natuke kaugemal. Laste eelne kaal :) Kui ma selle kätte saan ja kui ma seda ka säilitada suudan, siis on ikka väga tore!
Kui alusatmise nädalal tuli päris palju pattu ette (1 sünnipäev ja siis kodus kah veel), siis möödunud nädalal olin ma nii tubli kui oskasin. Kogu selle toitumise iva on selles, et keha saab vajaliku energia lõviosas rasvast, aga no kuda seda rasva siis tarbida.. Pekiliha mulle ei meeldi. No ei lähe alla. Rasvane kala on menüüs rohkem kui iial varem. Ja peekon ja või. Aga no lõputult ei suuda. Eelmisest korrast ma ei mäleta, et mind oleks energiapuudus vaevanud. AGA, eelmine kord (aasta tagasi siis) ma ei teinud ka trenni. Praegu käin ma ikkagi 3x nädalas ratsutamas ja ega ma omale trennides allahindlust ei tee. Mahv on korralik ja selg on ikka iga kord märg. Lisaks püüan ma hommikuti ka harjutusi teha: kõhulihased, kükid, selja ja puusa harjutused vastavalt oma füsiokavale, mis ma sain, kui puusajamad olid. Ning kummi venitan kätele. Püüan ikka suuremad lihasgrupid läbi võtta. Ja J on ka veel tissipuuk.
Ühesõnaga hakkas möödunud nädalal nii mõnelgi korral vaevama tühi kõht. Või siis tunne, et peaks sööma, sest energiat oli puudu. Kui ma siis ühel hommikul 4!! premuna hinge alla pistsin sain aru, et see on liig mis liig. Uurisin variante ja tundub, et tõsimeelsed ketokunnid saavad oma rasva koguse kätte peamiselt rasvakohvi juues. No tore küll eksole, aga ma ei joo kohvi. Ja ainult selle pärast seda jooma õppida... wähh.
Oli vaja leida alternatiiv. Proovisin musta teega. Panin võid ja kookospiima sisse ja püüdsin miksriga vahtu lüüa. Vahtu ei läinud ja suure surmaga sai joodud. Ei olnud minu masti jook, aga pean tunnistama, et kõht püsis täis pikemalt kui muidu.
Eile hommikul otsustasin proovida kakaoga. Uhasin kõvasti kookospiima ja väga lahke käega võid sisse ning see oli juba joodavam asi. Nats palju kakaod sai ja see tegi asja mõrudaks. Effekt aga oli sama- kõht püsis täis ja päeval ei vaevanud enam mingid seletamatud isud. Täna hommikul panin vähem kakaod ja maitseks kaneeli ka ning oli täitsa ok. Näis, kuidas täna enesetunne.
Selle, et kui söök on rammusam, siis püsib kõht kaua täis, sain ka omal nahal tunda. Kolmap oli õhtuks boloneese ja ma ise sõin enne trenni minekut, ehk kuskil 6 paiku. Salati tegin jääkapsast, avokaadost ja kurgist ning peale boloneesekaste ja parmesani. Kõrvale võtsin veel hea tüki võid. Kõht sai ulmetäis. Ja minu üllatuseks peale trenni koju tulles ma ei tahtnudki süüa. Tavaliselt tulen tallist alati nagu näljane hunt, aga mitte seekord.
Eile näiteks tegin lillkapsa põhjal pizzat ja see oli küll ka üsna rammus amps, aga tallist koju jõudes oli ikka nälg majas :D
Eks ma hakkan rohkem erinevaid retsepte katsetama, sest see valgu sisse söömine on hakanud tasapisi vastumeelseks muutuma.
Aga tulemused. Kas siis kogu see kamarajura ennast ka ära tasub? No hetkel on tasunud küll ja päris ilusti. eelmise nädalaga läks maha 1,4kg ja 15cm erinevate kohtade peale kokku. Sel nädalal sulas veel 2,1kg ja 11cm erinevate juppide peale kokku. Seega kahe nädala total: -3,5kg ja -26cm erinevate kohtade peale kokku (rind, vöö, kõht, puus, reis ja käsivars)
Esialgne väike eesmärgike kaalunumbri osas on juba käeulatuses. Ma kaalun hommikuti samade riietega. Kui riided maha arvestada, siis võiks öelda, et isegi saavutatud. Aga ega ma ei plaani püssi veel põõsasse visata. Sünnipäevani on veel aega küll. Panin eesmärgiks omale ilus sünnipäevakingitus teha ;) ja seega ma jätkan ikka edasi. Seadsin lihtsalt uue eesmärgi, mis on natuke kaugemal. Laste eelne kaal :) Kui ma selle kätte saan ja kui ma seda ka säilitada suudan, siis on ikka väga tore!
Thursday, January 15, 2015
Kõik on hea mis hästi lõppeb ehk õnnestunud lõpuga hüppetrenn
Täna oli viimane hüppetrenn enne veska võistlust. Soojenduses tegin sammus eile E-lt saadud harjutust ja tundus, et mõjust sammus päris hästi. Hobune muutus pehmeks ja hakkas mõnusalt maad haarama. Traavis võtsin ka väga pehmelt. Lasin tal vaid tagant edasi tõugata ja eest hoidsin nii pehme kontakti, kui õnnestus. Galopis oli ka päris mõnus. Parkuuri jaoks pean ma poolistakus galoppi tegema, sest siis on tunne hoopis teine ja ma ei kroogi teda liiga aeglaseks ja lühikeseks.
Soojendushüpetel oli täitsa okei. Mõned korrad läks jube alla ja siis mul oli seal nats kõhe tunne, et kas ikka tuleb välja, aga tuli ilusti. Üldse oli ta väga mõnus ja kindel täna. Ma ise tundsin ka ennast üsna hästi. Kui hakkasime järjest tulema, siis esimesele tõkkele minnes oli korraks ikka selline vibra sees, aga kui esimene juba hüpatud, siis edasi oli mu enesetunne juba okei. Suutsin mõelda ja ei olnud sellist hangumise tunnet, nagu mul tavaliselt tuleb. Tõkked tundusid ka täna üsna madalad. Üks okser oli enam-vähem, kõik ülejäänu tundus pisike. Rintsu küll väitis, et oli ikka 80-90 rada ja mõni ka 95, aga ma arvan, et ta tegi sohki :D
Ottokas aga oli nagu hulluke. Litsus nii hirmsasti edasi, et pidin päris mitu korda teda konkreetselt tagasi tirima. Hüppas aga kindlalt ja julgelt. Ilmselt olid talle ka tõkked madalad :D Vahepeal tulid teised ja meie puhkasime. Meis oli trennis 3tkja mulle trenni tempo sobis väga hästi. Sain ise puhata vahepeal. Viimast kombinatsiooni tulles olid kõik pöörded väikesed, mis sobis mulle väga hästi. Esimesel katsel unustasin peale esimest pöördes tõket vaadata ja kui siis vaatasin oli mul pea täiesti sassis. Äkki oli tõke justnagu nina all aga ma ei saanud aru, kas klapib v ei ja kasOttokas ikka saab aru, et peab hüppama. Lõin põnnama ja juhtisin ta mööda viimasel sekundil, Ottokas oli ka hämmingus, sest tema juba haaras tõkkele. Kuidagimoodi, äärepealt vastu posti põrgates komberdasime mööda sellest okserist. Vot see oli higelhaug ja paha paha tunne. Hakkasin otsast peale ja keskendusin kohe järgmise tõkke vaatamisele ja hoidsin oma keskendumise paigas. Kohe alguses oli väga hea ja viimases pöördes viimaselel tõkkele oli kohe eriti mõnus. Ottokas läks nii mõnusalt ümaraks ümber sääre ja jooksis tagumise otsa peal ja hüpe tuli nii hea! See oli supertore trenni lõpp.
Poiss sai preemia ja jalutasin käekõrval, et ta ei peaks mind sekunditki kauem tassima kui otseselt vaja. Pärast trenni tegin talle veel väikese massaaži ka ja venitasin jalgu. Mõned kohad talle meeldivad ja ta lausa naudib. Mõni koht oli aga suti pinges ja siis ta veidi kibas eest ära. Plaanin talle nüüd teha nii tihti kui jõuan peale trenne kasvõi 20miutitki, kuniks need pinges kohad pehmeks saavad :)
Soojendushüpetel oli täitsa okei. Mõned korrad läks jube alla ja siis mul oli seal nats kõhe tunne, et kas ikka tuleb välja, aga tuli ilusti. Üldse oli ta väga mõnus ja kindel täna. Ma ise tundsin ka ennast üsna hästi. Kui hakkasime järjest tulema, siis esimesele tõkkele minnes oli korraks ikka selline vibra sees, aga kui esimene juba hüpatud, siis edasi oli mu enesetunne juba okei. Suutsin mõelda ja ei olnud sellist hangumise tunnet, nagu mul tavaliselt tuleb. Tõkked tundusid ka täna üsna madalad. Üks okser oli enam-vähem, kõik ülejäänu tundus pisike. Rintsu küll väitis, et oli ikka 80-90 rada ja mõni ka 95, aga ma arvan, et ta tegi sohki :D
Ottokas aga oli nagu hulluke. Litsus nii hirmsasti edasi, et pidin päris mitu korda teda konkreetselt tagasi tirima. Hüppas aga kindlalt ja julgelt. Ilmselt olid talle ka tõkked madalad :D Vahepeal tulid teised ja meie puhkasime. Meis oli trennis 3tkja mulle trenni tempo sobis väga hästi. Sain ise puhata vahepeal. Viimast kombinatsiooni tulles olid kõik pöörded väikesed, mis sobis mulle väga hästi. Esimesel katsel unustasin peale esimest pöördes tõket vaadata ja kui siis vaatasin oli mul pea täiesti sassis. Äkki oli tõke justnagu nina all aga ma ei saanud aru, kas klapib v ei ja kasOttokas ikka saab aru, et peab hüppama. Lõin põnnama ja juhtisin ta mööda viimasel sekundil, Ottokas oli ka hämmingus, sest tema juba haaras tõkkele. Kuidagimoodi, äärepealt vastu posti põrgates komberdasime mööda sellest okserist. Vot see oli higelhaug ja paha paha tunne. Hakkasin otsast peale ja keskendusin kohe järgmise tõkke vaatamisele ja hoidsin oma keskendumise paigas. Kohe alguses oli väga hea ja viimases pöördes viimaselel tõkkele oli kohe eriti mõnus. Ottokas läks nii mõnusalt ümaraks ümber sääre ja jooksis tagumise otsa peal ja hüpe tuli nii hea! See oli supertore trenni lõpp.
Poiss sai preemia ja jalutasin käekõrval, et ta ei peaks mind sekunditki kauem tassima kui otseselt vaja. Pärast trenni tegin talle veel väikese massaaži ka ja venitasin jalgu. Mõned kohad talle meeldivad ja ta lausa naudib. Mõni koht oli aga suti pinges ja siis ta veidi kibas eest ära. Plaanin talle nüüd teha nii tihti kui jõuan peale trenne kasvõi 20miutitki, kuniks need pinges kohad pehmeks saavad :)
Kolmapäevane skeemitamine
Küll on ikka hea, kui on head sõbrad! Kallis armas E olinõus mulle nõu ja jõuga appi tulema. Rohkem küll nõuga ja nii me siis eile, kolmapäeval, sõitsime skeeme. Ma ei ole vist 10 aastat skeemi sõitnud ja ausalt see oli täpselt sama tore ja sama raske kui ma mäletasin :D Ei ole midagi imekomber kergemaks läinud, vahest hoopis raskemaks, sest skeemid on üsna tihedad ja niisama raja peal kulgemist ei ole.
Soojenduseks sain maneezi tõketest puhtaks tassida. Viimane korralikum tõkete vedamine oli saku hallis, niiet päris hea meenutus oli. Ja väga palav hakkas ka :D Peaks vist enne iga trenni natuke üldkasulikku tööd tegema, saaks omal lihased soojaks enne hobuse selga ronimist :D
Ottokas oli alguses kange. Eriti vasakule poole. Mida aeg edasi, seda paremaks läks, aga no minu tundele päris heaks ei saanudki. Tegime elemente läbi ja siis sõitsin A23 skeemi. E arvas, et häbisse ei jää. Lõpus on seal volt pika ratsmega ja seal kipun Ottokas lappesse minema. Pärast seda on keeruline teda korda saada ja viimased 2 harjutust lähevad kindlasti selle nahka. Õnneks on see volt skeemi lõpus :D
Siis oli väike puhkepaus ja L33. Seda sõites unustasin selle pika ratsmega voldii ära. Selles skeemis on see üsna alguses :s Galopiosa on Ottoka jaoks selles skeemis üsna keeruline. Tõste, kohe keskmine ja sealt kohe 10m poolvolt, tagasisõit ja kontra+ üleminek sammule. Sellega pean ka tegelema. Niisama üleminekuid teges teebta neid ülihästi, aga kui on vaja teha see üleminek peale mingit pusimist nõudvat harjutust, siis on keerulisem. Ehkki E arvas, et üleminekud olla väga head, siis mina ise skeemi ajal galopp-samm asjaga rahule ei jäänud. Kõik muud isegi toimisid hästi.
Sain ka paar head nippi, kuidas sammu paremaks saada ja painduvust ning elastsust suurendada. Kasutan neid kindlasti. Tööd on veel vaja teha sellega, et peale harjutusi ta kohe vastama saada ja no see vasak pool... Ma arvan, et pean leidma aja et talle massaaži teha. Peale veska parkuuri on 2 nädalat aega. Kui ma ka üle päeva jõuaks massaaži teha talle, siis peaks see natukenegi aitama :)
Aga no üldiselt olen ma väga elevil juba sellest, et ma suudan seal sadulas istuda ja samal ajal ka elelmente küsida. Et enam ei lähe päris kogu aur küljes püsimisele :)
Soojenduseks sain maneezi tõketest puhtaks tassida. Viimane korralikum tõkete vedamine oli saku hallis, niiet päris hea meenutus oli. Ja väga palav hakkas ka :D Peaks vist enne iga trenni natuke üldkasulikku tööd tegema, saaks omal lihased soojaks enne hobuse selga ronimist :D
Ottokas oli alguses kange. Eriti vasakule poole. Mida aeg edasi, seda paremaks läks, aga no minu tundele päris heaks ei saanudki. Tegime elemente läbi ja siis sõitsin A23 skeemi. E arvas, et häbisse ei jää. Lõpus on seal volt pika ratsmega ja seal kipun Ottokas lappesse minema. Pärast seda on keeruline teda korda saada ja viimased 2 harjutust lähevad kindlasti selle nahka. Õnneks on see volt skeemi lõpus :D
Siis oli väike puhkepaus ja L33. Seda sõites unustasin selle pika ratsmega voldii ära. Selles skeemis on see üsna alguses :s Galopiosa on Ottoka jaoks selles skeemis üsna keeruline. Tõste, kohe keskmine ja sealt kohe 10m poolvolt, tagasisõit ja kontra+ üleminek sammule. Sellega pean ka tegelema. Niisama üleminekuid teges teebta neid ülihästi, aga kui on vaja teha see üleminek peale mingit pusimist nõudvat harjutust, siis on keerulisem. Ehkki E arvas, et üleminekud olla väga head, siis mina ise skeemi ajal galopp-samm asjaga rahule ei jäänud. Kõik muud isegi toimisid hästi.
Sain ka paar head nippi, kuidas sammu paremaks saada ja painduvust ning elastsust suurendada. Kasutan neid kindlasti. Tööd on veel vaja teha sellega, et peale harjutusi ta kohe vastama saada ja no see vasak pool... Ma arvan, et pean leidma aja et talle massaaži teha. Peale veska parkuuri on 2 nädalat aega. Kui ma ka üle päeva jõuaks massaaži teha talle, siis peaks see natukenegi aitama :)
Aga no üldiselt olen ma väga elevil juba sellest, et ma suudan seal sadulas istuda ja samal ajal ka elelmente küsida. Et enam ei lähe päris kogu aur küljes püsimisele :)
Tuesday, January 13, 2015
Kook, mida kavatsen kindlasti proovida
Ledsin sellise retsepti: avokaado-šokolaadi kook
Kui järgmine kord on vaja kook teha, siis proovin järele. Minupoolne tõlge ka:
Valmistamisaeg:10-15min
Küpsetusaeg: 50min
Kooki jagub 8le
Suhkru ja valge jahu vaba kook.
Vaja läheb:
1. Eelsoojenda ahi 325 F /umbes 160 C ja vooderda kitsam (leiva) vorm küpsetuspaberiga, või määri võiga.
2. väikses kausis kalla keev vesi ja vanilje ekstrakt kakaole ja sega ühtlaseks. Peaks tulema vedelama pasta moodi konsistents.
3. Suuremas kausis seda kuivained: mandlijahu, sool ja küpsetuspulber.
4. Pane mesi, kookose/palmisuhkus ja avokaado köögikombaini/blenderisse ja sega, kuniks mass on ühtlaselt siidine ja heleroheline.
5. Lisa kakaosegu köögikombaini ja sega ühtlaseks.
6. Klopi munad lahti ja lisa köögikombaini segades ühtlaseks.
7. Sega õrnalt kuivained ja avokaadokreem kokku ning lisa šokolaaditükikesed, kui soovid (need võib ka ära jätta).
8. Vala tainas vormi ja küpseta 50min või kuniks tikk koogi keskelt puhtana välja tuleb.
9. Kook jääb vetruv ja niiske. Lase koogil jahutda vähemalt 20min enne kui vormist välja võtad.
Head isu!
PS, Kui mesi ja palmisuhkur asendada mõne magustajaga, siis on ilmselt võimalik seda retsepti ka lchf-ile kohandada. Mina isiklikult neid magustajaid ei poolda. Kui juba on koogi tegu, siis olgu see ka patupäev ja kasutan julgelt mett :)
Kui järgmine kord on vaja kook teha, siis proovin järele. Minupoolne tõlge ka:
Valmistamisaeg:10-15min
Küpsetusaeg: 50min
Kooki jagub 8le
Suhkru ja valge jahu vaba kook.
Vaja läheb:
- 2/3 tassi kakao pulbrit
- 1/2 tassi keevat vett
- 1 sl vanilje ekstrakti
- 2 tassi mandlijahu
- 1/2 tl küpsetuspulbrit
- 1/4 tl soola
- 1/2 tassi (tumedat) mett
- 1/2 tassi palmisuhkrut?? (ma ei ole kindel kas ma selle õigesti tõlkisin)
- 2 värkset küpset avokaadot puhastatult ja püreestatult
- 4 suurt muna
- 1/2 šokolaaditükikesi
1. Eelsoojenda ahi 325 F /umbes 160 C ja vooderda kitsam (leiva) vorm küpsetuspaberiga, või määri võiga.
2. väikses kausis kalla keev vesi ja vanilje ekstrakt kakaole ja sega ühtlaseks. Peaks tulema vedelama pasta moodi konsistents.
3. Suuremas kausis seda kuivained: mandlijahu, sool ja küpsetuspulber.
4. Pane mesi, kookose/palmisuhkus ja avokaado köögikombaini/blenderisse ja sega, kuniks mass on ühtlaselt siidine ja heleroheline.
5. Lisa kakaosegu köögikombaini ja sega ühtlaseks.
6. Klopi munad lahti ja lisa köögikombaini segades ühtlaseks.
7. Sega õrnalt kuivained ja avokaadokreem kokku ning lisa šokolaaditükikesed, kui soovid (need võib ka ära jätta).
8. Vala tainas vormi ja küpseta 50min või kuniks tikk koogi keskelt puhtana välja tuleb.
9. Kook jääb vetruv ja niiske. Lase koogil jahutda vähemalt 20min enne kui vormist välja võtad.
Head isu!
PS, Kui mesi ja palmisuhkur asendada mõne magustajaga, siis on ilmselt võimalik seda retsepti ka lchf-ile kohandada. Mina isiklikult neid magustajaid ei poolda. Kui juba on koogi tegu, siis olgu see ka patupäev ja kasutan julgelt mett :)
Monday, January 12, 2015
Kiire ülevaade
Vahepeal on olnud nii palju asju, millest oleks võinud kirjutada, aga nüüd ma ei mäletagi enam täpselt mis ja kus ja kunas toimus. Juu siis ikka ei olnud piisavalt oluline.
Kolmapäeval, 7.01 ratsastasin. Soojenduses pidin natuke pusima, aga hobune oli superlux pärast. Tegin harjutusi ja üleminekuid ja no rõõm oli trenni teha.
Neljapäeval, 8.01 oli hüppetrenn. Ajastus oli selline, et mul oli peale trenni megakiire perele linna järele minekuga ja seega tulime rada ainult ühe korra. Üldse tegime vähem hüppeid, sest olin trennis koos teise sõitjaga. Aga no polnudki vaja palju. Üle tüki aja tundsin end hüppetrennis päris hästi. Natukene küll oli okserile minnes pabin sees, aga Ottokas liikus kuidagi mõnusalt sääre ees ja samal ajal oli kogu see hoog käe peal nii, et tundis just täpselt kui palju ja kuhu ta läheb ning see on väga mõnus tunne. Parkuur oli pisike, 85cm ehk oli, aga tunne oli hea, mis ongi peamine.
Nädalavahetus möödus massaaži lainel. Reedel 2, laupäeval 1 ja pühapäeval ka 2 inimest. Käed pidasid ilusti vastu :) Unistan juba meie aja valmimisest ja sellest, et sauna eesruumi saaksin oma väikese massaazitoa üles seada :)
Ottokas sai lisaks laupäevasele puhkekale ka pühapäeval lebotada ja tulenevalt sellest oli ta täna trennis üksjagu nõme. Ta ei teinud midagi vastikut, aga oli lihtsalt kuidagi kange ja käe peal. Pusisn jupp aega, aga lõpuks hakkas ta ka ilusti tööle. Galopis tegin üleminekuid ja kontrat. Traavis 10m volte ja sääre eest astumisi.
Toitumise ja kaaluga liiguvad asjad tasapisi soovitud suunas. Täna oli selles liinis raske päev. Mingi seletamatu isu oli hommikust peale. Kogu aeg nagu tahaks midagi, aga ise ka ei tea, mida. Ehk on asi selles, et ma ei järgi just ranget lchf-i ja seega pole ma ka ketoosifaasis ilmselt. Aga no täna isutas ikka jubedalt. Kreemikoogikesed ja saiakesed tiirlesid silme ees :D Aga ma olin tubli. Väike peotäis pähkleid sai maiustatud aga see oli ka kõik. Ülejäänud oli vaid päriselt hea kraam, mis kõhutäiteks sai.
Reedel oli nädala kokkuvõte ka. Mõõtsin end üle ja kokku oli kadunud 1,4kg ja erinevate kohtade peale kokku 14cm :)
Kolmapäeval, 7.01 ratsastasin. Soojenduses pidin natuke pusima, aga hobune oli superlux pärast. Tegin harjutusi ja üleminekuid ja no rõõm oli trenni teha.
Neljapäeval, 8.01 oli hüppetrenn. Ajastus oli selline, et mul oli peale trenni megakiire perele linna järele minekuga ja seega tulime rada ainult ühe korra. Üldse tegime vähem hüppeid, sest olin trennis koos teise sõitjaga. Aga no polnudki vaja palju. Üle tüki aja tundsin end hüppetrennis päris hästi. Natukene küll oli okserile minnes pabin sees, aga Ottokas liikus kuidagi mõnusalt sääre ees ja samal ajal oli kogu see hoog käe peal nii, et tundis just täpselt kui palju ja kuhu ta läheb ning see on väga mõnus tunne. Parkuur oli pisike, 85cm ehk oli, aga tunne oli hea, mis ongi peamine.
Nädalavahetus möödus massaaži lainel. Reedel 2, laupäeval 1 ja pühapäeval ka 2 inimest. Käed pidasid ilusti vastu :) Unistan juba meie aja valmimisest ja sellest, et sauna eesruumi saaksin oma väikese massaazitoa üles seada :)
Ottokas sai lisaks laupäevasele puhkekale ka pühapäeval lebotada ja tulenevalt sellest oli ta täna trennis üksjagu nõme. Ta ei teinud midagi vastikut, aga oli lihtsalt kuidagi kange ja käe peal. Pusisn jupp aega, aga lõpuks hakkas ta ka ilusti tööle. Galopis tegin üleminekuid ja kontrat. Traavis 10m volte ja sääre eest astumisi.
Toitumise ja kaaluga liiguvad asjad tasapisi soovitud suunas. Täna oli selles liinis raske päev. Mingi seletamatu isu oli hommikust peale. Kogu aeg nagu tahaks midagi, aga ise ka ei tea, mida. Ehk on asi selles, et ma ei järgi just ranget lchf-i ja seega pole ma ka ketoosifaasis ilmselt. Aga no täna isutas ikka jubedalt. Kreemikoogikesed ja saiakesed tiirlesid silme ees :D Aga ma olin tubli. Väike peotäis pähkleid sai maiustatud aga see oli ka kõik. Ülejäänud oli vaid päriselt hea kraam, mis kõhutäiteks sai.
Reedel oli nädala kokkuvõte ka. Mõõtsin end üle ja kokku oli kadunud 1,4kg ja erinevate kohtade peale kokku 14cm :)
Wednesday, January 7, 2015
Tasakaalu otsides
Eile oli ikka vägev päev. Hommik algas ülivõimsalt ja tegusalt. Peale J lõunaund läks aga lahti nii meeletu rabelemine, et ise ka ei usu, kuidas me küll õigeks ajaks linna jõudsime, aga jõudsime.
Käisime perega I vennatütre sünnipäeval. Ma üldse ei mõelnud sellele, et seal saab olema laud kaetud igasuguste söökidega ja mul saab olema raske valida, mida võtta ja mida jätta. Ilmselgelt võtsin ma ka asju, mida ehk ei oleks pidanud ja oi oii kui kehvasti ma ennast tundsin pärast terve õhtu. Ei mitte füüsiliselt, vaid vaimselt. Olin endas nii pettunud.
Täna pool päeva piinas mind see tunne ja mõtlesin, et miks ma ometi niiväga seda nn libastumist hinge võtsin. Esimene kord selle toitumisega oli mul ka ju patustamisi ikka päris palju, aga ma ei mäleta, et ma oleks niimoodi põdenud. Ja siis äkki turgatas. Ma olin seadnud endale ootused ja ei suutnud siis neile vastata. Ja siis ma otsustasin, et ehkki mul on eesmärk saada oma sünnipäevaks need vastikud 5kg maha, siis on tunduvalt suurem eesmärk need maha saada nii, et nad ka maha jääksid. Ma ei näe mingit mõtet ennast meeletult liistule tõmmata ja jälgida iga ampsu ning oma soovkaal kiirelt kätte saada vaid selleks, et siis kui ma lõpuks saan patustada, siis kogu see kaal ja ehk rohkem veel jojona tagasi koguda.
Ma armastan kooke ja magusat. Ja ma tean, et isegi kui ma suudaks, siis ma ei taha sellest elu naudingust päriselt loobuda. Suhkur ja jahu jne rafineeritud asjad võivad ju olla pahad-pahad, aga hoolimata kõigest me kõik sureme ühel ilusal päeval ära, seega päris hulluks oma dieetide ja asjadega ma ka ei taha minna.
Kindlasti ei löö ma oma eesmärgile käega. Ma pingutan edasi ja kavatsen igapäevaselt ja rutiinselt jahust ja suhkrust eemale hoida. Kui aga on sünnipäev või mingi muu eriline sündmus, siis ei kavatse ma enam süümekaid tunda hea toidu nautimise pärast. Täna näiteks oli tagumine aeg ära kasutada šoksikoogikeste tainas ja vahukoor, ning seega sai peale korralikku õhtusööki lubatud killuke kooki rohke vahukoorega ning pokaal punast veini. Nüüd on kõtu täis ja hea olla.
Ilmselt ongi minu jaoks asi tasakaalu leidmises. Ma armastan hullu moodi kvaliteetset magusat. Ma ei söö tavalisi komme, aga pakk häid küpsiseid kaob nagu muti auku. Pean leidma selle tasakaalu, et iga päev niisama ei maiusta, vaid kui, siis põhjusega ja seljuhul tõeliselt heade asjadega. Komeedi suussulav šoksikook näiteks on üks neist kvaliteetmaiustest, mis jääb määramata ajaks saatma tüdrukutehommikuid minu ja Jessu sõbrannade seltsis :)
Käisime perega I vennatütre sünnipäeval. Ma üldse ei mõelnud sellele, et seal saab olema laud kaetud igasuguste söökidega ja mul saab olema raske valida, mida võtta ja mida jätta. Ilmselgelt võtsin ma ka asju, mida ehk ei oleks pidanud ja oi oii kui kehvasti ma ennast tundsin pärast terve õhtu. Ei mitte füüsiliselt, vaid vaimselt. Olin endas nii pettunud.
Täna pool päeva piinas mind see tunne ja mõtlesin, et miks ma ometi niiväga seda nn libastumist hinge võtsin. Esimene kord selle toitumisega oli mul ka ju patustamisi ikka päris palju, aga ma ei mäleta, et ma oleks niimoodi põdenud. Ja siis äkki turgatas. Ma olin seadnud endale ootused ja ei suutnud siis neile vastata. Ja siis ma otsustasin, et ehkki mul on eesmärk saada oma sünnipäevaks need vastikud 5kg maha, siis on tunduvalt suurem eesmärk need maha saada nii, et nad ka maha jääksid. Ma ei näe mingit mõtet ennast meeletult liistule tõmmata ja jälgida iga ampsu ning oma soovkaal kiirelt kätte saada vaid selleks, et siis kui ma lõpuks saan patustada, siis kogu see kaal ja ehk rohkem veel jojona tagasi koguda.
Ma armastan kooke ja magusat. Ja ma tean, et isegi kui ma suudaks, siis ma ei taha sellest elu naudingust päriselt loobuda. Suhkur ja jahu jne rafineeritud asjad võivad ju olla pahad-pahad, aga hoolimata kõigest me kõik sureme ühel ilusal päeval ära, seega päris hulluks oma dieetide ja asjadega ma ka ei taha minna.
Kindlasti ei löö ma oma eesmärgile käega. Ma pingutan edasi ja kavatsen igapäevaselt ja rutiinselt jahust ja suhkrust eemale hoida. Kui aga on sünnipäev või mingi muu eriline sündmus, siis ei kavatse ma enam süümekaid tunda hea toidu nautimise pärast. Täna näiteks oli tagumine aeg ära kasutada šoksikoogikeste tainas ja vahukoor, ning seega sai peale korralikku õhtusööki lubatud killuke kooki rohke vahukoorega ning pokaal punast veini. Nüüd on kõtu täis ja hea olla.
Ilmselt ongi minu jaoks asi tasakaalu leidmises. Ma armastan hullu moodi kvaliteetset magusat. Ma ei söö tavalisi komme, aga pakk häid küpsiseid kaob nagu muti auku. Pean leidma selle tasakaalu, et iga päev niisama ei maiusta, vaid kui, siis põhjusega ja seljuhul tõeliselt heade asjadega. Komeedi suussulav šoksikook näiteks on üks neist kvaliteetmaiustest, mis jääb määramata ajaks saatma tüdrukutehommikuid minu ja Jessu sõbrannade seltsis :)
Cowboy Dressage. Jagan tarkust
An Old Cowboy's Advice
Photo by Alex Morley
Photo by Alex Morley
* Keep your fences horse-high, pig-tight & bull-strong.
* Keep skunks & bankers & lawyers at a distance.
* Life is simpler when you plow around the stump.
* A bumble bee is considerably faster than a John Deere tractor.
* Words that soak into your ears are whispered...not yelled.
* Meanness don't jes' happen overnight.
* Forgive your enemies. It messes up their heads.
* Don't corner something that would normally run from you.
* It doesn't take a very big person to carry a grudge.
* You cannot unsay a cruel word.
* Every path has a few puddles.
* When you wallow with pigs, expect to get dirty.
* The best sermons are lived, not preached.
* Most of the stuff people worry about is never gonna happen anyway.
* Don't judge folks by their relatives.
* Remember that silence is sometimes the best answer.
* Don't interfere with somethin' that ain't botherin' you none.
* Timing has a lot to do with the outcome of a rain dance.
* Sometimes you get, & sometimes you get got.
* Don't fix it if it ain't broke.
* Always drink upstream from the herd.
* Good judgment comes from experience, & a lot of that comes from bad judgment.
* If you get to thinkin' you're a person of some influence, try orderin' somebody else's dog around.
* Live simply. Love generously. Care deeply. Speak kindly.
* Keep skunks & bankers & lawyers at a distance.
* Life is simpler when you plow around the stump.
* A bumble bee is considerably faster than a John Deere tractor.
* Words that soak into your ears are whispered...not yelled.
* Meanness don't jes' happen overnight.
* Forgive your enemies. It messes up their heads.
* Don't corner something that would normally run from you.
* It doesn't take a very big person to carry a grudge.
* You cannot unsay a cruel word.
* Every path has a few puddles.
* When you wallow with pigs, expect to get dirty.
* The best sermons are lived, not preached.
* Most of the stuff people worry about is never gonna happen anyway.
* Don't judge folks by their relatives.
* Remember that silence is sometimes the best answer.
* Don't interfere with somethin' that ain't botherin' you none.
* Timing has a lot to do with the outcome of a rain dance.
* Sometimes you get, & sometimes you get got.
* Don't fix it if it ain't broke.
* Always drink upstream from the herd.
* Good judgment comes from experience, & a lot of that comes from bad judgment.
* If you get to thinkin' you're a person of some influence, try orderin' somebody else's dog around.
* Live simply. Love generously. Care deeply. Speak kindly.
Tuesday, January 6, 2015
Hea hommik :)
Kes mind natukenegi tunneb, see teab, et ma ei ole ühestki otsast hommikuinimene. Ma uinun tavaliselt poole öö ajal alles ja minu magusaim uni on kuskil peale 5t kuni 10-11ni. Täielik öökulli tüüp ma räägin.
Peale Jessu öiste söömiste võõrutamist on meil olnud reziim, kus kella 6st saab ta hommikutissi ja siis püüame edasi magada nii kaua kui kannatab. Üldiselt kestab mul see lõbu 8ni, mil I tööle läheb. Preili ärkab koos issiga 7st ja siis nad asjatavad koos ning ajavad mu 8st üles. Viimastel päevadel on Jessu hakanud peale hommikupiima aga pikemalt põõnutama. Lausa 9ni on välja vedanud :D Minul on tavaliselt aga ikka raske ennast madratsist välja kaevata.
Täna oli üle ma ei tea kui pika aja aga väga hea hommik! Preili sõi kell 6 nagu ikka ja issi viis ta võrekasse tagasi. Järgmine hetk oli see, kui kuulsin Jessut hüüdmas. Kell oli 8:30. Tõin ta kaissu, andsin piima ja siis ta aelas meie voodis, nagu talle mäga teha meeldib. Viskab ennast pikali ja rullib ja mõnuleb. Minul oli aga üllatavalt hea olla. Tegin kohe voodis 3x20 kõhulihast (kõval pinnal ma teha ei saagi, sest nimmes hakkab valus) ja ajasin end püsti. Poja ärkas ka üles. Panin plika riidesse ja pesime kõik koos hambad ära. Kuhugi sinna vahele mahtus 2x20 kükki ja 20s planku. Kükkide vaheajal panin lastele pudrud sooja ja kui mina olin oma plangu lõpetanud said lapsed laua äärde sööma. Mingil ajahetkel sai ka Wilbu õue lastud kiirele tiirule ning tagasi tuppa.
Väga lühikese ajaga olin saanud lapsed pestud, riietatud ning sööma ja endal oli väike hommikuvõimleminegi tehtud. MÕNUS! Tuli oli juba I poolt alla tehtud ja ma lisasin vaid paar halgu. Kui lapsed söönuks said, koristasin ära ja tegin rohuringi. Jessule oma "piip" ja siis kass. Üksi kassile rohu andmine polnudki õnneks väga jube ja käed ei olegi kriimulised. Esmalt panin rohud valmis. Siis lasin kassil paksu dressika varrukasse pugeda ja kui pea kitsamast otsast välja vupsas, siis pakkisin ta selle dressika sisse. Võtsin pambu sülle, ühe käega hoidsin pead ja tegin suu lahti ja teisega surtsasin süstlast rohu suhu. Siis teise rohuga duubel 2 ja oligi tehtud!
Lapsed hakkasid mängima ja mina sain rahulikult hommikust süüa. Inimese tunne on ma ütlen! :D
Ei teagi kas minu uus toitumine on selle väga üllatusliku hea olemise taga või I poolt eile tehtud massaaž aga no selliseid hommikuid ma paluks veel ja veel :D
PS: Eile oli minu blogil 49 vaatamist. See on minu pisikese põlve otsas nökerdamise jaoks tõeliselt suur number. Hakka või ennast tähtsana tundma :D
Kummardus külastajaile, tulge jälle ;)
Peale Jessu öiste söömiste võõrutamist on meil olnud reziim, kus kella 6st saab ta hommikutissi ja siis püüame edasi magada nii kaua kui kannatab. Üldiselt kestab mul see lõbu 8ni, mil I tööle läheb. Preili ärkab koos issiga 7st ja siis nad asjatavad koos ning ajavad mu 8st üles. Viimastel päevadel on Jessu hakanud peale hommikupiima aga pikemalt põõnutama. Lausa 9ni on välja vedanud :D Minul on tavaliselt aga ikka raske ennast madratsist välja kaevata.
Täna oli üle ma ei tea kui pika aja aga väga hea hommik! Preili sõi kell 6 nagu ikka ja issi viis ta võrekasse tagasi. Järgmine hetk oli see, kui kuulsin Jessut hüüdmas. Kell oli 8:30. Tõin ta kaissu, andsin piima ja siis ta aelas meie voodis, nagu talle mäga teha meeldib. Viskab ennast pikali ja rullib ja mõnuleb. Minul oli aga üllatavalt hea olla. Tegin kohe voodis 3x20 kõhulihast (kõval pinnal ma teha ei saagi, sest nimmes hakkab valus) ja ajasin end püsti. Poja ärkas ka üles. Panin plika riidesse ja pesime kõik koos hambad ära. Kuhugi sinna vahele mahtus 2x20 kükki ja 20s planku. Kükkide vaheajal panin lastele pudrud sooja ja kui mina olin oma plangu lõpetanud said lapsed laua äärde sööma. Mingil ajahetkel sai ka Wilbu õue lastud kiirele tiirule ning tagasi tuppa.
Väga lühikese ajaga olin saanud lapsed pestud, riietatud ning sööma ja endal oli väike hommikuvõimleminegi tehtud. MÕNUS! Tuli oli juba I poolt alla tehtud ja ma lisasin vaid paar halgu. Kui lapsed söönuks said, koristasin ära ja tegin rohuringi. Jessule oma "piip" ja siis kass. Üksi kassile rohu andmine polnudki õnneks väga jube ja käed ei olegi kriimulised. Esmalt panin rohud valmis. Siis lasin kassil paksu dressika varrukasse pugeda ja kui pea kitsamast otsast välja vupsas, siis pakkisin ta selle dressika sisse. Võtsin pambu sülle, ühe käega hoidsin pead ja tegin suu lahti ja teisega surtsasin süstlast rohu suhu. Siis teise rohuga duubel 2 ja oligi tehtud!
Lapsed hakkasid mängima ja mina sain rahulikult hommikust süüa. Inimese tunne on ma ütlen! :D
Ei teagi kas minu uus toitumine on selle väga üllatusliku hea olemise taga või I poolt eile tehtud massaaž aga no selliseid hommikuid ma paluks veel ja veel :D
PS: Eile oli minu blogil 49 vaatamist. See on minu pisikese põlve otsas nökerdamise jaoks tõeliselt suur number. Hakka või ennast tähtsana tundma :D
Kummardus külastajaile, tulge jälle ;)
Monday, January 5, 2015
Moosi ja teed, või siis trenni ja toitu.
Täna oli minu dieedi uue toitumisstiili kolmas päev. Kuidas siis kaks päeva läinud on? Täitsa hästi ma arvan.
Eile oli veel hommikul natuke paha ja olin 12ni voodis. Siis aga oli vaja ärgata ja minna trenne andma. Tükk aega ei ole nii hästi läinud trennides ja ma sain no nii hea emotsiooni sellest. Mul pole kohe sõnu, kui tore see on, kui on sellised trennid. Vb mul on ka see eufooriasööst, mis ketoosiga kaasneb, aga no pühapäev oli mega :D
Täna oli hommikul juba oluliselt parem olla. Kella 6 ajal preili tissis ja siis pistsin ise ka 1 munapooliku põske ning jõin borjommit. Edasi magasime kella 9ni ja päeva esimene pool oli kuidagi nii kiire, et arugi ei saanud kuhu kadus. Käisime Vedruga arsti juures ja siis poes (mõlemad lapsed olid kaasas). Koju jõudes plika magas, aga tuppa ma teda magavana ei saanud. Tegin süüa ja asjatasime natuke ja sain J lõpuks alles 4 paiku magama. Siis koristasin kiirelt ja juba ta ärkaski. Hullem unekas oli endal ka aga no pole mahti magada. Lihtsalt pole. Peale ärkamist oli Jessu kleeps ja mul jäi kõik tegemata, mis ma teha tahtsin. Aga ma ei viitsi selle pärast ammu enam põdeda. Midagi pole teha, on kuidas on.
Hommikuks ladusin omale 5 täidetud muna taldrikule ja 1 väiksema tomati viilud ja toorjuustu. Nälg tundus hiigel. Ära sõin vaid 2 muna ja suure pressimisega tomati ja juustu. Kõht sai täis ja piir tuli ette. Lõuaks sõin hautatud kapsadi peekoni ja hakklihaga, mis ma eile tegin. Ja õhtuks sama. No nii hea kraam :D Õhtul maiustasin natukese kreeka jogurtiga, mille sisse panin väikse peotäie mustikaid. Need mõjuvad mu kõhule hästi ;)
Ma plaanisin ennast hakata kaaluma ja mõõtma 1x nädalas reede hommikuti. Aga täna sai uudishimu võitu ja hommikul astusin kaalule. Tulemus oli üllatav. -1,4kg. Ikka päris karm, mis koguseid vett keha kinni hoiab. Sest no see on puhtalt vee arvelt kaotatud kaal. Joon ma hetkel väga palju vett päevas, aga tunnen ise ka, et ei ole sellist vaala tunnet :) Tore tore :)
Ja TRENN
Panin Otto valmis ja ta oli kuidagi muhe täna. Ma ei teagi miks, aga oli. Panin trenniteki ka. Endal oli külm ja mõtlesin, et no las tal olla ka soojem :D Ratsastasin. Ja no oli hea. Taha otsa ma ei hakanud minema, sest seal oli kordehobune, kellel ma ise palusin sinna minna, mitte keskele jääda :p Aga no see oli armas, et ta oli nõus. Ja no toimis hästi täna mu elukas. Tegin täisistakut, nagu ratsastses ikka. Harjutustest tegin peatusi, mis ei tule välja :( Ma kahtlustan, et olen ise vildakas, aga ma ei näe ju ennast ja ma ei oska seda oma vildakust kuidagi korrigeerida ka. :s Pean paluma kellegi appi, kes kõrvalt jälgiks mis ma seal käkerdan, et need peatused ruutu ei tule.
Veel tegin 10m volte, mis olid väga okeid. Õlad sees, mille suutsin ka ära istuda, mis oli supper. Ja sääre eest ära, mis ka isegi tuli välja. Mitte just 8le eksole, aga no meie kohta hästi :) Ja ma suutsin ka need ära istuda, mis hetkel on minu jaoks põhiline töövõit :D
Galopis sõitsin sirgeid rajast eemal ja tegin õrnu kontrakaare moodi asju. Ja palju palju üleminekuid galopp-traav-galopp. Galopp ei olnud täna väga hea. Natuke vajus eest käe peale, aga no üleminekud ma istusin ära ja see on minu jaoks väga suur asi :)
Lõputraavi ajal venis Ottoka ninnu nii vastu maad. Kiitsin ja sai kommi ja kui olin peaaegu ära jalutanud, siis laskis mingi lammas ilutulestikku ja mu mõnus rahulik hobune ehmatas ennast kaameks. Ronisin ruttu alla ja läksime kapju tegema. Seal ta tundis end hästi ja rahunes kohe. Siis papupesu ja väike seljasoojendus ning boksi sööki ootama. Asjad kokku, Ottokale mämm ette ja saingi koju. Kolmapäeval peaks jälle minu trenn olema :D Ma juba ootan :)
Eile oli veel hommikul natuke paha ja olin 12ni voodis. Siis aga oli vaja ärgata ja minna trenne andma. Tükk aega ei ole nii hästi läinud trennides ja ma sain no nii hea emotsiooni sellest. Mul pole kohe sõnu, kui tore see on, kui on sellised trennid. Vb mul on ka see eufooriasööst, mis ketoosiga kaasneb, aga no pühapäev oli mega :D
Täna oli hommikul juba oluliselt parem olla. Kella 6 ajal preili tissis ja siis pistsin ise ka 1 munapooliku põske ning jõin borjommit. Edasi magasime kella 9ni ja päeva esimene pool oli kuidagi nii kiire, et arugi ei saanud kuhu kadus. Käisime Vedruga arsti juures ja siis poes (mõlemad lapsed olid kaasas). Koju jõudes plika magas, aga tuppa ma teda magavana ei saanud. Tegin süüa ja asjatasime natuke ja sain J lõpuks alles 4 paiku magama. Siis koristasin kiirelt ja juba ta ärkaski. Hullem unekas oli endal ka aga no pole mahti magada. Lihtsalt pole. Peale ärkamist oli Jessu kleeps ja mul jäi kõik tegemata, mis ma teha tahtsin. Aga ma ei viitsi selle pärast ammu enam põdeda. Midagi pole teha, on kuidas on.
Hommikuks ladusin omale 5 täidetud muna taldrikule ja 1 väiksema tomati viilud ja toorjuustu. Nälg tundus hiigel. Ära sõin vaid 2 muna ja suure pressimisega tomati ja juustu. Kõht sai täis ja piir tuli ette. Lõuaks sõin hautatud kapsadi peekoni ja hakklihaga, mis ma eile tegin. Ja õhtuks sama. No nii hea kraam :D Õhtul maiustasin natukese kreeka jogurtiga, mille sisse panin väikse peotäie mustikaid. Need mõjuvad mu kõhule hästi ;)
Ma plaanisin ennast hakata kaaluma ja mõõtma 1x nädalas reede hommikuti. Aga täna sai uudishimu võitu ja hommikul astusin kaalule. Tulemus oli üllatav. -1,4kg. Ikka päris karm, mis koguseid vett keha kinni hoiab. Sest no see on puhtalt vee arvelt kaotatud kaal. Joon ma hetkel väga palju vett päevas, aga tunnen ise ka, et ei ole sellist vaala tunnet :) Tore tore :)
Ja TRENN
Panin Otto valmis ja ta oli kuidagi muhe täna. Ma ei teagi miks, aga oli. Panin trenniteki ka. Endal oli külm ja mõtlesin, et no las tal olla ka soojem :D Ratsastasin. Ja no oli hea. Taha otsa ma ei hakanud minema, sest seal oli kordehobune, kellel ma ise palusin sinna minna, mitte keskele jääda :p Aga no see oli armas, et ta oli nõus. Ja no toimis hästi täna mu elukas. Tegin täisistakut, nagu ratsastses ikka. Harjutustest tegin peatusi, mis ei tule välja :( Ma kahtlustan, et olen ise vildakas, aga ma ei näe ju ennast ja ma ei oska seda oma vildakust kuidagi korrigeerida ka. :s Pean paluma kellegi appi, kes kõrvalt jälgiks mis ma seal käkerdan, et need peatused ruutu ei tule.
Veel tegin 10m volte, mis olid väga okeid. Õlad sees, mille suutsin ka ära istuda, mis oli supper. Ja sääre eest ära, mis ka isegi tuli välja. Mitte just 8le eksole, aga no meie kohta hästi :) Ja ma suutsin ka need ära istuda, mis hetkel on minu jaoks põhiline töövõit :D
Galopis sõitsin sirgeid rajast eemal ja tegin õrnu kontrakaare moodi asju. Ja palju palju üleminekuid galopp-traav-galopp. Galopp ei olnud täna väga hea. Natuke vajus eest käe peale, aga no üleminekud ma istusin ära ja see on minu jaoks väga suur asi :)
Lõputraavi ajal venis Ottoka ninnu nii vastu maad. Kiitsin ja sai kommi ja kui olin peaaegu ära jalutanud, siis laskis mingi lammas ilutulestikku ja mu mõnus rahulik hobune ehmatas ennast kaameks. Ronisin ruttu alla ja läksime kapju tegema. Seal ta tundis end hästi ja rahunes kohe. Siis papupesu ja väike seljasoojendus ning boksi sööki ootama. Asjad kokku, Ottokale mämm ette ja saingi koju. Kolmapäeval peaks jälle minu trenn olema :D Ma juba ootan :)
Saturday, January 3, 2015
LCHF ja reedene hüppetrenn.
Juba päris päris ammu otsustasin, et uue aasta hakul alustan uuesti LCHF toitumisega. Esimene katsetus selles vallas oli eelmine aasta samal ajal, kui rasedakilod kahanemise asemel kasvama hakkasid. Tol ajal ma trenni ka teha ei saanud, sest olin puusavärdjas ja nii ma siis uurisin pikalt maad, lugesin ja harisin ennast igasuguste toitumiskavade ja teemade osas korralikult ja siis valisin LCHF tee. 6 kuuga kadus 10 kg. Olin üsna liberaalne ja patustasin ka umbes korra nädalas. Pean tunnistama, et oli väga mõnus aeg, sest kõht oli kogu aeg täis ja see 1x nädalas, mis ma omale magusat lubasin, oli tõeline iga suutäie nautimine.
Siis aga läks asi tasapisi vanadesse radadesse tagasi ja elu tõi üksjagu stressi ning ma olen kohutav stressisöödik. Salamahti hiilis 5kg tagasi ja nüüd ma kuulutasin neile lisakilodele taaskord sõja.
Neljapäeval sõime veel aastavahetuse pidusöökide jääke ja ´õhtul tegime šokolaadikoogikesi. Niiöelda viimane patt :D Õhtusöök oli kell 10 ja edasi algas paast. Reedel jõin vaid vett ja tassikese taimeteed kuni plaanipärase hüppetrennini. 7st hakkas trenn ja oii oli see alles trenn. Aga sellest natuke hiljem. Enivei, ma olin kodust 4 täidetud muna kaasa haaranud ja kui ma siis sadulast alla valgusin ja hobuse kaasas olnud õele üle andsin, siis mugisin oma munad ära. Mmmmm nämmm :)
Siis tassisime maneezi tühjaks, panime Ottoka ära, käisime poes ja saimegi koju. Korralik õhtusöök oli umbes 10st. Olin väsinud, aga sigauhke enda üle :D
Öö oli keeruline, sest Jessu ärkas vist mustmiljon korda. 6st võtsinta kaissu tissima ja siis saime lõpuks natuke magada ka. Ta küll rippus mu käljes enamuse ajast, aga ma saan nii ka magatud ja seega polnud vahet.
9st ärkasin ja oii oii kui paha oli olla. Terve keha värises ja tudises, sees keeras nii mis hirmus. Kardetud võõrutusnähud olid platsis. Kurtsin I-le ja palusin tal endale vett tuua voodi juurde. Ja kausi ka nii igaks juhuks, sest vetsu oksendama poleks ma ilmselt jõudnud. Vaevlesin siis mingi aeg ja muudkui aga jõin vett kuniks ükshetk oksendasin kogu selle joodud vee välja ja hakkas natuke parem. Jäin magama ja magasin nagu nott kella 1ni. Vahepeal Jessu käis mu otsas ronimas, aga ma olin liiga läbi. et sellest välja teha.
Kui olin ärganud,s iis jõin lonkshaaval vett ja pikutasin tunnikese veel voodis. Siis ajasin kargud alla ja käisin pesus. Inimese tunne tuli kohe peale :D Sõin kild haaval juustu ja kella 3 ajal tegin omale "hommikusöögi". Praemuna ja praetud suitsupeekonit. Kõrvale värsket kurki. Vedela kollasega praemuna on super ma ütlen.
Edasi läks olemine järjest paremaks. Väsimustunne ja kerge nõrkus oli veel, aga peavalu taandus ja iiveldust ei olnud enam. poole 7 ajal sõime õhtust ja nüüd on selline mõnus olemine. Kõht on täis ja hea on olla. Jalalihased ja ribilihased valutavad, aga see on eilsest trennist. Õige pisut on veel tunda energiadefitsiit aga kui ma enne õhtusööki natuke kummi venitasin, siis oli käelihastes küll sellinemõnus toonus sees. Palju ei teinud. Igas asendis 10 kordust mõlemale käele ja moos.
Kui vastu ööd veel nälg tuleb, siis mul on juustu ja vahukoort ja heeringat ka. Valik missugune :p
Ja nii ta siis algas, minu duubel 2 LCHF-ga. Eesmärk oleks see 5kg oma sünnipäevaks maha raputada. Aega on 8 nädalat ja seega oleks kaalulanguse tempo veidi rohkem kui 600g nädalas, mis on igati ok kiirus. Kuidas minema hakkab, eks see selgub töö käigus.
Ja nüüd siis trenn:
I oli kullakallis ja jõudis juba pool 7 koju. Ma polnud isegi ennast valmis pannud nii vara, sest ei osanud oodata ni varast saabumist. Vahetasime õega käppelt riided ja kimasime talli. 7ks olin sadulas ja hakkasin tasakesi sooja tegema. Tuul olio maru ja kolistas maneezi katusel jubedalt. Olin moraalselt valmis, et ottokas lööb silmad punni ja hakkab põdema, aga ta oli üle ootuste normaalne. Eilses trennis oli ta paras topsik, sest Jüris veel kõmmutati ilutulestikkumeie trenni ajal ja siis ta pabistas küll nii jubedalt, et ma sõitsin teda suht hambad tangis terve trenni.
Aga tegime sooja vaikselt ja ma sain ta igal pool päris okeiks. Natuke oli lõug ja see oli vastik, aga muidu oli täitsa söödav.
R tuli ja hakkasime hüppama. Oii ma põdesin. Ma ei teagi miks. Aga algus oli väga muhe. Ise tegin mingit jama ja ei suutnud rütmi hoida, aga siis keskendusin hingamisele nagu joostes ja see aitas palju. Okser tagant nurgast välja oli keeruline, sest seal ta võtab ikka hoo üles ja siis hakaks mind tassima. Tulime mitu mitu korda aga lõpuks oli söödav. Mitte just hea, aga söödav. Ta kuulas natuke mu rahustamist ja ma ise suutsin mitte üle suruda ja ehkki ta haaras hullult tõkkele peale, siis kuna ma ise juurde ei prassinud, sain ta peale tõket piisavalt kiiresti vastama.
Ja siis tulime järjest lühikesi rajakesi, kuniks ühes neist oli sees süsteem. Pisike armas süsteemikesekene. Ma ei ole kunagi süsteeme kartnud, sest need pole seni probleemiks olnud. Ja siis lattaed-mugav. 1 fulee ja okserile ossa süda mis konnakas :D Ta passis seal all olevat valget latti ja tegi sellise nõmeda hüppe. R lasi uuesti tulla ja olin kindel, et ta tõrgub sinna vahele. Ja nii läkski. Lattaeda hüppas ilma igasuguse kõhkluseta, aga siis tegi oma imekiire liigutuse ja okseri ette oli totaalne blokk. Mul oli kannus ka peal ja kasutasin seda aga polnud lootust ka. Ma pole seal sadulas just kuigi kiire reaktsiooniga ka ja nii ta läks. R tegi okserist kiirelt u 20cm lattaiakese ja siis pidin ma seal ees ikka jupike aega mässama enne, kui Ottokas aru sai, et pääsu pole ja astus sellest latist üle. Patsutasin ja andisn kommi ja tulime uuesti. Kõhkles, aga saime hakkama. Tulin veel mõned korrad seda pisikest asjandust süsteemi vahelt, et hobune kindluse leiaks ja siis juba tulime süsteemina ja siis kõrgema lattaiana ja siis ka okserina seda süsteemi. Natuke ta ikka vahtis seda valget latti seal maas, nagu oleks se mingi eriti kole asi, aga kuna sai iga kord peale üle saamist kiita, siis ikka kuulas mind ja hüppas.
Kogu selle madina peale oli mul pulss laes jakops koos. Vajusin seal alla ja andsin hobuse õele. Istusin natuke, et uuesti normaalselt hingata saaks. See on mingi sürr värk. Viimased 2 korda on mul hüppetrennis kopsu nii kokku jooksutanud, et ma reaalselt ei sa enam õhku kätte. Hingan nii kõvasti, et pärast ribilihased valusad, aga õhk nagu ei mahuks sisse. Nagu kops oleks paistes v midagi. Väga veider teema.
Aga noh, sain oma õhu uuesti kätte ja ronisin selga tagasi. Tulin veel ühe pika raja, kus kõik tõkked olid sees. Olin niiiii väsinud, et palusin mitte kõrgemaks panna tõkkeid, sest kartsin reaalselt, et potsan alla. Nüüd mõtlen, et no olen alles wussu küll. Teisi tõkkeid hüppas Ottokas tegelikult ülikindlalt. Ma ainult pidin ennast jälgima, et rütmi hoida ja mitte lasta tal lappesse minna. Aga noh, alati on järgmine kord ;)
Peale rada andsin hobuse jälle õele, et ta saaks teda korda traavida ja ise ka natuke sõita. Ise mugisin seniks kaasa võetud toitu ja tõmbasin hinge. Siis tassisime maneezi tühjaks ja sättisime minekule.
Siis aga läks asi tasapisi vanadesse radadesse tagasi ja elu tõi üksjagu stressi ning ma olen kohutav stressisöödik. Salamahti hiilis 5kg tagasi ja nüüd ma kuulutasin neile lisakilodele taaskord sõja.
Neljapäeval sõime veel aastavahetuse pidusöökide jääke ja ´õhtul tegime šokolaadikoogikesi. Niiöelda viimane patt :D Õhtusöök oli kell 10 ja edasi algas paast. Reedel jõin vaid vett ja tassikese taimeteed kuni plaanipärase hüppetrennini. 7st hakkas trenn ja oii oli see alles trenn. Aga sellest natuke hiljem. Enivei, ma olin kodust 4 täidetud muna kaasa haaranud ja kui ma siis sadulast alla valgusin ja hobuse kaasas olnud õele üle andsin, siis mugisin oma munad ära. Mmmmm nämmm :)
Siis tassisime maneezi tühjaks, panime Ottoka ära, käisime poes ja saimegi koju. Korralik õhtusöök oli umbes 10st. Olin väsinud, aga sigauhke enda üle :D
Öö oli keeruline, sest Jessu ärkas vist mustmiljon korda. 6st võtsinta kaissu tissima ja siis saime lõpuks natuke magada ka. Ta küll rippus mu käljes enamuse ajast, aga ma saan nii ka magatud ja seega polnud vahet.
9st ärkasin ja oii oii kui paha oli olla. Terve keha värises ja tudises, sees keeras nii mis hirmus. Kardetud võõrutusnähud olid platsis. Kurtsin I-le ja palusin tal endale vett tuua voodi juurde. Ja kausi ka nii igaks juhuks, sest vetsu oksendama poleks ma ilmselt jõudnud. Vaevlesin siis mingi aeg ja muudkui aga jõin vett kuniks ükshetk oksendasin kogu selle joodud vee välja ja hakkas natuke parem. Jäin magama ja magasin nagu nott kella 1ni. Vahepeal Jessu käis mu otsas ronimas, aga ma olin liiga läbi. et sellest välja teha.
Kui olin ärganud,s iis jõin lonkshaaval vett ja pikutasin tunnikese veel voodis. Siis ajasin kargud alla ja käisin pesus. Inimese tunne tuli kohe peale :D Sõin kild haaval juustu ja kella 3 ajal tegin omale "hommikusöögi". Praemuna ja praetud suitsupeekonit. Kõrvale värsket kurki. Vedela kollasega praemuna on super ma ütlen.
Edasi läks olemine järjest paremaks. Väsimustunne ja kerge nõrkus oli veel, aga peavalu taandus ja iiveldust ei olnud enam. poole 7 ajal sõime õhtust ja nüüd on selline mõnus olemine. Kõht on täis ja hea on olla. Jalalihased ja ribilihased valutavad, aga see on eilsest trennist. Õige pisut on veel tunda energiadefitsiit aga kui ma enne õhtusööki natuke kummi venitasin, siis oli käelihastes küll sellinemõnus toonus sees. Palju ei teinud. Igas asendis 10 kordust mõlemale käele ja moos.
Kui vastu ööd veel nälg tuleb, siis mul on juustu ja vahukoort ja heeringat ka. Valik missugune :p
Ja nii ta siis algas, minu duubel 2 LCHF-ga. Eesmärk oleks see 5kg oma sünnipäevaks maha raputada. Aega on 8 nädalat ja seega oleks kaalulanguse tempo veidi rohkem kui 600g nädalas, mis on igati ok kiirus. Kuidas minema hakkab, eks see selgub töö käigus.
Ja nüüd siis trenn:
I oli kullakallis ja jõudis juba pool 7 koju. Ma polnud isegi ennast valmis pannud nii vara, sest ei osanud oodata ni varast saabumist. Vahetasime õega käppelt riided ja kimasime talli. 7ks olin sadulas ja hakkasin tasakesi sooja tegema. Tuul olio maru ja kolistas maneezi katusel jubedalt. Olin moraalselt valmis, et ottokas lööb silmad punni ja hakkab põdema, aga ta oli üle ootuste normaalne. Eilses trennis oli ta paras topsik, sest Jüris veel kõmmutati ilutulestikkumeie trenni ajal ja siis ta pabistas küll nii jubedalt, et ma sõitsin teda suht hambad tangis terve trenni.
Aga tegime sooja vaikselt ja ma sain ta igal pool päris okeiks. Natuke oli lõug ja see oli vastik, aga muidu oli täitsa söödav.
R tuli ja hakkasime hüppama. Oii ma põdesin. Ma ei teagi miks. Aga algus oli väga muhe. Ise tegin mingit jama ja ei suutnud rütmi hoida, aga siis keskendusin hingamisele nagu joostes ja see aitas palju. Okser tagant nurgast välja oli keeruline, sest seal ta võtab ikka hoo üles ja siis hakaks mind tassima. Tulime mitu mitu korda aga lõpuks oli söödav. Mitte just hea, aga söödav. Ta kuulas natuke mu rahustamist ja ma ise suutsin mitte üle suruda ja ehkki ta haaras hullult tõkkele peale, siis kuna ma ise juurde ei prassinud, sain ta peale tõket piisavalt kiiresti vastama.
Ja siis tulime järjest lühikesi rajakesi, kuniks ühes neist oli sees süsteem. Pisike armas süsteemikesekene. Ma ei ole kunagi süsteeme kartnud, sest need pole seni probleemiks olnud. Ja siis lattaed-mugav. 1 fulee ja okserile ossa süda mis konnakas :D Ta passis seal all olevat valget latti ja tegi sellise nõmeda hüppe. R lasi uuesti tulla ja olin kindel, et ta tõrgub sinna vahele. Ja nii läkski. Lattaeda hüppas ilma igasuguse kõhkluseta, aga siis tegi oma imekiire liigutuse ja okseri ette oli totaalne blokk. Mul oli kannus ka peal ja kasutasin seda aga polnud lootust ka. Ma pole seal sadulas just kuigi kiire reaktsiooniga ka ja nii ta läks. R tegi okserist kiirelt u 20cm lattaiakese ja siis pidin ma seal ees ikka jupike aega mässama enne, kui Ottokas aru sai, et pääsu pole ja astus sellest latist üle. Patsutasin ja andisn kommi ja tulime uuesti. Kõhkles, aga saime hakkama. Tulin veel mõned korrad seda pisikest asjandust süsteemi vahelt, et hobune kindluse leiaks ja siis juba tulime süsteemina ja siis kõrgema lattaiana ja siis ka okserina seda süsteemi. Natuke ta ikka vahtis seda valget latti seal maas, nagu oleks se mingi eriti kole asi, aga kuna sai iga kord peale üle saamist kiita, siis ikka kuulas mind ja hüppas.
Kogu selle madina peale oli mul pulss laes jakops koos. Vajusin seal alla ja andsin hobuse õele. Istusin natuke, et uuesti normaalselt hingata saaks. See on mingi sürr värk. Viimased 2 korda on mul hüppetrennis kopsu nii kokku jooksutanud, et ma reaalselt ei sa enam õhku kätte. Hingan nii kõvasti, et pärast ribilihased valusad, aga õhk nagu ei mahuks sisse. Nagu kops oleks paistes v midagi. Väga veider teema.
Aga noh, sain oma õhu uuesti kätte ja ronisin selga tagasi. Tulin veel ühe pika raja, kus kõik tõkked olid sees. Olin niiiii väsinud, et palusin mitte kõrgemaks panna tõkkeid, sest kartsin reaalselt, et potsan alla. Nüüd mõtlen, et no olen alles wussu küll. Teisi tõkkeid hüppas Ottokas tegelikult ülikindlalt. Ma ainult pidin ennast jälgima, et rütmi hoida ja mitte lasta tal lappesse minna. Aga noh, alati on järgmine kord ;)
Peale rada andsin hobuse jälle õele, et ta saaks teda korda traavida ja ise ka natuke sõita. Ise mugisin seniks kaasa võetud toitu ja tõmbasin hinge. Siis tassisime maneezi tühjaks ja sättisime minekule.
Paneme kirja
Eesmärgid olla vaja ilmtingimata üles kirjutada, siis olevat lihtsam neid püüda. Mis mustvalgel kirjas ja silma ees, see kannustab pingutama. Nagu eelmine aasta selgus, siis minu tagasihoidlikest plaanidest üle poole isegi realiseerus, seega siit tulevad selle aasta soovid/lubadused.
- -5kg. Need viis, mis eelmise aastal tagasi hiilisid. Või peaks ehk jälle -10 eesmärgiks seadma ja siis ehk oleks see 5 püsiv kadu :p
- Teha aktiivselt trenni.
- Osaleda KS võistlustel.
- Vundament.
- Veeta lastega iga päev koos kvaliteetaega. Kasvõi natukene, aga siiski.
- Leida lapsehoidja ja käia I-ga regulaarselt kahekesi väljas. Jaaa ma tean, et see kõlab niimoodi kirja panduna veist imelik, aga no meie suhe vajab ka tähelepanu.
- Taaskasutusprojektid.
- Loe vähemalt 1 raamat läbi. Häbi tunnistada, aga viimastel aastatel olen lohh olnud :(
- DK-le maasika ja hernepeenar. Ta küsis neid juba eelmisel aastal, aga siis jäi see asi millegipärast soiku. Nüüd on tagumine aeg poja soov täita :)
- Õppida midagi uut.
- Kuur lõpetada. See pole küll niiväga minu teha, aga no soov on ikka :)
Eks ma siis aasta lõpus vaatan, mis sai tehtud ja mis jäi tegemata. Pole just pikk nimekiri, aga seda parem. Kellele seda hullu survet ikka vaja, kui nimekiri lubadustest liiga pikaks venib :D
Thursday, January 1, 2015
Minu 2014
Head Uut Aastat!! Juba jälle ongi aastaring täis saanud ja aeg on 2014 kokku võtta ja ees ootava 2015a jaoks soove ja unistusi kirja panna.
Kui ma praegu ilma abivahenditeta möödunud aastale tagasi mõtlen, siis tundub, et oli täitsa tavaline aasta oma rõõmude ja muredega. Muresid oli omajagu, aga oli ka väga toredaid asju. Hea jätan postituse lõppu, et rõõmsate asjadega lõpetada :)
Meie pere pesamuna oli palju haige ja seega sai väga väga palju arstide uksi kulutatud. 2 korda olime nädal aega haiglas ka, mis on minu jaoks rekord. Hetke seisuga loodan, et kogu see trall on ennast ära tasunud ja saame tema tervise ikka tõusuteele. Nagu väikestele kohane, oli plikal meeletu arenemise aeg. 6 kuuselt oli püsti, 10 kuuselt hakkas käima. 1a2k vanusena olid strateegilised mõõdud 85cm ja 10770g. Hambaid on 8 ja sõnu ka mõned: emme, mamm-mamm ehk süüa, aitäh, anna ja nann-nann ehk piima. Selgelt raputab keeldumiseks pead ja "jah" on noogutus. Ta saab väga hästi jutust aru ja teeb asju kui öelda, ainutl vastu räägib veel oma keeles :D
DK jaoks oli aasta üsna stressirohke. Lasteaias oli meeletu kaadrivoolavus ja ma ei tea kas sellest, või hoopis koduse elukorraldudse muutusest (pole ta ju enam meie ainus silmatera) oli tal mõningad mured. Või no kohati tundus, et need olid hoopis minu mured, sest teda ennast see ei seganud. Igatahes vahetasime oktoobris lasteaeda. Iga uus asi toob kaasa nii head kui halba, aga hetkel tundub, et head on kuhjaga rohkem :)
Ujumistrennis käib ta ka, kuid sügisest alustas Kalevi ujumiskoolis ja seega uue treeneriga. Klapp on parem ja poiss teeb asju kaasa ja on tubli trenniline.
Tema söömine, või õigem oleks öelda mitte söömine, on viimasel ajal natuke paremuse poole liikunud. Oleme saanud kuidagi jutu jooksma ja lihtsalt keeldumise asemel on hakanud ta välja ütlema, mis konkreetselt ei sobi. Lisaks pakub ta ka ise lahendusi, et mida võiks siis süüa teha ja sellisel juhul ta ka sööb hästi. Eneseteeninduses on ka hakanud asjad sujuma! Natuke veel logiseb, aga see on köömes võrreldes vana lasteaia ajal toimunuga.
I on rahmanud tööd teha nii tööl kui ka kodus. Niigi napist kodusest ajast lammutas ta vana kuurilobudiku maha ja ehitas uue. See on veel pooleli, aga talvepuud said sisse :) Aasta lõpus ütles enamik kodumasinad üles ja siis vahetas ta need kõik välja. Püüdis küll parandada, aga ilmselt oli nende aeg otsas. Mis puutub aga meisse, siis ma olen südamest tänulik ja rõõmus, et kõik on olnud hästi. Ma olen nii õnnelik, et ta on just see inimene, kes ta on. Ja et meie oleme meie :)
Ja mina ise. Eelmise aasta hakul panin kirja mõned eesmärgid, mida püüda. Rõõm on tõdeda, et päris paljud said ka täidetud. Vahva on see, et need eesmärgid ma panin kirja ja unustasin. Vahepeal ma neid ei olegi vaadanud ja seda suurem oli minu üllatus, kui tulemustele mõtlema hakkasin. Siin nad on:
- Mahtuda oma raseduse eelsetesse riietesse: DONE! Päris kõik kapis leiduv veel selga ei mahu, aga no seal on enamik asju veel DK eelsest ajast, seega pole hullu :)
- -10kg. DONE! ja ka undone :D Mingil hetkel sai ka see eesmärk täidetud, aga tänaseks on asi jälle hapu :( Riided mahuvad küll endiselt selga, aga kaalunumber on kole. Aga kui ma sain sellega üks kord hakkama, siis ehk õnnestub veelgi.
- Hakata uuesti regulaarselt tennis käima. Min 1x nädalas treeneriga trenn. DONE! Selle üle on mul üli hea meel! Jah, see küll realiseerus alles oktoobris ja sedagi mitte minu omast initsiatiivist vaid puhtalt olude sunnil, aga super hea meel on mul ikka :)
- Nädalas keskmiselt 10 000 sammu päevas. Ei saavutanud ja pole lootust ka, et selline asi realiseeruks :s Eelmise aasta algusest keskpaigani vaevasid mind puusamured ja siis ma olin suht paigaline. Edasine elu on aga näidanud, et kui ma olen kodus, siis olengi kodus ja toimetan siin. Ei ole J selline kärutamise laps. Talli päevadel ehk tulekski mingi viisakam sammude summa kokku, aga seda ka siis, kui ma ise sõidan. Puhtalt trenni andmisega ei kogune eriti midagi.
- Mõlemale lapsele min 30min kvaliteetaega päevas. Päris puhas poiss ma siin ei ole, sest on päevi, kus ma ei saa rahus vetsuski istuda, rääkimata siis lastega eraldi millegi koos tegemisest. Aga üldiselt olen ma nüüd 2 lapse emana pidanud palju palju õppima ja arenema, ning rõõm on tõdeda, et mingid asjad hakkavad tasapisi ka külge jääma :) 21
- Maja projekt valmis. DONE!
- Vundament valmis. Ei saanud midagi valmis. Aga õnneks pole see otse meie laiskuse tulem. Projekti tegemine läks oodatust väga väga palju kauem ja nii need asjad venisid.
- Vaarikarivid sirgeks ja korda. DONE! Võib kordaläinuks lugeda. Väga sirged rivid küll ei ole, aga ilusti hoolitsetud on küll :)
Ja nüüd siis kirss tordil, ehk möödunud aasta toredused :)
- Jessu hakkas käima ja kasvas tublisti.
- Dommi hakkas huvituma tähtedest ja lugemisest ning loeb trükitähti väga hästi.
- Hakkasin uuesti ratsutama.
- Wille on ikka veel elus ja kõbus.
- Võtsime kassi. Nimeks sai Vedru.
- Vana kuur sai lammutatud ja uus alustatud.
- Maja projekt sai valmis.
- Käisin klassikalise massaaži kursustel.
Subscribe to:
Posts (Atom)