Tänaseks on vundamendi auk valmis. Kopp möllas 2 päeva ja ära viidi 10 koormat pinnast. Päris muljetavaldavad kuhilad jäid aia äärde ootama ka seda aega, kunas majaümbrust tõsta ja siluda vaja. Auk tuli kõvasti madalam kui ma ette kujutasin, aga nokui teadjad mehed on rahul, siis nii on. Torustike läbiviigu kanalid tulevad pärast. MIsmoodi ja mis süsteemidega, ma ei tea, aga eks see ole siis näha.
Üleeile tuli ka esimene kruusakoorem ja täna ma siis kärutasin natuke kruusa ka. Ohh sa jummel kui raske. 7-8 kärutäit vaid jõudsin vedada ja juba oli lastel midagi lahti aga no mu selg vihkab mind sellegi eest piisavalt. Küll oleks hää kui oleks väike bobik. Õpiks sellega sõitma ja saaks palju lihtsama vaevaga need tööd tehtud. Aga pole. Ja nii me siis veame seda kruusa nagu orjad. Kärutäis kärutäie järel.
See on selline vastikult mentaalne värk. Füüsiline töö ongi ju raske ja see ongi normaalne, et väsimus murrab. Aga esimeste raskusemärkide juures tuleb leida see jõud ennast edasi tööle suunata. Aga no kui lapsed tulevad midagi tahtma jne, siis on ju jube hea vabandus, miks labidas selleks korraks nurka visata. Kui korra juba käru ära pargitud, siis uuesti alustada on hoopis hoopis raskem, kui väsimuse piirist ennast üle pressida. Kui siin onnikeses keldrit sai täis veetud siis tõestas see teooria ennast korduvalt.
Nüüd on koe jaanid tulemas ja siis on I ka kodus. Ma loodan, et saame midagi asjalikku kodus tehtud. Peale jaani on mind väga kiired ajad ees ootamas. Meistrikatele lubasin end orjaks (jah, ma ka ei õpi kunagi) ja peale seda on veel 101 meeletult olulist asja vaja teha. Rahu ja vaikus saabub 3.07. Kas see siis on vaikus enne tormi või niisama vaikus, seda näitab aeg :)
No comments:
Post a Comment