Ottost

Olen peale Aili siin olekut pea kõik päevad talli saanud minna ja Ottokas on tegelikult olnud super! Paaril korral oli tal raskem päev, aga olen enam kui veendunud, et see tuli eelmise päeva raskemast tööst ja siis lihtsalt lihased andsid tunda. Pole ta ju paar kuud korralikku trenni teinud, pigem natuke liigutanud end ja säilitanud. Nüüd minu kodus olemise ajal oleme vaikselt vaikselt vormi tekitada püüdnud ja asjaga sinnamaani jõudnud, et Ottokas näitab end oma parimatest külgedest.

Üleeile oli tallis korralik fotosessioon ja ka hüppetrennid. Erinevad autorid klõpsisid kokku aukartust äratava hunniku pilte ja fotokas oli ka super, ning enamik pilte tulid väga väga ilusad. Ma ei jõua oodata kunas need  kätte saan ja siis püüan ka siia midagi üles panna.
Mina sõitsin Toomasele soojaks ja siis ta hüppas. Kui eelmisel korral oli Tottu natuke kõhklev ja polnud päris kindel, et mis ta nüüd siis tegema peaks, siis sel trennil jäi mul ikka väga palju kordi imestusest suu lahti. Kes on see hobune ja mis te minu traavlinässakaga teinud olete :D  Ta ei ole hiilanud oma hüppekaarega. Ikka on hüpanud sirgelt, nagu pulk, aga nüüd.. Sirutas kaela ette-alla ja seljast tegi ilusa kaare. Jalad korjas nii kokku, et osadel piltidel polnud eriti nähagu, kust algavad jalad või kust lõpeb kõht. Ka tagumist otsa tõstis väga ilusti. Ma olin ikka väga väga üllatunud ja rõõmus, kui seda trenni vaatasin. Toomas kommenteeris ainult, et kuidagi kahtlaselt hästi on kontrolli all ja ei lükkagi lõuga risti. Et polegi nagu muud teha kui vaid patsutada ja patsutada :D Ottokale kohaselt korjas ta peale iga patsutust oma kodaraid veel suurema hoolega, endal silm säramas ja kõrv kikkis. Üle heinarullide esimesel korral tahtis natuke jobutada aga teisel katsel lendas sealt üle erilise lustiga. Ei tea mina, mis teema tal sellega on, aga no meeldib talle toidust üle hüpata. Heinarulle hüppas ta ilusti ka siis, kui Toomas temaga seda päris esimest korda katsetas :)

Eile käisin ka ja tegin lõdvestust ja venitusi. Õlad sees, traavers, sääre eest ära. Seda nii sammus kui traavid pika kaelaga ja nii pehme ja lõdva liikumisega, kui vähegi võimalik. Galopis polistakus sellist aeglast aeglast tiksumist, et ta mõnusalt läbi selja liiguks. Lõpuks oli ta mõnus mõnus pehme. Jooksis vabalt ja mõnusalt ja mina sain reisija olla. Kokku pool tundi ja siis paar korda tiigist läbi.

Siis pugesime mutukate eest talli peitu ja söötsin talle porksi. Ta on ära lõpetanud selle, et maiusi norides lidutab kõrvu. Varem tegi ta seda ja ma ise arvan, et ehk vb selleks, et teisi siis sellest maiusest eemale peletada. Oli ta ju karja peksupoiss ja alati oli oht, et ta jääb nännist ilma. Nüüd on ta aga meheks kasvanud. Karjamaal on ta väiksemas poissmeeste pundis ja tundub, et seltskond on neil seal muhe. Horiamb on nagu vara rahulik härra, kes siis noorematele õpetust jagab. Volts on niisama muhe mees ja siis Ottokas koos paari noorega, kellele ta siis omakorda kõva meest mängib ja neile elutarkust jagab :D Mitte, et ta tal seda endalgi väga palju oleks. Aga vähemalt ei ole ta enam viimane luuser, kes kõigi käest kolki saab :D Pole seda muret, et mõni ta läbi klohmib ja siis saame pikalt haavu lakkuda ja lonkeid ravida. Ise ta lööma ei lähe, kui just ei ole mina porksiga karjamaal ja teised seda norima ei tule. Samas ei ole ma neid seal koos vaadates täheldanud, et keegi ka talle kallale kipuks.

Oma elukiga tegeleda on tõeline teraapia. Ja ta on selline nunnukas ka :) Loodan, et saan täna ka minna, kui isa mõistlikul ajal koju saabub. Poisiga talli minnes on mul pidev mure, et ta leiab tiigi üles ja siis sulpsab sinna sisse :s Ja seega ma ei taha teda väga sinna kaasa tassida. Lisaks siis veel see, et pean paluma kellelgi tal silma peal hoida, kui ise sõidan. Ja ehkki kõik on seal väga toredad, siis ma ei taha oma last teistele kaela riputada.