Eile oli ikka vägev päev. Hommik algas ülivõimsalt ja tegusalt. Peale J lõunaund läks aga lahti nii meeletu rabelemine, et ise ka ei usu, kuidas me küll õigeks ajaks linna jõudsime, aga jõudsime.
Käisime perega I vennatütre sünnipäeval. Ma üldse ei mõelnud sellele, et seal saab olema laud kaetud igasuguste söökidega ja mul saab olema raske valida, mida võtta ja mida jätta. Ilmselgelt võtsin ma ka asju, mida ehk ei oleks pidanud ja oi oii kui kehvasti ma ennast tundsin pärast terve õhtu. Ei mitte füüsiliselt, vaid vaimselt. Olin endas nii pettunud.
Täna pool päeva piinas mind see tunne ja mõtlesin, et miks ma ometi niiväga seda nn libastumist hinge võtsin. Esimene kord selle toitumisega oli mul ka ju patustamisi ikka päris palju, aga ma ei mäleta, et ma oleks niimoodi põdenud. Ja siis äkki turgatas. Ma olin seadnud endale ootused ja ei suutnud siis neile vastata. Ja siis ma otsustasin, et ehkki mul on eesmärk saada oma sünnipäevaks need vastikud 5kg maha, siis on tunduvalt suurem eesmärk need maha saada nii, et nad ka maha jääksid. Ma ei näe mingit mõtet ennast meeletult liistule tõmmata ja jälgida iga ampsu ning oma soovkaal kiirelt kätte saada vaid selleks, et siis kui ma lõpuks saan patustada, siis kogu see kaal ja ehk rohkem veel jojona tagasi koguda.
Ma armastan kooke ja magusat. Ja ma tean, et isegi kui ma suudaks, siis ma ei taha sellest elu naudingust päriselt loobuda. Suhkur ja jahu jne rafineeritud asjad võivad ju olla pahad-pahad, aga hoolimata kõigest me kõik sureme ühel ilusal päeval ära, seega päris hulluks oma dieetide ja asjadega ma ka ei taha minna.
Kindlasti ei löö ma oma eesmärgile käega. Ma pingutan edasi ja kavatsen igapäevaselt ja rutiinselt jahust ja suhkrust eemale hoida. Kui aga on sünnipäev või mingi muu eriline sündmus, siis ei kavatse ma enam süümekaid tunda hea toidu nautimise pärast. Täna näiteks oli tagumine aeg ära kasutada šoksikoogikeste tainas ja vahukoor, ning seega sai peale korralikku õhtusööki lubatud killuke kooki rohke vahukoorega ning pokaal punast veini. Nüüd on kõtu täis ja hea olla.
Ilmselt ongi minu jaoks asi tasakaalu leidmises. Ma armastan hullu moodi kvaliteetset magusat. Ma ei söö tavalisi komme, aga pakk häid küpsiseid kaob nagu muti auku. Pean leidma selle tasakaalu, et iga päev niisama ei maiusta, vaid kui, siis põhjusega ja seljuhul tõeliselt heade asjadega. Komeedi suussulav šoksikook näiteks on üks neist kvaliteetmaiustest, mis jääb määramata ajaks saatma tüdrukutehommikuid minu ja Jessu sõbrannade seltsis :)
No comments:
Post a Comment