Täna oli Veska harrastajate esimene etapp. Sõitsin 85cm ehk nn harrastajate suurt ringi. Tegingi ühe stardi ainult, sest 70cm on liiga madal, et seda sõita ja 100 hetkel veel palju.
Hommikul läks kiireks nagu ikka. Panin kella 10min edasi ja siis tahtis Jessu piima ja nii see aeg kadus. Kiiruga tegin omale ühe rasvakakao kaasa ja panin minema. Talli jõudsin plaanitust ca 30min hiljem ja no see andis tunda. Ei jõudnud kapju ära pesta ja õlitada, ei jõudnud rahulikult asjugi autosse panna. Megakiirelt toppisin asjad autosse ja siis juba laadisime. Kui hakkasime tasakesi liikuma küsis J, et kas kaskad on kaasas.. Ja no loomulikult ei olnud :D Jooksin.. või no liuglesin riietusruumi, krahmasin kaska ja turvavesti ja autosse tagasi. Nüüd oli küll kõik. No nii juhe ei anna olla. Täitsa masekas :D
Jõudsime väga hea varuga kohale. Saime ka imekombel boksi kasutada, mille eest ma olen nende esialgsele bronnijale südamest tänulik ja ehk kunagi saan ma samasuguse lahkusega vastata :)
Rada oli seekord väga palju normaalsem kui eelmise võistluse ajal veskas. Meie jaoks oli üks koht vastik. Süsteemilt tagasi 4 fuleed lattaiale. Teadsin, et pean teda päris palju tagasi saama, et me sinna vahele ära mahuks. Ja ma sain ka :) 2x oli ka 5 fulee seotud vahed. Esimene neist kohe 1-2 tõkke vahel. See klappis väga okeilt. Teine oli 7-8 vahel ja see oli natuke lühem 5 ja seal tuli okserile ka üsna alla. Oleks ikka pidanud suurema kaare joonistama, aga no Otto oli tubli ja tõstis jalad üle :)
8ndaga lõppes esimene osa ja ma olin selleks ajaks juba väsinud. Unustasin ära, et hakkas teine osa ja kui taipasin, siis olin juba hiigelpöörde teinud. Aga no mis seal ikka. Edasi keskendusin juhtimisele, sest jaksu tempo üle kembelda enam ei olnud. 10s okser tuli lõgatud trajektoorilt ja järgnes üsna väike pööre, mille pealt oli nii mõnigi ratsanik hobuse seljast väljapoole alla poetunud. Mul oli kops koos ja jalg vedel ja ainus mis mul peas püsis oli see, et raskus sisemisele jalale, raskus sisse, et ma ka inertisga välajpoole ei katapulteeruks.
Korraks sain Ottoka isegi tagasi seal väikses pöördes aga peale tõket oli pikk lauge kaar ja seal läks Ottokas jälle oma teed. Mina lihtsalt potsusin seal seljas. Õnneks oli hobune väga kindel ja hüppas tõkkeid ilma ühegi kõhkluseta. Kuna hoog oli minu jaoks juba täitsa ,metsik ja tagasi ma ei jaksanud teda enam võtta, siis enne tõket panin ikka jala ka peale. No nii igaks juhuks. Ja siis veel viimane pööre ja okser ja oligi moos.
Operaator kõps ütles pärast, et video pealt ei tundunud üldse kihutamine. Aga no seal seljas on tunne, et ta jugab, sest ta ei vasta. Kui ma vaid saaks ennast niipalju toimima, et ma ei hakkaks sikutama vaid teeks korraliku poolpeatuse, siis ta vastaks kah. Mina aga väsin ära ja siis väsin peast ära ja siis olen nagu märg pesu seal seljas.
Aga progress on olnud tegelikult päris hea.
1. Tõkked ei olnud hirmsad! Okserid olid tegelikkuses päris laiaks tiritud, aga nii rada käies kui ja sõites ei tundunud ükski tõke kõrge. 2 kuud tagasi oli 80cm tõke minu jaoks juba täitsa suur :D
2. Ma suutsin vähemalt pool parkuuri mõelda ja tegutseda. Kõik seotus vahed, mis õnneks jäid ka kõik esimesse ossa, suutsin ära klapitada. Kahjuks mul see toimimine lõppeb kohe, kui väsimus mu maha murrab.
3. Isegi kui Ottokas jugama pistis, ei olnud mul hirmu. Ma sain aru, et ma ei ole enam suuteline seal vägesid juhatama, aga ma ei olnud ka paanikahalvatuses, nagu ma seda olen ikka olnud. Ma olin küll vaid suuna näitaja tüürimees need viimased tõkked, aga vähemalt polnud paanikat :)
4. Ja no II koht oli kirss tordil! Hobune oli ülikindel ja vaatas igat tõket sellise näoga, et noh noh... lähme nüüd.. millist ma nüüd võin minna... Ja sellepärast oligi seekord nii, et Otto läks võitma ja mina olin kaasas :D
5. Ma ei tea kas see on hea või halb punkt, aga üle väga pika aja... vast ehk üldse esimest korda peale ülikooli minekut käis mul peast läbi väike mõttepojake, et ehk mul on isegi mingi võimalus tulemusterivi etteotsa pürgida. Et kui ma olen julge ja ei karda Ottoka tempot, siis tegelikkuses on ta ju kiire ja üldiselt ka puhas hobune.. Kas tõesti hakkab minus mingi hasart ja võistlushing kusagilt sügavustest üles ärkama. Kunagi olin ma ju väga südikas ja visa, aga need ajad jäävad ikka rohkem kui 10 aasta tagusesse aega :)
NB: Ma pean oma võhmaga tegelema. Vaja teha võhmatrenni: joosta või ujuda või midagi.
No comments:
Post a Comment