Vanad head ajad

Käisime E-ga täna kahekesi jüris karvikutega kablutamas. Alguses pidi ta Ottoka võtma ja mina Rillu, aga kuna Ottokas oli pahur, et hommikul koplisse ei saanud, siis ta valis siiski poni.
Rillu oli nagu ta ikka on. Alguses oli kange ja jonnis, aga lõpuks oli täitsa tore. Ottokas aga üllatas mind väga. Arvestades eilset hüppetrenni, siis ma eeldasin et ta on paras juurikas, aga ei, ta oli suurepärane! Midagi erilist ma ei hakanud küsima. Tagumine ots toimima ja üleminekud. All the basics. Galopis püsis väga mõnusalt sirge ja proovisinjalavahetusi ka. 3 tk proovisin ja 3 tk tulid ilusti välja ka :D Esimesega läks natuke lendu, aga teised 2 püsis ka pärast vahetust kohe esimesest sammust mõnus ja rohkem ma ei hakanudki küsima midagi.

Pärast jalutasime ringil ka ja Ottokas oli päris vapper, kui haukuvate ja tema suunas jooksvate koerte peale suurt ei ehmunudki. Vaatas küll natuke umbusaldavalt, aga see oli ka kõik.

Nii tore oli E-ga koos lihtsalt niisama ratsutada ilma igasuguse surveta. Ilma hindavate pilkudeta. Ilma vajaduseta midagi sooritada või õpetada või tõestada. Mõnus hommikune kvaliteetaeg :)

Hakkasin mõtlema meie niidu aegadele. Seal oli meil päris palju seillist omaette sõitmist ja päris palju käisime ka maastikul. Sellist regulaarset maastikutamist mõnusatel metsaradadel igatsen ma väga. Siis olid üldse asjad kuidagi lihtsamad. Ma ei mäleta, et meil oleks keegi köhinud, või pidevalt lombakas olnud. Terve talve ootasime kevadet. Sai õue ratsutama, maastikule ja hobused puhtaks pesta. Pesime hobuseid õues voolikuga kohe, kui vesi enam ära ei külmunud ja saine alatihti ise ka märjaks. Mäletan oma esimest hobusepesu väga hästi, sest olin ise ka üleni märg ja lõdisesin. Tahtsin hobusele minna tekki peale panema ja sain treeneri käest pragada, et teki all ta ei kuiva nii kiiresti kui tuule käes. Et hobune külmetavat pigem siis, kui jääb pikalt märjaks, mitte siis, kui ta kiirelt tuule käes kuivaks saab. Toppisin omale kiirelt kuiva jope selga ja lonkisime põllule. Seal põllul sai veedetud tunde ja tunde hobuseid söötes, sest rohukopleid ei olnud. Olid pikad tunnid põllul :) Ja mäletan oma esimest laka lõikamis :D Oiii jaaa... Mu grupikaaslane pidi selle hobusega paari päeva pärast skeemi sõitma minema ja no kuna ikka tuli siia v sinna auk, siis lõpuks oli lakka vist 5cm ainult :D Ossa püha püss kui tige ta mu peale oli :D Keegi ju ette ei näidanud. Käärid anti kätte ja hobune oli boksis. Mine ja tegutse.
Üks reegel oli küll, millest ma pole enam kinni pidanud. Märgade jalgadega hobust ei tohtinud boksi panna. Saepuru jäävat külge ja hakkavat hõõruma ning siis oli oht prei tekkeks.

Meid oli tallis erinevate gruppide peale kokku ikka päris arvestatav hulk plikasid ja no hõõrumisi ja kätsimist tuli ikka ette, aga laias laastus oli kõigil vähemalt üks sõber, kellega oli tallis käimine ja olemine tõeliselt mõnus. Asjad olid pindmiselt küll keerulised, aga sügavamas plaanis väga lihtsad. Kes olid sõbrad, olid sõbrad ja kes ei olnud, need ei püüdnud ka muljet jätta, et nad on sõbrad. Kihvad välkusid nii selja taga kui ka avalikult.

Nüüd, täiskasvanute maailmas on asjad minu jaoks üksjagu isegi keerulisemad, ehkki ma kogu aeg kujutasin endale ette, et lähevad lihtsamaks. Tutkit vasja. Täiskasvanud on kordades osavamad skeemide punujad ja täide viijad, kui nad vaid soovivad. Pubeka möllavat iseloomu pole enam ja seega on tunded ja emotsioonid kergemini looritatavad. Näo ees maalitakse kena fassaad ja kui seda usaldada, siis varem või hiljem saad oma vitsad. Sellepärast vist ongi täiskasvanuna palju raskem tõelisi sõpru leida, sest vitsad on valusad ja usaldust järjest vähem. Mine sa võta kinni, kes on siiras ja kes on hea näitleja. Mulle istuvad rohkem inimesed, kes on otsekohesed ja siirad, isegi kui sellega kaasneb üksjagu järsku eneseväljendust. Ma olen isegi olnud ikka tõeline tulehark. Viimasel ajal olen eneselegi üllatuslikult väga vaikseks ja leebeks muutunud. Ma vist lihtsalt ei viitsi mingit "oma õigust" enam taga ajada.

Tahan, et elus ja tegevustes oleks rohkem lõbu ja siirast rõõmu. Et oleks vahva ja "fun". Ma pole ise küll teab mis osav lustija, aga kunagi pole hilja õppida ;)