2 weeks in

 Eelmise nädalaga sai täis 2 nädalat, mil olen suutnud hoida rütmi ja käia Sandriga 4x nädalas tegelemas. Pean tunnistama, et kohati on olnud päris raske ennast rutiini tagasi saada, aga samas on olnud ka palju häid hetki, mis on kõvasti motivatsiooni juurde andnud.

Sander on muhe mees. Väga hea peaga ja super-rahulik. Kui nuriseda, siis ainuke raskus on meil gaasipedaali ülesse leidmine. Hea on see, et käekõrval saab ta märguannetest väga okeilt aru. Jah, ta on ka maast toimetades pigem selline aeglane ja mõtlev, aga kui küsida, siis jookseb ilusti. Sadulas on aga oluliselt raskem edasi saada. Jama selle juures on minu enesedistsipliin, et mitte teda pidevalt nügida. See nügimine, ei tee ju asja kuidagi paremaks. Vastupidi, ainult hullemaks. Ja nii ma siis püüan elueest, et teda mitte pressida ja sügada. Parim lahendus on kellagagi koos maastikul käimine, sest teise sabas liigub ta väga palju parema meelega ja see võtab ära vajaduse teda nügida. Õnneks mulle maastikul meeldiba ka, seega win-win :D

Eelmine nädal oli ka maneezis üks hea trenn, kus saime isegi galopile. Minu jaoks suur saavutus :D Sander ilmselt minu vaimustust ei jaga, aga ma loodan, et ta tasapisi õpib ka liikumisest rõõmu tundma. Teeme aga tasa ja targu ja küll ta vaikselt areneb :)
Hetkel on see 4x nädalas kava selline, et 2 korda ratsutan, millest vähemalt ühe korra maastikul. Ühe korra kordetan ja üks on selline käekõrval maatöö ja igasuguste oskuste ja pisiasjade harjutamine. Pühapäeval näiteks oli jalapesu harjutamine ja saba pesemine ja siis muud korratuse protseduurid. Ühesõnaga ta pidi paigal olemist harjutama :D

Sadulasse minekuga tegelemine on väga hästi edenenud. Ta seisab juba viisakalt paigal ja ootab, kuniks ma olen sadulasse saanud ja ennast paika sättinud. Siis saab oma maiuse ja siis alles liigume kohalt. Selle üle on mul väga hea meel, sest viimane kord maastikul käies tegi ta tee peale junnud ja siis oli vaja maha tulla, need ära lükata võssa ja siis leida suurem kivi, mille äärde ta parkida ja siis selga tagasi ronida. Ta käitus 5+ eeskujulikult ja seis kannatlikult, kuniks ma seal kivi otsas turnisin. 

Hakkasin teda tekitama ka. Ta on noorele kohaselt kõhna, ehkki heina on kogu aeg ees. Ja iseenesest on see hea, et ta oma niigi suurele kerele veel lisaks pekki ringi ei pea tassima, aga kui imad on niisked ja vastikud, siis pole tal ka just teab mis palju loomulikku isolatsiooni, seega kerge voodriga vihmakas liiga ei tee. Seni tundub, et ta hoiab oma tekki ilusti. Ma loodan, et see nii ka jääb :D

Selle kahe nädalaga olen ka endas arengut märganud. Kui esimest korda peale pausi talle sadulasse minnes olin ikka päris pabinas, siis nüüd tunnen ennast juba päris hästi. Mõned korrad on ta ka oma tagaotsa õhku visanud, aga ei midagi hullu. Maastikul ehmatas korra kivi peale ja muretses lammaste pärast- taaskord, ei midagi hullu. Iga trenniga õpin teda rohkem tundma ja see tasapisi leevendab minu ebakindlust. 

Ka esimesed väikesed eesmärgid panin enda jaoks paika. Mulle on vaja, et oleks mingi mõõdetav siht paigas. Siis on hea plaane teha ja neist ka kinni pidada. Ja plaanid mulle meeldivad :) Näiteks ma isegi ootan talve ja lund, et saaks Sandriga minna meie karjamaale lube sisse kahlama :D

Acamar- hobune, kes andis mulle nii palju, et seda on raske sõnadesse panna...

 See teekond, mis ma koos Acaga käisin, on nii imeline ja ulmeline, et ilmselt ei ole ma siin täna õhtul isegi võimeline kõiki neid mõtteid ja tundeid kirja panema, mis mul tema peale mõeldes peas ja hinges keerlevad, aga ma siiski püüan. Püüan, sest 2.november- hingedepäev, oli see päev, millest alates ei ole mina enam Acamari omanik. 

Jah, ma müüsin ta maha. Tegin midagi, mida ma veel mõni aeg tagasi võimatuks pidasin. Ma pärieslt ka arvasin, et tema on see hobune, kelle kõrval on mul au tema teekond lõpuni käia, aga läks teisiti. Minult on päris palju küsitud, et miks ma ta maha müüsin? Et kas ma ise ei tahtnudki enam sõita... meil läks ju nii hästi... 

Ja meil läkski hästi. Kogu see meie seiklus, alates sellest, kui ta ka iseenda varju kartis ja kuidas mina krossitõkkeid ja oksereid kartsin kuni meistrikate kullnani ja Poolani... Kuidas me hoolimata meie mõlemi hirmudest õppisime vees sulistama ja allahüpetega sõbraks saime. Kuidas juhtus see, et Kose palkokser, mis mulle mingi hetk nii suur ja kole ja hirmus tundus, oli ühtäkki raja üks sõbralikumaid tõkkeid... Meie esimene meeter Kosel.. ohh jummel kui raske see oli... aga hakkama saime :) Ja Sopot... oeh... kui ma praegu rääkima peaks, siis oleks see päris keeruline, sest ehkki ma ei ole kurb, et ma ta müüsin, see oli igast oytsast õige ja hea otsus, siis pisarad tulevad kurku heldimusest... Sellest, kui tänulik ma olen, et mul oli selline hobune, kes andis võimaluse selliseks teekonnaks. Sellisteks võitlusteks ja võitudeks.

Aga miks ma siis ikkagi müüsin hobuse, kes andis mulle nii palju?? Sest ta andis kõik... Ja kellele ikka melediks mängida mängu, mida võita ei ole just eriti võimalik?? Mulle igatahes ei meeldi.. see ei kannusta mind pingutama. Ei motiveeri. Ja ma ei räägi siinkohal võitmisest võistlstel või teistest parem olemisest... ma räägin iseenda võitmisest. Iseendast parem olemisest. Poola meeter oli sõit, kus kõik õnnestus. Skeem oli hea- olin kohal ja Aca pingutas. Parkuur oli parima tundega, mis ma üldse kunagi olen sõitnud ja tundnud. See kross aga oli esimesest sammust viimase hetkeni mõnus. Ja kuni mul ei olnud peale seda enam usku, et ma Acamariga võiks veel sellest sooritusest parema tundega starti teha, siis sinna kadus ka minu motivatsioon. Probleem on selles, et ma armastan teekonda... aga meie olime kohale jõudnud :)

Eks oma panuse andis ka mu parem käis, mis terve suve ja esimese poole sügistki olemise üsna kibedaks tegi. Isegi, kui oleks tahtnud sõita, ma ei saanud. Ja kuna ma ei sõitnud, siis tundus ühe loogilisem ja õigem see mõte, et meie tee sai otsa. Aeg oli õige.

Acaga me koos:
Olime 3a jutti parimad harrastajad kolmevõistluses Tondi klubis.
2a parimad harrastajad kolmevõistluses ERL arvestuses.
2021 harrastajate meistrid kolmevõistluses (ma sain oma ihaldatud võiduteki :D )
Sopotis 2022 kevadel parim eestlane CCN100 klassis, üldarvestuses 7s. 

Nüüd saab Aca tuua uusi saavutusi ja seiklusi oma uuele omanikule, kes ma usun, on talle parim uus omanik, kes olla saab :)
Minu südames on tal alati väga eriline koht. Ta kinkis mulle midagi, mida ükski hobune varem pole suutnud ja nüüd enam ei saa, sest seed "erilised esimesed" on ju tehtud ja neid hetki jään ma väärtustama alatiseks :)

Tõusud ja mõõnad

 Mul on ülikoolis vahenädal ja see tähendab eksameid.
Seekord olid ained minu jaoks kuidagi rasked ja see pani surve peale. Esimese aasta head tulemused suurendasid seda laadungit veelgi ja nii ma siis selle koorma all ägan. Homme on selle satsi viimane eksam ja ma peaksin paegu siin kirjutamise asemel hoopis psühhodiagnostikat õppima, aga ausalt öeldes on mu vaimne kapasiteet ja võime ennast distsiplineerida üsna otsakorra. Aga no tuleb ikka see viimane sabalõpp ka ära pingutada. 

See sügis on kuidagi kõik asjad ligadi-logadi. Igasugu jama juhtub ja lahendused ei taha mitte kergesti tulla. Ilmselt on liiga vähe ennetust ja liiga palju olenlootma jäänud, et kllap läheb hästi. Tegelikkuses läheb ju ikka nii, nagu sa ise panustad ja teed... 

Motivatsioonikriisile andis omapoolse paugu ka see, et ma ei ole nii kaua trenni teinud ja siis kui oli vaja sadula proovimiseks Sandrile selga ronida, kogesin üle hulga aja jälle seda vastikut hirmu ja ebakindlust, mille ma Acaga olin suutnud juba üsna väikeseks lihvida. Vastik vastik vastik ma ütlen.. Ja kohutavalt demoraliseeriv. 
Haudusin ja põdesin seda emotsiooni päris jupp aega. Ohkisin sellest nii I-le kui ka sõbrannedele. Mitte, et see ohkimine midagi paremaks muudaks, aga minul aitab see probleemi mitmeid korda lahti rääkimine iga korraga juurpõhustele lähemale jõuda ja seeläbi kaenda jaoks paika saada, et mis see lahendus siis lõpuks on. Kuidas ma oma murele leevenduse leian.
Tulemus on siis nüüd see, et ega muu ei aita kui tuleb ennast kokku võtta ja uuetsi trennirutiin paika saada. Seda on vaja nii mulle kui ka Sandrile. Ja ma teanküll, et ta on suur ja seega tegelikult on see aeglane toimetamine talle ainult hea, siis natukese ikka kriibib see, et teised temavanused on ilmselt üsna regulaarselt töös ja lihased arenevad usinalt. Tema on aga nagu makaron hetkel :D

Aga tark ei torma ning tgelikult aega on selle kiire asjaga. Noorhobuste ülevaatusel kõlas hea lause, et alati ontargem hobust teha kui et teda katki teha. Seega ma ei lase sellel vähesel tööl on hinge närida. paika sai plaan, et novembrist hakkab mul koolis uus tunniplaan ja sellega koos juurutan ka endale uuetsi trennirutiini sisse. Sandriga hakkan tegelema 4 korda nädalas, millest 2 on maatöö ja 2 ratsutamist. Maatöö päevadest ühel peaks kordet tegema ja ühel päeval oleks vaja õpetada igasugu mõnusaid asju, nagu näiteks sadulasse mineku jaoks kohale tulemine, treikusse minek jne. Just see sadulasse mineku trikk on ülimõnus asi, mis annab trenni alguses kohe sellise mõnusa meeldiva tunde ja häälestab kogu trenniks hea tuju :)

Alustasin kogemata kombel selle tegevusrutiiniga juba sel nädalal. Teisipäeval pidin minema talli sepale raha viima ja kuna aju vajas väikest tuulutust, siis tegelesin 20min ka Sandriga. tegime kordet ja ta oli täitsa tubli.
Kolmapäeval oli mul 2 eksamit ja siis juhtus veel hunnik lahendamist vajavaid asju. Üllataval kombel aga jõudsin ikkagi E-le trenni anda ja ta skeeme filmida ning ka H-ga sai väike trennike tehtud ning enne gruppe jõudsin ma isegi Sandriga 15-20min tegeleda. Seekord käisin sõitmas. Tegime hästi hästi natuke. Kuna ta tuli otse karjamaalt, siis lubasin endale natuke sammu osas viilida ja tegin oma tavapärasele eelistusele vastupidiselt vaid 5min sammu. Siis umbes 5min traavi ja siis mõlemale poole natukese galoppi ja oligi kõik. Galopis sain ka meie esimese koralikuma tagant üles löömise :D ma nii kartsin seda hetkel, kui ta peaks midagi tegema, sest siiamaani ei ole ta kohe üldse mitte midagi teinud.... ja kui see esimene vups nüüd ära oli, siis polnudki mitte midagi hirmsat :D See andis päris mõnusa jupi enesekindlusele juurde, et tulen ikka toime selliste olukordadega :)

Homme peale eksamit lähen jälle talli ja loodetavasti jõuan siis enne gruppe ka Sandriga sõita. Seekord tahaks natuke pikemalt sõita aga põhirõhu tahaks sammule panna. Tahaks minna sammumaastikule. Rääksiin E-ga ka, et kuna Sandril ei ole võhma, mis on ka normaalne, siis kõige parem oleks käia regulaarselt maastikul kõndimas. Esialgu lühemalt, pärast pikemalt. ta küll elab vabapidamisel karjamaal, aga see liikumine seal pole siiski sihipärane suunatud liikumine. Seega siis plaan on see, et kahest ratsutamiskorrast üks oleks mõnus maastik, kus enamik ajast oleks samm. 

Aga eks näis kuidas mul õnnestub oma plaanist kinni pidada. Mõte on ju ilus aga reaalsus selgub tegude käigus. Igatahes ma väga loodan, et saan sellest moti-kriisi august ruttu välja ronitud, sest uuel hooajal tahaks siiski ka võistelda mõne skeemikese ja mõne väikese parkuurikese ja miks ka mitte mõne kolemvõistluse :D

Natuke mõtisklusi abivahendite teemal

Juba pikemat aega oli tunne, et tahaks midagi kirjutada. Midagi nagu kripeldas, aga ise ka ei saanud päris täpselt aru, mis... Küll oli väike virin ühe, küll teise teema kallal aga see kõik oli nii pinnapealne ja kirjutama hakates kohe kuidagi ei tahtnud jutt voolata. Täna aga kerkis pinnale teema, mille puhul on mul ilmselt küsimusi rohkem kui vastuseid ja seega on see põnev teema mille osas oma mõtted kirja panna.

Nimelt teemaks abivahendid hobuste treenimisel. Enne kui tõsiseks aadri laskmiseks läheb, siis ütlen kohe ära, et minu arvamusel ei tee mitte asjad hobustele (ega tegelikult mis iganes loomadele või ka teistele inimestele) liiga, vaid nende asjade kasutaja kas oskamatusest, hoolimatusest või mis iganes muul põhjusel. Seega ei ole ma otseselt ühegi abivahendi vastu või poolt, vaid ma leian, et asju peaks kasutama vastavalt eesmärgile ja korrektselt.

Erinevatel aegadel on "moes" olnud erinevad vidinad. Kui ma alles alustasin ratsutamist, siis oli näiteks libisev teema. See oli imevits iga mure korral. Ühel hetkel hakkas aga see arvamus muutuma ja tänaseks päevaks on libisev pigem (vist) aegunud abivahend. 

Nimekiri igasugu jubinatest on päris pikk. Ma ise olen natukene kasutanud pessoa (mil pole õrna aimu ka, kuidas seda õigesti peaks kirjutama) süsteemi. Ka sellel on kindlasti omad miinused ja palju neid, kes leiavad, et neid miinuseid on kõvasti rohkem kui plusse, aga taaskord... minu silmis oleneb see kõvasti kasutajast.

Külgratsmed on olnud minu jaoks see abivahend, mida pole eriti kasutama juhtunud. Võibolla sellepärast, et kogemust pole just kuhjaga, aga mul on olnud pigem ettevaatlik hoiak nende suhtes. Nüüd Sandriga aga kuidagi tekkis tunne, et võibolla oleks just "külkad" need, mis võiks olla head kasutada.
Siiamaani olen teda lihtsalt päitsetega või valjastega kordetanud. Mõnikord on ka sedelga või sadulaga. Ühe korra proovisin ka pessoa süsteemi, aga kuidagi ei olnud head tunnet. Sander ei reageerinud kuidagi pahasti ega midagi, ta oli vana rahu ise, aga kohe kuidagi ei olnud tunnet, et oleks tahtnud kogu seda rihmarägastikku talle uuesti ümber toppida. 

Võtsin kätte ja ostsin omale järelturult siis full suuruses külgratsmed, et vaadata, mis tunne nendega kordetades tuleb. Täna siis oli see suur päev, kus proovisin esimest korda Sandrile kordel külkasid.
Esialgu panin ülilõdvalt ja siis tasapisi kohendasin sobivaks. Ma julgen öelda, et esimese korra kohta olin ma päris üllatunud. Natuke mängimist ja katsetamist ja Sander isegi otsis kontakti mõned korrad ja sain teda tagant peale saata. Niiet kindlasti katsetame veel.

Ja nii see vist kipubki olema, et kui on eelarvamus millegi suhtes, siis ainuke viis sellest üle saada on võtta kätte ja proovida. Ja kui olla ise leebe suhtumiseja käega, siis võib toimima saada mitmed erinevad lahendused. 
Igal juhul kindel on see, et noorte hobustega pooldan ma sellist maast töötamist selmet ainult ratsutada. ja mitmekülgsus on igal juhul hea. Tuleb lihtsalt leida see, mis just antud hobusele kõige paremini sobib. Kuna Sander on alles 3 ja meie koostöö on veel väga lühike, siis pole me palju jõudnud avastada, aga aega on selle kiire asjaga.. Aega on :)

Amanda Anderson: " There is no such thing as too much clearance..."

 Möödunud nädalavahetusel toimus sadulapassimise teemaline koolitus, mille lektoriks oli Amanda Anderson-Jamison. 

Esmalt tahan kohe ruttu ruttu ära öelda, et mina kindlasti EI OLE kõige targem muna maailmas ja see siin on ainult minu isiklik arvamus/nägemus ja kogemus nii varasemast kui ka sellest koolitusest. Amanda on äge mutt, kindlate veendumustega, mida toetab aastatepikkune (20+ aastat) kogemus ja muhedalt terava ütlemisega. Mulle meeltmööda inimene ühesõnaga ja see tegi selle koolituse minu jaoks veelgi ägedamaks :D

Koolitus oli 2 päeva 9-18. Infot oli palju kuid samas oli ka tähtsamate asjade kordamist palju. Kordamine olla ju ometigi tarkuse ema eksole ;)

Vaatasime üle hobuse füsioloogia, kandvad ja mitte kandvad lihased ning kuhu sadul võib toetuda ja kust peaks kindlasti eemale hoidma. Ülevaate sai ka erinevatest raamidest ja nende disainidest ning erinevatest paneelidest ja võimalikest toppematerjalidest. Juttu tuli trippidest ja nende asetusest. Samuti sadulavöödest, nende diainidest ning plussidest ja miinustest. Mõnus arutelu oli ka erinevate pehmenduste teemal. Mulle meeldivad inimesed kes on valmis aruteluks ka siis, kui neil endal on selge eelistus välja kujunenud. Jah, neil on omad põhjused miks neile meeldib see ja mitte teine, aga samas on nad avatud võimalusele, et mingis teises situatsioonis võib midagi muud parem lahendus olla. Seekord saime arutada pehmenduste teemal. Ehk millal on hea naturaalne lammas, millal aga ajab asja ära ka nt mäluvaht või geelpehmendus.

Päris palju rääkis ta ka istakust, inimese toimetamisest hobuse seljas ja sellest, kuidas erinev sadula disain istakut mõjutab. Hästi hästi palju vaatasime pilte, võrdlesime neid omavahel ja analüüsisime. Mis mulle meeldis... talle paistis meeldivat vähemalt üks neist maailma tippudest, kes mullegi meeldib :D

Mõned mõtted, mis ma tahaks enda jaoks koolitusest üles tähendada:
- pole olemas asja nagu "too much clearance"
- trapets on püha lehm- hoia sellest heaga eemale ja su hobune on tänulik.
- kunagi pole täiuslik- Its never perfect.  Hoia meeles, et täiuslikkust taga ajada on asjatu vaev ja enda kulutamine. Tööta sellega, mis sul on ja tee nii hästi kui saab.
- liiga kitsas ja liiga lai on mõlemad havad ja pigistavad- koht on lihtsalt erinev. Kitsas pigistab alt, lai ülevalt.
- Sitast saia ei saa. Kui sadulaga on vaja pidevalt jahmerdada, siis see ei sobi ja on vaja välja vahetada. Kui raam ikka ei sobi, siis ei sobi! Toppe ja pehmendustega raami sobima ei saa!
- hobusel on alati õigus- kui hobusel on hea, kõik toimib, siis järelikult see lahendus toimib. Meeles peab aga pidama seda, et vaja on osata oma hobust kuulata!!

Ja siis veel mõned nupukesed:
- midagi uut õppides teed vigu. See on okei, kuniks neist õpid!
- olulised asjad tuleb endal selgeks teha või leida ikka väga hea spetsialist.
- Mõistlikum on maksta 1x hea asja eest kui maksta mitu korda pooliku lahenduse eest ;)

Ma ütleks, et see oli üks asjalikult kulutatud aeg ja raha. Ainult üks väike asi kriipis natuke... Vähemalt Tallinna koolitusel ei osalenud ühtegi inimest, kes Eestis sadulapassimise teenust osutavad. Kas tõesti on nad kõik nii targad, et selle alaga 20+ aastat tegelenud inimesel ei oleks neile midagi õpetada....

Sander vol 2

 Kuna mu parem ranne on ikka kipakas, siis viimased nädalad ma ise väga trenni teinud ei ole. Kogu tähelepanu on saanud Sander.

Natukene on tal teema tagumiste jalgade andmisega. Õigem oleks vist isegi öelda, et ühe tagumisega. Esimesi annab väga hästi ja hoiab ka juba nii, et ma ei pea ise vaeva nägema tema jala üleval hoidmisega, kui kapju puhastan. Vasaku tagumise annab ka juba päris okeilt, mitte ideaalselt, aga okeilt. Parema tagumisega kipub aga jaurama. Üles võttes tõmbab jala kõhua lla ja siis hakkaba sellega ringe tegema ja vehkima. Ta ei ähvarda otse lüüa, aga ei anna ka rahulikult. Tööd sellega veel jagub.

Muus osas on ta aga täielik nunnupall. Ükspäev läksime jälle käekõrval maastikule. Kuna eelmine kord oli nii vahva, siis panin seekord sadula ka selga ja omale kaska pähe. Natuke oli mõte, et äkki leian endas vapruse sinna selga ronida aga samas mingit kindlat plaani ei olnud. Allianss tuli meid jälle saatma ja nii me läksime.

Plaanis oli seekord minna lambaid vaatama, ehk siis natuke teine tiir, mis esimesel korral. Olime heinamaa pealt üle saanud ja keerasime vasakule kui ma oma jalgu vaatama hakkasin ja ohh sa püha püss.... mu püksisääred olid puuke täis. Oiii kui rõve see oli... Nokkisin oma püksid puhtaks ja vaatasin jalad ka üle. Otsus sadulasse ronida oli tehtud. Ähmiga unustasin ära, et vöö oli üsna pehmelt pandud, et Sander saaks rahus muru mugida. Esimesl katsel selga minna tuli sadul küle peale... Õnneks oli hobusel sellest ükskõik. Panin kõik uuesti korda ja vöö ka kinin. Parkisin ta lohku ja ronisin selga. Natukese kõhe oli küll ausalt öeldes.... See oli tal neljas kord inimest kanda ja keegi eest kinni ei hoidnud. Mul oli korde ja stekk ja ratsmed ka käes. Jalas lohvakad dressipüksid ja tennised. Polnud just ideaalne vorm ratsutamiseks, aga no mis teha. Puukidega ma rohkem võidelda ei tahtnud. 

Enamuse ajast käisime sammu. Vahepeal jäi Sander midagi uurima ja siis jäi Allianssist maha ning tegi paar sammu traavi ka. Jummel ta on ikka suur ja suure sammuga. Lambaid me seekord vaatama ei läinud. Jalutasime tee lõppu ja siis tuldud teed tagasi koju. Sander oli kogu selle matka megamõnna. Ka see aeg, mis ma sadulas olin. Talli tagasi jõudes olin ma ilmselgelt või sees omadega :D 

Peale maastikutrippi sai ta mitu päeva niisama olla ja käisin vaid pai tegemas ja sügamas. Järgmisel korral, kui oli plaanis õppimise päev, plaanisin ta H-ga platsile lahti lasta. Kordetamine on vajalik ja tähtis, aga mulle ei meeldi seda liiga palju teha. Sirgete peal on hobusel siiski lihtsam oma tasakaalu leida.
H lasi tal kordel kõndida ja siis paar ringi traavi teha ning siis ronis selga. Jalutasin teda esmalt käekõrval ja siis lasin lahti. Sander oli supernunnu ja oli nõus mulle järele kõndima. Kui ma seisma jäin, siis tuli minu juurde ja pistis pea mulle kaissu... Ei tea kas mul süda sulas :D
Võtsime talle juhthobuseks Taibu ja tegime ka traavikest mööda rada. H julgustas seljast ja mina piitsaga tagant. Kuna olen teda ka ohjanud, siis oli see tegevus, kus ma talle järele jooksen juba tuttav tegevus.
Sander oli supertubli! Kordepiitsa/steki puudutusest saab ta ilusti aru, et see tähendab edasi palumist. Nüüd panime sääre ka juurde. Ilmselt läheb mõned korrad aega enne, kui ta päriselt aru saama hakkab, mis see jalaga puudutamine tähendab, aga seekord tundus, et midagi juba mõikas :)

Peale nii tubli esitust sai ta taaskord paar päeva rahu. Uue asjana viisime ta suurele karjamaale. Eile käisin siis tegelemas ja vaeseke oli nagu sõelapõhi.. naksamisi igalt poolt täis. Aga see on vist paratamatus, kui uude karja tutvustad. Karjamaal andis ta ilusti kätte ja kuna ta selline natukese puretud oli, siis tegime ainult lihtsaid asju. Puhastasin, siis jalad ja valjad. Suuliste võtmisega oleme natuke pusinud aga seekord võttis ta nii ilusti! Sai pai ja leiba ja läksime niismaa jalutama ja maja ümber veelompidega sõprust sobitama. Lasin tal muru süüa ja mängisime natuke niisama.

Täna ta puhkab aga homme tahaks minna teda jälle natuke nunnutama :)
Graafiku olen sätinud nii, et 3 korda nädalas on rohkem õppimist, siis 2 korda käin ta juures karjamaal ja teen natuke pai ja sügan ja 2 päeva ei tee üldse midagi. Kõik 3 trenni püüame teha erinevad. Ühe korra ratsanikuga platsil, ühe korra tahaks maastikule minna kas käekõrval või nüüd ka juba sadulas ja ühe korra teeme maja ümber ja platsil käekõrval tööd. 
Ta on 3ne ja suur ja seega alles kasvab ning seega ma ei taha talle liiga palju koormust panna. Püüan inimesega suhtlemise teha nii positiivseks ja vahvaks kui ma vähegi oskan. Rohkem rõhku mängimisele ja usalduse ehitamisele, kui ratsutamisele. Ja kui vähegi võimalik, siis ratsutame pigem maastikul, kui platsil. See saab aga sõltuma juba minu käest ja seljast :)

Esimene Öö ratsaorienteerumine Eestis ehk kuidas Rahula naised ruunadega Ruunaraipel käisivad...

 9.07.2022 toimus Eesti esimene öine ratsaorienteerumine Ruunaraipe luidetel. 00:00 anti esimene start. Rajale läks 8 meeskonda 3 minutiliste vahedega seega viimane meeskond, ehk siis meie Eneliga, startis 00:21.

Aga kuidas me siis Eneliga ikkagi oma ruunadeg Ruunaraipel käisime...

Pakri orienteerumisele võtsin kaasa oma noorukese ruuna Linksi. Ta sai tänavu 4 aastaseks seega on ta ikka päris nooruke alles ning ma tahan talle pakkuda võimalikult mitmekülgseid trenne ja kogemusi. Kuna ta Pakril pidas ennast ülimalt eeskujulikult üleval ja lippas kõrv kikkis ja silm säramas juhthobusena tempot tehes ilma igasugu probleemideta, siis saime sellest julgust ennast ka Eesti esimesele öö ratsaorienteerumislee kirja panna. 

Mõni päev enne suursündmust oli Eneli natuke pabinas ja mina täiesti ebareaalsel tasemel elevil. Kogu see orienteerumise asi hakkas mulle esimesest korrast nii väga meeldima, et tänaseks olen ma totaalne fänn!
Igal juhul pakkisime me oma kola ja hobused reedel autosse ja asusime umbes 8 paiku õhtul Rahulast teele. Täiesti ebanormaalne on sellisel kellaajal võistlema sõita, et siis veel samal õhtul sadulasse istuda ja juba homse kuupäeva sees starti minna...
Peaaegu terve sõidu aeg sadas vihma ja mitte vähe. Selline ilm tahtis vägisi tuju alla tõmmata ja mõtlesime ka seda, et kui palju paare üldse starti kohale tuleb. Samas tegime nalja ja otsustasime ilma üle mitte vinguda. Seda kontrollida nagunii ei saa ja seega vahet ei ole. Võtame seiklusest mis võtta annab ja püsime positiivsed- siis on endal tuju hea ja saame sõitu nautida. Tuleb siis kuidas tuleb.

Kohale jõudes aga õnneks ei sadanud. Väga palju satikaid ka ei olnud. Stardikatest selgus, et oleme viimased startijad 8 paari seas. Panime oma plaani ajakava osas paika ja saime rahulikult toimetada. Niipalju kui silm veel seletas, oli koht megailus. Võistluse alguseks oli aga juba kott-pime, seega maastikuilu seekord nautida ei saanudki. Veidi enne eelviimase paari starti otsustas Eneli hobune, et stardialal olnud liivane ala on nii hea ja mõnus, et ta kohe kindlasti peab püherdama. Ilma igasuguse hoiatuseta viskas ta ennast Eneli seljas lihtsalt lataki pikali maha ja tahtis rullima hakata. Eneli sai õnneks ilusti seljast alla nii, et jalg hobuse külje alla ei jäänud. Allianss ehmatas vist ise ka ära, sest kargas suht kohe uuesti püsti. Saime selle peale kõvasti naerda ja Eneli läks ruttu-ruttu hobust ja sadulat liivast puhastama. 

Kui kaardid kätte saime, siis püüdsime plaani paika saada aga seekord see väga hästi ei õnnestunud. Linksu kartis kaardi varju ja seega mul ei õnnestunud väga hästi kaarti uurida. Niipalju saime arutatud, et mis suunas me alustame ja edasised plaanid otsustasime rajal paika saada. Polnud ju õrna aimugi millise tempoga meil liikuda õnnestub ja kui palju saame üldse punkte püüda. Kindel oli see, et pool aega lähme aga muudkui edasi ja kui 45min on rajal oldud, siis vaatame kui palju maad läbida oleme jõudnud ning sellest lähtuvalt otsustame, kuhu veel jõuame ja kuhu mitte.

Mul oli päris korralik pealamp ja kui selle tööle panin, siis oli ettepoole täitsa talutav nähtavus. Väga kaugele ei näinud, aga piisavalt, et Linksul oleks julgust mõnusalt edasi minna. Kui Pakril sain lasta tal vaba ratsmega ise tempo üle otsustada, siis seekord hoidsin ikka ratsmed peos. Osalt tundus, nagu vajaks hobune natuke rohkem tuge ja teiselt poolt tundisn, et vajan ise natuke suuremat kontrollitunnet.... noo nii igaks kümneks juhuks :D

Kohe üsna alguses panime teeotsa valikuga täiega rappa :D Vaatsime kaardilt, et on siht... ja no oli ka, aga see oli megalt langenud puid ja võsa täis. Links ronis ja ragistas nagu tõsine off-roader. Allianss ei jäänud sammugi maha. Jõudisme juba peaaegu õige teeni välja ja siis selgus, et teest eraldab meid suur lai vett täis kraav, mis on veel omakorda oksarisu täiesti täis... Lootusetu oleks olnud püüdas eda selle sihi lõpus ületada. Ronisime siis mööda kraaviäärt tagai suunas kuniks leidsin ühe koha, kus kraav oli kitsam, vett vähe ja mingit risu ka ees ei olnud. Linksu korra vaatas seda kraavi küll sellise näoga, et kuule muti.... oled sa lolliks läinud või, et mind sinna suunad... Aga hetke mõtlemist ja alla ta astus, ronis kraavipõhjast läbi ja teisest kaldast üles. Olime taas teel ja enam mitte eksinud. Otsustasime, et kuhugi sihtide peale enam ei roni vaid püsime suurematel teedel kui see vähegi võimalik on.

Suuremad teed olid megahea pinnasega ja valdavalt sirged. Metsarajad olid kohati rohtu kasvanud aga siiski väga mõnusa pinnasega. Päris palju saime ka galoppi teha ja minu üllatuseks oli Links väga väga hea minekuga. 3-4 korda oli mul vaja kindad käest ära võtta, et telefoni kasutada ja kuna ma sel hetkel ratsmeid hoida ei saanud, siis pani ta sel hetkel täiega punuma. Eneli ainult hüüdis tagant, et oodaku ma ikka teda ka ja nii kiiresti ta valges päevas küll sõitnud ei ole.. Mul jäi ainult üle talle hüüda, et enne kui ma telefoni pole saanud taskusse toppida ja lukku kinni panna, siis ma ei saa midagi teha ka, sest ratsmed on kusagil jumal teab kus ja Links on ise gaasipedaali kontrollis. Õnneks on see hobune nii äge ja tark, et ta tihedamas metsas ei läinud kuhugi ka vaba ratsmega. Paar korda tahtis traavile minna, kui meie olime otsustanud sammujupi teha, aga samas oli ta ka kohe nõus ikkagi sammu käima, kui seda palusin. Pikkadel sirgetel sai aga päris mõnusa galopiga minna. Eneli kommenteeris vahepeal, et see on kõik nii ulme, et ta näeks nagu und. Mul oli ka vahepeal selline tunne, et ma pean suutma kõik selle emotsiooni kuidagi kuhugi purki panna ja talletada, sest see on nii äge ja samas saab nii ruttu otsa. Lõbus ja ekstreem korraga!

Kuna hobused olid nõus üllatavalt hea hooga liikuma, siis peale 45min rajal olemist vaatasime, et jõuame vist ikka kõiki punkte otsida. Enamuse ajast tegime meie linksuga tempot ja Eneli luges kaarti ja tegeles punktide võtmise või pildistamisega, sest vihmaga ei tahtnud meie tehnika päris õigesti toimida. Ühes kohas oli vaja suurest kraavist läbi minna ja siis läks kogenud Allianss ees. Tema ronis kraavipõhjast käbi aga Links leidis, et ta pigem hüppab :D Päris korraliku hüppe sain. Ise mõtlesin, et katsugu ta mul nüüd krossil väita, et ta kraave kardab :D

Viimane meie nimekirjas oli 10s punkt ja sellest sõitsime esialgu täie hooga mööda. Siis aga nägime metsavahel tulekesi ja leidsime õige koha üles. Taaskord oli vaja ületada suur kraav ja see oli nii suur, et Allianss läks jälle ees läbi ja Links taaskord hüppas. Nüüd oskasin seda juba paremini oodata ja ka ennast paremini hoida, et hobusele tema töö lihtsamaks teha.

Edasi oli veel lõpuspurt ja finišipunktis meie aja kinni panek. Peale finišit oli vaja veel suurest liivamäest alla saada ja kodus me olimegi!!

Võtsime hobused kiirelt lahti ja jalutasime käekõrval. Siis said nad mõlemad ka loa seal pehme liiva sees juba mõnuga püherdada. 

Mõlemad rullisid ikka korralikult ja olid pärast sellised liivakollid, et anna olla :D Andsime ka juua ja siis pakkisime nad autosse heina sööma. Liivast me neid puhastama ei hakanud. Ööbimiskoht oli 10km kaugusel ja seal said nad koplites olla. Sinna jõudes sai veel küljes olnud liiva vajadusel maha harjata. 

Peale seda saime oma riided vahetada ja ka ise minna sööma. Need ampsud, mida korraldaja on iga kord lauale pannud on lihtsalt imehead! Püüdsime ära arvata, mis millegi sees on tehtud ja no päris palju nalja sai sellega. Kõik oli supermaitsev ja peale sellist pingutust vägagi hinnatud!

Kui kõik olid lõpetanud ja oma hobuste eest ära hoolitsenud, siis oli autasustamine. Üks meeskond katkestas, ülejäänud lõpetasid. Kui järjekord esikolmikuni jõudis, siis pidasime hinge kinni, sest ehkki me ei läinud sinna võitma, siis olgem ausad, nendel võistlustel on väga väga meeldiv võita :D Sponsorid on iga kord megaägedad auhinnad välja pannud. Seekord oli Imperialilt suured söödakotid (2 kotti, kummalegi hobusele üks) esimesele kolmele kohale. Lisaks veel korraldaja poolt igasugu uskumatult head kraami. Meie lemmikuks näiteks värske mesi :)

Meeldiva üllatusen me võitsimegi!! 

Ma olin nii nii uhke oma pisikese ruunapoisi üle :D Ja meeskonnatöö Eneliga on ka väga väga hea. Selle spordiala võlu minu jaoks on korralik seiklus, meeldiv seltskond ja supertore korraldus. Kahekesi koos on lõbus ja ülesanded saab ära jagada. Usaldades teineteist on hea sõbra peale loota :)

Koju jõudes olin küll megaväsinud, aga samas ootan juba väga järgmist korda.

Ca-Sander aka Sannu või Cassu või ka lihtsalt Sander

 Heal lapsel mitu nime ja hea laps on ta tõesti!

Aga saagem tuttavaks! Sander on hetke seisuga 3 aastane, ca 172cm kõrge ruunapoiss, kes on headust täis ja igati mõnus meehakatis. Saaremaalt tõin ta omale 7.06 seega tänase seisuga on ta minu oma olnud juba tervelt kuu aega. Mis me selle kuuga siis peale hakanud oleme?

Esmalt pean ära kirjutama selle, et ostsin ta videote ja piltide põhjal. Ma ei tea kust või miks aga tekkis selline tunne, et see on minu hobune ja nii see otsus tuli. Palusin teda mõõta ka ja kõrguseks öeldi 165 kanti. Noo kolmene 165, natuke kasvab ka veel... peaks jääma sinna max 170 juurde aga pigem ehk 168. Minu jaoks suhteliselt ideaalne lahendus. Kasvataja kirjedus iseloomust oli ka rohkem kui paljulubav :)
Kui talle järele sõitsin ja esmakordselt koplis nägin, siis oli selge, et mõõtmisega pandi küll puusse :D kasv oli ikka pigem 170+ kui 165 :D Aga kõik muu paistis väga hästi klappivat. 

Kojusõit kulges oodatust rahulikumalt. Peale laadimisel oli natuke korde tuge vaja ja natuke porgandiga meelitamist. Esialgu ta veidike kraapis ka aga kui sõitma hakkasin, siis jäi täiesti rahulikuks. Kartsin, et praamisõidu ajal tal hakkab igav ja siis hakkab lammutama, aga ei midagi sellist. Tegin tagant ukse lahti ja istusin seal temaga koos. Ta oli täiesti mõnus reisisell.

Hetkel kirjeldaks ma teda kui mõtlejat.. Uutes olukordades ta pigem võtab aja maa ja analüüsib olukorda. Samm läheb aeglaseks, vaatab ja uurib ja siis alles tegutseb. Ei rapsi ei rabele. Tegelen temaga iga kord kui tallis käin aga tegelemise aeg ja intensiivsus on hästi erinev. Umbes 3x nädalas on selline päris õppimise päev, kus kordetan. Esialgu oli niisama korde, siis sedelgas ja siis leidsime sadula, mis talle sobis. Viimased korrad on ka ratsanik seljas käinud pärast mõne minuti jagu. Ülejäänud päevadel on see tegelemine lihtsalt sügamine koplis või boksis või siis käime jalutamas ja söödan muru. Ehk siis ta küll peab inimesega aega veetma aga ei pea midagi tegema ega pingutama.

Seni on see teekond väga vahva olnud. Kordel jookseb järjest paremini ja üleeile saime esimesed väga okeid üleminekud galopile. Senimaani oli ikka vaja piitsaga aidata ja siis ta ka hõppas ja kekutas ning lõi tagant koraliku paugu üles selle peale :D Üleeile aga tõusis paar korda rahulikult galoppi. 
Ratsanik on ka 2 korda seljas istunud. Esimne kord läks väga rahulikult. Sander võttis aega mõtlemiseks, kõndis rahulikult ja kaalutlevalt. Siis vaatas et on ok ja samm läks julgeks. Traavi tegime ka vist 2 korderingi ja nende ajal oli ta ka täiesti rahulik. Kõrvad liikusid, limpsas keelega oma huuli ja tiksus rahulikult. Teisel korral oli silm veidi murelikum, aga see oli ka kogu erinevus. Taaskord tegime vist paar ringigest traavi ja siis sügasime ja kiitime ja oligi töö tehtud :)

Eile käisime esimest korda kordega maastikul. Saatjaks oli kogenud maastikuhunt Allianss ja teime väikese külaringi. Sander käitus väga hästi! Natukene tahtis sülle ronida, aga see on normaalne. Meelde tuletamise peale sai aru küll, et minu ruumi ei tohi ronida ja hoidis ilusti distantsi :D
Teeäärest leidsime ka üe palgikese, milles üle saime minna. I vaatas ka videot ja ütles, et esimene palk on ületatud, sest ta astus sealt rahulikult üle, ei vaevunud hüppama, sest see oli reaalselt üliväike :D 
Käisime ka paaris porilombis, mida ennist sadanud vihm oli meie õnneks loonud. Ronisime üle freesihunniku ja tutvusime hiigelsuure penokuhjaga. Ehk siis meil oli kultuurireis :D

Ta oli nii mõnus ja chill kogu selle jalutuskäigu ajal. Mul tekkis selline suur ootusärevus, et tahaks juba sadulas temaga niimoodi jalutamas käia. 

Täna on plaanis niisama sügamine, mängimine ja paid ja homme siis jälle tõsisem "trenn" ehk 15-20 min õppimist :)
Kuna mu parem ranne on hetkel natukese katki, siis ma püüan end koormusest eemal hoida ja seega naudin sellist tegelemist ja nunnutamist väga. Ma kuidagi usun, et hobune tajub emotsiooni väga hästi ja kui ma ise tõesti naudin temaga aja veetmist, siis ehk talle ka hakkab minu seltskond meeldima. Loota ju võib eksole :D

Links

 Links on oma postitust värinud juba jupp aega, aga nüüs saan siis kõik vahva kohe kirja panna :)

Links on 4a pisike, 157cm kõrge ruunapoiss. Ta on julge ja vahva, tahab suhelda ja mängida. Ostsin ta aprillis. Mai lõpus sai ta 4 aastaseks ja ta oli enne minu kätte jõudmist saduldatud, kuid täiesti toores. Eestis jõudis ta teha ühe hüppetrenni. Links on minu uus projekt, kellest peaks saama ühel hetkel vahva ratsakoolihobune, kes on heaks kaaslaseks lastele ja harrastajatele. Kuniks ta veel aga noor ja roheline, siis seiklen temaga ise.

Sõitnud olen temaga seni veel väga vähe aga üldiselt on trennid olnud väga vahvad. Maastikul oleme käinud palju ja see paistab ka Linksule meeldivat. Suurem mure on tal piduritega- peale galoppi tahab hirmsasti kuhugi minna ja joosta. Samas pole tal veel ka lihaseid, et ennast kanda ja tasakaalus hoida ning ka see soodustab kiirustama hakaamist. Ühel hetkel trennis aga sai ta nagu pihta mis ma küsin ja sealt edasi on ka galopp-traav üleminekud täitsa okeid olnud.

Esimene võistlus oli meil plaanitud Olustveres aga 2 trenni enne avatas ta, et ta oskab oma tagumist otsa kasutada ja hullas kaks trenni tagant üles kõksida. Võtsin end maha, sest skeemi nii sõita ei saa, kui hobune iga paarikümne meerti pealt tagant ülesse lööb :D

Seega sai meie esimeseks võistluseks hoopis Pakri ratsaorienteerumine. OMG kui vahva see oli!

E luges kaarti ja korjas punkte ning mina tegin tempot. Esialgu oli Links veidi pabinas ja vajas rohkem tuge aga õige pea tundsin kuidas ta lahti sulas ja saime edasi vaba ratsmega tema valitud tempos minna. natukese oli mul ikka hasarti ka ja seega ega ma teda ülemäära ei takistanud, kui ta minna tahtis. E püsis ilusti sabas seega ei saanud tempo liiga hull olla.
Tulemuseks esikoht päris pika edumaaga teiste ees :)




Järgmine võistlusproov oli peale pühi Perilas, kus sõitsime ERL välisel võistlusel 50cm ja 70cm. 

Esimeses soojenduses oli ta lihtsalt megatubli! Püsis rahulik ja tuli peale galoppi tagasi ja puha. Hüpetele ei kiirustanud ja ka peale tõket oli rahulik.

Teise sõidu soojenduseks oli ta juba vässu ja seega kohe kui galopp tuli, siis pani jugama. Natukese nokitsemisega saime jutule. Okserit hüppasin 3x nii, et ta lihtsalt plagas sinna peale ja siis paterdas põhja. Lõpuks sai aru, et see ei ole hea plaan ja kuulas mind ka ning saime õigest kohast tõugatud.
Parkuuriks võttis ta end aga mega ilusti kokku ja kuulas mind super hästi. Tuli traavile, kui küsisin, et jalad vahetada või natuke tempot rahustada. Tõkkeid ta ei passinud üldse, bännerid olid hirmsad hoopis. 
Osad hüpped tegime traavist, osad galopist aga igal juhul hüppas ta väga mõnusalt :) Tulemusaks oli meil 2 puhast sõitu ja loodetavasti meeldiv võistluskogemus hobusele :)

Sopot Horse Trials ehk 2 nädalat Poolas Sopotis võistlemas

Oii see postitus on siin poolvalmis olnud juba nii kaua aega, et piinlik hakkab.. Aga parem hilja kui üldse mitte.

Esmalt- neile, kes pikka romaani lugeda ei viitsi,- megaäge seiklus oli. Hooaja esimene võistlus, CNC90 esimesel ja CNC100 teisel nädalavahetusel. Lootsin väga-väga, et suudan mõlemad sõidud lõpetada. Esimest sõitu kartsin täiega, sest võõras rada ja hooaja esimesks kohe 90... Tulemused olid aga üle ootuste head! Esimene start tulemus 40,8 ja teine nv 31,9.  Seega mõlemad korrad ilusti lõpetatud sõidud ja katse kaks ehk CNC100 tulin lõpuni skeemi skooriga olles selles klassis auhinnaline 7s koht ning parim eestlane. Kui esimene nv olin ise kuidagi liimist lahti ja ei olnud päris 100% kohal ja keskendunud, siis teisel korral tegin omale plaani, valmistusin ja tulemus tuli ka kohe parem. Enesega rahulolu oli ka hoopis teine level, sest tundsin, et teisel katsel õnnestus palju rohkem endast anda :)

Aga nüüd siis pikem ülevaade endale aga ka neile, kes lugeda viitsivad :)

Sopot kevad 2022

Tunnen, et pean alustama sellest, mis toimus enne reisi, sest see annab fooni ja tausta ka hunnikule sündmustele reisi ajal.
Mul oli enne ärasõitu vaja organiseerida kogu ratsakooli töö, tellida toudud ja turvas. Korraldada trennide andmine ja maist muutuv tunniplaan. Lisaks oli vaja kooli asjad nii joonde ajada, et saaksin 2 nädalat loengutest puududa nii, et ei tekiks võlgnevusi. Kuna ma pole kunagi varem kõinud nii hobusega pikal reisil, siis olin ka selle asja organiseerimisega omajagu ähmis. Summa sumaarum- ora tules, teine peppus, kolmas minu poole teel...

Päev enne ärasõitu jõudsin turba tellimiseni ja vastuse sain, et kas tuuakse homme või kuu pärast... imeline valik, kaspole. Kuna turvast oli veel vaid koonerdades max 2 nädala jagu, siis oli ainuke valik tegelikult homme. Kuna aga turbahoidlasse oli vaja veel üks sein turgutada, siis ööl enne ärasõitu olime Inzuga koos tallis ja ehitasime turbahoidla seina. Mina pakkisin veel ka autot kokku. Koju saime omajagu peale südaööd ja siis hakkasin alles riideid kokku pakkima. Magada sain heal juhul 3 tundi, kui sedagi. Väga ma ei muretsenud- magan autos tavaliselt hästi ja kuna mu reisikaaslane lubas roolis olla enamuse ajast, siis panustasin sellele, et magan hommikul sõidu ajal. 


Niipalju siis eelloost. Asume asja kallale :)

Ärasõidu hommikul, kui asjad ja hobused peal, palus mu reisisell, et kas ma võiks ise roolis olla. Tal oli vaja tööasju teha seega igati mõistetav palve. Lihtsalt minul tõusis korraks veri pähe, sest olin magamatusest üsna läbi. Aga no mis teha... tuleb hakkama saada. Ronisin rooli ja sõit algas. Kuna ma enne ärasõitu ei jõudnud üldse teemaksu teemaga tegeleda, siis leppisime kokku, et tema tegeleb selle poolega. Mulle ei meeldi üldse ette valmistumata mingeid asju teha ja see oli üks viimaseid ripakil asju. Kui see lahendatud, siis tuli kerge pingelangus. Magamata öö combos kogu ärevusega tegi roolis olemise üle keskmise raskeks, aga kuidagi me sinna Lätti kohale purjetasime. Esimene reaalne mälestus peale hobuste laadimist on üks Läti söögikoht, kus oli kõige suurem cesari salat, mida ma elus näinud olen ja tee maksis .60 senti :D 
Peale korralikku musta tee laksu ärkasin natuke ülesse ka ja aju sai niipalju selgeks, et suutsin isegi natuke ringi vaadata, et kus me oleme :D Sõitsime korda mööda ja tegime ilmselt rohkem väikesi peatusi, kui oleks vaja olnud. Mis mind aga närima jäi oli see, et ehkki ma päris mitu korda tõstatasin teema, et oleks vaja hobused vahepeal autost maha võtta ja jalutada, siis reisikaaslane oli täiesti veendunud, et seda pole vaja ja sõidame ööbimispaika kohale. Aca istus autos kinni 10+ tundi :(
Kui Poola piiri ääres olevasse ööbimiskohta jõudsime, siis oli juba päris hilja ja väljas pime. Jalutasin hobust jupi aega ja siis boksi sööma ja puhkama. Tundus, et Aca väga ei stressanud, sest sõi isuga ja hommikul oli näha, et oli ka pikali maganud- saba ja lakk olid kõik põhused.
Hommikul ootas ees veel omajagu sõitmist ja lõpuks saimegi kohale.

Esimesed päevad Poolas on kõik sulanud ühte suurde mälestuste hunnikusse. Saabudes leidis kaasteeline omad sõbrad kohapeal üles ja mina jäin oma kamraade ootama, et saaksin meie kohalikku "koju" puhkama minna. Esimestel päevadel olin ma oma elemendist täiesti väljas. Ma ei oskagi seda kuidagi kirjeldada, aga olin nagu vales kohas valel ajal ja vales seltskonnas. Ma ei teagi miks ma nii ennast tundsin, aga kuidagi selline võõras oli olla. 

Aca oli õnneks väga vahva. Esimene trenn oli keeruline, sest ta oli juba reisikaaslassse kiindunud ja kuna tema sõitja ei tahtnud minuga samal alal trenni teha, vaid tahtis täiesti omaette minna, siis Aca hakkas muretsema. Õnneks oli seal teisi hobuseid ka ja ta leppis ka nende seltskonnaga.
Edasisied trennid olid täitsa head. Mina ise olin lihtsalt ikka kuidagi .... ma ei teagi ... imelik.

Esimene võistlus

Skeem:
Skeem oli lihtne, midagi meie ABC taolist. Kuidagi läks nii, et mul ei õnnestunud skeemi kordagi läbi sõita. Ja ma ei tea kas sellest või millesti muust, aga juhtus see, mid ei ole mul kunagi varem juhtunud.... ma unustasin skeemi ära :D Sõidan ja sõidan ja ühel hetkel on täiesti must auk... ei mäleta mis harjutus just lõppes ega ka seda, mis järgmiseks peaks tulema. Päris halb tunne, peaks ütlema :D Sain oma kella, oma vea ja kohtunik ilusti aitas järjele tagasi :) 
Mis selle skeemi juures hea oli- Acal oli mega energia. Ta tahtis joosta, minna, liikuda. Mõeldes tagasi sellele, siis ma vist ei osanud selles olukorras kuidagi olla. Olen nii harjunud sellega, et pean pidevalt gaasipedaali tallama ja kui nüüd üks kord seda vaja ei olnud, siis hangusin ära ja unustasin ratsutada...
Skeemi tulemus oli üsna keskpärane. Kohtunik oli kõigiga pigem range ja ma ei tunne, et mulle oleks kuidagi karmimalt hindeid pandud. Aus hindamine oli. Samm 5,5, aga samas osad harjutused 7ed. 

Parkuur:
95cm on hea mugavustsoon. Acale lihtne hüpata ja mina ka veel ei hakka nõmedusi tegema. Aca hüppas imehästi. Viimased 3 tõket olid kohtunike ja publiku poole ja siis ta natuke vajus jala taha. Tundsin, et ei saa teda kuidagi uuesti jala ette ja kuna tõkked olid nii sõbralikud, siis pidasin paremaks lasta tal alt välja ronida kui võtta see risk, et hakkan lükkama ja ta ei vasta ning lõpetame kõhuli okseris. 

Kross:

Ma olin seda reisi planeerides päris pabinas, et kas see ikka on hea plaan minna hooaja avavõistlust sõitma Poola ja kohe 90cm... Kodused 90ned on päris krõbedad ja tehnilised ja pean neid sõitma nii, et ühtegi viga ei tohi teha. Poola 90 oli aga hoopis teine maailm. Esmalt- hüppeid oli megavähe... äkki 11... ja kõik olid lihtsad tõkked. Ei mineid rõvedaid kolle. Kraavike oli pisike, palgid pikad. Üks laud oli ka, üks angaar ja paar herdlit. Samas oli rada omajagu pikk ja minu põhimure oli see, et kas Aca ikka jaksab aega joosta. 
Andsin stardist kohe minna ja minu suureks üllatuseks ei olnud Aca kunagi veel sellise innukusega jooksnud. ta lausa lendas. 3 tõket enne lõppu hüüdis G mulle, et vaata kella!!!! Minu üllatuseks oli mul megapalju aega järel. Võtsin hoo maha, roomasin eelviimase tõkkeni aga ikka oli megapalju aega järgi. Kusagilt mälusopist meenus, et üksaasta seeniorite meistrikatel oli täpsuse eest eriauhind ja Jaagup tegi enne viimast tõket voldi, et paremini aega jõuda. Tegin siis sama, aga traavis. Siis viimasest üle ja lõpetatud me saimegi.
Hiljem selgus, et kohaliku määrustiku järgi ei tohi krossil enne viimast tõket traavile võtta. Selgusetuks jäi, kas aja sättimiseks üldse ei tohi või ei tohi vaid enne viimast. Igatahes sain ma selle eest 4 miinust lisaks. Kokkuvõttes oli emotsioon laes.

Vahepeal oli tastumisaeg ja üks krossitrenn ning ratsastused. Tavalisi tõkkeid ei hüpanud.
Krossitrenn läks väga hästi. Kuna G oli tõbine, siis aitas mind üks võistlejatest, kes on 3V tegelenud kaua ja päris kõrgel tasemel. Trennis hüppasime läbi minu hirmud, ehk siis kraavi ja künka. Mõne palgi ja proovisime ka kahte 1* tõket. Esimese hooga ei saanud ma nendele angaaridele pihta, aga uuesti tulles sain Aca ilusti koridori vahele ja ta hüppas väga hästi. 

II nädalavahetuse võistlus. CCN100

Skeem:
Õppisin oma vigadest ja sõitsin trennis skeemi mitu mitu korda läbi. Sellest oli kasu, sest suutsin ise palju paremini keskenduda. Esialgu oli ikka pabin sees, aga teise harjutuse ajal tuli kuidagi hea tunne sisse ja sain painutada ja puha. Aca ei lipanud nii suure innuga, kui esimene nv, aga seda enam sain ma jalaga julgemni sõita ja kohe oli tuttavam tunne :D Vigu seekord ei teinud. Samm oli kehvake, nagu ikka, aga muidu päris hea. Tulemuseks päris kõrge 68,midagi %

Parkuur:
105 parkuus on minu mugavustsoonist juba väljas. Rada ei olnud üle mõistuse raske, aga mitte ka lihtne. Eestiga oli erinevus see, et tõkete ees olid maas latid, mis õige pisut välja tõmmatud, nagu groundline põhimõtteliselt. 
Soojendusel oli Aca alguses kuidagi veider aga mingil hetkel käis klõps ja kõik loksus paika. Viimased 2 soojendushüpet okserile tulid megamõnusad ja selle tunde pealt püüdsin ka starti minna.
Kohe esimesele minnes oli Aca särtsu täis ja tõmbas tõkkele- megahea tunne!! Teisele tõkkele ta juba rammis peale ja minu asi oli ainult vaikselt istuda ja oodata, millal on õige aeg luba tal minna :) terve parkuur oli selline ja ma ütlen ausalt see oli parima tundega sõidetud rada vist üldse. Ei mingit kõhklust ega kahtlust- Aca tahtis minna ja hüpata ja see andis mulle nii palju enesekindlust ja head tunnet. nautisin seda sõitu täiega :)

Kross:
Esimese nv vead oli plaanis parandadad. Kuna rajaplaanis ei olnud minutiaegu ja meil ei olnud ka ratsast, et distantse mõõta, siis võtsin kätte ja käisin raja läbi nii, et panin kõik tõkete vahed sammudena kirja. Siis arvutasin enam vähem enda jaoks kontrollpunktide kohad välja ja jätsin väikese varu. 
Seekord Aca nii entusiastlikut ei jooksnud, aga ometi toimis ta nii hästi, et lausa lust oli sõita.
Stardikastist läks ta edasi mõnusalt. Esimene tõke oli palk, mida ta natukene vaatas aga surusin jalaga ja lendu ta läks. Teine oli puu all palk herdliga. Mulle endale tundus see päris suur ja Aca ka vaatas natuke. Külgi kõvaks ei tõmmanud ja vastas jalale ilusti, hüpe tuli päris mõnus.
3. angaar keset tühja põldu. Natuke vb läks lähedale aga ei mingit mõtlemist ega vaatamist.
4s oli palk lilledega, mida eelmisel nv-sel paljud hobused passisid. Olin ka võitluseks valmis. Aca natuke ka vaatas seda ja pidurdas- surusin kannuse peale ja lendu ta läks. Sealt edasi oli puhas rõõm.
5s oli kasepalkidest kolmiku laadne asi. Sellele lähenemisest sain ka pildiseeria ühelt fotograafilt, kuid 10.- pilt ma seda ostma ei hakanud. Omale vaatamiseks sobivad vesimärkidega pildid ka :) Aca vastas seal kehale väga mõnusalt, tuli enne tõket tagaotsale ja hüppas mõnusalt.
6s oli jälle kasepalk aga seekord pigem lattaia moodi. Selleks hetkeks ma juba õitsesin seal seljas ja kiitsin teda kõva häälega peale igat tõket. Suu oli kõrvuni peas ja ma pole krossis kunagi nii mõnusalt ennast tundnud. Kellest iganes ma mööda sõitsin, siis inimesed ka naeratasid, sest ma ise olin selline rõõmupall seal seljas. Ma ei tea, kas neil oli naljakas või lihtsalt vahva vaadata kedagi, kes on omadega nii või sees, et rohkem rahul olla ei saa.
7 oli põhupakkidega kaselatt, siis täisnurk 8ndale- kraavile mis oli süsteemis järgmise kaselatiga, millele ka täisnurkne pööre. Aca toimis imeliselt ja hüppas väga hästi.
9 oli palk enne küngast, siis 10. palk künka peal maandumisega alla ja 11 palk põõsaste vahel. 9-10-11 olid natuke tehnilisemad tõkked aga Aca oli super- kuulas aga samas läks tõkkele entusiasmiga peale :)
12 oli laud, mida ma ise natuke pabistasin. Miks, ma isegi ei tea, sest see laud ei olnud midagi suurt ega koledat. Aga no ma kardangi kummalisi asju väga kummalistel põhjustel, millest ma ise ka kohati aru ei saa.
13. oli angaar enne vett ja siis peale vett heki sees olev tõke otsa. Kui ma ei eksi, siis see oli vist süsteem.
14 oli lilledega palk ja siis viimane herdel.
Kummaline on see, et siin tõkkeid üles lugedes saan 15 aganumbreid oli rajal 14... võimalik et 7-8 olid ühe numbri all süsteemina... 
Peale eelviimast tõket nägin, et olen ajastnatukese ees ja seega lasin tempo veidi maha. Vaatasin veel kella ja siis liin viimasele paika ja tehtud see kross saigi.

Lõpetasin võistluse skeemi tulemusega ja olin megarahul! Peale parkuuri olin vist 17 kohal ja seejuures parim eestlane selles klassis. 2 punkti sees oli vist 13-14 võistlejat :D Peale krossi olin enda üllatuseks tõusnud 10 kohta ja võistluse lõpetasin 7l kohal. 

Koju sõitsin oma hobusega üksi. Jutukaaslaseks sain S-M. See sõit ei olnud küll teab mis vahva, aga polnud pooltki nii jube, kui ma arvasin. Aca ei tundnud ennast peale reisi hästi ja siis jalutasime-jooksutasime teda veel paar tundi. Siis hakkas seedimine ilusti tööle ja sain rahus koju minna.

Kogu see kogemus keeras mu plaane omajagu pea peale. Kõige suurem pauk oli ilmselt see, et mul ei ole vähemalt hetkel enam mingit motivatsiooni Acaga võistelda. Mul on tunne, et tegime Poolas meie elu sõidud- nii hea tundega pole ma ühtegi 3V veel sõitnud. Ja ausalt.... ma ei usu, et ma seda korrata suudan.... Ja kuna ma võistlen üldiselt eelkõige ikkagi iseendaga, siis ma kardan, et mul ei õnnestu ennast enam võita :) ma usun, et mul õnnestuks sõita välja parem % aga seda head tunnet ma ei usu et suudan enam leida... Mis aga puudutab muid tulemusi või eesmärke, mida püüda. Meistrikate kulla olen ühe korra saanud ja usku, et ma seda veel saaksin, eriti ei ole. Miks? Sest meie harrastajatel on väga ägedaid hobuseid ja minu Aca-paka on siiski käikudeta "traktor". Ta on hea ja mõnus ja väga väga vahav hobune, aga no samm on 5,5 ja seda ei muuda :D

Ja nii ta siis saab nüüd teisi õpetada. Meie õpilastega trennis olla ja krossil käia. See hobune on mulle viimase 3 aasta jooksul nii palju andnud, et ma annan talle täieliku hingerahuga kergemat aega. Ja ta on olnud tõeline moosivaras ja kullatükk, seega ilmselt on kõik ka tema vaatevinklist okei :)

Black Magic ja Larsi kliinik Vaiklas

Järjepidevus pidavat üks edu pantidest olema. ja kui hobuinimese hobune ei ole päris korras, siis on see inimene ikka väga järjepidev. Kuna Aca mured vaevasid teda vahelduva eduga juba üle aasta, siis otsustasin ka kinni haarata võimalusest lasta kuulsal osteopaadil George Kwame Oduro ehk Black Magic'ul üle vaadata, kui ta Rahulasse tuli. Visiit oli lühike ja kallis, aga täna julgen ma väita, et see oli päris hästi kulutatud raha. 

Visiit oli lühike. Esmalt ta vaatas Acale otsa ja tegi otsaette pai. Minu käest ta midagi eriti ei küsinud. Esmalt mudis midagi kõrvade taga ja Aca lõdvestus silmnähtavalt. Seal olla mingi blokaad. Mudis ja vajutas seal midagi ja liikus edasi. Kaela peal ka leidis mingi koha ja siis suundus selja kallale. Tema väitel oli Acal ikkagi mingi trauma. Kuna trennis ei ole midagi juhtunud, siis kõige tõenäolisem on see, et ta kukkus koplis libedaga. Igal juhul leidis ka Hr Black, et puus olla kõver. Näppis igast punkte ja nuppe. Aca oli nagu ussike ja keeras end küll ühte, küll teist pidi krussi. Lasi mul siis jalutada ja joosta temaga natuke, näppis veidi veel ja siis ütles, et nüüd on korras. Ühe päeva pidin jalutama ja sealt edasi oli roheline tuli teha kõike. Küsisin veel mitu korda üle nii külgliikumised kui ka hüppamise ja vastus oli üks - "do everything"Esimene kord sõitma minnes oli ootusärevus suur aga õnneks oli olukord tõesti väga palju parem. Jooksis lõdvemalt ning painutas ka paremale :) Omajagu pulli oli ka täis. Ilmselt ei olnud enam ebamugav liikuda ning näitas seda ka igati välja :D Üks asi, mis oli selgelt uus- ta mälus suulist suurelt, laisalt ja lätsutades. ma ei oskagi seda teisiti seletada, aga nagu ülbe pubekas poiss, kes oma nätsu poollahtise suuga mälub tatti igale poole pritsimas :D

Kuna küsisin selle spetsiaalselt üle, et kas võin hüpata ja koormust anda ning sain jaatava vastuse, siis võsin Aca vaiklasse kaasa. Egialgu pidin G-ga minema, aga teda autosse pannes selgus, et tal oleks seal ikka pääääris kitsas. Ja esimeseks sõiduks nii pikka otsa ma noore hobusega sellistes tingimustes teha ei taha. Kui Aca oleks rivist maas olnud, siis ma ei teagi, mis ma oleks teinud... 
Enne ma kodus täitsa hüppetrenni tegema ei hakanud, sest teada oli, et seal hüppame min 2 korda. Küll aga otsustasin natuke üle lati sõita. Ohh sa püha püss kui äksi täis mees läks. Mul oli tükk teu, et teda kinni hoida. Pärast pikka pusimist ja kordusi suutis ta oma erutust niipalju piirata, et saime siiski rahulikult ja pehmelt sellele latile läheneda ja hüpe ei olenud ka ülemäära pauguga. 

Mõlemal päeval oli esmalt ratsastus ja siis hüppamine. Olin moraalselt tsirkuseks valmis ja tsirkust ka sai. Leidis ikka ja jälle mingeid hirmsaid asju- no näiteks inimese liikumine tribüünil, tegi kiire kannapöörde ja püüdis minema tuisata. Aga see ongi Acamar- suur kere ja värisev südameke. Armastav kuid hell hing.

Trennid:
Ratsastused- Mulle väga meeldib, kuidas Larsil on iga harjutus kuidagi suurema eesmärgiga seotus. Et vot neid asju teeme selleks, et skeemis oleks see v too asi parem ja et krossil või parkuuris toimiks see ja too... 
Kõikide trennide soojenduste ühine joon on see, et hobune tuleb esmalt suureks sõita. tagant astuma ja haarama. Mootor tööle ja lhased soojaks. Seda nii traavis kui ka galopis. Rütm pigem rahulikum aga sammud suured ja jõulised. Harjutustest tegime seekord ümber koonuste ruudu sõitmist nii traavis kui ka galopis. Aca keerab galopis ikka väga palju paremini. Traavis ei tahtnud ta kuidagi poolpeatusele vastata ja ujus minema kogu aeg. Galopis aga vastas ühe korra isegi keeramisele üle ning sattus täpselt kohakuti koonusega ning aus mees nagu ta on, hüppas sellest üle :D Lars ka naeris, et noo sul küllpeaks kitsaste tõketega kõik okei olema. Ja üldiselt on olnud ka, kui ma ise liiniga pange ei pane või teda ise kuidagi kõveraks ei vea. Aga natuke pusimist ja saime ka traavis rahuldavalt keeratud. Küll aga panin enda jaoks väikese märke, et traavis on vaja saada poolpeatused palju palju paremaks. 
Siis tegime ka õlad sees, sääre eest ära ja 4 sammu kaupa traavers ning otseks, traavers ja jälle otseks. See viimane harjutus oli Aca lemmik. Õlad sees ja otseks ringil oli raskem. 
Galopis tegime kontraid ja see oli megamõnus. Kontra om Acal üsna algusest peale tugev olnud. Ma ei tea kas asi on selles, et ta on nii lai või milles, aga kontras hakkab ta megamõnusalt tööle ja peale seda oli traav ka kohe täitsa mõnus. Endale seega mental note- enne skeemi sõitmist tee soojenduseks kontraid!

Esimeses hüppetrennis olid tavalised tõkked ilma filleritete. Harjutused ja read. Ma ausalt armastan neid palju rohkem kui parkuuri hüppamist. Aca oli kohe algusest peale ülientusiastlik. Traavilatte tahtis hirmsasti galopis rünnata. Kuniks üksikut tõket hüppasime suutsin ta veel kuidagi vaos hoida aga kohe esimese rea peal kaapis ta mul alt minema ja 6 sammu vahe, mida osad tulid 7ga, tuli meil 5 ja pool :D Eks minul oli ka oma osa seal mängida, sest läksin ise pabinasse ja selle peale sai tema veel lendu juurde. Larsi kommentaar oli, et pane küll jalg ümber, aga hinga ja loe samme. Hoia rütmi aga ära sabista. Parandisme minu vead ja ka Aca lennukuse ära ja edasi läks pidevalt ülesmäge. Eelmine kord kui Larsi kliinikus käisime, siis tundisn, kuidas Aca ikka vaatas tõkkeid ja ei olnud ülemäära julge. Seekord oli tal kõrv kikkis ja siht silme ees. Ma ei tundnud korda mingit kõhklemist ega mõtlemist. Ta läks, paugutas ja nautis. Minu asi oli teda mitte segada ja ise mitte käkke keerata.

Teisel päeval otsiti Vaikla tõkete arsenalist välja igasugu fillereid. pandi veekraav, laine, liblikad ja valge aed. Lisaks oli ka nizzaokser. Jah, te lugesite õigesti ja mina ei kirjutanud valesti- nizzaokser. Mulle endale tekitas see teatavad kõhedust, aga hiljem selgus, et sellega polnud muret. Ma arvan et mu enda pabin on rohkem seotud sellega, et ma ei taha posti otsa hüpata, sest kitsaid tõkkeid ilma postitdeta ma väga ei põe.
Soojendustõke oli laine ja kohe esimesel katsel hakkasin ma ise muretsema ja Aca ka ja nii ta sinna ette istus. Uuel katsel võtsin teisele järele nii, et ta nägi kuidas seda hüpati ja edasi oli juba okei.
Veekraavi tulles põdes ta ka korralikult. Seal ei olnud enam minu pabin, vaid ta ikka kõõritas seda plastiklatakat seal tõkke all. Aga saime üle. Kogu hüppamise ajal oli ta sätrsu ja jõudu täis ja ikka ja jälle sain mõned haagid või tagant üles löömised. Parkuuri hüpates virustas ta 4ishh fuleed enne veekraavi nii korralikult tagant, et ma kaotasin tasakaalu ja kuna ma ei saanud ennast korda ja temal oli ka pea laiali otsas, siis tuli see veekraav liiga äkki ning ta blokkis sinna ette. Pidin äärepealt alla potsama sealt, aga ronisin ikka tagasi :D Tulin uuesti ja ta hüppas täitsa ilusti. Lars lasi mul selle uuesti tulla kombos ühe teise tükkega ja siis ta oli veel tublim. 

Kokkuvõtteks võin öelda, et ta oli superlux- jõudu täis, entusiastlik ja taastus megaruttu. Samuti ei nädanud ta ka viimases trennis ühtegi väsimuse märki vaid ründas tõkkeid kikkis kõrvadega. Edasi teda saata oli vaja vaid mõned korrad, kui ta veekraavi vaatas, aga muul ajal oli minu roll olla rahulik ja temaga koos. Hüppamise ajal mu nägu just ülemärast rõõmu ei väljendanud, aga tegelikult oli mul hing ikka nii nii rahul. Hobune tundis end ilmselgelt hästi. Lars ütles ka, et ta oli veel palju entusiastlikum ja energilisem kui eelmine kord. Et nüüd tuleb seda rõõmu hoida ja seda jõudu suunata, mitte sellega võidelda. Ütles veel, et kui hobusel on jõudu ja tahtmist, siis see on väga palju parem kui hobune, keda on vaja kogu aeg edasi pressida. Ja tal on tuline õigus :)

Mul oli suur plaan seal kohapeal ka oma koolitööd teha. Õppisin ma omajagu, aga mitte koolitöid :D Vaatasin trenne, kuulasin Larsi kommentaare. Sättisin oma olemasolevaid mõtteid ja teadmisi sellesse loogikasse, mida ma seal nägin ja kuulsin. Oma rõõmuks ja hingerahuks võin öelda, et ma ei pea oma seniseid arusaamu ülemäära lammutama või uuesti ehitama. Sain juurde palju detaile ja peensusi, aga suured asjad on paigas :)

Siputa-siputa.... siis võibolla isegi jõuad kuidagi kuhugi...

 Natukese kooliteemalist hala :D

Homme saab täita stipi taotlust. eelmine semester oli mul keskmine 4,68, seega jeeesh, ma taotlen. Kui mul õnnestub stippi saada, siis väga vahva, aga ilmselt jääb see ka viimaseks semestriks, mil see õnnestub, sest holy f***ing shit kui palju on hetkel õppida ja teha ja lugeda ja analüüsida. Oleks ma teadnud kui palju kõigis neis ainetes, mis ma endale see semester krabasin, on iseseisvat lugemist ja tegemist, siis ma oleks ilmselt paar ainet võtmata jätnud :D Aga nüüd on see rong läinud ja seega tuleb hambad risti suruda ja siputada. Ja mis seal salata- vähem magada :D
Laupäeval olin ma kuidagi eriti lödi ja siis ei tulnud õppimisest väga midagi välja aga eile olin ülitubli ja sain lausa 2 kodutööd tehtud ja esitatud. Täna ka üks pisike ül valmis nikerdatud ja esitatud. 
Täna kell 16 hakkab loen ja enne seda püüaks kuidagi ette valmistada ja üles otsida kõik need artiklid, mida ma lugema ja analüüsima pean erinevates ainetes. 

Hetkel on mul 6 ainet ja 4 või 5 lõppevad ära vahenädalaga. Vahenädal saab olema korralik õppimismaraton, kus iga päev on mingi eksam. Saan oma vähekese väsinud aju võimekuse korralikult proovile panna :D
Teise perioodi jääb õnneks vähem aineid, mis on igati tore, sest kevadel on nii kodus kui ka tallis kindlasti rohkem teha kui praegu. 
Aga mis seal ikka. Õpin palju jaksan ja loodan, et saan kõikidest ainetest vähemalt läbi. See lootus, et keskmist säilitada kadus pm kohe kui ma erinevate ainete mahtusid ja töö hulka nägin. Ma ei tea mis ime peaks juhtuma, et ma suudaks kõik selle materjali läbi töötada ja endale päriselt nii selgeks teha, et eksameid päriselt hästi teha, mitte lihtsalt kuidagi läbi saada...
Elame näeme :)

Minu koroonakroonikad. Algus 31.01. Lõpp.... alles selgub

 Mõtlesin, et peaks oma koroonalooka kirja panema. Jah, sai see vastik omikron mindki kätte. Kuna ma olen pm kogu selle koroonaaja elanud nagu erak ja käinud ainult hädavajalikes kohtades, siis senini olin pääsenud. Nüüd siis tuli õde külla ja tõi "kingituse" kaasa. Kusjuures ta tegi enne meile tulekut ka kiirtesti aga see näitas sel hetkel veel negatiivset.

Igatahes tuli õde meile neljapäeval. Kurtis, et juba paar päeva vaevavad teda seljavalud ja kõik sooned on nii kinni ja haiged. Oli ka massaažis käinud aga ikka valutas siit ja sealt. Tegin siis talle mõned venitused, mõned raksud ja mudisin natukese paari head kohta. Kogu tema hädade kirjeldus ja kohad, mis tundlikud (ausam oleks öelda, et kuradi valusad) olid tekitasid minus väga kahetisi mõtteid ja seega küpses plaan, et ta laseb omale ühe asjalikuma verepildi teha.
Minu mudimisest oli niipalju tolku, et järgmisel päeval oli ta juba päris kõbus ja ülejärgmisel veelgi kõbusam ja nii sõitis ta siit laupäeval meie ema juurde.
Tal oli ok olla. Meil oli ok olla. Kõik timmu.

Kontaktist 5s päev-Esimene haiguspäev.
Esmaspäev oli mul tegus. Läksin juba päeval talli, sest oli vaja seal asjatada. Umbes 4 paiku hakkas mul alaselg valutama. Valu kiirgas ka reitesse ja põlvedesse. Kuna mul hakkas just see aeg kuust, siis tundus see seljavalu üsna loogiline. Tunnegi oli tuttav, ehkki veidi üllatavalt intensiivne. Sõin ja võtsin ibuka sisse ja ca poole tunni pärast olin jälle valmis tegutsema.
Sõitsin kiirelt ühe hobuse ära ning siis andsin 4 trenni. Trenni andes sai hääl mõnusa mahvi, seega väike kriipimine kurgus ei äratanud mingit tähelepanu. See on nii tavaline peale trennide andmist. Eriti kui kipun lastele kaasa elama ja seega olen hasartne ja häälekas :D
Läksin õhtul koju, pesin, sõin, jõin teed ja pugesin voodisse. Jube külm oli olla, aga ka see on üsna tavaline peale tallist tulekut. Kui see külmatunne aga kuidagi üle ei läinud ja ma täitsa värisesin, siis hakkas asi kahtlane tunduma. Rullisin ja püüdsin kuidagi sooja saada. Pressisin end elueest Inzule kaissu, aga ka see ei aidanud.

Päev 2:
Umbes 5 paiku värinad lakkasid. Maganud ma praktiliselt ei olnud. Selg enam ei valutanud, küll aga reielihased ja põlved. Kraadisin ennast- 38,3 Kobisin alla ja tegin testi- triibuline käes, ehk siis positiivne. 
Lasin kiirelt peast läbi kõik, kellega ma kohtusin ja kui kaua ja kui lähedal olime. Ühe inimesega olime autos koos, aga tema on vaktsineeritud- korras. Trennilastega kokkupuudet ei ole, sest nad panid ise hobused valmis, sõitsid ja viisid ära. Mina seisin maneezis neist kõigist eemal- korras. Vanemad- paariga rääkisime, aga vahe oli pikk sees. Ka korras.
Tegin siiski meie trennigruppi hoiatava postituse kõigile, et kes ise tunneb, et oli mulle lähedal, siis teab end jälgida.

Võtsin hommikul peale sööki ühe ibuka ja lihasvalud hajusid. Palavik hakkas alla tulema. Enesetunne hea. Kurk ei valutanud. Harvad korrad ajas köhatama. Kui kell 8 sai siis hakkasin perearsti pommitama, et saada aeg suurele testimisele. Vot see oli paras ristiretk. helistasin vist 25-26 korda enne, kui löögile sain. Sain oma saatekirja ja soovitused kaasa. Testimiseks aja sain õhtuks alles.

Nüüd on testimas käidud. Veidi enne seda hakkas tasakesi külm ja palavik hakkas jälle tõusma. Kell on pool 10 õhtul ja suuremad külmavärinad on möödas. Palavik on ca 38, reied veidi valutavad ja kurk on kibedam. Köhima ajab ka tihemini, aga reaalsuses on see siiski väga harv. Pea ka uugab. Maitse ja lõhnataju on alles.  Hommikupoole lõunal magasin paar tundi. Nüüd püüan veel veidi üleval püsida, süüa ja siis võtan ibuka sisse ja tuttu.

Mees testis ennast ka hommikul. Ta oli negatiivne. Tal küll ka seljamured aga need veidi teist laadi. Lapsed on koduõppel. Paras laatsaret meil siin :D
Mina olen pugenud oma koopasse ja oma toast tulen välja vaid wc-sse ja arvutisse. Lastega räägin distantsilt. Tuulutan mitu korda päevas tuba ja täna sai ka c-vitamiini apteegist toodud (mees käis, sest ma ise ju haige eksole).

Päev 3. Kurguvalu päev
Eilne möödus kurku valutades ja pead ka natuke. Palavikku enam ei tõusnud. Pea valutas natuke, silmad veidi rohkem. Aga kurk oli ikka päris vastik. Õhtul magama minnes ajas köhima ka, muidu mitte. 
Püüdsin natuke haaval arvutis tööd ka teha. Talli asju ja kooli õppekava. Natuke haaval õnnestus ka, aga silmad väga ei kannatanud arvutiekraani vaadata.
Jõudsin järeldusele, et haige olla on tüütu :D

Päev 4: Kurguvalu ja peavalu jätkuvad.
Kell on ca 4 õhtul ja seni pole palavikku olnud. Hommikupoole valutas kurk ikka mõnuga. Pea tuikas ka nii otsaeest, silmade tagant kui ka kuklast. Jätkuvalt, ei midagi megahullu aga samas ei ole ka meeldiv. Pea kipub ka ringi käima, aga see võib vabalt olla ka sellest, et eriti söögiisu ei ole. Samas rüüpan pidevalt teed ja seega olen otsast-otsani vett täis seega ilmselt ei olegi kõhus tühja tunnet :D
Täna sain õppekava esitatud. Sai nagu sai.. Võtsin veidi rohkem punkte, kui nominaal ette näeb, aga no plaan on pingutada ja tubli olla. 
Lapsed on mõlemad vist ka haiged, ehkki mõlema testid on negatiivsed. J-l on palavik (öösel tõusis 27,8 peale) ja D kurtis peavalu. Hetkel magavad mõlemad. Sellest on kõige rohkem kahju, kui nad peavad ka selle tramburai läbi tegema :( 

Päev 5 ja 6
(ja ilmselt kõik ülejäänud ka)
Julgen väita, et vist olen sellest jamast peaaegu üle saanud. Kurk on veel õige õige kergelt hell ja energiat ei ole ka tavapärases mahus aga muud ei miskit. Aga eks ma istun ikka viksilt ja viisakalt oma 10p kodus ära ja siis liitun taas tavaeluprogrammiga :)
Mõned käimised siin-seal pean ma ilmselt siiski ka enne tähtaega ette võtma, aga need on kõik sellised käimised, kus ma teiste inimestega kokku ei puutu :) Poodi ei lähe ja kellelegi küljealla ei poe. Lühike jalutuskäik ümber maja ei tee aga kellelegi liiga ;)

Tänaseks on selge, et lapsed said ka selle omikroni külge. Ühel oli 1 päev 38,5 palavik ja ei midagi muud. Teisel oli üks öö ja 1 päev 37,7 palavik ja samal ajal ka peavalu. Tänaseks aga vurritavad mõlemad ringi, nagu poleks midagi olnudki. 
I käis täna hommikul testi tegemas, aga tema on ka saanud natuke rohkem sellega maadelda-peavalu, kurg kriipimine, nohu eile ja nüüd siis köha. Väsimust on ka, aga see on haige olemise üsna tavapärane ja vältimatu kaasus.

Ja nii saimegi siis meie ka koroonastatistika osaks. Kogu perega nagu naksti.

Guido

 Hakkasin mõtlema, et ma ei olegi Guodist midagi kirjutanud. Tagumine aeg viga parandada, sest mulle endale on selles loos juba praegu väga palju sellist, mida tasub taaskord üle korrata ja meeles pidada.

Kes on Guido?
Guits on suuuuuur ruunapoiss, kes nüüd siis aastavahetusega sai ametlikuks vanuseks 5. Ta tuli minu juurde 2021 septembris. Hobune oli eelnevalt olnud kellegi teise käes töös Saaremaal, aga kuna sealt raske võistlemas käia ja omaniku soov oli see, et hobune saaks võistluskogemust, siis kirjutas ta mulle ja pakkus sõita. Kuna ma lasen Acamaril nagunii peale hooaja lõppu puhata, siis võtsin väljakutse hea meelega vastu. Hobusega olla toimetamist alustatud 2020 detsembris (esimesed sammukesed ratsahobuseks saamise poole), seega oli suur lootus, et ta teab mis asi on varustus, ratsanik, ning baaskäsklused- edasi, tagasi, paremale, vasakule.

ALGUS
Kui Guits jõudis, siis sai ta päeva uue koduga harjuda ning siis läksin esimest korda rohkem tegelema. Käitumine oli natuke üllatav. Tundus, nagu ta oleks harjunud boksis oma tahtmist saama, sest minu märguannete peale ei olnud tal väga soovi ennast eemale viia, vaid ta püüdis mulle selgeks teha, et tema kamandab seal ruumis. Hoidsin oma sirget joont ning vaidlusteks ruumi ei jätnud- Mina küsin sind oma ruumist eemale ja sina lähed eemale. Lihtne ja loogiline- ei mingit draamat. Sellest, et mind ei õnnestu boksis oma suure tagumikuga hirmutada, sai ta väga ruttu aru ning õige pea saime reeglid paika.
Jalad olid tal üsna nukras seisus- prei vohas mühinaga ning kõigil neljal jalal oli kiilumädanik. Kapjade puhastamine oli esialgu keeruline, sest kiilud olid tal ikka päris valusad ma arvan. Kehaehituselt oli ta nagu suur välja veninud pubekas :D Kõrge, pikk ja megapalju jalgu. Samas lihast polnud ollagi. Eks sellised suurt kasvu hobused arenevadki aeglasemalt ning see etapp nende elus on omanikule/sõitjale nukker vaadata, aga no päris õnnetu vaatepilt, see pubekast 170+++ turjaga ruunapoiss :D

Esimest korda sõitma minnes selgus varasemalt tehtu. Sadulat panna lasi ta ilusti. Valjastega nägin vaeva, sest ta vedas oma pea lakke. Selga minna lubas väga hästi. Oli näha, et ta teab hästi, mis on varustus ja mis on ratsanik. Sealt edasi aga pidin natuke pettuma. Ma lootsin, et ta läheb edasi ja tuleb tagasi ja keerab ka, aga selle osaga ei olnud nii hästi. Edasi ta platsil liikuda ei tahtnud. Pidur oli ka raske ning välimisest säärest ja ratsmest keeramiseks ta väga aru ei saanud. Kuna tundus, et pahatahtlikkust selles hobuses ei paistnud olevat, siis võtsin julguse kokku ja läksin mõni päev hiljem turvalise ja kogenud saatjahobusega koos maastikule. Maastikutrenn oli palju mõnusam. Läks julgelt ja rõõmuga... umbes pool tundi. Tunnise sammumaastiku peale oli ta väga väsinud ja väga kuri.

Hakkasime siis suure hoolega jalgu ravima. Preirohud ja kiilurohud peale. Maadlemist oli palju, sest valus ju. Samuti tegime verepildi. Selgus, et rauatase oli üli madal. Pole ime, et ta ei tahtnud mitte midagi teha, sest kui raud maas, siis pole lihtsalt jaksu.
Lisaks jalgade ravimisele sai ta peale ka rauakuuri ning muud mineraalid ning läks karjamaale kosuma. Iga päev tassisin sisse, ravisin jalad ja tegelesin õige natuke. Süüa sai 2x päevas koos lisadega. 
Ratsutamise osa oli olematu, sest näha oli, et ta ei jaksa. Tegelesime pigem mentaalse tööga.

Kuskil novembri alguses hakkas tunduma, et noormees tunneb ennast juba hästi ja saab peale lühikeste sammumaastike ka midagi muud teha. Hakkasime tasapisi tööle.

Mida kõrva taha panna senisest osast:
* Jälgi tervist! Mõistlik oleks ka noorele hobusele teha vereproovi, et näha mis seis on. Eriti kui on mingeid muresid. Prei ju pidavat olema nõrga immuunsuse näitaja. Kui prei vaevab, siis tasub otsida ka mingit muret mujalt organismist.
* Usalda aga kontrolli! Kui annad oma hobuse kellegi kätte töösse, siis käi oma hobust vaatamas ja vaata ka trenne või küsi pikemaid videoid, mis ei ole kokku lõigatud.  Inimesi, kes nimetavad ennast ratsastajateks, on väga erinevaid. Töö tase, mida nad pakuvad, on sellele vastavalt väga erinev.
Mina kusjuures ei nimeta ennast ratsastajaks! Ma julgen alles siis selga minna, kui hobune on juba niipalju tarkust kogunud, et teab mis on ratsanik ja ei püüa temast enam vabaneda :D Lisaks on mul treenerid, kelle trennis ma käin ja kes mind aitavad. Vahet pole mis tasemel hobusega ma sõidan, päris üksi ma seda ei tee. Ka Guido puhul ütlesin omanikule, et kui ta mind alla püüab viskama hakata, siis tuleb tal keegi teine leida sinna selga.. Mina kardan.
* Head kombed on hädavajalikud. Maatöö on MUST HAVE! Kui noore hobusega tööd alustada, siis esimese asjana on vaja selgitada ja õpetada kombed. Kuhu tohib, kuhu ei tohi. Kuidas käituda kui inimene tuleb boksi, kuidas käekõrval, kuidas kordel jne jne. Seda kõike saab teha tasa ja targu ka hobusega, kes on veel liiga noor, et selga ronida, aga piisavalt vana, et temaga käekõrvalt tööd teha. 

TÄNA
Tänaseks oleme Guidoga siis ca 3 kuud trenni teinud. Areng on päris tore, ehkki kui ta teiste 5a kõrvuti panna, siis võrrelda ei anna. Lihased hakkavad tasakesi tulema, aga see on alles väga algus. Gaas ja pidur vajavad pidevat kordamist. Rool on juba üllatavalt hea, arvestades tema suurust. Tasakaal vajab veel palju tööd. Õlaga kipub sisse vajuma. Galopp oli eile juba täitsa tore. Eile saime esimesed sammust galopile tõsted tehtud ja 15m ring galopis ei ole enam ületamatult keeruline. Tagumine ots on niipalju põrkavamaks läinud, et ma pean istumiseks natukese vaeva ka nägema. Esialgu oli selline kiikhobu- nüüd juba on galopi moodi see liikumine :)
Hüppame ka tasakesi. Äge on see, et ta ei ole punnsilm. Ma olen nii harjunud, et on vaja hullult vaeva näha, et hobust õpetada kolle mitte kartma. Guido pole tõkete all fillereid või asju väga vaadanud. Esimestel kordadel natukese piilus, aga edaspidi enam mitte. Kui alles hakkasime hüppama, siis ta esimesed trennid uusi tõkkeid natuke vaatas ja kippus vingerdama. Tänaseks on seis selline, et kui ta vähegi aru saab, et tõke on hüppamiseks, siis ta pigem tõmbab peale, kui vingerdab. Kui samm ka ei klapi, siis kas laksab kaugelt või siis liigutab oma jalgu megakiirelt ja siputab üle. Tõrkumise tunnet ei ole.   Tõkked on meil küll väga väikesed- nii 70-80cm kanti. Mul oli hetkel ainult koolisõidu sadul ja ma ilmselt lendaks sealt minema, kui ta suuremaid hüppeid peaks tegema :D Eile sain oma TS sadula ka hooldusest tagasi, seega nüüd saab ehk kõksimisest tasakesi ka hüppamise teha :D 

PLAANID
Päevad lähevad järjest pikemaks ja ehkki külm veebruar ja ilmselt lumine märts on veel minna, siis minu süda tuksub juba kevade ootuses. Tahaks krossipõllule nii väga :) Kuna Guido tundub olevat üsna selge peaga ja draamavaba tegelane, siis ma ootan suure põnevusega meie esimest krossitrenni. Aprillis peaks kalendri järgi olema esimene sutsakas Kosel ja sinna tahaks 70cm proovima minna. Selle eesmärgi nimel hetkel töö käib. Ratsastuses pusime sõidumugavuse, üleminekute ja ABC skeemi kallal. Hüppetrennide eesmärk on saada parkuurid mõnusaks ja ta kuulama ka siis kui tõkked nina ees on- sest ta tahab täiega minna ja hüpata, aga siis läheb nats lappesse :D
Maastikule hetkel ei saa, sest niiiiiii haigelt libe on, aga kohe kui kannatab, siis saab maastikud juurde võtta, et avatud alal ka saada juhitavus ja tempo kontrolli alla :)
Hästi põnev on igatahes... Ja kevad võiks juba tulla ;)

Esimene ratsaorienteerumine

Kui Eneli mulle rääkis, et võiks minna ratsaorienteeruma, siis esialgu olin ma ikka väga skepitiline... Ma eksin ju kohe metsas ära. Aga kuna toimumiskohas Kolgakülas on megailusad metsad ja Eneli paistab olevat üsna osav kaardilugeja, siis mõtlesin, et why not. Lähme veedame ühe mõnusa maastikulaupäeva. Ainuke diil oli, et kui on ikka väga vastik ilm, siis ei lähe.

Hobuseks plaanisin esialgu Taibu. Olen temaga maastikul käinud ja ta on julge, kiire ning mugav. Taibu on meil aga laste võistluspüss, siis see au jäi ära. Järgmine valik oli Raatus. Tema meil lastega ei võistle, seega keegi mulle konkurentsi ei pakkunud. Proovisin talle Aca koolisõidu sadulat ja see sobis väga hästi, seega mugav kulgemine oli garanteeritud. 

Hommik hakkas treiku välja kaevamise ja lükkamisega. Eneli kaevas ja mina lükkasin :D Kätte saime!! Raatus alguses vaatas mind küll sellise näoga, et kuule mutt, lolliks läksid või?? Mina ei käi kusagil.... ma ainult söön ja tiksun lastega grupitunnis... Aga mõtles paar minutit ja väike julgustav lüke ning peale ta tuli.
Siis võtsime Eneli asjad ja hobuse ning asusime teele. Kohale jõudsime mõnusa varuga. Sõime natuke, tutvusime veelkord reeglite ja oludega ning kui aeg käes, panime endid valmis.
Kui kaardid kätte saime, siis ma ei leidnud esimese hooga seda kohtagi üles, kust me alustasime... Tõeline orienteerumistalent noh :D Aga õnneks Eneli oli eelmisel õhtul tubli kodutöö teinud ja jagas matsu. Panime plaani paika ja kibelesime starti.

Esialgu luges Eneli kaarti, otsis punkte ja mina üritasin aru saada, kus kurat me üldse oleme :D Kaardi saime mõlemad ja see andis mulle ka võimaluse õppida, kuidas see asi käib. Mina tegin tempot ja julgustasin. E oli rool. Kuskil 3 ja 4nda punkti vahel hakkasin looduspilti ja kaardipilti kokku panema ning asi sai selgemaks. Pinnas oli mõnus, mets imeline ning ilm.... meid õnnistati ideaalse ilmaga! Ma pakkisin ennast korralikult sisse, sest eelmine kord seal matkal käies sain hoolimata suusapükstest ikka korraliku külmaallergia reite ja puusade peale. Seekord siis olin ekstra hoolas, aga õnneks polnud vajadust. Ilm oli mahe ja mõnus. 

Mina muudkui sättisin tempot. Minu üllatuseks lippas Raatus täitsa ise. Kõrv kikkis ja silm säramas. Sõitsin vaba ratsmega- ühes käes oli kaart, teises ratsmete ots. Vaatasin aga kaarti ja loodust korda mööda ja lasin hobusel liikuda kuidas talle meeldis. Vahepeal läks ta galoppi, vahepeal valis traavi. Kui teisi nägi ees, siis läks hoog ka kohe suuremaks :) Ma ei oleks uskunud, et ta nii särtsakalt ise tahab joosta, aga ta oli nagu ära vahetatud hobune. Silkas mändide vahel mõnusa entusiasmiga.
Ühe korra tegi järsu peatuse, kui kakapausi vaja oli. Eneli pidi meile äärepealt tagant sisse lendama, aga õnneks sai ikka pidama :D Vahepeal oli Allianss ka ees ja ta tegi ka ühe mõnusa full-stopi, kui esimest korda metsas rakendit nägi :D Vaatas ja piidles natuke, aga läks väga rahulikult mööda :)

Me võtsime 23 punkti 25st. Jälgisime aega ja jõudsime ilusti normiajaga koju. Nautisime mõlemad seda seiklemist täiega. Ülimega mõnus oli. Tõesti. Kui kõik olid ära sõitnud, siis pakuti seljankat ja teed ja kringlit. Söök maitses superhästi. Supp oli soe, hapukoort, leiba ja võid oli ka. Ja kringel oli mahlane ja mõnus. Ma olin selleks hetkeks täiesti või sees omadega ja oleks võinud rahuliku südamega koju ära minna, sest minu jaoks oli üritus igati kordaläinud.

Kui autasustamise aeg käes oli ja tagant ettepoole tulemusi ütlema hakati, siis oli päris suur üllatus, et paljud ei leidnud kõiki punkte üles või ei jõudnud neid võtta. Paari meeskonna osas kuulsime varem, et nad ei saanud kõiki punkte kätte, aga no me ka ei saanud. Ma millegipärast arvasin, et ilmselt enamik meeskondi ikka sai kõik punktid võetud. Me ei hakanud 2te otsima, sest vaatasime, et ei jõua ajaliselt. Ja see oli hea otsus ka, sest meil olid mõlemad hobused paljajalu ning seega viimane ots külavaheteel oli vaja sammus minna. Metsaaluse pinnas oli super, aga teede peal ikka jube libe.
Mida rohkem meeskondi ette loeti, seda suuremaks minu imestus kasvas. Lõpuks oli juba hasart sees. Kui me ei olnud 6ndad, ega ka mitte 5ndad, siis hakkas juba kripeldama, et no kurja küll... 4s ka ei taha olla... see on kõige lollim koht. Ja ei olnudki :D Saime auväärse III koha :D 1 ja 2. koht võtsid kõik punktid normiaja piires. Meie võtsime 23p normiajas. Teised kõik võtsid vähem punkte ja ületasid ka aega. 
Auhinnalaud oli väga uhke. Saime mõlemad hobustele maiustusi ning vett ja kommi endale. Ilusa roseti ja diplomi kah veel. 

Tulemuseks on nüüd see, et ma avastasin enda jaoks uue ala :D Ja selle ala harrastamiseks ja ideaalse partneri ning meeskonna. Raatusest saab minu matkakaaslane ning Eneli ei pääse kaardilugeja ja strateegi positsioonist :D