Mida nädalat

Mina käisin esmaspäeval ratsutamas üle väga, lausa liiga pika aja. Neiud ei saanud tulla ja nii oli mul lausa kaks kabjalist vaja liigutada. Justnimelt liigutamine see oligi, sest ega ma ei julenud ega jaksanud korralikku trenni teha. Veelenam kahe hobusega.
Trennid olid toredad. Ottokaga tegin painutusi ja venitusi. Õlad sees ja traavers. Galopis kokku-lahku ja küsisin et ta püsiks ilusti otse. Natuke täisistakut pusisin ka :)
Rilluga tegin palju sammu, sest väikese sarisitturi järelt on ju kogu aeg vaja koristada :D Traavis ja glopis tegelesime tasakaalu ja juhtimisega.

Viimasel ajal on millegipärast nii, et ükski päev tallis ei saa ilma mingi draama või jamata mööda.

Esmaspäeval, kui ma ise hobuseid sisse tõin, siis jooksis üks koplikaaslane must sõna kõige otsesemas mõttes üle. Peaga lükkas mu pikali ja lendas must üle. Mõtlesin vaid, et palun ära näkku või kõhu peale astu. Õnneks elukas vist tõesti lendas ja peale kukkumise matsu muud hullu seekord ei juhtunud. Kui pärast jooksikut püüdma läksin ja ta minust uuesti korduvalt üle joosta püüdis, siis äsasin talle piitsaga. Nagu õhtul selgus, siis oli see laks väga õnnetu ja karvikul oli kriim peal ja paistes kah. Nojah, mis ma ikka enam teha saan. Sitt tunne on muidugi aga mingit tahtlikku eluka vigaseks peksmist ei olnud. Ainult soov teda kas kinni püüda ja tuppa viia või siis oma koplisse tagasi ajada. Peale laksu läks ta kopliväravast sisse ja sain selle kinni panna, niiet vähemalt toimis.
Omanikuga rääkisin ka esimesel võimalusel ja rohkemat ma teha poleks saanudki. Eile vaatasin oma ohvri üle ja enam pole suurt häda. Väike kriim ja kogu pidu. Mina aga ütlen ausalt, et seda hobust mina sisse tuua ei taha ja tema koplist ka teisi võtta väga ei julge. Ma ei taha võõra hobusega maid jagada ja neile sellistes ohtlikes olukordades mingeid kombeid püüda õpetada. Ma tahan tallist ikka ühes tükis koju oma laste juurde minna.

Teisipäeval pidi meil kell 4 hüppetrenn olema. Hommikuks oli mulle ka teine töö tulnud ja olin salongis. Tegin massazi ja kuulan kuidas adminn lepip kella 3ks ja 4ks tunnised satsid kokku. No tore. Kui vabanesin, siis läksin rääkima, et ma olen ju öelnud, et T ja N ma pean kell 15, või hiljemalt15:30 ära minema. Enam polnud midagi teha, sest ega ma ei saa seal paukuma ka hakata. Alles alustasin ju. Helistasin neiudele, et mu plaanid aeti sassi ja enne poolt seitset ma ei jõua :( Teadsin juba ette, et teised hüppavad sel ajal, aga no mis ma teha sain.
Loomulikult tuli sellest pahandus, et miks ma ikka oma trenne kogu aeg ringi tõstan ja et ega plikad ka ei saa juu nöörist tõmmatavad olla. Muidugi ei saa, aga neil on omal ka suud risti nina all ja kui ei saa, siis sõidavad ise siis kui saavad. Ma pole nendega kunagi riielnud, kui neil plaanid muutuvad, sest mu enda elu on laste pärast ja ka töö tegemise püüdluste pärast pidevalt üks paras šonglöörimine.

Eile oli graafikus meie trenn kell 19 ja me kõik jõudsime õigeks ajaks kohale ja valmis. Jeeee! Siis aga vaatasin tahvlilt, et teine trenn oli pandud juba 19:30ks ja väidetavalt olla see seal juba kaua kaua olnud. Kui õue hooaeg algas, siis lihtsalt ei seganud see kedagi, sest saime õues ka olla. Nojah, see 1 hobune oma treeneriga mind tõesti ei sega isegi kui on kehva ilma pärast vaja maneezi jagada. Küll aga oli kell 19 maneezis veel väga palju teisi hobuseid. Kestis kellegi trenn ja oli ka niisama sõitjaid. Niiet no tuleb ikka teistel ka ette, et trennid jooksevad kokku ja mis siis. Tuleb lihtsalt olla austav nii enda kui teiste suhtes ja mõista seda, et alati ei saa elu plaani järgi elada. Minu puhul on kahjuks liiga tihti nii, et mina teen plaane ja saatus irvitab.

Tänaseks planeerisime L-ga tema 2 hüppetrenni kohe hommikusse. Küsisin teistelt, et mis kell keegi tuleb ja esimene pidi olema päeval kell 13. Väga hea. Panin tahvlile 9 ja 10:15 kaks trenni algust kirja ja mõtlesin siis veel, et isegi kui meil asi venima hakkab, siis on piisavalt aega enne järgmist sõitjat.
Ja no loomulikult hakkas venima :D Olime siis teise hobusega parkuuri alustamas, kui saabus järgmine sõitja ja tahtis rada ringi tõsta oma trenniks. Sain taaskord pähe, et miks ma oma trenne ringi tõstan ja pidin ju kell 9 alustama. No alustasimegi ju, lihtsalt muist infost läks tõlkes kaduma nagu ikka, kui segadustest pahameel tekib. Ma ei tohi sellist paukumist hinge võtta, sest ise paugun ju samamoodi. Samas täitsa lohutav on teada, et ma pole ainus, kes unustab tahvlilt näpuga järge ajada :D

Homme tahaks ka mingile ajahetkele trenni mahutada, aga enne pean uurima, mis kell oleks vaba plats, et me kellegi trennile sisse ei sõida.


Väikesed karvikud tegid ka eile tööd. Panin nad esimest korda kordele. Natuke ikka lainetasid siia-sinna, aga said ilusti aru, et piits ei ole mõrvarelv, vaid suunab edasi ja kordega pole vaja võidelda, vaid see on kontakti loomise eesmärgiga külge riputatud. Loodan, et nüüd ilmad ka paremaks lähevad ja tuul mõtteid peast ei puhu ning saab ka õhtuti ponudega tegeleda :)