Monday, June 15, 2015

Kauge Kanada onu. Või no õigemini tädi.

2008a tuli Lea esimest korda Eestisse peale seda, kui ta siit beebina ära viidi. Ma olin küll kuulnud, et meil on Kanadas sugulased, aga ma polnud sellele kuinagi väga mõelnud või neid enda jaoks kuidagi ette kujutanud. Kui Lea oma mehega 2008 siin käis, siis ma nägin neid vist 10 minutit ja oligi kogu pidu. Nad leidsid üles mu ema, kelle kaudu me sugulased oleme. Minu vanaisa ja Lea ema olid õde ja vend. Minu emal ja Leal on sama vanaema.
Ema suhtles temaga telefonitsi ja Lea saatis talle tihti väikesi pakikesi ja jõulukaarte. Mina kirjutasin meile saates sõna emalt ja uudiseid meilt teisteltki. Ka siia tulekut sai kirja teel natuke arutatud ja lubasin neile siin oleku ajal niipalju abiks olla, kui vähegi saan.
Kui nad seekord siia tulid, siis oli neid kohe rohkem. Gusi õed olid kaasas ja keegid veel. Kokku 6. Teised käisid baltimaid avastamas. Lea ja Gus aga rändasid Lea esivanemate radadel.

Nad jõudsid kolmapäeva öösel kohale ja Neljapäeva õhtupoolikul läksin nende juurde külla. Ma ei olnud temaga varem korralikult näost näkku rääkinudki, vaid ainult kirjutanud ja siis ka enamasti tervitusi emalt. Kohe esimesest pilgust ja kallistusest oli kuidagi soe tunne sees. Istusime ja rääkisime maast ja ilmast. Elust, rõõmudest ja muredest. Ma kohe kuidagi klappisin temaga väga hästi.
Tegime nende Eestis oleku ajaks plaane, bronnisin neile Tartus hotelli ja leppisime järgmise päeva tegevuskava kokku.

Reedel oli siis road-tripp. Ohh sa püha püss kuidas mulle ei meeldi autoga sõita. Wõeeehhhh. Sinna sõites oli kolmveerand teed täitsa enam vähem. Ajasime juttu ja kilomeetrid lendasid. Enne laevat aga väsisid mu teekaaslased ära ja muutusid vaikseks. Jeebusmariia kui raske oli sõita. Punnisin lõpuni ilusti. haarasime mu ema ka peale ja viisime asjad hotelli ära. Käisime söömas ja siis surnuaedadel. Minu vanema-vanaisa hauad leidsime kergelt ja tegime seal atuke rohkem korda. Teisel surnuaial aga otsiti veel põlvkond varasemaid haudu taga ja nende leidmine tundus lootusetu. Hakkasime juba ära tulema, kui äkki siiski leidsime õige nimega hauaplaadi üles ja Lea oli väga rõõmus ja rahul. Võttis hetke enda jaoks, talletas mälestusi ja läksimegi.

Alguses oli plaan veel Otepääle sõita, aga kell oli juba palju ja kõik olid väsinud. Viisin nad hotelli tagasi, ema bussijaama ja hakkasin koju sõitma. Väike paanika hakkas tulema, et kuidas ma üksi selle sõidu üle elan ja ei tea mitu uinakupausi ma tegema pean, aga õnneks oli üks hääletaja ikka tee ääres ja sain sõiduks seltsilise. Väga kummaline tegelane oli, aga no vähemalt jutt jooksis terve tee ja hoidid une minust eemale.
Ma ei ole ammu ammu aega nii pikka maad sõitnud ja päris raske oli, aga see oli väärt iga sekundit. Mul on kahju, et ma ei saanud neid laupäeval ka ise sõidutada, aga vähemalt sain niigi palju teha. Asi seegi.

Täna sain Lea ja Gustaviga jälle kokku. Kohtusin ka kahe Gus'i õega. Homme sõidavad nad soome ja sealt edasi liiguvad kodu poole. Istusime, sõime ja lobisesime. Väga tore ja soe tunne oli. Ma ei ole kunagi tundnud väga mingit sidet oma sugulastega, aga temaga rääkides on tunne, et ma kuulun ka kuhugi. Ma meenutavat väga tema ema. Ka minu ema on mulle öelnud, et ma olen Reimanite liini, aga kuna ainuke Reiman, keda ma seni teadisn, oli minu vanaisa, siis polnud nagu väga kellega sidet tunnetada. Vanaisa mäletan ma väga varasest lapsepõlvest ja siis oli ta juba voodis ning palju ei rääkinud. Ma mäletan, et ma pigem natuke nagu võõristasin või pelgasin teda, kui et oleks temaga rääkinud. Seega on mul väga väga hea meel, et ma sain selle võimaluse Leaga rääkida ja teda tundma õppida. Tutvuda Gus'i ja tema õdedega, kes on ka supper toredad. Esimest korda on mul tõesti kahju, et mu sugulased nii kaugel elavad ja ma ei saa neid tihemini näha. Et ei saa nendega jõulude ajal koos olla ja pühi pidada. Või sünnipäevi tähistada.

Õnneks on meil internet, facebook ja ka skype. Ma tõesti tahan temaga kontakti hoida ja suhelda. Ja see on väga tore tunne :)

No comments:

Post a Comment