Ei olnud tore. Kohe üldse mitte tore.
Reedel oli jälle ülipalav ja isyusin enamuse ajast toas, vent näkku puhumas, aga ikka oli paha olla. Õhtul tuli isa töölt ja hakkasime kuuri koristama. Lõpetasime selle peale 10t ja pidin kohe talli minema. Aga siis oli vaja ju süüa ja siis oli vaja korraks vaadata, et äkki I on netis ja siis oli juba hilja.
Õhtu kujunes aga pikaks, kuid see ei vääri meenutamist seega las ta jääda. Magama sain kell 3 ja uni ei olnud hea.
Laupäeval siis ootasin sõpru appi toimetama. Plaan katust maha võtta asendus plaaniga kuuri põrand teha. Hakkasime rassima ja saime üle poole tehtud, siis pidi abiline kahjuks ära minema. Perekondlikud kohustused :D Aga selline see lapsevanema elu on, et palju sõltub sellest, kas kaasas olev pisipõnn laseb asju teha ja kas ema üksi jõuab tal sabas püsida ja ohutuse tagada. Linnalapsel oli ju kohe eriti põnev siin aiadzunglis ringi müttata.
Poole töötegemise ajal tuli veel üks sõbrants, kes jäi õnneks natuke kauemaks. Saime pisut juttu puhuda ja nii mõnus oli lobiseda. Tema pisike poja on tõeline naerupall ja tegi nii lahedaid nägusi mulle. Ja eriti vahva oli see, et kui tavaliselt ma ei meeldi lastele, siis see poisipõnn leppis minuga ilusti ja naeratas ja suhtles. Täiega lahe laps :D
aga ma arvan, et sa oled nats ebaõiglane minu vastu...ei ole kõik nii must/valge :(
ReplyDeleteM, Elu ei olgi mustvalge. Mis iganes põhjustel oli teil vaja minna, aga teil oli vaja minna. Ma olen tänulik, et niigi palju sai tehtud! Üksi ei oleks ma seda ju suutnud ;) Mul oli lihtsalt kahju, et te ei saanud kauemaks jääda. Ma vaikselt lootsin, et teeme veel koos süüa ja siis istume natuke ka niisama ja grillime. Aga kui oli vaja minna, siis oli vaja. Mis seal ikka, tulete mõni teine kord külla ja siis jõuame ka lõket teha ja vorsti sussutada.
ReplyDeleteAga kui sa end puudutatune tunned, siis sinna ei saa ma midagi parata :(