LCHF ja reedene hüppetrenn.

Juba päris päris ammu otsustasin, et uue aasta hakul alustan uuesti LCHF toitumisega. Esimene katsetus selles vallas oli eelmine aasta samal ajal, kui rasedakilod kahanemise asemel kasvama hakkasid. Tol ajal ma trenni ka teha ei saanud, sest olin puusavärdjas ja nii ma siis uurisin pikalt maad, lugesin ja harisin ennast igasuguste toitumiskavade ja teemade osas korralikult ja siis valisin LCHF tee. 6 kuuga kadus 10 kg. Olin üsna liberaalne ja patustasin ka umbes korra nädalas. Pean tunnistama, et oli väga mõnus aeg, sest kõht oli kogu aeg täis ja see 1x nädalas, mis ma omale magusat lubasin, oli tõeline iga suutäie nautimine.
Siis aga läks asi tasapisi vanadesse radadesse tagasi ja elu tõi üksjagu stressi ning ma olen kohutav stressisöödik. Salamahti hiilis 5kg tagasi ja nüüd ma kuulutasin neile lisakilodele taaskord sõja.

Neljapäeval sõime veel aastavahetuse pidusöökide jääke ja ´õhtul tegime šokolaadikoogikesi. Niiöelda viimane patt :D Õhtusöök oli kell 10 ja edasi algas paast. Reedel jõin vaid vett ja tassikese taimeteed kuni plaanipärase hüppetrennini. 7st hakkas trenn ja oii oli see alles trenn. Aga sellest natuke hiljem. Enivei, ma olin kodust 4 täidetud muna kaasa haaranud ja kui ma siis sadulast alla valgusin ja hobuse kaasas olnud õele üle andsin, siis mugisin oma munad ära. Mmmmm nämmm :)
Siis tassisime maneezi tühjaks, panime Ottoka ära, käisime poes ja saimegi koju. Korralik õhtusöök oli umbes 10st. Olin väsinud, aga sigauhke enda üle :D

Öö oli keeruline, sest Jessu ärkas vist mustmiljon korda. 6st võtsinta kaissu tissima ja siis saime lõpuks natuke magada ka. Ta küll rippus mu käljes enamuse ajast, aga ma saan nii ka magatud ja seega polnud vahet.
9st ärkasin ja oii oii kui paha oli olla. Terve keha värises ja tudises, sees keeras nii mis hirmus. Kardetud võõrutusnähud olid platsis. Kurtsin I-le ja palusin tal endale vett tuua voodi juurde. Ja kausi ka nii igaks juhuks, sest vetsu oksendama poleks ma ilmselt jõudnud. Vaevlesin siis mingi aeg ja muudkui aga jõin vett kuniks ükshetk oksendasin kogu selle joodud vee välja ja hakkas natuke parem. Jäin magama ja magasin nagu nott kella 1ni. Vahepeal Jessu käis mu otsas ronimas, aga ma olin liiga läbi. et sellest välja teha.

Kui olin ärganud,s iis jõin lonkshaaval vett ja pikutasin tunnikese veel voodis. Siis ajasin kargud alla ja käisin pesus. Inimese tunne tuli kohe peale :D Sõin kild haaval juustu ja kella 3 ajal tegin omale "hommikusöögi". Praemuna ja praetud suitsupeekonit. Kõrvale värsket kurki. Vedela kollasega praemuna on super ma ütlen.
Edasi läks olemine järjest paremaks. Väsimustunne ja kerge nõrkus oli veel, aga peavalu taandus ja iiveldust ei olnud enam. poole 7 ajal sõime õhtust ja nüüd on selline mõnus olemine. Kõht on täis ja hea on olla. Jalalihased ja ribilihased valutavad, aga see on eilsest trennist. Õige pisut on veel tunda energiadefitsiit aga kui ma enne õhtusööki natuke kummi venitasin, siis oli käelihastes küll sellinemõnus toonus sees. Palju ei teinud. Igas asendis 10 kordust mõlemale käele ja moos.
Kui vastu ööd veel nälg tuleb, siis mul on juustu ja vahukoort ja heeringat ka. Valik missugune :p

Ja nii ta siis algas, minu duubel 2 LCHF-ga. Eesmärk oleks see 5kg oma sünnipäevaks maha raputada. Aega on 8 nädalat ja seega oleks kaalulanguse tempo veidi rohkem kui 600g nädalas, mis on igati ok kiirus. Kuidas minema hakkab, eks see selgub töö käigus.



Ja nüüd siis trenn:
I oli kullakallis ja jõudis juba pool 7 koju. Ma polnud isegi ennast valmis pannud nii vara, sest ei osanud oodata ni varast saabumist. Vahetasime õega käppelt riided ja kimasime talli. 7ks olin sadulas ja hakkasin tasakesi sooja tegema. Tuul olio maru ja kolistas maneezi katusel jubedalt. Olin moraalselt valmis, et ottokas lööb silmad punni ja hakkab põdema, aga ta oli üle ootuste normaalne. Eilses trennis oli ta paras topsik, sest Jüris veel kõmmutati ilutulestikkumeie trenni ajal ja siis ta pabistas küll nii jubedalt, et ma sõitsin teda suht hambad tangis terve trenni.
Aga tegime sooja vaikselt ja ma sain ta igal pool päris okeiks. Natuke oli lõug ja see oli vastik, aga muidu oli täitsa söödav.
R tuli ja hakkasime hüppama. Oii ma põdesin. Ma ei teagi miks. Aga algus oli väga muhe. Ise tegin mingit jama ja ei suutnud rütmi hoida, aga siis keskendusin hingamisele nagu joostes ja see aitas palju. Okser tagant nurgast välja oli keeruline, sest seal ta võtab ikka hoo üles ja siis hakaks mind tassima. Tulime mitu mitu korda aga lõpuks oli söödav. Mitte just hea, aga söödav. Ta kuulas natuke mu rahustamist ja ma ise suutsin mitte üle suruda ja ehkki ta haaras hullult tõkkele peale, siis kuna ma ise juurde ei prassinud, sain ta peale tõket piisavalt kiiresti vastama.
Ja siis tulime järjest lühikesi rajakesi, kuniks ühes neist oli sees süsteem. Pisike armas süsteemikesekene. Ma ei ole kunagi süsteeme kartnud, sest need pole seni probleemiks olnud. Ja siis lattaed-mugav. 1 fulee ja okserile ossa süda mis konnakas :D Ta passis seal all olevat valget latti ja tegi sellise nõmeda hüppe. R lasi uuesti tulla ja olin kindel, et ta tõrgub sinna vahele. Ja nii läkski. Lattaeda hüppas ilma igasuguse kõhkluseta, aga siis tegi oma imekiire liigutuse ja okseri ette oli totaalne blokk. Mul oli kannus ka peal ja kasutasin seda aga polnud lootust ka. Ma pole seal sadulas just kuigi kiire reaktsiooniga ka ja nii ta läks. R tegi okserist kiirelt u 20cm lattaiakese ja siis pidin ma seal ees ikka jupike aega mässama enne, kui Ottokas aru sai, et pääsu pole ja astus sellest latist üle. Patsutasin ja andisn kommi ja tulime uuesti. Kõhkles, aga saime hakkama. Tulin veel mõned korrad seda pisikest asjandust süsteemi vahelt, et hobune kindluse leiaks ja siis juba tulime süsteemina ja siis kõrgema lattaiana ja siis ka okserina seda süsteemi. Natuke ta ikka vahtis seda valget latti seal maas, nagu oleks se mingi eriti kole asi, aga kuna sai iga kord peale üle saamist kiita, siis ikka kuulas mind ja hüppas.
Kogu selle madina peale oli mul pulss laes jakops koos. Vajusin seal alla ja andsin hobuse õele. Istusin natuke, et uuesti normaalselt hingata saaks. See on mingi sürr värk. Viimased 2 korda on mul hüppetrennis kopsu nii kokku jooksutanud, et ma reaalselt ei sa enam õhku kätte. Hingan nii kõvasti, et pärast ribilihased valusad, aga õhk nagu ei mahuks sisse. Nagu kops oleks paistes v midagi. Väga veider teema.
Aga noh, sain oma õhu uuesti kätte ja ronisin selga tagasi. Tulin veel ühe pika raja, kus kõik tõkked olid sees. Olin niiiii väsinud, et palusin mitte kõrgemaks panna tõkkeid, sest kartsin reaalselt, et potsan alla. Nüüd mõtlen, et no olen alles wussu küll. Teisi tõkkeid hüppas Ottokas tegelikult ülikindlalt. Ma ainult pidin ennast jälgima, et rütmi hoida ja mitte lasta tal lappesse minna. Aga noh, alati on järgmine kord ;)

Peale rada andsin hobuse jälle õele, et ta saaks teda korda traavida ja ise ka natuke sõita. Ise mugisin seniks kaasa võetud toitu ja tõmbasin hinge. Siis tassisime maneezi tühjaks ja sättisime minekule.