Las kallab nii, et kaugusest kaob silmapiir...

Ma panen silmad kinni ja unistan. Taevaväravad on valla ja sealt muudkui kallab ja kallab. Mulle isegi meeldib vihm, aga siis, kui toas on hubane ja hea. Mulle meeldib kuulata vihma krabinat ja vaadata, kuidas piisk piisa järel langeb. Kevadine vihm peseb maha talve raskuse ja mustuse ja kõik saab justkui uueks. Iga kevad ootan ma seda esimest sooja vihma. Õhk on nii pehme ja hea pärast seda.
Hilissuve vihmas on aga juba natuke sügise noote sisse punutud ja see teeb ilma halliks ja nukraks. Annab aimu, et sügis tuleb ja armu ei anna. Peab valmistuma suuremateks tormideks ja ka talveks.
Mulle isegi meeldib vihm, aga siis, kui toas on hubane ja soe. Hetkel aga pole meie onnike veel sugugi nendeks ilmadeks valmis ja iga langev piisk osutab teravalt tegemata töödele. Toas on niiske ja koridorsi sajab läbi nagu sõelast.
Teha on veel väga palju, aga kui kõik saab tehtud... Ma panen silmad kinni ja unistan.. Kööginurk on mõnus ja mugav. Toas on tulekolle ja sellisel vihmasel ilmal praksub seal paar halgu. Mitte et oleks külm, aga vihmane hall ilm kohe nõuab tule praksumise tunnet. Tuba on soe ja head lõhna täis. Kas siis puuviljatee või mõni küünlaaroom. Wilbul on oma hea pesa ja ta tukub vaikselt. Poiss magab lõunaund justnagu ta magab praegu.
Mina olen end diivanile kerinud ja joon teed. Või siis kakaod. Pigem juba kakaod, sest see meeldib mulle rohkem.
Täitsa mõnus oleks nii.. Ja veel mõnusam oleks, kui ka I oleks kodus. Aga see saab olema. Natuke kannatust. Natuke rohkem tööd ja vaeva ja saabki olema..

Tahan veini ja massaaži

Ja mõnusat õdusat õhtut.

Olen väsinud. Olen kohe täitsa väsinud nii tööst kui ka üksikema olemisest. Kui D oskab õigel hetkel mingi jurriga hakkama saada, siis lööb ikka laine mõnuga üle pea. Kogu selle ehitamise ja mässamise ja lisaks veel poriste ilmageda, on siin paras pesa ja kui ma koristada püüan, siis oskab ta ju just sodihunnikus seista või tahab harja või kühvlit. Ja kui ei saa, või keelan või ta mujale tõstan sodihunnikust, siis järgneb selline skandaal, et karju appi. Täna saime siin mitu tundi tralli :( Lisaks sain korduvalt ja korduvalt põrandaid pesta. Kopp on ees aga midagi teha ka ei oska ega suuda.

Tahan veini ja massaaži ja augusti kolmandat nädalat. Palun nüüd ja kohe!

Onnikesest
niipalju, et märg liiv on kuradi raske ja tsement kah. Kokku tekitatud segu ei ole aga põrmugi kergem. Täna kärutasin liiva ja vedasin kive, lohistasin seguvanni ja tassisin fibosi.
Töö tegi ahvist inimese ja inimesest uuesti ahvi. Mu käed on maani ja jalad kiskusid vahepeal juba krampi. No ei ole mu lödi vaalakeha harjunud enam füüsilise tööga. Aga mis seal ikka. Tegema peab ja see on ju ometigi enda jaoks. Niiet kui vähegi ilma kannatab, siis homme uue hooga. Jõudu annab mõte, et mul on head sõbrad, kes abiks on käinud ja ehk tulevad veel. Ja see kaa, et kui kõik valmis, siis saab siin päris hubane olema. Ma loodan.  Aga tööd on veel oii ooooooi kui palju.

Onnikesest..

Täna käis mul üks vana hea sõber oma perega abis. Nii armas pere. Ma ei olnud neiuga enne kohtunud ja väga tore inimene oli. lapsed on aga kõik lihtsalt liiga ägedad :D. Ja no minu sõbrale on ka ainult kiidusõnad. Aitas esiku vundamendi kraavi ära kaevata, siis isal poisi toa ühe seinakarkassi paika panna. Ja siis vinnasime veel kõik prussid üles. Meie tassisime ja isa võttis ülevalt vastu. Väga palju jõudsime. Siis läksin mina trenni, sõbrad koju  ja isa jäi siia veel mässama. Kui ma tagasi jõudsin, olid sarikad paigas. Kinni veel ei ole, aga vähemalt kohale tassitud. Kiiruga pani veel kile ka peale, et kui tormiks läheb. Sadama muidugi hakkaski, aga õnneks mitte väga hullusti.
Nüüd oleks veel vaja vähemalt kaks päeva siia vabatahtlike töörügajaid, et saaks musta lae tehtud. Ja siis esiku vundament ka ja seinad. Ja siis katus. Kui see on tehtud, siis jäävad veel sellised asjad, kus minust endast ka rohkem kasu on. Täna ma küll püüdsin mis ma püüdsin, aga no ei ole mul seda jaksu meestega võidu kraavi kaevata või prusse tassida.


Otto

Talli jõudsin ka. Eile käisin ka veel poole öö ajal ja rääkisime Toomasega tõsistel teemadel. Saime mingisugusele kokkuleppele. Mulle ei ole see küll hetkel mitte mingist otsast majanduslukult kasulik, aga samas on tal Ottokaga ikka väga hea klapp ja seega sõidab ta hooaja lõpuni. Loodan, et see teineteise mõistmine Toomase suure ambitsiooni tõttu ära ei kao, sest ma kardan, et ottokas ei ole valmis nii suuri radasid sõitma, nagu Toomas tahaks. Kui ta saab 110-115 radasid ilusti sõita ja need ka viisakate tulemuste ja hobuse jaoks heade emotsioonidega lõpevad, siis on see investeeringut väärt ;) Pole siin midagi.. Tõmbame aga püksirihma koomale. Peakski natuke alla võtma, et oma ilusatesse suvepükstesse mahuks :D

Aga täna siis hüppasime. Või tegelikult tegin mina sooja ja Tom hüppas. Soojendustõkke kruvisime lõpuks 120 peale. 1 korra tuli alla, sest sammud läksid sassi, aga järgmisel katsel oli hää. Rada oli esialgu madal. Siis tõstsin ja siis natuke veel. Lõpetuseks tuli väikesi kombinatsioone ja kruvisin asju ikka päris suureks. Toomas moosis mu ära, et nv-l Luunjasse minna 110 ja 115 sõitma. Ma ikka pelgan natuke, et see jääb talle raskeks, aga kui ta end sama ilusti üleval peab, nagu Raikkülas, siis on lootust, et tulevad vähemalt ok sõidud. No loodame.

Ma ei tea.. viimasel ajal on ta sõidus kuidagi tesistsugune. Ma ei teagi, kas see on nüüd hea või halb... Peaks kellegi kutsuma endale trenni andma, et siis tagasisidet saada, et mis seis on. Kuidagi väga äkki on tulnud see, et ta ei jookse enam madala kaelaga, vaid kael on päris kõrge ja kontakt on selle arvelt läinud õrnemaks. Samal ajal on ta ikka sääre vahel ja sääre ees ja toimib täitsa hästi, aga mul endal on veider seal olla. Ma tahaks ilmselt kõige selle juures saada rohkem ja rohkem lõdvestust. Täna galopis ta vahepeal oli juba just selline hea ja pehme, aga kõrge kealast ja all tagant, aga eks see areng nõuab ka oma aja. Mulle oleks meeldinud, kui see eest kõrgemaks sõitmine oleks tulnud rahulikumalt, aga vahest vist on selline natuke konkreetsem süsteem parem. Näis. Hetkel on ta ise vägagi heas tujus ja teeb kõike entusiastlikult, ehkki on näha, et see töö nõuab talt pingutust. Järgmine nädal saab natuke pikemalt puhata. Tahaks minna niisama maastikule jalutama, või kaugemale karjamaale niisama kablutama, aga ei saa ju. Vaja kogu aeg kontrollida, et mida D teeb või ei tee. Kui I koju tuleb, siis saab Otto ka suurest tööst puhata. Lähme maastikule kolama ja põllule lebotama ;)

Meie onnike

Šotist tagasi tulles kolisime me Lagedile ja Pallasti on üüritud. Kuna see onnike siin ei ole just väga talvekindel, siis käib nüüd usin tegevus, et talvel ikka normaalne olla oleks.
Vaja on teha:
*Teine tuba. Vundament on tõstetud ja pitkarkassi jaoks on materjalid ka olemas. Kohe, kui müürid on kuivanud, siis hakkab seinu tegema. Vaja on teha kogu siseviimistlus ja aknad ja põrand ja lagi. Kogu kupatus ikka :)
*Katust pisut tõsta ja uus panna, et läbi ei sajaks. Puit katuse konstruktsiooniks on olemas, aga katuseplekki ei ole. Palju see maksab, ei tea. Kui kellelgi on soodsalt pakkuda, siis olen huvitet ;)
*Bursuika. Pole mitte midagi aga vaja on korsten ja bursuika ise. + veel aukoht välja mõelda.
*Köögi osa korda. Selleks on meil vaja punaseid telliseid. Jällegi, kui on ära anda, siis palun anna endast märku! Ja tööpinda, mille mõõtusi ma isegi ei tea hetkel :D
*Poisi tuppa peaks talle sobiva mööbli panema, aga see tuleb ilmselt ise teha. Mul sõbranna mees küll teeb, aga maksta millegi eest, mida võiks ise teha...
*Meie toa/elutoa/köögi seinad korda teha. mingi heledam seinakate ja põranda peaks ka üle vaatama.
*Tuulekoda suuremaks ja funktsionaalseks. Külmakast läheb sinna ja siis kindlasti ka wilbu pesa. Oma koht peab seal olema ka kärule.
*Terass, mis on papsi projekt. Aga on väga äge, kui ta saab selle tehtud nii, nagu ta loodab.

Vot sedapsi. Kui keegi tahab appi tulla midagi tegema, siis olen väga tänulik. Augusti lõpuks võiks olla enamik tehtud. I tuleb augusti keskel koju ja on siin 2 nädalat. Selle ajaga peaks saama meie onnikese elamiskõlblikuks.

18 141

Niipalju samme olen ma täna teinud. Kokku olen kõmpinud 11,79km. Tänud Anneliisile, kes mind jalutama vedas. Palun tee seda tihemini. Tänu sellele jalutamisele on nendest sammudest üle 10 000 ka aeroobsed, mis minusuguse laisiku jaoks on suur asi.

Aga jah, ma sain omale sammulugeja ja nüüd on mul see isiklik väike kubjas/motivaator pidevalt kaasas ja päris hästi motiveerib end liigutama ;) Ehk saan nii talveks ka rannavormi :p

Ega ma täna suurt muud ei teinudki, kui jalutasin natuke ja siis riisusin alla kukkunud õunu kokku. Puud on õuntest pungil ja neid pudiseb sealt palju palju ka alla. Nii ei jäägi muud üle, kui neid iga paari päeva tagant kokku korjata, sest muidu oleks varsti terve hoov mädanenud õunu täis :s Ei oleks meeldiv.

Arvutit, mida ma nii väga ootasin, ma ei saanud ja ei tea, kas saangi. Sellega tekkis mingi jama. (arvata oli, sest ega meie perel ei saa ju miski normallselt ja ladusalt minna :D  ) Nüüd pean veel ootama ja vaatama ning äkki leian oma sulanud juhtmele asendaja. Samuti ei ole ma ikka veel saanud kätte juba ammu tellitud liiva. Lootus on, et äkki tuleb homme. Siis saab D ka lõpuks liivakasti mängima ;)

Raikküla karikas

Täna oli võistlus ja Tom sõitis Ottokaga 100 ja 110.  Eiel jäi jutt, et peame Järvel olema 10st ja ma siis ise mõtlesin, et u pool 10 peaks liikuma hakkama ja läksin poisiga talli veidi enne 9t. Selgus, et Tom magas alles iluund ja seega andsin ise Ottole heina ette ja panin kaera likku. Kui see jahtunud oli, andsin ette.
Selle aja peale oli Tom ka ärganud ja reibas ning läks treikut tooma. Ma pakkisin poisis isse ja jäime ootele. Autosse ta esialgu minna ei tahtnud aga max 3 katset ja 5 minutit ja peal ta oligi. Järvelt veel 4 hobust peale ja teele.

Poolel teel tuli hull padukas. Ma pakkisin nii endale, kui lapsele kui ka hobusele vihmavarustuse kaasa ja seega ei oleks tohtinud ju sadada. Krigistasin hambaid ja palvetasin, et no palun kuiva meie ajaks ära, sest paljajalu on Ottokal ju libe. Kabja sisse ju krihve ei keera ja raudu tal pole.

Kohale jõudes oli ilm muutlik, aga võistlemiseks täitsa hea. Kohati jahe, siis jälle soojem. Enamuse ajast pilves ja piisava tuulega, et parme niipalju ei oleks. Tegelikult märkasin ma vaid mõnda üksikut, niiet super.

Ottoka naabriks olnud poni võetio maha ja ta jäi üksi autosse. Kuna D oli üleval ja tahtis tähelepanu, siis ei olnud mõeldav hobust maha võtta. Esialgu olin mures, et ta hakkab seal laamendama, aga kus sa sellega. Tüüp tukkus seal vaikselt. Vahepeal pakkusin juua. Ta võttis paar sõõmu ja siis uneles edasi. Käisin ja sügasin teda ikka ja jälle ja siis ta vaid mõmises rahulolevalt ja tukkuks edasi. Silmad poolkinnija mokk töllakil :D Mõtlesin korduvalt, et mis mu hobusega juhtunud on.. et mis ajast ta nii rahulik on???

Kui meie aeg hakkas kätte jõudma, siis D pea-aegu juba magas. Parkisin ta käruga auto taha päikesevarju (jah, oli ka päikest!) ja võtsime Otto maha. Tavaliselt ta hüppab autost alla, täna aga tuli vaikselt samm haaval, nagu vana kala :D Panime ta riidesse ja Tom läks eelsooja tegema. Ottol on vaja pikka sammu ja traavi tiksumist, et ta keskenduma saaks hakata. Alguses on vaja ju ringi vaadata ja siis ei saa ju ometigi tööd teha.

Toomas sõitis sammu ja traavi üleminekuid ning poolpetusi kuniks sai parkuuri vaatama minna. Mina sain aga vahepeal Grethel natist kinni ja kupatasin ta sinna selga, et jalutagu :D parkuur vaadatud, oli aeg galopiga alustada ja siis ka mõni kõks teha. Soojendusel oli Otto nagu kukupai. Ei mingit märki lõua viltu ajamisest või alt ära kimamisest. Kartsin, et on vaikus enne tormi :D

Platsile minnes kartis ta korraks ühte roosat polatsi ääres olnud lippu ja ma mõtlesin, et nonii, nüüd ongi jokk. Aga ei. Toomas sõitis ta seal t edasi ja oligi kogu moos. Parkuuri ajal ei vahtinud ta mitte midagi. Kõik hüpped tulid supehästi. Rütm oli muutumatu kogu aja. Tom tegi ka püürdeid ja hüppas mõnda ikka väga viltu, aga Ottokas ei teinud teist nägugi. Laksas üle nagu oleks ta risti tõkkega olnud :D Sõit oli superilus, ainult et tegu oli kiirus-puhtus parkuuriga ja seega jäi aeg nõrgaks. Kuid okp ja auhinnaline IV koht ja mina hüppasin platsi ääres õnnest nagu rõõmupallikene :D Inimestel oli sellest palju nalja, aga no kuidagi peab ju teiste tuju ka heaks tegema :D See paganama eluk on mulle nii hinge pugenud, et iga tema õnnestumine teeb mulle nii palju rõõmu ja siis ma särangi seal nagu väike laps kommipoes, kus võtta võib kõike ja piiritult :D

110 ette nii pikalt ei soojendanud. Tom vaatas parkuuri ära ja siis sõitma. Ottokas toimis hästi. Ma ei uskunud oma silmi, kui seda pilti vaatasin. No hea hea. Lihtsalt nii hea. Ütlesin siis Tommile, et sõida julgemalt edasi, et las ta liigub ka. Ja pilt oli ikka ilus. Parkuuris 0 kp ja II koht! No mida sa hing veel ihkad :D Süit oli jälle ilus. Tempo oli elavam, kui esimesel katsel ja Tom sõitis julgelt. Kolmikule läks tempokalt peale aga jäi kaugeks. ottokas laksas kaugelt sellise põrkega, et ma lihtsalt vaatasin ja imestasin. Paaril lataial riivas kergelt, aga üldiselt oli kindel ja puhas. MItte kusagil ei olnud kõhklemist ega passimist. No nii supper lihtsalt!

Ma küsisin vist kümme korda, et kuulge.. kes see hobune on ja mis te minu Tottuga teinud olete? :D Ta oli no hoopis teine loom. Rahulk, enesekindel aga samas oli särtsu maa ja ilm. Peale auringi kiirelt lahti ja pakkisime ta autosõiduks sise. Ja siis ta lihtsalt jalutas autosse. Mina ees ja tema järgi :D Toomas veel ütles enne, et noh Otto, mine nüüd ilusti peale, et ma ei jäksa jõudu rakendada, aga seda polnudki vaja. Lõdva nööriga jalutas peale :D Kodus tuli ilusti samm haaval maha ja läks puhkama. Nii nii tublikene.

110s saime auhinnaks ka lambanaha, mille ma hetkel istun. Toomas arvas, et ma võtku auhind endale. Valida oli, kas 100kg kaera või lambanahk. Polnud väga raske valik :D Ilus suur pruun lammas :D

Ja nüüd ma siis olengi õnnelik hobuseomanik. Suu on kõrvuni ja tuju hea :D Homme tibu pukab ja teeme Dommiga midagi ägedat ja siis teisipäeval lähen ise sõitma ;)

Reede ja laupäev

Ei olnud tore. Kohe üldse mitte tore.
Reedel oli jälle ülipalav ja isyusin enamuse ajast toas, vent näkku puhumas, aga ikka oli paha olla. Õhtul tuli isa töölt ja hakkasime kuuri koristama. Lõpetasime selle peale 10t ja pidin kohe talli minema. Aga siis oli vaja ju süüa ja siis oli vaja korraks vaadata, et äkki I on netis ja siis oli juba hilja.

Õhtu kujunes aga pikaks, kuid see ei vääri meenutamist seega las ta jääda. Magama sain kell 3 ja uni ei olnud hea.

Laupäeval siis ootasin sõpru appi toimetama. Plaan katust maha võtta asendus plaaniga kuuri põrand teha. Hakkasime rassima ja saime üle poole tehtud, siis pidi abiline kahjuks ära minema. Perekondlikud kohustused :D Aga selline see lapsevanema elu on, et palju sõltub sellest, kas kaasas olev pisipõnn laseb asju teha ja kas ema üksi jõuab tal sabas püsida ja ohutuse tagada. Linnalapsel oli ju kohe eriti põnev siin aiadzunglis ringi müttata.

Poole töötegemise ajal tuli veel üks sõbrants, kes jäi õnneks natuke kauemaks. Saime pisut juttu puhuda ja nii mõnus oli lobiseda. Tema pisike poja on tõeline naerupall ja tegi nii lahedaid nägusi mulle. Ja eriti vahva oli see, et kui tavaliselt ma ei meeldi lastele, siis see poisipõnn leppis minuga ilusti ja naeratas ja suhtles. Täiega lahe laps :D

Memo endale

* Ütle inimestele, keda armastad, et sa neid armastad. Ütle seda neile otse ja silmast silma. Ütle seda tihti.
* Ole oma lapse /laste suurim fänn!
* Ütle oma lapsele /lastele, et nad on kõige kõigemad. Usu seda ja ütle seda neile igal võimalusel.
* Iga pisike edusamm väärib kiitust!
* Ebaõnne korral julgusta edasi proovima. Ära kritiseeri. Kriitikuid on teisigi, ema olgu toetaja.
* Aita, kui keegi appi kutsub. Natuke omakasupüüdmatut töö tegemist ja teisele pühendatud aega annab hingele palju.
*Anna nii, et saaks võtta!
*Austa teisi, aga ennast veel rohkem!
*Armasta ennast siiralt ja puhtalt, mitte egoistlikult ja uhkelt!
*Kingi kallitele oma aega ja pühendumist.
*Sind saab solvata vaid siis, kui sa seda lubad!


Et siis oli selline tuju, et paneks omale mõüned märgusõnad kirja. Tavaliselt ma umbes nii elan ja tunnengi, aga kui on  natuke mustemad meeleolud, siis kipuvad mõned asjad hapuks minema. Ei tea kas selliste asjade kirja panemine ka aitab pead selgena hoida, aga üldiselt on mul kirjutamismälu, seega lootust on :D

Põrkame.. või siis tegelikult lendame :p

Täna hüppas Otto 115 rada. Üks tõke oli 120 ka, no vb 2. Okser oli kindlasti 120, ise panin. Ei olnud väga kitsas, aga ei olnud teab mis lai ka. Võistlustel on laiemad. Kõvasti laiemad. Muidu oli ta täna voolik. Lükkas lõua viltu ja pistus punuma enne tõket. Väike positiivne noot oli muidugi see, et ta tõkkel siiski väikese kaare moodi asja tegi. Isegi siis, kui Toomas talle just väga lahke käega ratset ei andnud. tavaliselt on ta sellises olekus, nagu ta täna oli, täitsa pulk mis pulk. Aga väike edusamm siiski, et vähemalt hüppel on ok. Ja ossa issand, kus tõstis kossi. Esimesed korrad kõrgete peal lükkas lõua viltu ja siis läks nässu ja tõmbas alla. Sai ilmselt natuke haiget ja edasi tõstis papud väga kõrgele.

Huvitav, kas ma saan kunagi nii julgeks, et ise 110 rada sõita.. 120st ma ei unistagi, see on liiga ulme, aga selle nädala trenne vaadates, ei ole see 110 Ottoka jaoks tegelikult kõrge, sest isegi täielikus voolik-olekus hüppas ta neid ilma suurema vaevata. Toomasel oli lihtsalt raske seal seljas :D Aga selleks peaks ilmselt esmalt ise trennis hüppama hakkama. Esialgu 80, siis juba 90cm. Ehk kunagi julgen ka 100 sõita. Ja kes teab... Kui päike kunagi läänest tõusma hakkab, siis vb hüppan ka kõrgemaid :D

Segasummasuvila

Meie elu siin Lagedil kulgeb kohati nagu mingis veidras maailmast ära lõigatud rütmis. Kohati justkui oleme samas sammus muu kiiret elu sibliva rahvaga, aga siis tulevad päevad nagu täna, mil kohe ei suuda ja ei taha midagi teha. Kohati piinab südametunnistus, et peaks ju. Peaks koristama aias, või kuuris. Peaks lapsega randa minema. Peaks pesu pesema ja telliseid puhastma jne jne.. Aga väljas on kum ja sees on kuum ja vent huugab täiel võimsusel, et natukenegi õhku oleks. Ja ma ei taha, ei viitsi ja ei tee. Panin supi hakkama. Asi seegi.

Eile tegime palju. Käisimelinnas ja ajasime asju. Mõned toimetused jäid tegemata ka, aga noh jah, ikka juhtub. Õhtul aga sain ka ratsutama minna ja seekord venis tallis aeg kuidagi eriti. Sõitsin justkui pikalt ja mõnusalt, aga kulus vaid pool tunnikest. Kui kogu aeg oleks aeg nii aeglane, siis jõuaks vist päris palju tehtud. Isegi siis, kui on laisk päev :D

Plaanid, kuidas meie onnikest tuunida, võtavad üha rohkem kuju. Mõtetest hakkavad vaikselt konkreetsemad vormid kooruma ja nüüd oleks vaja leida jõudu, et nende lõpliku teostumise nimel tööd teha. Palju palju on selliseid väikseid asju, mis on tüütud ja vastikud teha, aga kui need on tehtud, siis on kohe hoopis parem siin olla ja parem ka suuremaid asju teha. Paljud nendest tüütutest asjadest on ka lausa eeldsuseks suurematele projektidele ja juskui pudelikaelana ees. Enne ei liigu midagi, kui saab selle punni eest liikuma ja siis on jälle natuke aega hea vaadata ja tunda, kuidas asjad sujuvad.
Minu jaoks on raske see, et ma ei ole üksi tegutseja tüüpi. Siis küll, kui tegu on millegi meeldivaga, aga üldiselt siiski mitte. Ka ratsutades ei ole ma ju tegelikult üksi, vaid ikka koos hobusega ;) Nüüd aga pean ennast takka torkima, et ma teeks neid väiksemaid asju ära nii palju kui vähegi jõuan, sest tegelikult on need ju kõik jõukohased ja oleks nõme neid hiljem koos teha ja siis raisata seda aega, mil saaks raskemaid ja tingimata mitut kätepaari vajavaid töid teha.

Laupäeval tulevad mulle paar inimest appi. Sellesk ajaks on tingimata vaja kuur korda teha ja kõik kola issi bussi toppida. Ta viib selle laupäeva hommikul ära ja siis saame siin tegutsema hakata. Poiss jäi lõunaunne ja mina püüan laiskuse eemale peletada ning supi valmis keeta. Siis aga õue tööle ;)

Või läheks hoopis pojale kaissu....

Ottost

Olen peale Aili siin olekut pea kõik päevad talli saanud minna ja Ottokas on tegelikult olnud super! Paaril korral oli tal raskem päev, aga olen enam kui veendunud, et see tuli eelmise päeva raskemast tööst ja siis lihtsalt lihased andsid tunda. Pole ta ju paar kuud korralikku trenni teinud, pigem natuke liigutanud end ja säilitanud. Nüüd minu kodus olemise ajal oleme vaikselt vaikselt vormi tekitada püüdnud ja asjaga sinnamaani jõudnud, et Ottokas näitab end oma parimatest külgedest.

Üleeile oli tallis korralik fotosessioon ja ka hüppetrennid. Erinevad autorid klõpsisid kokku aukartust äratava hunniku pilte ja fotokas oli ka super, ning enamik pilte tulid väga väga ilusad. Ma ei jõua oodata kunas need  kätte saan ja siis püüan ka siia midagi üles panna.
Mina sõitsin Toomasele soojaks ja siis ta hüppas. Kui eelmisel korral oli Tottu natuke kõhklev ja polnud päris kindel, et mis ta nüüd siis tegema peaks, siis sel trennil jäi mul ikka väga palju kordi imestusest suu lahti. Kes on see hobune ja mis te minu traavlinässakaga teinud olete :D  Ta ei ole hiilanud oma hüppekaarega. Ikka on hüpanud sirgelt, nagu pulk, aga nüüd.. Sirutas kaela ette-alla ja seljast tegi ilusa kaare. Jalad korjas nii kokku, et osadel piltidel polnud eriti nähagu, kust algavad jalad või kust lõpeb kõht. Ka tagumist otsa tõstis väga ilusti. Ma olin ikka väga väga üllatunud ja rõõmus, kui seda trenni vaatasin. Toomas kommenteeris ainult, et kuidagi kahtlaselt hästi on kontrolli all ja ei lükkagi lõuga risti. Et polegi nagu muud teha kui vaid patsutada ja patsutada :D Ottokale kohaselt korjas ta peale iga patsutust oma kodaraid veel suurema hoolega, endal silm säramas ja kõrv kikkis. Üle heinarullide esimesel korral tahtis natuke jobutada aga teisel katsel lendas sealt üle erilise lustiga. Ei tea mina, mis teema tal sellega on, aga no meeldib talle toidust üle hüpata. Heinarulle hüppas ta ilusti ka siis, kui Toomas temaga seda päris esimest korda katsetas :)

Eile käisin ka ja tegin lõdvestust ja venitusi. Õlad sees, traavers, sääre eest ära. Seda nii sammus kui traavid pika kaelaga ja nii pehme ja lõdva liikumisega, kui vähegi võimalik. Galopis polistakus sellist aeglast aeglast tiksumist, et ta mõnusalt läbi selja liiguks. Lõpuks oli ta mõnus mõnus pehme. Jooksis vabalt ja mõnusalt ja mina sain reisija olla. Kokku pool tundi ja siis paar korda tiigist läbi.

Siis pugesime mutukate eest talli peitu ja söötsin talle porksi. Ta on ära lõpetanud selle, et maiusi norides lidutab kõrvu. Varem tegi ta seda ja ma ise arvan, et ehk vb selleks, et teisi siis sellest maiusest eemale peletada. Oli ta ju karja peksupoiss ja alati oli oht, et ta jääb nännist ilma. Nüüd on ta aga meheks kasvanud. Karjamaal on ta väiksemas poissmeeste pundis ja tundub, et seltskond on neil seal muhe. Horiamb on nagu vara rahulik härra, kes siis noorematele õpetust jagab. Volts on niisama muhe mees ja siis Ottokas koos paari noorega, kellele ta siis omakorda kõva meest mängib ja neile elutarkust jagab :D Mitte, et ta tal seda endalgi väga palju oleks. Aga vähemalt ei ole ta enam viimane luuser, kes kõigi käest kolki saab :D Pole seda muret, et mõni ta läbi klohmib ja siis saame pikalt haavu lakkuda ja lonkeid ravida. Ise ta lööma ei lähe, kui just ei ole mina porksiga karjamaal ja teised seda norima ei tule. Samas ei ole ma neid seal koos vaadates täheldanud, et keegi ka talle kallale kipuks.

Oma elukiga tegeleda on tõeline teraapia. Ja ta on selline nunnukas ka :) Loodan, et saan täna ka minna, kui isa mõistlikul ajal koju saabub. Poisiga talli minnes on mul pidev mure, et ta leiab tiigi üles ja siis sulpsab sinna sisse :s Ja seega ma ei taha teda väga sinna kaasa tassida. Lisaks siis veel see, et pean paluma kellelgi tal silma peal hoida, kui ise sõidan. Ja ehkki kõik on seal väga toredad, siis ma ei taha oma last teistele kaela riputada.

Nädalavahetus

Õde oli siin, sest tahtsin Ruilasse kirjutajaks olla või niisama kuulata ja siis oli vaja lapsehoidjat. Samuti sai siis talli minna ;)
Võistlused olid minu jaoks väga õpetlikud. Kuulasin, vaatasin arutasin asju. Sain targemaks. Parkuure vaadates tuli hull tahtine ise ka uuesti ennast sportlikku vormi viia. Nüüd ongi plaan ikka tihemini ratsutama jõuda ;)

Tallis käisime õega palju :D Otto oli supertubli. Eile oli tal natuke halb päev ja siis Aili ei saanud väga hästi toime. Ottokas jonnis ja siis hakkas Aili ka jonnima ja tulemus oli jama. Ronisin ise selga ja Otto jonnis minuga kah. Aga tunda oli, et üleelmine raske trenn oli oma jälje jätnud ja ta oli ilmselt liohtsalt natuke kange. Pika rahuliku pusimise peale hakkas looma ja siis tegime mõned kõksud kah. See osa oli juba päris hää. Penerolli tagumine oli meetrine okser, mis mulle kohe mitte ei meeldinud, aga Tottu ei teinud teist nägugi ja nii ta läks. Mina pablasin aga hobune hüppas hästi.

Ja täna oli ta no lihtsalt nii nii hea. Tubli tubli tubli! Tunda on, et ta on tükk aega tööst väljas olnud, sest harjutused ja asjad on talle rasked ja siis ta punnib ja pingutab. Samas on ta ikka selline numpsik, et pingutab elueest, kui talt ilusti küsida. Täna oli lihtsalt lust! Aili sai ka kõik asjad ilusti tehtud. Läbi sammu jalavahetusi tegime ja Aili püüdis õlad sees teha. Natuke pusis ja ei sanud ise hästi aru, mis ta tegema peab võikuidas küsima, aga lõpuks tuli natuke ikka välja ka ;)

See nädal tuleb korralik töö ja mahv ja siis puhkab paar päeva, et taastuda ja siis hakkame aga jälle pihta ;)

Igasugused jurad on ikka, aga täna oli ka midagi head. Otto oli niiiiii fantastiliselt tubli! Ta oli nii niii niiiiii tubli ja hea ja pai! Tegime igasugu asju ja kõik oli nii hää. Ja kuna galopp oli lihtsalt uskumatult super, siis proovisin jalavahetust ka :D Ei tulnud küll ilusti välja, aga jahhh.. esimese korra kohta täitsa pädev :D Otukene on kogu selle kamarajura juures minu põgenemistee teise maailma, et natuke närve puhata.

Täna oli tegus päev. Tirisin turult palju kraami koju ja täitsin külmakirstu. Selle peale läks esimene pool päevast. Isa trimmerdas aga enne lõunat terve aia ära ja mina riisusin õhtupoole oma käed villi. Veel on teha sissesõidu tee ja aia tagune, aga ei viitsi vist enam. Homme vaja jälle vaarikad ära korjata ja moosiks ja külma. Kui lasta neil seal kaua olla, siis ussid teevad 1:0

Ei tahaks väga vinguda, aga vingumata ka ei saa olla. Talli ei ole ma niiiiii ammu jõudnud ja see teeb meele mõruks. Tahaks trenni teha, aga no ei saa. Päeval on isa tööl ja seega ei sa ama kuhugi ja õhtuti laekub ta nii hilja, et ei ole enam mõtet kuhugi minna. Poissi vaja magama sättida ja ta ju ei uinu ka kohe ning siis on kell juba 11 või peale. Seega jah.. ei ole jõudnud ja moss on selle pärast.

Vahepeal olen igasuguseid plaane haudunud. Isa naerab, et nagu kana pesas jah... Aga umbes nii see ongi olnud. Kui väljas kuum kuum oli, siis istusin toas ja mõtlesin, et mida ja kuidas teha. Kuhu mis panna nii toas kui aias. Mõned mõtted on juba üsna kindlad, aga teostus on kahtlane. Eks see sügise poole paistab, kui saab siin hakata seda võsa maha võtma. Hetkel kannavad ka muldvanad kreegipuud nii palju, et ei ole südant neile kätt külge panna. Eks siis sügisel paisab, kas saab neid asju teha, mis ma tahaks, või ei.

Ja tulge mulle külla. Mulle meeldivad külalised ;) Ma ilmselt leiaks kohe ka midagi teha, aga võib ka niisama istuda ja teed juua ;) Sääsetõrje tuleb kaasa võtta, sest neid on siin ikka veel üksjagu, aga muidu on hääää.

Jätkuvalt parajate jamade lainel. Paar päeva tagasi sulas ära minu arvuti laadija juhe. Kuna mu läpakas on aga u 10a vana, siis on ta juba ammu muutunud lauaarvutiks. Seega ei ole minu rüperaalist enam elulooma, kui ma just kusagilt uut laadijat ei saa :(
Hetkel ahistan isa pilli. Õnneks oli ta nõus seda mulle jätma, et saaksin natuke ka oma meile ja asju vaadata ja teha.

Poisiga on iga päev erinev. Iga tund lausa. Korra on ta tõeline kullatükike ja siis teeb sellise tüki, et anna olla. 2 aastase teema, mis seal ikka. Püüan pikka närvi säilitada ja võimalikult järjekindel olla ja mitte provokatsioonidele järele anda.

Talli ma ei ole jõudnud :( Ja see teeb nukraks. Nii väga tahaks minna ja tegeleda ja sõita, aga no lihtsalt ei saa. Istun siin kodus kinni ja ongi kogu pidu. Peale Tapa seiklust ei ole ka mingit isu rongidega sõitma minna. Kolmapäeval tuleb see tee ilmselt ikka jalge alla võtta. Poisil arst ja siis lasen omale viimase puugisüsti ka ikka ära teha. Siis on sellega vähemalt ühel pool. Endale peaks ka aja panema ja siis natuke oma selja teemat uurima. Ei tea mis seis hetkel üldse on. KAs on sama või paremaks või hullemaks läinud. Siis vähemalt teaks, kuidas tegutseda ja mida teha või mitte teha.

Ühe hea asjaga oleme ka siin isaga kahepeale hakkama saanud. I tellis ära külmakirstu ja eile siis majandasime siin ja panime selle paika. Koos sellega sai ka tuulekoda koristatud. Enne seda tõime 11kg maasikaid ja kui poisi magama sain, siis tegin need moosiks. 2 karpi jätsin siia külma niisama söömiseks ja 1 karbi võttis paps ka. Moosi sai kokku 15 väikest, 350ml karpi ja 8 suurt, umbes poole liitrist karpi. Eelmisest satsist oli juba 5 väikest portsu ka ja nüüd on maasikamoosi varud olemas ;) Vaikselt saan juba ka vaarikaid külma panna. Iga päev ikka peotäie juba saab. Nedega aga see jama, et sööme nad ju kohe ära ja siis karpi ei jõuagi :p Panustan sellele, et järgmine nädalalõpp on mul nii palju sebimist, et vast ei ole aega sinna ragistama minna ja siis peaks ka natukese moosi jagu saama.
Kindlasti tahan ka mustikale minna. See aasta ei pidavat palju mustikaid olema, aga natuke ikka tahaks. Saaks poisilegi anda. Ja turule peaks ka minema erinevaid ürte jahtima. Oii mulle meeldib korilus :D Peab ikka sügisel siin aias suurpuhastuse tegema ja siis järgmine kevad isa asju maha panema. Siis saab oma ja hää talveks kirstu varuda ;)

Eile oli väga hobuseline päev. Hommikul tuli Eliis meile järele ja tee viis meid Juurimaale. Crossu sõitis oma esimese skeemi ja tulemus oli täitsa hea. Ka ilm oli meie poolel. Vihma ei sadanud, aga pilved varjutasid päikest just niipalju, et temperatuur talutav oleks. D oli viks ja viisakas. Vaatasime vasikaid ja paar koera oli ka ratsavõistlustele kohustuslikult koha. Nemadki said oma paid kätte. Tagasi hakkasime tulema just parajalt poisi uneajal ja autos kustus ta hetkega.

Järgmine peatus oli Veskimetsa võistlus. Palju tuttavaid oli seal ja saarlased ka olid võistlema tulnud. 115 aitasin neil sooja teha ja mõlemad olid väga tublid :) Muudest sõitudest ma rääkima ei hakka.
D tegi seal parajat nalja ja viskas end kõhuli liiva sisse. Ilmselt arvas, et on rannas :D (selge vihje mulle, et ammu oleks aeg lapsega sulistama minna) Väga vahva oli üle tüki aja tuttavaid inimesi näha ja natuke juttu rääkida.

Edasi käisime Airega poest läbi, siis tema juurde ja siis meile. Tegin söögi ja läksime talli. Minu isa jäi poisiga koju. Nad said väga hästi toime ja see oli nii vahva. Olla koos papsi autot kraaminud ja toimetanud. Poiss nurus küpsiseid ja müttas niisama aias ringi :)

Ei tea, kas Ottokale tuli eelmine nädal lõpuks meelde, et ta on tegelikult ratsahobune, mitte koplikaunistus :) aga igatahes oli ta kohe nii pai. Ja kuna ma enne trenni lahkelt lubasin, et kui tottu on ok, siis kõksime, siis me ka kõksisime. Lõpuka pandi mulle ikka 80cm rada kah, kuigi minu plaan oli lihtsalt natuke ristikesi ja latte sõita. Aga tunne oli mega. Ma ei ole ju ca 8 kuud trenni teinud. Lihast ei ole, istak on... jah :D Aga poiss oli super. Hirm oli mul nahas, nagu ikka, aga nii nii lahe oli. Poiss läks tõketele sellise rõõmu ja entusiasmiga. No ja mis tal viga minna, 80cm on talle ju väga madal. :D Vana hea Ottokas!  Oi oi kui mõnus oli. Selline positiivne laeng tuli sealt, et ma ei oska seda kohe sõnadesse pannagi :)
Siis tegime Airele ka trenni. Sõisime ratsmesse, tegime tasakaalu harjutusi. Poolistakus tuli juba väga hästi. Siis ta arvas, et tahab ikka nii väga paar kõksu teha :D Ei olnud hea mõte, sest Ottoka lennukus hirmutas ta ära :p. Viimane hüpe tuli juba täitsa söödav ja nii me lõpetasime ka.

Igatahes on mul väga suur soov trenni teha nii endale kui ka Ottole. Oleks ainult elukene hetkel natuke lihtsam, siis saaks ka talli tihemini minna :)

Päevad pole vennad, või siiski..

Käisin täna töö juures. Väga sobivalt trehvasime bossiga ülemistes, kui läksin, et midagi kaasa osta ja siis EMT-s laadimiskaardi teema korda ajada. Ja siis see algas.
EMT on välja mõelnud väga osava triki inimestelt raha varastada. Nimelt küsisin mina Sikupilli keskuse EMT-i esindusest kõnekaarti ja valida anti mulle kas Diil või Smart. Valisin Diili. Ja kui nüüd ostsin endale Diili laadimiskaardi, siis selgus, et see ei sobi, sest mulle müüdi esialgu hoopis mingisugune Super. Miks ei öelnud müüja mulle, mida ta mulle müüb?? Miks on kaks toodet sama nimega, aga erinevate tingimustega.. Asja ma korda ei saanudki ja pidin maksma uuesti raha, et kõneaega laadida. Pornoooooo. Aga kui keegi tahab Diili laadida, siis saan koodi müüa. 5 euri eest saab 6 euri kõneaega ;)

Sealt edasi siis bossi autoga töö juurde. Täitsa vahva oli. Natuke veider on mul ikka, sest ei tunne, et oleksin seal väga meeskonnas sees, aga väga vahva oli siiski. Arutasime minu tööle mineku plaane ja muud.

Siis turgu, kust haarasin natuke head-paremat ja sealt rongi jaama ootama. Aega oli palju ja mõtlesin, et helistan üürnikele, et nendega alla kukkunud akna teemat arutada. Meie korteris, mille välja üürisime, kukkus 4,5m kõrguselt alla aken. Aken katki, telekas katki ja I ilus kiilas mehike kah. Vaidlus läks päris ägedaks teemal, et kes peab kulud maksma jne. Mingil hetkel peatus rong ja mingi mees aitas mind lahkelt peale. Rääkisin ikka veel telefoniga, kui me Lagedilt mööda tuhisesime..
Kõne lõppenud küsisin siis kõrval pingil istuva härra käest, et kus see rong järgmiseks peatub ja vastuseks sain, et Tapal :D Oh seda õnne. Tegu oli Tallinn-Tartu kiirrongiga. Kukkusin näost täiesti ära ja pisar tikkus vägisi silma. Õnneks poiss magas kärus. See mees,  kes iganes ta ka polnud, oli nii tore ja lahke. Rääkis reisisaatjale jutu ära. Organiseeris selle, et reisisaatja helistaks vastu tulevale rongile ja et mind sinna peale aidataks ja piletit ei nõutaks. Vist isegi ostis mulle pileti, sest minu käest raha ei küsitud. Lohutas mind, et ikka juhtub. Siis helistas ja uuris, et millal Ülemistelt rong Lagedile sõidab. Vastus oli, et pool 7 õhtul. Nojahhh. Mis siis ikka. See mind enam ei kohutanud. Tuju oli niigi alla igasuguse piiri. Istusin nägu seina poole ja tihkusin nutta. See tobe jama oli viimane piisk karikasse ja lihtsalt lõi silme eest kirjuks. Siis tuli jälle reisisaatja ja nad seletasid mulle, et kõik on kokku räägitud. Et Tapal peame u 15 min ootama ja tuleb uus kiirrong, millega saan Ülemistesse. Et reisisaatjad ootavad mind, et aidata käru peale tõsta. ja pidavat uurima ka ülemustelt, et äkki saavad lausa Lagedil peatuse teha, et ma maha saaks minna. Tegelikult on see keelatud, sest graafikud jne, aga küsija suu pihta ei lööda.
See mees aitas meid rongist maha ja siis ootasime uut rongi. Enne minekut tuli veel üks naine ja surus mulle banaani pihku, et näe, lapsele.. Mul ei olnud ju poisile muud kaasas kui natuke vett. Poe kraam oli kõik selline, mis niisama süüa ei kõlba. Maasikaid oli ainult mugimiseks. Kui rong tuli, siis juba kaugelt vaatasid reisisaatja ja vedurijuht aknast, et kes see õnnetuke on, kes lapsega ära eksis :s Vinnati siis mu käru rongi ja meid istutati esimese klassi vagunisse. Reisisaatja lubas kohe uurima minna, et kas saavad ikka peatuda Lagedil v ei. Suured ülemused olla loa andnud ja nii nad siis aitasid mu ilusti rongist maha ka. kolistasime enne käruga esimese vagunisse ja seal tegi vedurijuht uksed lahti ja saimegi tulema :)

Vot selliseid asju juhtub minuga. Need on väiksemad jamakesed, aga neid on palju. Lisaks siis muidugi suuremat sorti kaosed, nagu alla kukkunud aken, vandaalide poolt lõhutud auto šotis, pidev kemplemine eelmise üürnikuga raha teemadel ja hirm, et ta ei maksagi kommunaale ära, lõhutud rulood korteris jne jne.

Kodus olid asjad õnneks tavalised. Plaanist kuuri koristada ei tulnud midagi välja, sest avastasin sealt 2 herilasepesa ja ma kohe mitte ei taha nende tegelastega ühes ruumis viibida, aga muidu  oli tavaline. Poiss müttas õues ja nägi välja nagu nukitsamees: üleni must ja sassis juustega. Wilbukene oli tubli ja pai nagu ikka. Valvas poissi ja lasi tal end ahistada. Ja mina mossitasin niisama.
Nüüd poja magab. Pesen nõud ja koristan siin selle pesa ära ja poen talle kaissu ;)