Onnikesest..

Täna käis mul üks vana hea sõber oma perega abis. Nii armas pere. Ma ei olnud neiuga enne kohtunud ja väga tore inimene oli. lapsed on aga kõik lihtsalt liiga ägedad :D. Ja no minu sõbrale on ka ainult kiidusõnad. Aitas esiku vundamendi kraavi ära kaevata, siis isal poisi toa ühe seinakarkassi paika panna. Ja siis vinnasime veel kõik prussid üles. Meie tassisime ja isa võttis ülevalt vastu. Väga palju jõudsime. Siis läksin mina trenni, sõbrad koju  ja isa jäi siia veel mässama. Kui ma tagasi jõudsin, olid sarikad paigas. Kinni veel ei ole, aga vähemalt kohale tassitud. Kiiruga pani veel kile ka peale, et kui tormiks läheb. Sadama muidugi hakkaski, aga õnneks mitte väga hullusti.
Nüüd oleks veel vaja vähemalt kaks päeva siia vabatahtlike töörügajaid, et saaks musta lae tehtud. Ja siis esiku vundament ka ja seinad. Ja siis katus. Kui see on tehtud, siis jäävad veel sellised asjad, kus minust endast ka rohkem kasu on. Täna ma küll püüdsin mis ma püüdsin, aga no ei ole mul seda jaksu meestega võidu kraavi kaevata või prusse tassida.


Otto

Talli jõudsin ka. Eile käisin ka veel poole öö ajal ja rääkisime Toomasega tõsistel teemadel. Saime mingisugusele kokkuleppele. Mulle ei ole see küll hetkel mitte mingist otsast majanduslukult kasulik, aga samas on tal Ottokaga ikka väga hea klapp ja seega sõidab ta hooaja lõpuni. Loodan, et see teineteise mõistmine Toomase suure ambitsiooni tõttu ära ei kao, sest ma kardan, et ottokas ei ole valmis nii suuri radasid sõitma, nagu Toomas tahaks. Kui ta saab 110-115 radasid ilusti sõita ja need ka viisakate tulemuste ja hobuse jaoks heade emotsioonidega lõpevad, siis on see investeeringut väärt ;) Pole siin midagi.. Tõmbame aga püksirihma koomale. Peakski natuke alla võtma, et oma ilusatesse suvepükstesse mahuks :D

Aga täna siis hüppasime. Või tegelikult tegin mina sooja ja Tom hüppas. Soojendustõkke kruvisime lõpuks 120 peale. 1 korra tuli alla, sest sammud läksid sassi, aga järgmisel katsel oli hää. Rada oli esialgu madal. Siis tõstsin ja siis natuke veel. Lõpetuseks tuli väikesi kombinatsioone ja kruvisin asju ikka päris suureks. Toomas moosis mu ära, et nv-l Luunjasse minna 110 ja 115 sõitma. Ma ikka pelgan natuke, et see jääb talle raskeks, aga kui ta end sama ilusti üleval peab, nagu Raikkülas, siis on lootust, et tulevad vähemalt ok sõidud. No loodame.

Ma ei tea.. viimasel ajal on ta sõidus kuidagi tesistsugune. Ma ei teagi, kas see on nüüd hea või halb... Peaks kellegi kutsuma endale trenni andma, et siis tagasisidet saada, et mis seis on. Kuidagi väga äkki on tulnud see, et ta ei jookse enam madala kaelaga, vaid kael on päris kõrge ja kontakt on selle arvelt läinud õrnemaks. Samal ajal on ta ikka sääre vahel ja sääre ees ja toimib täitsa hästi, aga mul endal on veider seal olla. Ma tahaks ilmselt kõige selle juures saada rohkem ja rohkem lõdvestust. Täna galopis ta vahepeal oli juba just selline hea ja pehme, aga kõrge kealast ja all tagant, aga eks see areng nõuab ka oma aja. Mulle oleks meeldinud, kui see eest kõrgemaks sõitmine oleks tulnud rahulikumalt, aga vahest vist on selline natuke konkreetsem süsteem parem. Näis. Hetkel on ta ise vägagi heas tujus ja teeb kõike entusiastlikult, ehkki on näha, et see töö nõuab talt pingutust. Järgmine nädal saab natuke pikemalt puhata. Tahaks minna niisama maastikule jalutama, või kaugemale karjamaale niisama kablutama, aga ei saa ju. Vaja kogu aeg kontrollida, et mida D teeb või ei tee. Kui I koju tuleb, siis saab Otto ka suurest tööst puhata. Lähme maastikule kolama ja põllule lebotama ;)