Raikküla karikas

Täna oli võistlus ja Tom sõitis Ottokaga 100 ja 110.  Eiel jäi jutt, et peame Järvel olema 10st ja ma siis ise mõtlesin, et u pool 10 peaks liikuma hakkama ja läksin poisiga talli veidi enne 9t. Selgus, et Tom magas alles iluund ja seega andsin ise Ottole heina ette ja panin kaera likku. Kui see jahtunud oli, andsin ette.
Selle aja peale oli Tom ka ärganud ja reibas ning läks treikut tooma. Ma pakkisin poisis isse ja jäime ootele. Autosse ta esialgu minna ei tahtnud aga max 3 katset ja 5 minutit ja peal ta oligi. Järvelt veel 4 hobust peale ja teele.

Poolel teel tuli hull padukas. Ma pakkisin nii endale, kui lapsele kui ka hobusele vihmavarustuse kaasa ja seega ei oleks tohtinud ju sadada. Krigistasin hambaid ja palvetasin, et no palun kuiva meie ajaks ära, sest paljajalu on Ottokal ju libe. Kabja sisse ju krihve ei keera ja raudu tal pole.

Kohale jõudes oli ilm muutlik, aga võistlemiseks täitsa hea. Kohati jahe, siis jälle soojem. Enamuse ajast pilves ja piisava tuulega, et parme niipalju ei oleks. Tegelikult märkasin ma vaid mõnda üksikut, niiet super.

Ottoka naabriks olnud poni võetio maha ja ta jäi üksi autosse. Kuna D oli üleval ja tahtis tähelepanu, siis ei olnud mõeldav hobust maha võtta. Esialgu olin mures, et ta hakkab seal laamendama, aga kus sa sellega. Tüüp tukkus seal vaikselt. Vahepeal pakkusin juua. Ta võttis paar sõõmu ja siis uneles edasi. Käisin ja sügasin teda ikka ja jälle ja siis ta vaid mõmises rahulolevalt ja tukkuks edasi. Silmad poolkinnija mokk töllakil :D Mõtlesin korduvalt, et mis mu hobusega juhtunud on.. et mis ajast ta nii rahulik on???

Kui meie aeg hakkas kätte jõudma, siis D pea-aegu juba magas. Parkisin ta käruga auto taha päikesevarju (jah, oli ka päikest!) ja võtsime Otto maha. Tavaliselt ta hüppab autost alla, täna aga tuli vaikselt samm haaval, nagu vana kala :D Panime ta riidesse ja Tom läks eelsooja tegema. Ottol on vaja pikka sammu ja traavi tiksumist, et ta keskenduma saaks hakata. Alguses on vaja ju ringi vaadata ja siis ei saa ju ometigi tööd teha.

Toomas sõitis sammu ja traavi üleminekuid ning poolpetusi kuniks sai parkuuri vaatama minna. Mina sain aga vahepeal Grethel natist kinni ja kupatasin ta sinna selga, et jalutagu :D parkuur vaadatud, oli aeg galopiga alustada ja siis ka mõni kõks teha. Soojendusel oli Otto nagu kukupai. Ei mingit märki lõua viltu ajamisest või alt ära kimamisest. Kartsin, et on vaikus enne tormi :D

Platsile minnes kartis ta korraks ühte roosat polatsi ääres olnud lippu ja ma mõtlesin, et nonii, nüüd ongi jokk. Aga ei. Toomas sõitis ta seal t edasi ja oligi kogu moos. Parkuuri ajal ei vahtinud ta mitte midagi. Kõik hüpped tulid supehästi. Rütm oli muutumatu kogu aja. Tom tegi ka püürdeid ja hüppas mõnda ikka väga viltu, aga Ottokas ei teinud teist nägugi. Laksas üle nagu oleks ta risti tõkkega olnud :D Sõit oli superilus, ainult et tegu oli kiirus-puhtus parkuuriga ja seega jäi aeg nõrgaks. Kuid okp ja auhinnaline IV koht ja mina hüppasin platsi ääres õnnest nagu rõõmupallikene :D Inimestel oli sellest palju nalja, aga no kuidagi peab ju teiste tuju ka heaks tegema :D See paganama eluk on mulle nii hinge pugenud, et iga tema õnnestumine teeb mulle nii palju rõõmu ja siis ma särangi seal nagu väike laps kommipoes, kus võtta võib kõike ja piiritult :D

110 ette nii pikalt ei soojendanud. Tom vaatas parkuuri ära ja siis sõitma. Ottokas toimis hästi. Ma ei uskunud oma silmi, kui seda pilti vaatasin. No hea hea. Lihtsalt nii hea. Ütlesin siis Tommile, et sõida julgemalt edasi, et las ta liigub ka. Ja pilt oli ikka ilus. Parkuuris 0 kp ja II koht! No mida sa hing veel ihkad :D Süit oli jälle ilus. Tempo oli elavam, kui esimesel katsel ja Tom sõitis julgelt. Kolmikule läks tempokalt peale aga jäi kaugeks. ottokas laksas kaugelt sellise põrkega, et ma lihtsalt vaatasin ja imestasin. Paaril lataial riivas kergelt, aga üldiselt oli kindel ja puhas. MItte kusagil ei olnud kõhklemist ega passimist. No nii supper lihtsalt!

Ma küsisin vist kümme korda, et kuulge.. kes see hobune on ja mis te minu Tottuga teinud olete? :D Ta oli no hoopis teine loom. Rahulk, enesekindel aga samas oli särtsu maa ja ilm. Peale auringi kiirelt lahti ja pakkisime ta autosõiduks sise. Ja siis ta lihtsalt jalutas autosse. Mina ees ja tema järgi :D Toomas veel ütles enne, et noh Otto, mine nüüd ilusti peale, et ma ei jäksa jõudu rakendada, aga seda polnudki vaja. Lõdva nööriga jalutas peale :D Kodus tuli ilusti samm haaval maha ja läks puhkama. Nii nii tublikene.

110s saime auhinnaks ka lambanaha, mille ma hetkel istun. Toomas arvas, et ma võtku auhind endale. Valida oli, kas 100kg kaera või lambanahk. Polnud väga raske valik :D Ilus suur pruun lammas :D

Ja nüüd ma siis olengi õnnelik hobuseomanik. Suu on kõrvuni ja tuju hea :D Homme tibu pukab ja teeme Dommiga midagi ägedat ja siis teisipäeval lähen ise sõitma ;)