Oleks tädil rattad all oleks tädi omnibuss

Keegi kinkige mulle 30 000 euri! Kohe ja praegu ja täitsa niisama ilusate silmade eest :D Mul oleks kohe väga hea koht kuhu see raha panna. Mul oleks kohe mitu auku, mida selle rahaga täita. Üks neist haigutab siin hoovi peal meil :D

Aga nüüd võtame roosad prillid eest ja räägime tavalisest elust ka.

Ponud on ÄGEDAD!! Kessu on mind üllatanud. Ma arvasin, et ta on selline natuke ergum vibalik ja ehk ka umbusklik, aga tegelikult on ta hoopis meeletult uudishimulik ja julge. Väga suus susserdis on ta muidugi ka ja kogu aeg on vaja mokeldada ja nuusutada ja oma nina igale poole toppida, aga samas on see tema uudishimu äge.
Sadul on nüüd 2x seljas käinud ja erilisi emotsioone see ei tekita. Üldse mingeid ei tekita. Panin esimene kord selga ja ei midagi. Teine kord ka ei midagi. Laupäeval kordetasime A-ga koos ja panime väikese tõkkekese ka. Alguses maalatt, siis ristike ja siis u 50cm kõrgune aiake. Vaatas, uuris, aga üle läks iga kord ilma kõhkluseta. Seekordne trennoli esimene, mis oli kohe täitsa trenni moodi. Kessu oli isegi täitsa vässu pärast. Boksis viskas pikali ja püherdas hoolega. Sai kommi ja sügamist ja oli oma tavalises rõõmurulli olekus.

Joyce on aga omaette tegelane. Ta lemmik sügamiskoht on kubemest ja tisside vahelt ja no ei ole just palju märasid, kes niimoodi naudiks, kui neid sealt sügada. Ta on täielik fanatt. Nina venib välja ja pea hakkab vaata et tudisema. L käis kõhutamas ja sügas ja poni oli täpselt selline, et no tehke te minuga mis aga tahate, peaasi, et sügataks :D
Panime tallegi sadula selga ja tutvustasime tõket. Maalatist läks ilusti üle, aga püalju suurema tähelepanuga kui Kessu. Ristikest vaatas ka silmad suured ja hüppas suure kaarega. Kui lattaiaks panin, siis 2x pidurdas ette seisma ja nuusutas seda moodustist õige kahtlustavalt. Väikese ergutuse peale kalpsas aga koha pealt üle. Kolmandat korda tulles hüppas juba ühe jutiga üle, aga hoog kippus natu suureks minema. Tegime veel ühe kõksu ja oligi kõik. Ei taht ma rasvarulli palju piinata.

Jalutamise ja mängude osa meeldib mõlemile. Nad on nii seltskondlikud ja võtavad jube hästi kontakti inimesega. See on super lahe!

Järgmine kord proovin ringaias natuke ohjata ja siis saame ka suure platsi peale minna. Põnev põnev :D


Aga peale ponide on ka muid asju.

Vahepeal olid meistrikad. Ma olen ikka loll omaette eksole ja lubasin end jälle orjaks. Nagu alati, ütlen ma ka seekord, et see oli viimane kord :D
Samas mulle meeldib käia sellistel võistlustel. Vaatan neid vägevaid loomi ja häid (ja vahel ka mitte nii häid) sõitjaid ning igast mõtteid ja unistusi tuleb pähe. Et huvitav, kui mul oleks võimalik sõita mõne päriselt hea hobusega, siis kas ma saaks oma hirmudest üle. Kas ma julgeks kunagi üle meetri hüpata. Julgeks ma üle meetri võistelda. Kas ma kunagi jõuan veel üldse skeemi sõitma või jääbki see üheks täitumata unistuseks. jne jne.
Siis vaatan ponisportlasi ja laste klassi sõitjaid ja mõtlen, et tahan olla oma lastele samasugune ema, nagu on nende laste emad. Tahan võimaldada oma lastel nende valitud alal treenida ja areneda just niipalju, kui nad soovivad ja suudavad. Tahan, et ma saaksin võimaldada neile seda, mida minul ei olnud võimalik saada.
Ohh neid unistusi, eksole :)

Ponud õpivad uusi asju

Ponikesed muudkui aga õpivad ja arenevad. Puhastamine on juba mõnus tegevus. Kapjadega on veel jändamist, sest tasakaal ei püsi eriti hästi. Valjaste ja suulistega harjumine on täies hoos. Pähe lasevad mõlemad väga ilusti panna ja kuna suulisega koos tuleb ka väike kommiamps, siis on asi nende jaoks üsna põnev. Korde kinnitan ma ikka päitsete külge. Kuidagi ei tõuse mu käsi seda veel suulise külge kinnitama. Vara veel.
Sedelgas on juba tuttav ja ei tekita mingeid emotsioone. Vööd saab ka juba üsna kinni pingutada. Esimesed korrad panin ainult niipalju, et see ringe ei teeks aga täna tõmbasin juba enam-vähem kinni.
Pessoaa kordesüsteemi tagumine rihm sai ka ära tutvustatud. Eelmine kord käies jõudsin ainult Joycega tegeleda, sest hirmus palju sääski ja mutukaid oli ja ni nii vastik oli olla. Hobusel raske keskenduda ja minul raske midaginõuda. Joyce tagumine ots põrkab päääris hästi :D Traavis jooksis rahulikult ja see kanna juures olev pehmendus ei paistnud teda segavat. Galopis aga püüdis seda takka üles süües ära ajada :D Täna tuli galopis vaid paar üksikud pauku ja muud ei midagi. Traavis näitab Joyce väga münusat edasi pürgimist. Kui kordel teda edasi saata, siis ta hakkab nii mõnusalt tõukavalt edasi minema. Nagu väike rong puhib edasi. Galopp on ka täitsa rütmiline juba.

Täna oli Kessu esimene ja ma ootasin rodeot. Minu üllatuseks aga tuli ainult üks poolpidune jalavibutus külje suunas ja oligi moos. Edasi jooksis nii traavis kui ka galopis täiesti häirimatult. Tubli laps, nagu L ütleb :D
Täna oli L ka olemas ja mõtlesime, et mis kui prooviks neile korraks selja peale kõhutada. Kui Kessu oli kordetatud, siis võtsime enda juurde ja patsutasime igalt poolt ja püüdsin L kõhuli üle selja tõsta. Esimene katse oli liiga järsk hüpe ja Kessu ehmatas ära. Sügasime uuesti ja olime järgmine kord palju aeglasemad ja rahulikumad. Kessu seisis rahulikult ja keeras pead ikka ühele ja teisele poole ning uuris küll L jalgu ja siis jälle üle selja rippuvat pead ja käsi. Sai palju sügamist ja kommi ka. L libistas end alla. Kiitsime poni ja proovisime veel. Kessu seisis rahulikult. Eest ma enam kontakti ei hoidnud ja tal oli vaba voli edasi astuda, kui ta oleks tahtnud. Ta keeras vaid oma pea L poole ja sai kommi põske :) Kokku kõõlus L seljas ehk minuti. No võib-olla ka kaks. Igatahes oli Kessu väga vapper ja tubli!

Joyce oli kordel nr 2 ja ka temale upitasin L selga. Olime kohe alguses targemad ja liigutasime üliaeglaselt. Joyce lihtsalt seisis nagu palk :D L küünitas ka kubemeni, et teda lemmikkohast sügada ja no poni nautles täiega. Ta laseks endaga vist ma ei tea mida teha, kui ainult sügataks. L naeris et no päris hea ikka... kõõlud esimest korda ponil seljas ja sügad teda samal ajal kubemest :D Upitasin L paar korda veel selga ja tegime ka 2-3 sammukest ning oligi kõik. Palju sügamist ja kommijupp ka põske. Ma ütlen sel ponil reaalselt hakkas pea värisema, kui ma teda preemiaks tagumise jala siseküljelt ja kõhu alt kratsisin. Kael venis välja ja mokk oli niiiiiii pikk :D

Märakesed on lahedad. Nad on peale seda, kui nende bokside vahesein sai madalamaks tehtud nii mõnusakesed. Kohe on näha, kuidas nad on stressivabad, et saavad üksteist näha ja ninasid kokku panna. Kui ma ühega toimetan, siis teien paneb pea üle ääre ja vaatab mis tehakse. Kui täna Joycele valjais panin, siis Kessu aitas kah mokeldes kaasa. Väga sotsiaalsed elukid. Järjest paremaks läheb ka inimese ruumi austamise teema ja survest vabanemise õppimine. Ikka iga kord mõned lihtsad ja selged harjutused. Õgeid vastuseid tuleb järjest rohkem ja kiiremini. Väga lahe!

Kärutäis haaval

Tänaseks on vundamendi auk valmis. Kopp möllas 2 päeva ja ära viidi 10 koormat pinnast. Päris muljetavaldavad kuhilad jäid aia äärde ootama ka seda aega, kunas majaümbrust tõsta ja siluda vaja. Auk tuli kõvasti madalam kui ma ette kujutasin, aga nokui teadjad mehed on rahul, siis nii on. Torustike läbiviigu kanalid tulevad pärast. MIsmoodi ja mis süsteemidega, ma ei tea, aga eks see ole siis näha.

Üleeile tuli ka esimene kruusakoorem ja täna ma siis kärutasin natuke kruusa ka. Ohh sa jummel kui raske. 7-8 kärutäit vaid jõudsin vedada ja juba oli lastel midagi lahti aga no mu selg vihkab mind sellegi eest piisavalt. Küll oleks hää kui oleks väike bobik. Õpiks sellega sõitma ja saaks palju lihtsama vaevaga need tööd tehtud. Aga pole. Ja nii me siis veame seda kruusa nagu orjad. Kärutäis kärutäie järel.

See on selline vastikult mentaalne värk. Füüsiline töö ongi ju raske ja see ongi normaalne, et väsimus murrab. Aga esimeste raskusemärkide juures tuleb leida see jõud ennast edasi tööle suunata. Aga no kui lapsed tulevad midagi tahtma jne, siis on ju jube hea vabandus, miks labidas selleks korraks nurka visata. Kui korra juba käru ära pargitud, siis uuesti alustada on hoopis hoopis raskem, kui väsimuse piirist ennast üle pressida. Kui siin onnikeses keldrit sai täis veetud siis tõestas see teooria ennast korduvalt.

Nüüd on koe jaanid tulemas ja siis on I ka kodus. Ma loodan, et saame midagi asjalikku kodus tehtud. Peale jaani on mind väga kiired ajad ees ootamas. Meistrikatele lubasin end orjaks (jah, ma ka ei õpi kunagi) ja peale seda on veel 101 meeletult olulist asja vaja teha. Rahu ja vaikus saabub 3.07. Kas see siis on vaikus enne tormi või niisama vaikus, seda näitab aeg :)

Ponid

Laupäeva õhtuks tuli mu õekene meile ja pühapäeva hommikul läksime koos tema ponikestega tegelema. 

Esmalt korralik küürimine ja Kapjade puhastamine koos preemiasügamisega lemmik kohtadest. Joyce jumaldab sügamist ja see on lihtsalt nii lahe, kuidas ta seisab nagu puupakk ja mõnuleb. Ülahuul venib niiii pikaks ja pea keerab viltu :D

Kessu hakkab aga vastu sügama, mis ei ole just kõige toredam, aga no küllap ta õpib, et inimest ei ole viisakas vastu sügada :)

Otsustasime, et tutvustame neile sedelgat.

Mõlemad suhtusid sellesse täiesti rahulikult, nagu neiloleks eluaeg sedelgas ümber keha käinud. Vööd väga kõvasti kinni ei tõmmanud. Just niipalju et sedelgas ei liiguks ega loksuks, aga ei pingutanud nii, nagu sadulavööd pingutatakse.

Päitsete peale läksid valjad ka. Alguses plaanisin alla panna, aga otsustasin siiski peale panna. Mulle tundus, et päitsete all võivad need hõõruma hakata, kui ma korde päitsete külge kinnitan ja need liiguvad, kui poni väljapoole äkki sikutama peaks hakkama. Ma kordetan neid ringaias ja seega on selline sikutamise ja tõmbamise risk miinimumini viidud, aga no juhtub ikka, et poni võib ettearvamatu liigutuse teha. 

Kordel jooksis Jossu väga eeskujulikult. Hoidis ilusti ringi ja ei vajunud ei sisse ega välja. Isegi rütm oli juba kohat täitsa olemas. Kui ta tähelepanu mujale hajus siis suunasime teda rohkem edasi ja see toimis väga ilusti. 1-2min ühele poole, siis suunakas. Vahele sammu ja loomulikult sügamist. 

Kokku tegime ehk 5min traavi mõlemale poole ja 1-2 min galoppi. Lõppu tegime ka käe kõrval liikumist, inimese ruumi austamise ja survest vabanemise harjutusi. Joice tundub olevat väga tähelepanelik ja taiplik ning lemmik kohtadest sügamine on hetkel küll väga hea motivaator :D

Kessu ei taha üldse nii hästi inimesele keskenduda ja tal on vaja enne 100 muud asja vahtida ja uurida. Ta ei karda aga on väga väga uudishimulik ja igale poole on vaja oma nina enne toppida, kui saab tööle hakata. Esimesed 5 min kulusid sellele, et ta uuris ja puuris ümbrust. Sedelgast oli ka temal täiesti savi ja valjastest ka. Ta oleks tahtnud hoopis aia otsas turnivat kassi vaadata ja siis aia ääres parkivat treikut uurida jne jne. Meie muudkui aga suunasime edasi, kuiniks ta ühel hetkel hakkas ilusti edasi jooksma ja meid jälgima. Kohe sai sügamispreemia ja puhkepausi. 

Teisele poole läks asi juba kiiremini. Natukene tegime galopikest ka ja siis veel käekõrval sammu ja survest vabanemise harjutusi. Kessul võtab natukene kauem aega, et taibata mis temalt oodatakse, aga siis tuleb vastus väga selge ja kiire ja suur. Näiteks tegin sellist asja, et avaldasin kerget survet päitsetest otse allapoole. Joice reageeris esimesel korral umbes 5-7sek pärast ja järgmisel korral oli reaktsiooniaeg vb 1-2sek. Peal liikus alla just niipalju, kui survest vabanemiseks vaja. Mina andsin järele kohe, kui õiges suunas liikumine hakkas ja liikumise ulatus oli poni enda valida.

Kessul läks esimene kord aega kuskil 20 sek kanti ja pea liikus ka allapoole natuke. Järgmine kord aga oli reaktsioon kohene ja ta pani oma pea alla päris päris palju. 

Kordasin harjutust mõlemaga 8-9 korda ja iga kord said nad õige vastuse puhul kiire preemia. Selleks oli Aili juba õiges sügamiskohas ootel :D Nimelt on Jossu lemmikkoht tagumise jala ülevalt siseküljelt ja mul endal sinna piisavalt kiiresti jõuda ei õnnestu. Kessuga on lihtsam, talle meeldib kurgu alt :)

Peale ponidega tegelemist tõime ja Jonny nuhja. Poiss on üle talve ilusti töös olnud aga tema sõitja lõpetas kooli ja läheb Tallinnast ära ning seega oli vaja ette võtta elukorralduse muudatus. Paar päeva saab ta kohanemise aega ja siis hakkame ka temaga taas tööle :)

Kauge Kanada onu. Või no õigemini tädi.

2008a tuli Lea esimest korda Eestisse peale seda, kui ta siit beebina ära viidi. Ma olin küll kuulnud, et meil on Kanadas sugulased, aga ma polnud sellele kuinagi väga mõelnud või neid enda jaoks kuidagi ette kujutanud. Kui Lea oma mehega 2008 siin käis, siis ma nägin neid vist 10 minutit ja oligi kogu pidu. Nad leidsid üles mu ema, kelle kaudu me sugulased oleme. Minu vanaisa ja Lea ema olid õde ja vend. Minu emal ja Leal on sama vanaema.
Ema suhtles temaga telefonitsi ja Lea saatis talle tihti väikesi pakikesi ja jõulukaarte. Mina kirjutasin meile saates sõna emalt ja uudiseid meilt teisteltki. Ka siia tulekut sai kirja teel natuke arutatud ja lubasin neile siin oleku ajal niipalju abiks olla, kui vähegi saan.
Kui nad seekord siia tulid, siis oli neid kohe rohkem. Gusi õed olid kaasas ja keegid veel. Kokku 6. Teised käisid baltimaid avastamas. Lea ja Gus aga rändasid Lea esivanemate radadel.

Nad jõudsid kolmapäeva öösel kohale ja Neljapäeva õhtupoolikul läksin nende juurde külla. Ma ei olnud temaga varem korralikult näost näkku rääkinudki, vaid ainult kirjutanud ja siis ka enamasti tervitusi emalt. Kohe esimesest pilgust ja kallistusest oli kuidagi soe tunne sees. Istusime ja rääkisime maast ja ilmast. Elust, rõõmudest ja muredest. Ma kohe kuidagi klappisin temaga väga hästi.
Tegime nende Eestis oleku ajaks plaane, bronnisin neile Tartus hotelli ja leppisime järgmise päeva tegevuskava kokku.

Reedel oli siis road-tripp. Ohh sa püha püss kuidas mulle ei meeldi autoga sõita. Wõeeehhhh. Sinna sõites oli kolmveerand teed täitsa enam vähem. Ajasime juttu ja kilomeetrid lendasid. Enne laevat aga väsisid mu teekaaslased ära ja muutusid vaikseks. Jeebusmariia kui raske oli sõita. Punnisin lõpuni ilusti. haarasime mu ema ka peale ja viisime asjad hotelli ära. Käisime söömas ja siis surnuaedadel. Minu vanema-vanaisa hauad leidsime kergelt ja tegime seal atuke rohkem korda. Teisel surnuaial aga otsiti veel põlvkond varasemaid haudu taga ja nende leidmine tundus lootusetu. Hakkasime juba ära tulema, kui äkki siiski leidsime õige nimega hauaplaadi üles ja Lea oli väga rõõmus ja rahul. Võttis hetke enda jaoks, talletas mälestusi ja läksimegi.

Alguses oli plaan veel Otepääle sõita, aga kell oli juba palju ja kõik olid väsinud. Viisin nad hotelli tagasi, ema bussijaama ja hakkasin koju sõitma. Väike paanika hakkas tulema, et kuidas ma üksi selle sõidu üle elan ja ei tea mitu uinakupausi ma tegema pean, aga õnneks oli üks hääletaja ikka tee ääres ja sain sõiduks seltsilise. Väga kummaline tegelane oli, aga no vähemalt jutt jooksis terve tee ja hoidid une minust eemale.
Ma ei ole ammu ammu aega nii pikka maad sõitnud ja päris raske oli, aga see oli väärt iga sekundit. Mul on kahju, et ma ei saanud neid laupäeval ka ise sõidutada, aga vähemalt sain niigi palju teha. Asi seegi.

Täna sain Lea ja Gustaviga jälle kokku. Kohtusin ka kahe Gus'i õega. Homme sõidavad nad soome ja sealt edasi liiguvad kodu poole. Istusime, sõime ja lobisesime. Väga tore ja soe tunne oli. Ma ei ole kunagi tundnud väga mingit sidet oma sugulastega, aga temaga rääkides on tunne, et ma kuulun ka kuhugi. Ma meenutavat väga tema ema. Ka minu ema on mulle öelnud, et ma olen Reimanite liini, aga kuna ainuke Reiman, keda ma seni teadisn, oli minu vanaisa, siis polnud nagu väga kellega sidet tunnetada. Vanaisa mäletan ma väga varasest lapsepõlvest ja siis oli ta juba voodis ning palju ei rääkinud. Ma mäletan, et ma pigem natuke nagu võõristasin või pelgasin teda, kui et oleks temaga rääkinud. Seega on mul väga väga hea meel, et ma sain selle võimaluse Leaga rääkida ja teda tundma õppida. Tutvuda Gus'i ja tema õdedega, kes on ka supper toredad. Esimest korda on mul tõesti kahju, et mu sugulased nii kaugel elavad ja ma ei saa neid tihemini näha. Et ei saa nendega jõulude ajal koos olla ja pühi pidada. Või sünnipäevi tähistada.

Õnneks on meil internet, facebook ja ka skype. Ma tõesti tahan temaga kontakti hoida ja suhelda. Ja see on väga tore tunne :)

Iga lõpp on millegi algus

Täna sai läbi üls imeline ja tore periood minu elus. Ma ei ole enam hobuseomanik. Ottokal on uus omanik. Kokkulepe sai sõlmitud 2 päeva tagasi ja täna käisin lepingut alla kirjutamas.

See müügi asi on mul peas selgeks mõeldud juba mitu mitu aastat tagasi, aga emotsioonid on teised ja ma pole kunagi suutnud teda eriti avalikult kuhugi pakkuda. Õde pani soome lehele kevadel kuulutuse lõpuks ja huvilisi oli ka mõni, aga asi muudkui venis ja venis. Kõik see oli nagu noa haavas keerutamine. Raske ja vastik. Lahendus aga saabus ootamatust kohast ja minu õnneks kiiresti.
Ma tean juba ammusest ajast, et Ottokal on oma uue omaniku südames olnud eriline koht. Nüüd ma loodan, et sellest meeldimisest saab suur ja sügav sõprus ning nende kahe koostöö läheb järjest paremaks ja paremaks.
Esimene edu saavutati eile. Kuna käed olid juba löödud, siis võib öelda, et see oli omanikul esimene võistlus oma hobusega ja justnagu kingituseks kohe II koht ja karikas :) Loodan südamest,e t neid ilusaid sõite ja võite tuleb veel. Ma usun, et tuleb.

Mu emotsioonid on üllatavalt rahulikud. Võibolla pole veel päriselt kohale jõudnud :) Homme ma talli minna ei saa. Teisipäeval lähen ja teen Ottokale ka pai. Eks näis mis tunded siis on :)

Ehk ma peaksin, aga ma lihtsalt ei suuda vakka olla

Shame on you if you fool me once.
Shame on me if you fool me twice.

Kui ma mõni aeg tagasi juhtusin nägema minu silmis üle keskmise kehvat treenerieetikat ja metoodikat, siis ma manitsesin end tolerantsusele. Ma pole ise ka mingi eksimatuse etalon seega pole nagu õigust ka minna näppu vibutama. Paraku juhtusin aga veel teistki korda väga veidrate õpetuste tunnistajaks olema ja seekord polnud mitte ainult silmad suured vaid mõistus ka tõrkus kuuldut uskumast.

Treeneritel on erinev käekiri ja erinevad meetodid eesmärkide saavutamiseks. Ja ka eesmärgid võivad väga vabalt varieeruda AGA ratsutamine kui ala on ometi ikkagi see, mis ta on. Volt on ikka volt, Keskliin on keskliin. Täisistak on ikka täisistak ja tasakaal ning rütm on kõige baas ja vundament.
Kui ma aga näen ja kuulen, kuidas laps on 8 AASTAT trennis käinud ja sõidab tavalisi diagonaale, kus suund ei muutu ja siis suunamuutusega diagonaale ning ei tea mis tähendab väljend "hobune on laiali", siis ma ei saa enam vakka olla. Lihtsalt ei saa.

Oli mingi ütlus, et kõige raskem on vaadata pealt, kuidas tehakse halvasti seda, mida ise oskaks paremini teha. Jah, see on raske küll aga no kes meist oleks ideaalne.. Mina kindlasti mitte. Minu jaoks on aga hoopis raskem näha seda, kui inimesed kel on soov ja töötahe ja isegi teatud määral võimalusi, jäävad kinni kellegi teise ebapädevuse, uhkuse või hoolimatuse taha. Kui nende unistuste poole pürgimine takerdub mingisse rumalasse võrku aga olukorra parendamiseks polegi nagu midagi eriti teha. See on üks minu enda suuri hirme, et ma ei suuda oma õpilasi õigel hetkel edasi pädevamate treenerite juurde suruda ja nende areng jääb minu taha toppama.

Meil on normaalsed treenerid ja head ja väga head. Ratsutamine on meeletult populaarsust kogunud ja tase aina tõuseb. Seda kummalisem on selliste asjade peale sattuda, kus kooruvad ikka väga kummalised asjad või on olukord lausa ohtlik. Kui treener karjub platsi ääres niigi ummisjalu kihutavat poni ratsmega tüürivale lapsele "kiiremini!! kiiremini!!" või kui tõkkele lähenemise strateegia on see, et keera peale ja anna täiega tuld, siis paneb see ikka kukalt sügama küll.

Ma tean jah, et see loomaaed meil siin maamunal on kirju, aga noh jah... vahel vajub ikka suu lahti küll.

Üks, kaks, LÄKS!

Täna algas meie elus uus etapp! Edaspidi hakkab ehitusteemialisi postitusi tulema nagu oa varrest ja võimalik, et teen neile ka oma lehe, kuhu kõik vatsava sisuga postitused kokku kogun, et oleks lihtsam jälgida.

Aga räägime asjast.
Täna hommikul veeres meie õuele kaua oodatud kopp. Ukerdas ettevaatlikult treileri pealt maha ja hakkas lammutama ja kaevama.  Päeva peale jõudis teha umbes 2/3 vajalikust tööst ja homme on jälle pikk päev ees.
Kogu see vundamendi augu kaevamine, vundamendi panek jne, on minu jaoks nii tume maa, et mul on ausalt ka kabuhirm. Kui midagi pekki läheb siis on ikka päris pahasti, sest tegu on ju ikkagi kogu maja vundamendiga :D Its the base of everything you know.

Meil on väga tore kopamees. Vähemalt seni tundub nii. Ja mis veel tundub on see, et ta on kogenud ja osav oma töös. Kaevatud augu põhi tundub väga tasane ja servad sirged.

hommikul, kui kopp ja ka kopamees oma ülemusega kohale jõudsid oli ka hea nali. Kokku oli lepitud kell 9. Mina tegin hommikul omale mee-kaneeli maski näole ja tuiasin siin ringi nägu pruuni möksi täis ja siis poiss äkki hüüab. OOOO EMME KOPP TULI! No väga lahe eksole :D Püüdsin siis selle kleepuva möksi kiirelt maha pesta ja lippasin välja, ise alles poolenisti bidžaamades :D Viskasin jope peale ja olin enam-vähem viisakas, aga no jah.. Minuga ikka juhtub :D Tegelikult oli mul kõik ilusti arvestatud, aga nad tulid 15 min varem ja no sellega ma tõesti ei osanud arvestada. Aga no nende jutt oli see, et siis saab 9 juba tööle hakata. Vot nii.

Täna tegime lahti ka 2008a Itaaliast ostetud Prosseco vahuveini, mis seisi ja ootas oma õiget aega. Aega, mil me alustame oma maja ehitamist. Täna oli see päev :) Päri hea vahuvein. Väga peene mulliga ja väga hästi hakkab pähe :D

Panen siia kirja ka oma väikese unistuse, et siis hiljem näha, kas sai tõeks. Unistan, et me saaksime 1016 septembriks sisse kolida. Elame näeme ;)

Vanad head ajad

Käisime E-ga täna kahekesi jüris karvikutega kablutamas. Alguses pidi ta Ottoka võtma ja mina Rillu, aga kuna Ottokas oli pahur, et hommikul koplisse ei saanud, siis ta valis siiski poni.
Rillu oli nagu ta ikka on. Alguses oli kange ja jonnis, aga lõpuks oli täitsa tore. Ottokas aga üllatas mind väga. Arvestades eilset hüppetrenni, siis ma eeldasin et ta on paras juurikas, aga ei, ta oli suurepärane! Midagi erilist ma ei hakanud küsima. Tagumine ots toimima ja üleminekud. All the basics. Galopis püsis väga mõnusalt sirge ja proovisinjalavahetusi ka. 3 tk proovisin ja 3 tk tulid ilusti välja ka :D Esimesega läks natuke lendu, aga teised 2 püsis ka pärast vahetust kohe esimesest sammust mõnus ja rohkem ma ei hakanudki küsima midagi.

Pärast jalutasime ringil ka ja Ottokas oli päris vapper, kui haukuvate ja tema suunas jooksvate koerte peale suurt ei ehmunudki. Vaatas küll natuke umbusaldavalt, aga see oli ka kõik.

Nii tore oli E-ga koos lihtsalt niisama ratsutada ilma igasuguse surveta. Ilma hindavate pilkudeta. Ilma vajaduseta midagi sooritada või õpetada või tõestada. Mõnus hommikune kvaliteetaeg :)

Hakkasin mõtlema meie niidu aegadele. Seal oli meil päris palju seillist omaette sõitmist ja päris palju käisime ka maastikul. Sellist regulaarset maastikutamist mõnusatel metsaradadel igatsen ma väga. Siis olid üldse asjad kuidagi lihtsamad. Ma ei mäleta, et meil oleks keegi köhinud, või pidevalt lombakas olnud. Terve talve ootasime kevadet. Sai õue ratsutama, maastikule ja hobused puhtaks pesta. Pesime hobuseid õues voolikuga kohe, kui vesi enam ära ei külmunud ja saine alatihti ise ka märjaks. Mäletan oma esimest hobusepesu väga hästi, sest olin ise ka üleni märg ja lõdisesin. Tahtsin hobusele minna tekki peale panema ja sain treeneri käest pragada, et teki all ta ei kuiva nii kiiresti kui tuule käes. Et hobune külmetavat pigem siis, kui jääb pikalt märjaks, mitte siis, kui ta kiirelt tuule käes kuivaks saab. Toppisin omale kiirelt kuiva jope selga ja lonkisime põllule. Seal põllul sai veedetud tunde ja tunde hobuseid söötes, sest rohukopleid ei olnud. Olid pikad tunnid põllul :) Ja mäletan oma esimest laka lõikamis :D Oiii jaaa... Mu grupikaaslane pidi selle hobusega paari päeva pärast skeemi sõitma minema ja no kuna ikka tuli siia v sinna auk, siis lõpuks oli lakka vist 5cm ainult :D Ossa püha püss kui tige ta mu peale oli :D Keegi ju ette ei näidanud. Käärid anti kätte ja hobune oli boksis. Mine ja tegutse.
Üks reegel oli küll, millest ma pole enam kinni pidanud. Märgade jalgadega hobust ei tohtinud boksi panna. Saepuru jäävat külge ja hakkavat hõõruma ning siis oli oht prei tekkeks.

Meid oli tallis erinevate gruppide peale kokku ikka päris arvestatav hulk plikasid ja no hõõrumisi ja kätsimist tuli ikka ette, aga laias laastus oli kõigil vähemalt üks sõber, kellega oli tallis käimine ja olemine tõeliselt mõnus. Asjad olid pindmiselt küll keerulised, aga sügavamas plaanis väga lihtsad. Kes olid sõbrad, olid sõbrad ja kes ei olnud, need ei püüdnud ka muljet jätta, et nad on sõbrad. Kihvad välkusid nii selja taga kui ka avalikult.

Nüüd, täiskasvanute maailmas on asjad minu jaoks üksjagu isegi keerulisemad, ehkki ma kogu aeg kujutasin endale ette, et lähevad lihtsamaks. Tutkit vasja. Täiskasvanud on kordades osavamad skeemide punujad ja täide viijad, kui nad vaid soovivad. Pubeka möllavat iseloomu pole enam ja seega on tunded ja emotsioonid kergemini looritatavad. Näo ees maalitakse kena fassaad ja kui seda usaldada, siis varem või hiljem saad oma vitsad. Sellepärast vist ongi täiskasvanuna palju raskem tõelisi sõpru leida, sest vitsad on valusad ja usaldust järjest vähem. Mine sa võta kinni, kes on siiras ja kes on hea näitleja. Mulle istuvad rohkem inimesed, kes on otsekohesed ja siirad, isegi kui sellega kaasneb üksjagu järsku eneseväljendust. Ma olen isegi olnud ikka tõeline tulehark. Viimasel ajal olen eneselegi üllatuslikult väga vaikseks ja leebeks muutunud. Ma vist lihtsalt ei viitsi mingit "oma õigust" enam taga ajada.

Tahan, et elus ja tegevustes oleks rohkem lõbu ja siirast rõõmu. Et oleks vahva ja "fun". Ma pole ise küll teab mis osav lustija, aga kunagi pole hilja õppida ;)

Mida nädalat

Mina käisin esmaspäeval ratsutamas üle väga, lausa liiga pika aja. Neiud ei saanud tulla ja nii oli mul lausa kaks kabjalist vaja liigutada. Justnimelt liigutamine see oligi, sest ega ma ei julenud ega jaksanud korralikku trenni teha. Veelenam kahe hobusega.
Trennid olid toredad. Ottokaga tegin painutusi ja venitusi. Õlad sees ja traavers. Galopis kokku-lahku ja küsisin et ta püsiks ilusti otse. Natuke täisistakut pusisin ka :)
Rilluga tegin palju sammu, sest väikese sarisitturi järelt on ju kogu aeg vaja koristada :D Traavis ja glopis tegelesime tasakaalu ja juhtimisega.

Viimasel ajal on millegipärast nii, et ükski päev tallis ei saa ilma mingi draama või jamata mööda.

Esmaspäeval, kui ma ise hobuseid sisse tõin, siis jooksis üks koplikaaslane must sõna kõige otsesemas mõttes üle. Peaga lükkas mu pikali ja lendas must üle. Mõtlesin vaid, et palun ära näkku või kõhu peale astu. Õnneks elukas vist tõesti lendas ja peale kukkumise matsu muud hullu seekord ei juhtunud. Kui pärast jooksikut püüdma läksin ja ta minust uuesti korduvalt üle joosta püüdis, siis äsasin talle piitsaga. Nagu õhtul selgus, siis oli see laks väga õnnetu ja karvikul oli kriim peal ja paistes kah. Nojah, mis ma ikka enam teha saan. Sitt tunne on muidugi aga mingit tahtlikku eluka vigaseks peksmist ei olnud. Ainult soov teda kas kinni püüda ja tuppa viia või siis oma koplisse tagasi ajada. Peale laksu läks ta kopliväravast sisse ja sain selle kinni panna, niiet vähemalt toimis.
Omanikuga rääkisin ka esimesel võimalusel ja rohkemat ma teha poleks saanudki. Eile vaatasin oma ohvri üle ja enam pole suurt häda. Väike kriim ja kogu pidu. Mina aga ütlen ausalt, et seda hobust mina sisse tuua ei taha ja tema koplist ka teisi võtta väga ei julge. Ma ei taha võõra hobusega maid jagada ja neile sellistes ohtlikes olukordades mingeid kombeid püüda õpetada. Ma tahan tallist ikka ühes tükis koju oma laste juurde minna.

Teisipäeval pidi meil kell 4 hüppetrenn olema. Hommikuks oli mulle ka teine töö tulnud ja olin salongis. Tegin massazi ja kuulan kuidas adminn lepip kella 3ks ja 4ks tunnised satsid kokku. No tore. Kui vabanesin, siis läksin rääkima, et ma olen ju öelnud, et T ja N ma pean kell 15, või hiljemalt15:30 ära minema. Enam polnud midagi teha, sest ega ma ei saa seal paukuma ka hakata. Alles alustasin ju. Helistasin neiudele, et mu plaanid aeti sassi ja enne poolt seitset ma ei jõua :( Teadsin juba ette, et teised hüppavad sel ajal, aga no mis ma teha sain.
Loomulikult tuli sellest pahandus, et miks ma ikka oma trenne kogu aeg ringi tõstan ja et ega plikad ka ei saa juu nöörist tõmmatavad olla. Muidugi ei saa, aga neil on omal ka suud risti nina all ja kui ei saa, siis sõidavad ise siis kui saavad. Ma pole nendega kunagi riielnud, kui neil plaanid muutuvad, sest mu enda elu on laste pärast ja ka töö tegemise püüdluste pärast pidevalt üks paras šonglöörimine.

Eile oli graafikus meie trenn kell 19 ja me kõik jõudsime õigeks ajaks kohale ja valmis. Jeeee! Siis aga vaatasin tahvlilt, et teine trenn oli pandud juba 19:30ks ja väidetavalt olla see seal juba kaua kaua olnud. Kui õue hooaeg algas, siis lihtsalt ei seganud see kedagi, sest saime õues ka olla. Nojah, see 1 hobune oma treeneriga mind tõesti ei sega isegi kui on kehva ilma pärast vaja maneezi jagada. Küll aga oli kell 19 maneezis veel väga palju teisi hobuseid. Kestis kellegi trenn ja oli ka niisama sõitjaid. Niiet no tuleb ikka teistel ka ette, et trennid jooksevad kokku ja mis siis. Tuleb lihtsalt olla austav nii enda kui teiste suhtes ja mõista seda, et alati ei saa elu plaani järgi elada. Minu puhul on kahjuks liiga tihti nii, et mina teen plaane ja saatus irvitab.

Tänaseks planeerisime L-ga tema 2 hüppetrenni kohe hommikusse. Küsisin teistelt, et mis kell keegi tuleb ja esimene pidi olema päeval kell 13. Väga hea. Panin tahvlile 9 ja 10:15 kaks trenni algust kirja ja mõtlesin siis veel, et isegi kui meil asi venima hakkab, siis on piisavalt aega enne järgmist sõitjat.
Ja no loomulikult hakkas venima :D Olime siis teise hobusega parkuuri alustamas, kui saabus järgmine sõitja ja tahtis rada ringi tõsta oma trenniks. Sain taaskord pähe, et miks ma oma trenne ringi tõstan ja pidin ju kell 9 alustama. No alustasimegi ju, lihtsalt muist infost läks tõlkes kaduma nagu ikka, kui segadustest pahameel tekib. Ma ei tohi sellist paukumist hinge võtta, sest ise paugun ju samamoodi. Samas täitsa lohutav on teada, et ma pole ainus, kes unustab tahvlilt näpuga järge ajada :D

Homme tahaks ka mingile ajahetkele trenni mahutada, aga enne pean uurima, mis kell oleks vaba plats, et me kellegi trennile sisse ei sõida.


Väikesed karvikud tegid ka eile tööd. Panin nad esimest korda kordele. Natuke ikka lainetasid siia-sinna, aga said ilusti aru, et piits ei ole mõrvarelv, vaid suunab edasi ja kordega pole vaja võidelda, vaid see on kontakti loomise eesmärgiga külge riputatud. Loodan, et nüüd ilmad ka paremaks lähevad ja tuul mõtteid peast ei puhu ning saab ka õhtuti ponudega tegeleda :)