Jõulud ja jõulutus

Lapsepõlves olid meil väga lahedad jõulud. Vanaisal oli 24 sünnipäev ja siis kogunesid kõik tema juurde. Kaeti suur laud nii sünnipäevalapse kui ka jõulu auks ja koos oli nii pere kui naabruskonna sõbrad. Lastel olid omad mängud ja täiskasvanutel omad tegemised. Kingitused tulid alati imekombel ukse taha ja onu Peeter oli alati jõuluvana. Lauldi, loeti luuletusi ja Peeter mängis saateks lõõtsa.

See pühadekomme kadus, kui lahkus vanaisa.

Vahepeal ei olnud mul aastaid mingit jõulutunnet. Lihtsalt üks järjekordne vastik kommertspüha, kus kaubandusvõrk taob rauda juba ebanormaalselt vara ja üritab inimestelt välja meelitada viimsegi sendi. Wõehh.

Ja siis lõpuks, kui ma olin I-ga juba pea aasta aega tuttav olnud, tuli mulle jõulutunne juba novembris :D See oli tore aasta :) Kahjuks see tunne ei jäänud kestma. Praegu peaks ju ka nagu olema, aga ei ole :( On vaid meeletu rabelemine ja sebimine. Ja kingituste tegemine ei ole tore, vaid hoopis jube peavalu. Kellele mida.. Kas ikka meeldib.. vastik. Ma tean, et mul on väga konkreetsed asjad, mis minu jaoks hetkel jõuludele mõru maigu külge poogivad. Igasugused peale sunnitud kohustused ja tavad. Ma saan aru, et tahetakse hoida traditsiooni ja puha, aga see on nii sunnitud ja sellepärast nii vastik. Ma tahaks, et oleks vaba ja mõnus õhkkond ja olemine, aga ei ole. Kuid tunneli lõpus paistab lahendus ja seega ka valgus :) Lihtsalt kannatlik pean olema.

Meie perele oli see aasta Jõulud õnneks mõnus ja kodune aeg, kui need mõned kohustused välja jätta. 24 olime kodus ja tegime süüa. 23 olin ma liiga väsinud päevasündmustest, et midagi teha. Õhtu kodus kadus nagu liiv sõrmede vahelt ja seega ei jõudnud ma ei kinke pakkida ega sööke teha. Ja nii me siis 24 kokkasime ja koristasime. Ja see oli väga tore. Askeldasime I-ga kahekesi köögis ja lapsed olid ka enamuse ajast nianpidi juures :) Tegin hautatud liha ja kapsaid, mis tulid nii nii head :) Ja täidetud mune, mis on mul ka hakanud õnnestuma. I tegi vahukomme ja iirist kingipakkidesse ning vahvleid meile söömiseks. Mina tegin ploomikomme. Vaatasime jõulufilme ja maiustasime vahvlitega. Lapsed mugisid ka liigselt, aga mis seal ikka. Plika sõi lusikaga vahukoort kausist :D Pojale see kraam väga ei meeldi, aga J-le küll. 

Ei tea kas sellest rammusast õhtusöögist või millestki muust, aga tüdruk magas esimest korda ilma piuksuta terve öö! Võiks öelda, et see oli tema jõulukink meile, sest järgmine öö oli jälle häiretega.

25.12 käisime ämma-äia juures. Ma saan perekonna koos hoidmise vajadusest aru ja hea on see, et seal on hea söök. Aga muidu on see olemine seal minu jaoks isiklikult natukese komplitseeritud. Käisime külas ära ja kui koju sain oli hea olla. Mulle meeldib kodus. Sõime granaatõuna ja muud värsket ja olime niisama. Lihtsalt puhkasime. Ei teinud midagi ja nii mõnus oli mitte midagi teha :)

26.12 lasime perekondlikult samas mitte midagi tegemise vaimus. Magasime kuniks lapsed lasid ja kuna ilm oli päeval nii ilus, siis käisime kõik koos natuke õues ka. Jessu köha on ka peaaegu taandunud ja julgesime ka teda natukeseks õue lubada. Poisid tegid lumesõda, I tõi puud tuppa ja mina nokitsesin ukseprojekti kallal. Kui teised olid tuppa läinud, siis lükkasin teed maha sadanud lumest puhtaks. Õhtul toas panin küünlad põlema ja hea oli olla soojas toas, kaminatuli praksumas. 

Ja niimoodi vaikselt ja koduselt möödusid meie jõulud. Ma olin üksjagu isekas ja kasutasin ära igat hetke, et vaikselt omasse mulli pugeda ja omi mõtteid mõelda. Mõtlesin vanaisa peale ja onu peale. Ja ka elavate pereliikmete peale. Saatsin head mõtted nii ema kui ka isa poole teele. Ja teistele ka. Aga vastik nagu ma olen, siis ma ei saa jätta ikka mõtlemata, et uppuja päästmine on uppuja enda asi ja minuga sama põlvkonna inimesed peaksid küll olema veel väge täis, et ise enda asjadega hakkama saada. Oma elu ja käekäigu eest ise vastutada. Vanemad on mul mõlemad haigustega kimpus ja nende pärast valutan ma oma südant päris palju. Ma tean jah, et muretsemine ei aita, aga midagi pole parata. Hirm ja mure on nende pärast ikka kogu aeg kuklas.. Eriti nüüd, kus selle ringi algus on tehtud.

Jää hüvasti kallis onu Peeter!

Jõulueelne postitus seekord kurbades toonides.
Neljapäeva õhtul sain emalt kõne, et onu Peeter on surnud. Ärasaatmine ja peied olid täna. Lähedasemate omakeste ja ilmselt ka tema enda soovil ta tuhastati. Kogu üritus oli väga armas, siiras ja soe. Ja ehkki mu hinges on sellega rahu ja ma olin kindel, et ma ei nuta, siis töinasin ma siiski korralikult.
Peeter oli kõige parem onu, keda lapsed võiks tahta. Täiskasvanueas ma temaga väga tihedalt ei suhelnud ja nagu ikka, on sellest nüüd kahju. Ta oli väga tore ja hea inimene. Viimased aastad aga laastas Tema tervist väga armutult väga raske haigus. Seda kohe nii julmalt ja armutult, et tahes tahtmata mõtlen, et no mis karmavõlga Ta küll maksma pidi, et Teda nii hirmsasti karistati... Selles elus oli Ta küll igati hea ja soe inimene ja poleks ilmaski sellist saatust ära teeninud. Just nende viimaste aastate vaevade taustal oli Tema lahkumine kergendus. Eelkõige Talle endale aga tegelikult ka elukaaslasele, kes on olnud tugevam ja hoolivam, kui nii mõnigi inimene suudaks olla.
Parem õudne lõpp, kui lõputu õudus. Palun kergemat karistust selliste mõtete eest, aga nii see paraku on. Õnneks ei olnud see lõpp ise ka otseselt õudne. Vaikne ja valutu ja rahulik olevat kõik olnud. Olgu muld talle kergening ma loodan südamest, et mis iganes võlgu ta oma kannatustega tasus, et need on nüüd lõplikult tasutud ja ta hing saab rahu.

Mulle jäävad Teda alatiseks meenutama apelsinid ja akordion. Jõuluvana mängimine ning soojus ja armastus, millega ta meid alati lapsepõlves kostitas. Viimastest aegadest Tema uskumatu tugevus, et mitte saatuse all päriselt murduda. Tema pühendumus positiivsusele ja sugulastega suhete hoidmisele.

Puhka rahus kallis Peeter! Jään Sind alati mäletama sooja tundega.

Aga täna ma sõitsin väikese valgega.

A jäi haigeks ja ma lubasin tema tupsujalga liigutada. Olen juba ammu tahtsnud Rillukaga sõita ja täna oli nii aeg kui ka võimalus. Tõin ta sisse ja pesin väljas ämbri ja harjaga suurema muda maha. Viimane lihv oli pesuboksis ja saingi ta valmis panna. Ta on nii meeldiv hobune! Rahulik ja mõistlik.

Esmalt käisin natuke sammu ja siis võtsin ratsme. Esialgu püüdis kangutaga, aga ma ei andnud selleks võimalust. Edasi oli traav juba täitsa tore. Ta kipub eest käele liiga palju toetama ja siis vajub natuke esimese otsa peale. Kui aga eest ära anda, siis viskab nina lakke. Sellega peab tegelema. Ja ta on niiiii sirge. Lausa kangelt sirge. Pusisin voltidega ka natuke ja mõned korrad olid väga head. Tegin tööd peamiselt täisistakus. Jeebus küll kui mugav seal on võrreldes Ottokaga. Istu ja naudi :D

Galoppi tegime ka. Esimene tõste tuli enam-vähem. Ja no kui traav on megamugav, siis galopp on Ottoga võrreldes väga ebamugav. Tagant põrkab hullult üles. Mitte etteüles, aga niisama üles. Loperdasin seal päris korralikult ja sain hästi aru, miks A-l seal keeruline istuda on. Kummaline on kusjuures see, et kõrvalt vaadates ei tundu see galopp üldse paha.
Tegime sirgeid ja volte. Ja siis traavi ja traav korda. Suunakas jaaaa vot siis ta juba ootas seda galoppi ja kiirustas ja sabistas. Pusisin jupi aega traavi kallal enne, kui sain uue tõste teha. Galopp oli iseenesest okei, aga no ei taha ta kuidagi painutada. Lõpuks sain isegi täitsa ok voldid.

Lõpetuseks sõitsin veel traavi korda ja vot siis ta oli niiii hea. Selline mõnus edasipürgiv traav ja väga ei istunudki käe peale. Mängisin käega ka natuke ja püüdsin ta nina veidikene ühe ja teise õlajoone juurde küsida. Samal ajal saatsin jalaga edasi ja ta oli väga tubli.

Jalutasin käekõrval. Koristasin maneezi meie järelt ära ja oligi moos. Jalapesu ja tekk selga ning boksi. Preemiaks porgandit ja pai ja puhkus :)

Väga tore oli temaga sõita. Sain rohkem aimu, mida trennides teha ja kindlasti tahan temaga veel sõita.

Kodune Treeningvõistlus

20.12.2014 oli Jüri Jõulu treeningvõistlus. Sõitsin 90cm. Kui vaja, siis 2x

Reedel tegin kiire trenni. Piinasin ennast ja uhasin täisistakut. Kuna oli väga kiire ja enne platsi silumist ja parkuuri panekut oli tulnud veel umbes kõik inimesed kiiresti sõitma, siis oli maneezis üsna palju rahvast. Püüdsin nii hästi kui sain ja hobune oli isegi päris ok, aga mitte nii hea kui tol esmaspäeval.

Võistluste päeval oli leebelt öeldes sitt ilm. Tõin Ottoka koplist ära ja ta oli väga närviline kogu sellest saginast talli ees. Tekki kattis u cm-ne pori kiht. Pesin teki pesuboksis puhtaks ja koristasin selle laga sealt ära. Pärast sain ikka riielda, sest seda ei oleks tohtinud teha. Tõele au andes, siis eks ole R-il õigus kah.
Panin Otto boksi ja sutsu heina ette nosimiseks ning läksin uuesti appi vajalikke töid tegema. Kui aeg küps, siis sättisime minekuvalmis.
Olin juba maneezi juures ootel, kui selgus, et tuleb veel silumispaus ja meid saadeti õue jalutama. Ottokas läks seal väga sapsu täis ja kui maneezi saime, siis oli nagu krambihunnik :s Aega ka väga ei olnud ja seega pehmeks ma teda ei saanudki. Soojenduses aga hüppas täitsa okeilt. Meie soojenduse keskel oli parkuuri tõstmine ja seega tegime esialgu soojendust 80cm hüppajate järgi. Sellel kõrgusel oli väga hea. Siis aga tõsteti okserit ja no iga kord jäi kaugeks. Kuidagimoodi ei saanud klappima. Eks am ise olin kah ikka sabinas ja ei tundnud ennast mugavalt.

Jalutamisalas oli mul selline vastik surin sees. Ootusärevus ja hirm korraga. Südames lootsin, et läheb hästi aga samal ajal oli ka halb eelaimdus, et midagi läheb nässu. Siis oli minu kord. Eelhüpe jäi suti kaugeks, aga hobune oli 100% kindel. Seegi hea. Parkuuri alustades püüdsin elueest hingamisele ja rütmile mõelda. Ja see tuli isegi enam-vähem välja, kuni 4nda tõkkeni :D See oli valge okser nurgast välja. Kui Ottokas tavaliselt tõmbab tõkkele ja ma olen seega väga harjunud teda tagasi hoidma, siis seekord ta lihtsalt blokkis. Ja ilmnes tõsiasi, et ma reaalselt ei oska enam sellises olukorras ka nõudlik olla. Pigistasin jalaga, aga kasu oli sellest täpselt mitte midagi. Tulin uuesti, ei midagi. Uuest- jälle keeldus ja mina olin sama saamatu ning nüüd juba jalad värisesid. R võttis okseri tagumise lati maha. Ikka ei saanud hakkama. Võttis lattaia pealmise lati ka ära ja ütles, et kasvõi kohapealt, aga pean üle saama. Kuna tõket polnud enam ollagi, siis sulas natuke ka minu hirm. Kõik platsil olijad aitasid ja ergutasid ning kuidagimoodi saime sealt üle. Patsutasin Ottokat ja tulime uuesti. Kõhkles veel veidi, aga oli juba julgem ja saime normaalselt sellest minitõkkest üle. Kiitsin jälle. R pani aia pealmise lati tagasi. Mu enesekindlus oli täiesti sulanud, aga kangekaelsus see-eest alles. Surusin jala peale niipalju kui jaksu oli ja viimased fuleed püüdsin kannuse ka vastu suruda. Ottokas küll kõhkles, aga siiski läks ja sai kiituseks palju paisid. Tulin veelkord ja nüüd juba okserit. Julgustust oli meil mõlemil vaja ja platsil olijad elasid häälekalt kaasa ning saimegi sellest "suurest koledast okserist" üle. Patsutasin palju palju ja jätkasin parkuuri. Edasi ei olnud mingit kõhklust ega tunde poegagi,e t ta ei tahaks hüpata. Ma ei tea, mis teema tal nende valgete asjadega on.  Igatahes olin ma väga õnnelik, et oli treeningvõistlus ja saime seda ühte kolli pusida, kuniks hakkama saime. Ottokas pidi end kokku võtma ja siiski sellest kollist üle ronima ja mina pidin ka ennast kokku võtma ja tema käest seda nõudma :D

Läksime jalutusalasse oma vigade paranduse katset ootama.
Ossa püss, kus mul jalad värisesid, kui oli uuesti minu kord kätte jõudnud. Ütlesin R-le kah,e t ma olen nii edel ja väsinud. Ta käskis vait olla ja end minutiks kokku võtta. Nooojahh.. ma tean, et ma kipun natuke hädine olema sellistes olukordades. Ma olen ju siiski tädiratsutraja :D HIngasin sisse ja välja ja hakkasin tulema.
1-2-3 olid enam-vähem. 4ndale pressisin kuis jaksasin ja viimastel fuleedel panin kannuse ka käiku. Ottokale kasvasid selle peale tiivad ja edasi sain teda vaid rahustada ja hoida. Kõikides pööretes püüdsin tagasi saada ja rahustada ning tõkkele lähenedes hoidsin eest ja ootasin kehaga lõpuni. Säär oli siiski peal ja üksi teda ei jätnud.
Visuaalselt polnud see kindlasti väga ilus sõit. Ottokas kadjas ja minu istak oli leebelt öeldes kohutav. Videolt vaatasin, et mu käed laperdavad jubedalt. Eriti, kui peale tõket tagasi istun ja püüan poolpeatust teha. Piinlik lausa :s Aga sadulas olles ei olnud tunne kõige hullem. Ta küll kiirustas ja kadjas, aga ei jooksnud päris ära. Küll vastu kätt, aga ei lohistanud mind päris ära.

Kokkuvõttes oli seekordne treeningsuts väga õpetlik. Nii hobuse seljas olles, kui ka hiljem video pealt vaadates. Motivatsiooni edasi pusida on hetkel küll väga palju. Ma olen saanud kätte kogemuse, et ma olen võimeline 90cm raja finišini sõitma. Nüüd tahaks seda ka "söödavalt" ehk siis ilusti teha :)

Kui ma vaid teaks, mida ma tegin..

See nädal on olnud hullumajapuhvet. Nii nii kiire ja 110 ajsa korraga vaja teha. Meeletu tormamine igale poole ja ikka on veel nii palju asju tegemata. Jõulukinkidest ma ei hakka rääkimagi. Pole mõelnud nende peale, ostmisest rääkimata. DK-le on olemas asju, mis juba varakult jäid näppu. Need on pakitud ka. Ülejäänud... ma ei kujuta ette ka mis saab.

Kolmap rallisin reaalselt terve päev linnas. Esmalt poisid linna tööle ja lasteaeda. Siis J-ga panka. Seal läks tund nagu lennatses ja siis kihutasime arsti juurde. Arutasime vaktsiine ja saime mõlemad tehnokontrolli. Kurgud punased ja ninad nohused. Laps sai kurguõli ja mina pm mitte midagi, kuna ma imetan ju. J mõõdud 1a 2k ja 7p on 85cm ja 10770g Pikk preili :)

Siis oli kell juba preili lõunaunes ja püüdsin teda autoga sõites magama saada.. Ilus unistus :D Käisin ratsatarvete poes ja ostsin kaitsmed ära. Trennikad on juba niiiiii räbalad, et paha hakkab. Edasi kimasime Jürri, et Otto hambaarsti meeskonnale raha ära viia ja pakiautomaadist pakid kätte saada. 

Unistasin koju minekust, aga läksime hoopis minu töö juurde. Saime sealt kommipakid kätte ja jutustasime natuke. Nad seal moosisid mu ära, et ma ikka läheks jõuluüritusele ka. 

A oli ingel ja tuli ilma igasuguse ette teatamiseta eksprompt lapsi hoidma. Nii tore!! Ja ta sai nii hästi hakkama! Kullatükk ma ütlen. Ja nii ma siis maandusingi kella 18 paiku tondiraba jäähalli kurlingut mängima. Meid oli paras kamp ja väga lahe oli. Mul hakkas aga pea hullult valutama mingi hetk ja siis ma vaatasin niisama pealt. Igatahes see mäng on mängida suht äge, aga vaadata ulmeigav :D

Aga see selleks. See polnud üldse tegelt see, millest ma kirutada tahtsin :D

Trennis käisin esmaspäeval. Ratsastasin, nagu ma juba kirjutasin siia ka ja oli väga hea! Vahepeal sõitis JB ja mina ise sain sadulasse alles neljap, kui oli laupäevase kodu treeningvõistluse eelne hüppetrenn.

Panin ka uued kaitsmed peale. On ikka mugav küll kasutada korralikke asju, mitte vanu räbalaid. Hakkasin siis sooja tegema ja no hobune on imelik... Ei olnud halb. Pigem ikka vist hea, aga ma ei olnud kindel, kas see hea on ka hüppamiseks hea. Ma sain, või no lausa pidin teda tagant päris palju sõitma. Eest ta raske ei olnud. Pigem lausa kerge, aga samas stabiilne. Ja kui poolpeatuseid tegin ja natuke teravamalt säärt andsin, siis tegi tagant sellise hüppe edasi, et tundus nagu oleks tagumine ots tal kurgu alla tulnud. Eest aga välja ei trüginud kuhugi. Täiega mõnus oli, aga ma värisesin hullult, et kui ma hüppama hakkan ja teda nii palju sõidan säärega, siis paneb kindlalt ajama.

R tuli ka ja hakkasime siis hüppama. Rääkisin talle ka, et Otto on imelik. Ta kontrollis kaitsmed ka üle ja pani tagumised kõvemini kinni, sest ma ei julenud piisavalt panna ja olid ära keeranud paigast. Katse 1. Võtsin kohe rütmi ja püüdsin seda hoida lõpuni. Püsis ideaalselt ja hüppas nii hästi. Ulme. Mina ise tegin aga kätega mingi jama ja tulin uuesti. Mõtlesin käte peale ka ja kõik oli super. Ja nii läkski edasi ka. Tõke vaikselt kerkis ja hüpped olid ikka megahead. Rütm püsis, kuhugi ei vajunud. Kõik oli nii tore! Ma kogu aeg paanitsesin, et no millal see laks tuleb, et ma sammuga eksin ja siis pean lükkama ja siis ongi hapu. Ja ega tali taeva jää eksole.

Tulime okserit taha nurka vasakust jalast ja ma tundsin sirgel, et no krt ei lähe edasi. Jookseb küll rütmis, aga ei ole seda tõmmet eest, mis tema puhul nii tavaline on. Surusin säärega ja no selg läks rohkem kummi ja tagant tuli veel alla, aga eest ei muutunud mitte midagi. Lähenedes nägin, et krt kaugeks jääb ja panin natuke kannuse vastu ise mõtlesin veel, et pekkiiiii ongi moos tänaseks. Ottokas haaras 3 fuleed selle peale rohkem maad ja jõudis mugavasse kohta ja hüppas ilusti. Ja oh seda üllatust, kui ta ka tuli tagasi ilusti. R küsis, et mis mul viga hakkas, et miks ma lükkasin.. Et miks ma sirgel edasi ei sõitnud ja ütlesin siis et no ma püüdsin aga ei saanud hakkama. 

Tulin uuesti. Kõik sama aga seekord ma ei hakanud edasi palju lükkama tõkke ees, sest olin kindel, et ta paneb ajama. Aga EI kus sa sellega. Seega jäi kaugeks, aga kuna ma hoidsin jala hoolega peal, siis ta laksas kaugelt sellise paugu. Hüppas nagu oleks maja ees olnud. Jäin sutsuke maha kah ja käega tundisn, et jäin pisut ennast toetama, aga teravat tõmmet ratsmest ei olnud. Oi ma ehmatasin ära. Esmalt panin sammuga pange ja siis jäin veel rippu kah suu otsa. Tõke polnud väga kõrge aga madal kah mitte. U 90cm vast.

Palusin valimislati ette panna ja tulime uuesti. Sain pihta asjale ja uus katse ilma latita toimis ka. Hämmastav oli isee, et Ottokas ei lasknud ennast sellest minu plähmerdamisest üldse segada. Ei läinud lappesse ega midagi. Tuli poolpeatuse peale tagasi ilusti ja puha. Ei mingit sabinat või hullumeelset kihutamist. Isegi R imestas, et kuidagi nii rahulik ja muhe.

Tulime lühikest rada ka kahe erineva süsteemiga. Väikeseid vigu tegin ikka, aga kuna hobune oli nii hea, siis sain enda peale rohkem mõelda ja vahepeal oli isegi täitsa hea tunne. Tundsin rütmi, nägin sammu ja isegi närv pidas lõpuni vastu ning suutsin käed õigesse asendisse panna hüppe eel ja ajal. 

Viimase kombinatsioonina tulime okserit tagumisest nurgast välja. Katse 1 oli ok, aga mitte hea. Ma ei sõitnud pööret ilusaks ja hakkasin ise pablama. Juba poole trenni pealt lugesin lähenedes rütmi endale kaasa ja see aitas ka tõkke ees hoida ühtlast liikumst ja mitte sahmima hakata. Selleks ajaks oli mul aga kops juba koos ja võhm otsas. Hingeldasin nagu oleks maratoni jooksnud. Võtsin omale hetke ja püüdsin kuidagi maha rahustada oma hingamise. Tõstsin galoppi ja seekord ei lugenud mitte rütmi, vaid lugesin hingamist, et ei hakkaks hinge kinni hoidma. Keskendusin pöörde läbi sõitmisele ja hingamisele ja ohh sa jeebus mariia kui ilusti see okser sealt nurgast välja klappis. No nii hästi! R arvas, et võiks sellega lõpetada ja ma ei oleks saanud rohkem nõus olla. Toppisin poisil põsed kommi täis ja jalutasin käekõrval teda. Mina olin rohkem vässu kui Ottokas :D Seekord polnud tal isegi sadula alt märg.

Boksis sai veel porgandeid krõbistamiseks ja palju paisid :) Ja mina sain nii nii hea elamuse! Sellised trennid annavad nii palju positivset energiat ja nii palju motivatsiooni ennast veel rohkem pigistada, et ikka paremini suudaks täisistakus olla ja et võhma treenida. Praegu ma olen poole trenni ajaks juba töss :D Aga no super super on näha edusamme. Näha, kuidas see töö iseenda kallal väikesi tulemusi annab. Nii lahe :D

Samas, no ega ma ei tea, miks Ottookas lõppkokkuvõttes nii normaalne oli... Kas oli asi selles ratsastustrennis või äkki hoopis värskelt käinud hambaarst tegi ta olemise mõnusamaks. Aga võibolla olid need vanad kaitsmed nii räbalad juba, et tal oli nendega paha ja siis ta sahmis ja kiirustaski.. Võibolla sai nüüd mugavad kaitsmed ümber jala ja tundis end kindlamalt. Sest no tagant ta ikka riivleb omajagu ja kaitsmeid on väga vaja. Aga no mis iganes see ka polnud, mis meile selle superhästi õnnestunud trenni tõi.. Ma loodan südamest, et see juhtub veel ja veel :D

Töö ja palk

Täna oli hea trenn. Tegin peaaegu olematu ratsmega esimese traavi ja maneezi taha otsa ma ei hakanud konflikti vältimiseks üldse minemagi. Tiirutasin eesmisel poolel ja küsisin ette-alla lõdvestust hästi hästi kerge ratsmega.
Siis läksin sammus taha ja jaurasin seal jupp aega. Päris heaks ei sanudki, aa enam-vähem. Ei tahtnud rohkem aega kulutada sellele. Tulin ette tagasi ja hakkasin täisistakus pusima. Esiti oli väga raske istuda ja kuidagi ei suutnud olla. Otsustasin,et püüan konkreetseid harjutusi teha ja valisin 10m voldid.  Alguses ma ei saanud kuidagi tehtud. Hobune vajus välja ja ise ei suutnud istuda. Siis aga tõstsin silmad maast üles ja hakkasin säärega korralikult sõitma ja ennäe imet. Voldid tulid välja ja tagumise otsa töö tegi ka minu istumise mugavamaks.  Tegin volte mõlemale poole ja täitsa hea tunne oli. Taha otsa ma ei hakanud ronimagi. Ei tahtnud rõõmu rikkuda :p

Galopis sõitsin rajalt sissepoole ja siis otse ning tasakesi rajale tagsi. Galopis pressisin teda tahapoole ka, aga ta läheb seal kohe pingesse. Galopis on aga lihtsam ta uuesti läbi selja pehmeks sõita ja siis see niiväga ei sega. Istuda on ka kergem :D Tegin mõned diagonaalid ka, aga siis ta kippus enne õiget hetke ära vajuma ja plähmerdama. Üks asi, millele ratsastuses tähelepanu pöörata.

Aga üldiselt oli nii tore. Kui traavis volditamine juba välja tuli, siis mingil hetel oli juba täitsa okei istuda ja see oli ni mõnus tunne :) Sain teda sääre vahel edasi viia ja ta jooksis mõnusalt ümaralt. Ja ma isegi pidasin trenni vastu. Väga lahe on näha iseenda peal, kuidas see täisistaku pusimine väikeste sammudega edeneb :)

Veskimetsa takistussõit 13.12.2014

Kui kodune treeningsuts välja arvata, siis viimane võistlus kus ma enne tänast käisin oli 2013 aasta alguses. Täpsemalt 20. 01. veskas. Seega peaaegu 2 aastat on võistlemisest pausi olnud. Liiga pikk aeg. Liiga pikk.

Täna oli siis uue alguse esimene katsetus. Veskas 80cm. Lubasin ju omale, et madalamat ma enam ei sõida ja nii on. Sellest võin taganeda juhul, kui sõidan nt väga noore/kogenematu hobusega, aga muidu mitte.

Transpordi sain T-ga ja ta tuli mulle hommikul järele ka. Tallis saime üsna kiirelt kõik tehtud ja hakkasime laadima. Ottokas läks ees ja ta isegi natuke vaatas seda uut treikut, millega ta varem sõitnud ei olnud. Veits nuusutas ja uuris ja tuli peale. Sõpsik oli ka natuke umbusaldav, aga tuli siiski kohe esimesel katsel autosse. Olime igaks juhuks arvestanud laadimisele 30min, aga läks 3. 

Kohale saime mõnusa varuga ja see oli nii hea! Panin Otto boksi ja tõin asjad. Vaatasin natuke 70cm sõite, maksin stardika ära ja nunnutasin Ottokat.

Kui rada vaatama sai minna, siis tahtsinküll appi karjuda. Süsteem oli 7,5 lattaed-lattaed. Mulle ei meeldi aed-aed :( Mul pole nendega eriti head suhted. Aga no see selleks. Esimese osa pöörded olid enamus selles suhtes ok, et mul oli piisavalt kohti, kus Ottokat "seina põrkest" tagasi võtta, Aga 1 pööre oli ikka väga vastik. Teise osa rada aga oli väga vastik. Ühel koral oli valida 2 kitsa pilu vahel, kust läbi pugeda ja no ma kardan selliseid kohti, sest Ottokas võib hakata vale tõkke poole tassima.  Aga no mis seal ikka. Rada oli selline nagu oli. Käisin vel 1 korra raja läbi ja mõtlesin täpselt mida ma kus peaksin tegema. Kus pole mõtetki tagasi sikutama hakata ja kus on head kohad poolpeatuste jaoks. Kus on vaja väljast säärega rohkem keerata ja kus ma hiljemalt oma tagumendi sadulasse pean saama.

Siis lippasin Otto juurde. JB oli ka kohale jõudnud ja Ottokas oli juba riides. Panin turvaka selga ja kaska pähe ja läksin jalutama. 

Soojendada ei olnud väga võimalik. Jube vastik veskas selline lahendus, kus on maneezist ots soojenduseks eraldatud. Seal on alati kaos. Nt sõitsin traavi suunaga vasakule ja mingi poniratsanik reaalselt sõitis mulle otse vastu. Jäin seisma ja tema sai ak õnneks pidama aga vahtis mind nagu tonti seal rajal.. et noh.. mis passid ees.. Ütlesin siis viisakalt, et kallis laps peaks ikka parema käe reeglitest palun kinni ja siis ta koristas ennast eest ära. 

Tegin läbi häda paar kõksu lattaial ja okserit tulin just 3 korda. Kuna viimane tuli mõnus terav tõuge ilusa kaarega, siis ma rohkem ei hakanudki hüppama. Tegin mõned leminekud ja poolpeatused ja käisin sammu.

Sõit:

Kella anti suht ruttu ja tervitada ma ei jõudnudki. Mõtlesin, et okei.. lähme siis. Mina üksi oma Ottokesega saan ise hakkama.

1. Esimesele tõkkele oli mõnus tõmme aga ei rapsinud, klappis. Võtsin nurgas tagasi ja oplaaaaa peaaegu tuli traavi :D Väike pööre ja siis nägi tõket, 

2. Haaras pealeja klappis ilusti. 

3s oli seotud 5 fuled ja okser. Selles vahes natuke lappas, aga vahe õnneks sobis. 

4. Edasi oli vasakule ja siis väga väike pööre nurgast välja ja 

5s tõke oli seotud 3 fuleed lattaed. Rahustasin häälega ja klappis ilusti.

6. Süsteem. rahustasin aga natuke ikka tõmbas palju peale, kuid õnneks oli vahe täitsa okei. 

7. Jube väiksest pöördest lattaed.

8. okser kaarelt 5 fuleed. Korraks tahtis minna otse ette jäänud tõket, aga vastas poolpeatusele supperilusti ja hüppas nii mõnusalt. 

II osa

9. Sama mis nr 2.

10. Süsteem teiselt poolt, kuhu peale keeramiseks oli 2 varianti ja mõlemad olid läbi lukuaugu pugemised. Valisin küll kitsama pöörde aga laiema vahe. Sõitsin kaare ja võtsin ta peaaegu traavi. Rahustasin kõva häälega ja ehkki tavahtis neid kahele poole jäänud tõkkeid punnis silmadega ja tahtis küll hele küll teisele minna, siis saime ikka sealt praost läbi. Süsteem ise oli ok.

11. nr 5 teiselt poolt. Klappis.

12. nr 1. Oleks pidanud tulema jälle sealt praost, aga tulin suurema kaarega.

13. nr 3. Oli valida kas üsna väike pööe kohe peale 12ndat või siis suuur kaar ja järs pööre süsteemi eest. Ma ei hakanud riskima sellega, et ta mind süsteemile tassib ja tegin väikse pöörde. Ottokas õnneks keerab väga hästi, kui ei ole segavaid faktoreid- tõkkeid, mis võiks olla hüpatavad antud trajektoorilt :p

Ja oligi kõik.

Esimest korda (nooo ok ok, vb on varem ka olnud, aa hetkel ei meenu lihtsalt) oli mul selline tunne, et ta ei tassi mind ringi. Et kui ma võtan natuke ratset, siis ta ka reaalselt vastab sellele. Ilmselt ma seetõttu vütsin teda kohati isegi liigselt tagasi ning oleksin võinud hoopis ainult juhtimisele keskenduda, aga no parem see, kui kontrollimattu kihutamine. (mis toimus meil neljapäevases hüppetrennis näiteks :D )

See tunne, et ma tean mis ma rajal teha tahan ja et hobune siis ka teeb neid asju.. See oli nii mõnus. Tavaliselt ma lähen parkuuri sõitma ja olen nagu peata kana- mõelda ei suuda ja hirmust on süda saapasääres. Täna ma mõtlesin ja tegutsesin. Ma ei tea kui kena või kole see kõrvalt paistis. Ma ei mäleta üldsee, kas mu käsi oli üleval või all, aga tunne oli hea ja koostöö hobusega olemas. Ja see on peamine! 

Järgmine võistlus on juba nädala pärast meie oma kodune treeningsuts. Hetkel ma ootan põnevusega, ehkki tean mismoodi ma õhtu enne ikka närvi lähen :p

Tahaks sappi pritsida..

aga ma pole sugugi kindel, kas on üldse põhjust.. Korra nagu natuke kihvatas, siis oli pettumus ja siis juba lihtsalt fakti nentimine.

Tundub, et mu elus vist hakkavad mingid muutused toimuma. Või siis on juba toimunud. Või siis on see, mis hetkel teoksil, ettevalmistus hoopis millegi uue ja põneva jaoks. Pere osa on ikka just nii hästi nagu ta on aga just selles tibatillukeses "minu enda" jupikeses minu elust on vist uusi tuuli oodata. Tihtilugu olen ma kõikvõimalikele muutustele visalt vastu sõdinud, ent lõpuks olen pidanud siiski alla vanduma ja ohh seda üllatust.. ei olegi alati muutus halb. Nii mõnelgi korral on see hoopis väga hea olnud. Ehk on nii ka seekord. Tahaks loota :)

Saatuse soovil ja keskkonna tahtel on nii läinud, et treeneritööd on mul hetkel väga vähe. Ja järjest vähemaks jääb. Mul on hetkeseisuga 3 õpilast. (ülejäänutega läksid selleks korraks teed lahku) 2tk ühes ja 1 teises tallis. Kummasti tallist pole näha, et neid juurde tuleks ja aega veel kuhugi kolmandasse talli minna ilmselt ei ole. J on meil selline nõrgukese tervisega väike printsess ja seega on hetkel seis selline, et tema vajadused on esikohal. Seega on treeneriroll mu elust hääbumas. Peale šotimaad korra nagu oli selline kiirem periood, aga kuhugi paigale ma ei jäänud. Seda nn kodutalli ei tekkinud ja nii ma olengi nö ula peale jäänud ja treeneriosa on tasapisi järjest kokku kuivanud. Ma ei teagikuidas sellesse suhtuda. Olla kurb või olla... neutraalne...
Ma ei pea ennast kõige paremaks treeneriks, aga halvaks ka mitte. Olen saanud palju kinnitust, et minu veendumused ja tõekspidamised on õiged. Küll aga ei ole ma nö kiire treener, et kohe ruttu hakkame hobustelt küsima igasugu asju. Ma norin ikka rohkem inimese kallal. Ja ilmselt sellepärast ei ole ma ka eriti populaarne, sest hõõrun ju inimestele nende vajakajäämisi nina alla. Ma peaks õppima seda kuidagi ilusamini serveerima ilmselt aga see "läbi lillede" ei ole kunagi minu tugevaim külg olnud. Aga on kuidas on. Hetkel on mul 3 õpilast. Neist 2 on kindlad (3xptüi üle õla nüüd ruttu ruttu) ja 1 kohta ei oska ma hetkel veel eriti midagi arvata, sest see koostöö on veel väga värske ja habras. Niipaljukese olen ma aga õppinud, et ei maksa klienti kohe "oma õpilaseks" pidada, sest inimestel on lojaalsusest erinevad arusaamad ja minu nägemus ei ühti enamike omaga.

Aga ühesõnaga olen ma ootel, et mida põnevat mu ellu ette veeremas on... Sest tundub, et treenerietapp on kokku kuivanud ja ma ei näe hetkel eriti seda tühja kohta, kuhu ma sobituma peaksin. Aga tööd on vaja teha. Seega kui ma trenne ei anna, siis tuleb midagi muud ette võtta ja ses suhtes ma loodan, et kudiagi mingi ime või õnne või juhuse läbi veereb mu teele midagi ägedat. Midagi väljakutset pakkuvat, värskendavat, stimuleerivat ja no raha peaks ka ikka sisse tooma :D Arved tahavad ju maksmist.
Niiet kui kellegil minu lugejatest peaks olema mulle midagi ägedat välja pakkuda, siis olen igasugustele pakkumistele avatud.

Väikese väsinud tädiratsutaja hiigelhaug.

Nagu reedeti ikka, hüppasime ka täna. Jõudsin talli vaid loetud minutid enne 7t ja panin Otu kiirelt valmis. Endale turvavest selga, kaska pähe ja minek.

Esiti ei suutnud ma leida head jalusepikkust. Ma ei tea mis värk sellega oli, aga auk lühemaks tundus liiga lühike ja auk pikemaks jälle liiga pikk. No ei olnud kuidagi mugav :s Ja ma ei leidnud kuidagi head tasakaalu ja asendit. Eilne öö oli J-l raske ja ta karjus tunde. Just karju, mitte ei nutnud, sest pisaraid ei olnud. Trall hakkas u 1st (ma olin just just uinunud) ja kestis 5ni. Seega ma olin suht magamata ja vedel. Otsustasin, et lähen ikka trenni, sest ma niiväga tahtsin minna, ja pingutan palju jaksan.
Keskenduda oli tõsiselt raske. Väsimus andis tunda ja no ei olnud head tunnet. Kuulasin treenerit ja püüdsin teha mis kästi. Mõtlesin rohkem jalgadele ja käed tegid omi asju. Juhtimine lonkas ja pööretes vajus Ottokas õlaga välja, sest ma eis uutnud teda korralikult koridoris hoida. Mu oma kere oli vedel ja lödi ja see andis tunda. AGA ottokas oli täna kuld!

Soojenduses jooksis väga mõnusalt. Natuke palju toetas eest ja ei läinud nii hästi läbi, aga samas vastas ilusti poolpeatustele. Hakkasime siis hüppama. Katse 1: vasakust jalast lattaed. Lähenedes tempo oli hea, tagant töötas ilusti. Tõke oli väike ja sättisin põhja. Samm klappis, rütm püsis ja siis kolaki... Otto tõukas varem ära ja tegi hiigelhüppe. OK, katse 2: Võtsin naatuke rohkem kokku aga ikka sama jama. Katse 3: R tõstis tõket ja täpselt sama. Ma ei saanudki aru, mida ma valesti tegin, sest Ottokas ei tassinud mind üldse, ei kiirendanud, kõik oli ok ja oleks pidanud ilusti klappima ja siis ta lampi paugutas kaugelt mingeid hiigelhüppeid. R pani siis valimislati ette ja see toimis. Tegime suunaka ja tõke muudkui kerkis. Otto hüppas megahästi! Ma olin lausa üllatunud, kui ilusti ta rütmis püsis. Kahjuks oli mul endal liimist lahti tunne ja ma ei suutnud kuidagi salvestada, et mida ja kuidas ma tegin, et sellest võimalikult palju õppida.

Järgmiseks tulime kohe 2 tk jutti. Okser nurka ja lattaed tagasipöördega nurgast välja. Otto hüppas ilusti, sammud klappisid, aga ma ei mäleta mis tunne mul oli. Mida mu keha tegi.. Ja see on täiega nõme :( Ma mäletan ainult, et olin kohutavalt väsinud ja pabinas. Vägagi pabinas just sellepärast, et olin nii väsinud. Kartsin kogu aeg et teen mingi jubeda jama kokku, sest ei suuda keskenduda või jääb jalga väheks või midagi. Võibolla Ottokas sellpärast oligi nii tubli, et ma omaarust ikka kütsin kogu aeg päris palju edasi, sest olin hirmul, et jalga jääb väheks, kui ta peaks tõkke ees kõhklema.

Noo ja siis tuligi ära minu hiigelhaug.
Tulime järjest 4 tõket. Valge aed tagumisest nugrast välja. Edasi oli soojenduseks olnud lattaed otse kodu poole seotult 6 fuleed. Siis nurgast välja okser ja kaarelt jälle nurka valge aed 7 sammuga. Esimesed 2 olid täitsa ok. Otto oli väga enesekindel. Ja siis nurgast välja okser... Ma ei saanud aru kas on ok rütm v ei ole. Kesekndusin pöördele ja omaarust tegin selle ilusti korralikult ära, aga sammu ei näinud üldse. No kohe üldse mitte. Viimasel hetkel sain aru, et pekki. Sigakaugeks jääb või siis läheb täiesti kõhuli sisse. Olin 100% veendunud, et ta ei hüppa. Valmistusin alla kukkumiseks, sest ma ei osanud ennustada kummale poole ta põikab. Surusin õlad taha ja käed ette kaela poole, et kui otse plokki pidurdab, siis ma ehk ei lenda üle kaela. Ma ei mäleta, kas ma jalaga ka midagi tegin või ei teinud. 0 mälestust jalgadest. Igatahes kaugelt Otokas ära ei tõuganud. See oleks olnud ilmselt enesetapp. Ta tegi sammu alla ja ma olin täiesti kindel et ta ei tõuka ära ja me uisutame sinna okserisse sisse. Aga ta siiski läks hüppesse ja ronis veel puhtalt üle kah. Mina vana konn aga olin ju pm sellili seal ja seega jäin jubedalt suu peale :( Oiii ma ehmatasin ära sellest. Ja olin enda peale püha viha täis. Patsutasin hobust ja palusin mõttes andeks. R ütles ka, et ära nüüd põe, see oli 1 viga ja üldse mitte nii hull, et jah, ta tassisi mu üle, aga ma ei olevad raksuga suust tõmmanud vaid lihtsalt olin nagu langevari :s. Võitlesin endaga, et mitte paluda seda okserit madalamaks tõsta. Tulin uuesti. Ja toimis! Issand milline kergendus! Seekord vahtisin pöördes üksisilmi tõket ja samm klappis täitsa okeilt. Ottokas kiirendas oma kolm viimast fuleed, aga see oligi hea, sest ma sain siis natuke vastu hoida ja tajusin ilusti kuhu ta jookseb. Ka 7 sammu kaar tuli välja. See oli suht tagasi 7, aga kuna oli vaja hüpata valge aed tagumisse nurka, siis Ottokas pidurdas ise ka natuke ja ma pidin teda isegi suruma viimased fuleed, et õigesse kohta klapiks. 

Lõppu tulime ajutrenni ehk rida. 5ne peneroll 1 sammu vahedega. Ma olin ise käega nii kange ja see harjutus oli ideaalne selle jaoks. Mul väsimusest juba jalad ja käed tudisestd. Hiigelhaugil oli sellel ka oma roll mängida muidugi, aga võtsin end ikka kokku. Esimesed korrad Ottokas natuke sabistas pealesõiduga, aga edasi oli juba parem. Suunda muutes oli esimene kord suht nukker, sest ma ise ei suutnud istuda kuidagi ja olin hädine. Enne uuesti tulemist püüdsin kogu oma keskendumisvõime kokku korjata ja oma jäsemed toimima saada. Pealesõit õnnestus väga hästi ja rida ise ka. Ja lõpetasime ära. Viimase rea ajask sain oma istaku ka lõpuks paika ja kätte selle hea tunde, et kuidas ma sadulas olema pean. Enne seda olin nagu märg pesu :D

Trenn iseenesest läks väga hästi. Mõõtsin pärast ja kodu poolne lattaed oli meeter ning okser 95. Väga kõva sõna minu jaoks :D Mul aga kohutavalt kipitab see, et ma ei suutnud üldse analüüsida oma tegevusi seekord. Kohe üldse. Mul ei ole meeles mida ma tundisn, mida ma hobuses tundsin. Nagu oleks mingi robotiga sõitnud, sest mingi teineteise mõistmise emotsioon jäi täna puudu. 

Ma kirjutan selle kõik oma magamatuse arvele.

Aga oli kuidas oli. Ma olen uhke, et ma põnnama ei löönud. Ma olen tänulik, et R mind edasi kannustas ja ei lasknud mul poole trenni peal loobuda. Ma ületasin täna ennast väga palju ja ma olen rahul, et ma sellega hakkama sain :)

Mõõn ja tõus ja natuke kiunu muudel teemadel

Nuniii, vahepeal ma olen mõelnud mitu korda ennast tühjaks kirjutada, aga õhtul olen nii nii vässu, et lihtsalt ei jaksa oma mõtteid enam koondada. Aga siit siis tuleb ülevaade viimasest kahest omaette ratsutamisest jaaaa siis lõppu kiunu ja hala muudel elulistel teemadel.

Esmaspäev. 1.12.2014

I jõudis 7ks koju ja kimasin talli. Oii oii kui külm oli :s Panin Otto valmis, tema õhtusöögi kuuma veega likku ja suundusin maneezi. Sammu käies hakkas ta taga otsas silmi punnitama nagu ikka. Paar korda püüdis mulle selgeks teha, et paremoleks sealt kiiremas korras evakueeruda aga säärest päris mööda siisiki ei tüginud. Ja siis saabus maneezi lisaks üks hobune kordel. Ilm oli kpülm ja kõik hobused sellest parasjagu sapsu täis. Nii ka see tupsujalg, kes ei häbenenud oma energiülejääkidest vabaneda. Kordehobuse esimese korralik hüppe hetkel olin mina Ottokaga taga otsas ja seal olles ehmatas ta kordehobuse madina peale ennast ajutuks :s Püüdsin mis ma püüdsin talle selgeks teha, et kõik on korras ja pole vaja pabistada, siis sammust rohkemat teha polnud lootsustki.
Läksin siis maneezi etteotsa, aga kordetaja oli ka seal, et vältida maneezi ringaugu tegemist pidevalt samas kohas kordetades. Ja kuna see hopsik seal kordel möllu pani, siis oli Ottokas veendudnud, et see pole mitte hobune, vaid kiskja, ning värises nagu haavaleht.
Uhhhh ma olin tige selle olukorra peale. Keegi ei teinud midagi valesti ega pahasti, lihtsalt kõik asjad jooksid kokku. Kui kordedaja oli lõpuks lahkunud, siis jamasin veel u 15 minutit enne, kui Ottokas oma põgenenud ajud üles leidis ja suutis keskenduda. Tegi natuke head treevi ja lõpetasin ära. Jalutasinnatuke ja oligi kogu mu trenn -.-

Ma ei tea mis tal viga hakkas. Tavaliselt, kui ta millegi pärast pabistab, siis ma annan talle natuke aega ja ta rahuneb päris ruttu. Natuke väristab jalakest ja kui midagi halba ei juhtu ja ma ise rahulik olen, siis vaatab et polegi hullu. Tookord aga oli ta nagu ära vahetatud. Ma ei hakanud teda kiusama ka ja olin täiesti rahulik ja kannatlik. Ootasin ja ootasingi ära, millal ta suutis keskenduda ning oligi moos. Eks kõigil juhtub.. ka paremates peredes :)



Kolmapäev. 3.12.2014

Vahemärkuseks niipalju, et teisipäeval oli JB-l hüppetrenn, mis läks ülihästi.
Aga et siis minu tänane trennike.
Ma otsustasin kohe kui ise uuesti sõitma hakkasin, et hakkan samm-haaval ka oma täisistaku kallal vaeva nägema. Tasapisi ja nipalju kui mu selg lubab. Kui jõuan lisaks hüppetrennile veel sõitma siis järgmine prioroteet on istakutrenn ja siis kui juhtub ime ja ma veel jõuan, siis teen mis just huvitav tundub :)
Täna oli siis istakutrenn, kuina esmaspäeval ma käisin pm sammu. Tegin natuke sooja ette ja hakkasin pusima. Alguses olime Ottoga mõlemad nats pinges, aga siis läks hobune väga mõnusaks ja ma suutsin ka õige asendi leida ja oli isegi istutav :D Tegin palju üleminekuid ka. Galopp-traav ära istumine tuleb juba tasapisi välja, kui mul õnnestub enne korralik olla ja poolpeatus teha. Kui ma lohh olen, siis vajub Otto laia traavi ja siis ma ei istu seal mingi väega :D
Aga täna ma olin hoolas. Täna ma olin keskendudnu ja täna ma ei olnud lohh. Pusisin ja pingutasin hoolega ja tore oli trenni lõpus tõdeda, et sõitsin peaaeu terve trenni täisistakus :) Jah, ma ei suuda veel niipalju, et ma hobuselt ka midagi samal ajal nõuda saaks. Teen ringikesi ja kaari, et ta oleks võimalikult lõdvestunud ja "tiksuks" rahulikult ja ühtlaselt. Ma olen kogu aeg olnud seda usku, et enne nõua endalt ja alles siis hobuselt ning kuna ma ise ei olegi hetkel rohkemaks võimeline, siis esmalt tegelen endaga. Küll jõuan veel ilusaid volte ja sirgeid diagonaale ka küsida :) Kuhu mul ikka kiire :D


AND...
Ma andsin end veska võistlustele üles :S Uhhuhhhuhhhuuuu skeeri as hell :D Tegelt on hullult äge ka aga hirmus on kaaaaa. Mul pole õrna aimu ka, kas mu valged püksid ikka mahuvad jalga :D Redikast rääkimata :p See vajab nats kohendamist ka ju ja ma ei kujuta ette, kas ma jõuan sellega tegeleda :s Võibolla peaks kuhugi õmbleja juurde viima....


Nuniii siit tuleb muu jutt:
Eile olid mõlemad lapsed kodus. J-l on ulmenohu, mis tänaseks juba ka bronhhi kolis. Here we go again :( Õnneks on meil kodus nagu väike apteek ja valikus on piisavalt erinevaid medikamente tema haiguse ohjamiseks.
Poja oli kodus, sest ei tahtnud aeda minna. Ja assa nuga, kus tal oli alles tuju. Igast väikesest asjast kiskus tüli üles. Nokkis mu närve nina kaudu välja. Ma saan aru, et tal on mure (millest ta täna õnneks rääkis ka, kuid millele pole mul küll kerget lahendust pakkuda) ja et ta ei oska seda pinget enda sees kuidagi muudmoodi välja elada, aga no jeebus mariia... Kust ma peaks sellise ahvi kannatuse võtma, et mitte tema pidevatele provokatsioonidele alluda ise samal ajal meie kodus kehtivaid reegleid siiski järgides ja mitte lastes tal piiridest teerulline üle lasta. Aga no hakkama saime selle raske päevaga ja täna oli parem päev. Iegi mure räägiti mulle ära, ehkki kahjuks ei ole selelle muud lahendust, kui DK peab lihtsalt olukorraga leppima. Life sucks you know :(

Aaaga nüüd siis vingumise tipphetk. Kes teab, see teab, et mul varastati septembris ära rahakott. Käisin politseis ja tegin kõik vajaliku jne jne. Asjaga seotud osapooltest üks oli väga vastutulelik ja...... nagu täna selgus, siis valelik. Ilgem jama on jälle lahti ja kuna ma ei tohi ilmselt uurimise huvides midgi öelda ega rääkida, siis als ta jääda, aga no tuju keeras ikka täitsa pekki.
Tulin tallist koju ise täiesti õnnes oma toreda trenni üle ja siis babahhhhhh. Nõõõõmeeee. Aga no ma tunnen, et ma lihtsalt ei saa lasta sellistel jamadel ennast väga rivist välja lüüa. Tegelen probleemiga ja püüan võimalikult kiiresti lahenduse leida. Muud ma ju nagunii teha ei saa.

Ja veel. Ma sain oma kasutatud veredused täna kätte ja tallis selgus, et neil on vist kummid lühemaks tehtud.. Üli nõme. Need, mis ma proovisin, olid täiesti ok, aga need ei lähe kinni. Absurditeater. MA olen elutige, sest no mul on VAJA kaitsmeid, sest hetkel need trennikad lihtsalt lagunevad käe vahele ära vasrsti :s

Aga mulle meeldib :)

Ma tean jah, et mul on mölapidamatus. Kahju küll eksole.

Igatahes. Täna oli päris töine pühapäev. Hommiku uimerdasin kodus, sest eile oli üle 1000 aasta väike istumine, kus ma käisin ja peale seda ma ei saanud kuidagi magama jäädud japassisin lakke. Noo ja siis olin hommikul vässu ja vedel. I tegi pannkooke ja sõime ning siis ta läks õue toimetama. MIna olin J-le ronimispuu :D Tal on mingi otsas ronimise periood hetkel :p Sain ka 2 asja tehtud. Sain talle maniküüri tehtud, mis on paras katsumus. Suursaavutus oli aga tema juuste lõikamine. Uhhhhhh ma ütlen. Aastasele preilile soengut lõigata on ikka ooper omaette. Masha ja Karu päästis päeva ja sain midagi enam-vähem kokku käkerdatud. Viisakam ja hoolitsetum igatahes kui enne.

Kella 4ks läksin talli, kus mind ootasid A ja Rillu. Armas elukas see Rillu. Natuke jobu, natuke palk ka, aga väga väga tore. Igatahes trenn läks hästi. Mul on hea meel selle komplekti üle :)

Ja siis edasi kimasin massaaži tegema. No meeldib mulle see töö. Jah, täna olid ohvrid küll üsna "katkised" ja kuna ma olen ka selline "kurjade sõrmedega", siis oli nii mõnigi koht üsna kibe. Aga no pai teha ma ka ei viitsiks ja ma arvan, et sellest poleks eriti tolku kah. 

Mu vasak ranne on ikka selline poolpidune. Aga see ei loe. Kuniks ma ei tee seda päris tööna iga päev mitu tundi, siis kannab välja küll. Ja olgugi, et ma väsin üksjagu ära, siis vaimselt on kuidagi mõnus "refresh" Kuidagi mõjub nii mulle see teiste energiaväljas surkimine. Loodan kogu südamest, et toimub energiavahetus, mitte et ma olen endale teadmata energiavampiir :)

Reede on hüppepäev

Ma olen väga rõõmus ja tänulik, et mu kallim on nõus lahendusega, kus ta iga reede peale tööd kimab koju nii kiiresti kui võimalik, et ma saaks talle lapsevanema kohustused üle anda ja talli lipata. Mul on üks kindel päev nädalas, kus ma ise saan minna talli ja ise trenni teha. Mul on see üks päev kus ma saan unustada kõik muu ja segamatult tegeleda iseendaga ilma mingeid süümekaid tundmata, et varastan oma pere ja laste tagant aega või midagi. Oiii kui hea see on!!

Ja reedeti on mul siis hüppetrenn treeneriga ja puha. Nagu päris :D

Eelviimane kord ma kukkusin alla eksole ja nüüd kodus autosse istudes mõtlesin, et huvitav kas ma löön väga vedelaks.. Sadulasse jõudes oli natuke kõhe tunne. Tegin üksi sooja ja sõitsin teda kohe hästi korralikult tagant välja. Tegin üleminekuid ja kogu aeg jälgisin, et ma ise ei oleks lohakas, istuks õigesti ja küsiks hobuselt korraliiku tõuget ning ei jääks sinna uinuma. Isegi jalavahetused tulid täita söödavalt välja :)

Kui R tuli, siis rääkisin natuke oma mõtetest ja ta arvas, et pole need nii kosmos midagi, kui mul muidugi õnnestub trenni teha. 1x nädalas jääb ilmselgelt väheks, aga kui ma vahepeal saaks ka ikka sõita, siis oleks mu eneseületusmõttel isegi jumet :) Elame näeme. Suuriplaane ma ei tee, sest eelkõige olen ma täiskohaga ema ja sealjuures on üks laps väga õrnuke, ning seega ei hakka ma omale üldse illusioone looma, et mu trennitamine ongi nüüd kindel ja regulaarne.

Jutud räägitud, asusime asja kallale. Lattaed oli täitsa enam-vähem. Minu pabin haihtus ka ja täitsa mõnus oli hüpata. Iga kord sammu ei näinud, sest Ottokas oli nagu väike turbojänes ja pani mul ikka ajama nii mõnigi kord, aga ma ei läinud sellest ähmi täis ja suutsin ise enam-vähem toimida. Mul on  mingi uus komme tekkinud.. tõkke ees juba varakult õlaga ette vajuda.. Kust see tulnud on v miks, ma ei tea :s Oma varasematelt videotelt on mulle just silma jäänud, et ma olen seal viimase sekundini ika suht sellili ja siis kiirelt lähen kaasa hüppega. No igatahes pidin sellele keskenduma, et ma ei vajuks liiga vara kehaga ette, vaid istuks ilusti lõpuni sügavalt sadulas. Ja no pärast tõket ma lasen ka rihma lõdvaks endal ja siis loomulikult hobne kulgeb suvalist rada pidi. See on vastik komme. Pean ikka hüppe ära lõpetama ja pärast ka jätkama korralikult ja siis tuleb preemia ja puhkepaus. 

Tõke tasapisi kerkis ja mul oli väga hea meel, kui rajana tulime kohe u 90cm kanti asju. Kusjuures need ei tundunud hüpates sugugi suured või koledad. Okserit tulema hakates oli see kohe u 80cm ja sinna pani Ottokas ikka kohe täiega plagama ja tegi mingeid "hüppan-üle-maja" hüppeid. Tegin mõned voldid ja peatused ja R pani valimislati, et ta natuknegi vaatama hakkaks ja siis saime korda. Siis hüppasime järjest ja niipalju kui ma mäletan oli täitsa ok. Esimene kord kaarelt tulles sihtis ta muidugi jõuga hoopis otse jäävat tõket ning siis jäin teda tagasi sikutama ning vahe ei tulnud nii mugav. uuesti tulles ta juba teadis milline tõke tuleb ja enam ei püüdnud mind valelel tõkkele tassida ning siis tuli ka vahe mugavalt välja.

Lõppu pusisime penerollide rida. Paras pähkel peast kuumale Ottokale :D Reas oli kahene peneroll, 2 fuleed ja jälle 2ne peneroll. Esimesed korrad küttis ta hullu hooga sinna peale ja pidin teda päris kõvasti tagasi hoidma, et ta lendu ei läheks. Noo ja siis muidugi oli teisele penerolliel minnas jama majas. Pusisime mitu korda. Rahustasin, rääkisin juttu talle seal seljas ja vaikselt hakkas ta mõtlema ka. Mõnus! Suunamuutus ja teiselt poolt sama. Kiirustamist oli vähem ja siis lähenedes tundisn, et ohh kuimõnus, ei kisugi enam kuhugi ära ja no nii hea. Istusin vaikselt, jalg ümber ja lasin käe imepehmeks. JAAAA 1 fulee enne tundisn et krt hapu. Tegi nõksu ja põikas kõrvale.. Nagu mismõttes???? R ka imestas, et mida helli?? Jälle olukorras, kui kõik klapib, ta on ilusti sääre vahel ja siis lihtsalt tühja koha peale selline trikk. Seekord ma sain kohe jaole, võtsin ta kohe plaksust seisma ja andsin talle kolaka kannaga. Kannus oli küll peal, aga see on mul nii all, et reaalset kasu sellest pole. Sain kohe ka R käest võtta,e t mida ma üldse topin seda kannust, kui see nii alla on, et see vastu ei lähe, kui vaja on. No See selleks. Kannamatsu peale tegi Ottokas miniküünla ja sai uue klopsu. Hüppas korra veel õhku ja sai uue klopsu. Selle peale ta läks juba edasi ja sai sügamist. Küsisin veel paar korda jalaga kohest edasi liikumist ja kui ta läks patsutasin ning tulin rida uuesti. Tuli ikusti, lendu ei läinud, aga ma ei andnud kätt enam niiiii pehmeks ning ta läks ilusti tõkkele. Tulin veel korra ja kuna siis oli ta väga tubli, patsutasin, andsin kommi ja oligi moos. Arutasime R-ga seda, et mis siis juhtus.. Miks ta mööda hüppab, kui käsi ära anda.. See on hästi veider minu jaoks. Aga igatahes jõudsime järeldusele, et mis iganes see siis ka pole, tunne, et ta on tõkke ette õksi jäetud, võie t ta lihtsalt on vaba sellist asja tegemaks.., mina pean lõuni koidma selline stabiilse ja natuke kindlama "käest kinni hoidva" kontakti. Liiga ära aentud ratse ilmselt ei sobi. Kas siis meile paarina või Ottokale, aga see ei toimi.

Tegin natuke lõdvestavat traavikest peale ja sügasin teda kaela pealt. Ma jäin trenniga väga rahule, sest sain ise päris palju asju jälle selgemaks. Õige tasapisi hakkab tekkima tunne, et võibolla ma suudan natuke oma teadmisi ka praktikasse jälle panna. Pikad pausid ja 2 last on olnud kohutavalt laastavad. Lihast ei ole, võhma ei ole, silmamõõtu ei ole ja ehkki tunnetus on mingil määral säilinud, siis reaktsioonikiirus on enamus ajast olematu. Mõelda isegi jõuan, aga tegutseda ei jõua . Oehh raske raske saab olema see enese distsiplineerimine :D Aga tore on ka. Tõeliselt tore! Ma ootan iga võimalust ratsutada ja enda kallal tööd teha. Ma püüan leida kõikvõimalikke augukesi, et saaks üksi talli minna ja kasvõi 20minutitki nokitseda. Ehk on see võimalus juba täna.. eks paistab :)

Oh õudu

Oleks mul julgust muuta seda, mida muuta saan, meelekindlust leppida asjadega, mida muuta ei saa ning tarkust nende kahe vahel vahet teha.

Aga on asju, millega tundub nii kohutavalt raske leppida. Hoolimatus, võhiklkikkus, jõhkrus, vägivaldsus, õelus, kiuslikkus, väiklus, väiksus.. ohh jummel see nimekiri võiks veel venida.. Aga erit hull on asi siis, kui kannatavad need, kes ei saa ise enda kaitsmiseks midagi teha. Kellel on küll hääl, aga keda ei kuulata. 

Sattusin lugema seda: Margiti-lugu

Masendav. Lihtsalt masendav. Ma ei saa aru, mis kõik on valesti läinud selle mehe kasvamise juures, et temast selline inimene kasvas..  Ja kuidas saavad iseendale otsa vaadata kõik need selles loos osalejad, kes ei sea lapse huvisid esikohale. Kes ei suuda asju vaadata selgete silmadega.. Kuulata, kui nendega räägitakse. Lapsel on ka hääl! 

Kohutav. Lihtsalt kohutav :(

Ma vaatan oma kõrval magavat meest ja tunnen, kuidas selliste lugude taustal armastan ma teda veel rohkem. Armastan seda, milline isa ta on meie lastele. Ma ei tea keda või mida ma tänama pean, meie teineteist leidsime. Igatahes oskan ma teda hinnata, see on päris kindel :)

Lähen paitan oma pisikesi ning panen neile tekid paremini peale. Siis püüan magada, et meil tuleks homme lastega koos kodus tore päev. 

Käib töö ja vile koos

Fb on tore asi. Ikka ja jälle satun mõne tuttava jagamiste tõttu mõnele intrigeerivale artiklile. Viimane neist siis see.
Lugesin ja mõtisklesin, et mida siis minu 5-poolene teeb ja oskab. ja kuida sta need oskused on omandanud ning kas ma olen talle ka püsivaid igapäevaseid kohustusi juba õlule pannud. Eks üht-teist ikka on. Oma mänguasjade eest hoolitsemine. Oma ujumistrenni asjade eest ka. Tolmuimejaga toimetan ise, sest teen siis juba kogu elamise korraga. Üldiselt olen aga püüdnud teda kaasata võimalikult paljude tööde tegemisse. Aga eks see kauplemise soon on ka juba tekkinud. "kui sina mind ei aita, siis mina ei aita sind kaaa" tuleb tal ikka ja jälle üle huulte, kui tahab et ma talle miskit teeks just sel hetkel, kui mul on mingi asjatoimetus käsil. Ma ei ole seda tüüpi lapsevanem, kes lapse palumise peale kohe kõik oma asjad nurka viskaks ja tormaks ta juurde. Ütlen, et kuulsin ja et mulon see või too asi käsil ja kui oma asjaga valmis saan, siis olen tema päralt. Vahel ta lepib sellega, vahel mossitab jupp aega, et ma kohe ei hüppa, aga mis teha, nii need asjad käivad.

Dommi on ka ilusti palumise vist selgeks saanud. Või vähemalt on ta saanud selgeks selle, et ilusti küsimisel on suur jõud. "emme... ma väga palun sind... " No kuidas sa siis keeldud :D Ja tõesti, kui ta küsib ilusti, siis ma täidan ta palveid niipalju kui see mõistuse piires võimalik on. Varasemalt oli tal kombeks lihtsalt nõuda kuid nõudmistele jäävad minu kõrvad paraku enamasti kurdiks. DK on aga tark poiss ja eks ta on vist täheldanud, et viisakus avab niimõnegi ukse :)

Aga lapse tööde juurest omade juurde.
Meie nädalavahetus oli väga töine. Mu õde oli siin ja siis rügasime korralikult tööd teha. I-l oli ka sõber abiks ja mehed tegutsesid kuuri katuse roovitusega.I sai puukuuri valmis ja lõpuks oli koht, kuhu talvepuud ära panna. Naabrimees laenas veel ühe käru ja nii me siis õega muudkui aga kärutasime. 10 ruumi puid oli maja ees kuhjas ja tänaseks on jäänud veel piisku. Ja tundub, et kuuri isegi mahutab kõik ära, ehkki vahepeal oli mul kahtlus, et ei mahu.
Õhtul, või no tegelikkuses oli päris öö juba :D, võtsime massaazilaua ka lahti ja tegin õele väikese mudimise tänutäheks orjamise eest.
Meeletu koguse pesu pesin ka. Sorteerisin laste riideid ja meie endi omi ka ja pakkisin soojema ilma asjad ära. Kogu pere kevad-sügis üleriided said pestud ja tänaseks on ära ka kuivanud ning saab ära panna. Pisikese elamise miinus, et pidevalt on vaja koristada ja igal asjal on vaid 1 kindel koht, sest muidu on kohe tõeline kaos majas :D
Pisike preilna mängib hetkel wc rulliga :D Lähen koristan selle "lume" kokku ja teen tule alla. Ja siis ootab veel 101 toimetust ees. Nende perenaise töödega on ainult 1 jama.. Õhtuks pole nagu midagi väga ette näidata ja siis ontunne, et olen päev otsa kodus ja midagi ei teegi. Ise aga olen täiesti väsinud.. ei tea küll millest :D

Jaaaa katapult, ehk kes teeb, sel juhtub :)

Ja tuligi ära see kardetud kukkumine. Õnneks ei saanud ma suurt muud kahju, kui lõin ära oma selja. Muud valu ei olnud üldse. Mis siis juhtus?
Reedel oli plaaniline hüppetrenn. Terve päeva oli mul selline poolvedel olemine. Sooja tehes ei saanud ka seda õiget liikumist kätte ja tundsin, et ma ei ole päris õiges konditsioonis. Mõtlesin, et ütlen kohe R-le ka, aga otsustasin siis, et ootame ja vaatame. Et kui ta hakkab hullu panema, siis ütlen, et ma olen vedel. Hakkasime hüppama ja oli isegi täitsa okei. Tulime järjest ka. Oli 5 sammu (20,5m) vahe, kus vaja natuke liikuda, aga mitte lappesse lasta. Esimene kord kruttisin liiga kokku. Teine kord läks natuke liiga edasi ja tuli okserile sutike alla. Kolmas kord, kõik klappis ilusti. Juurde ei surunud, käsi oli all ja siis tõuke hetkel Ottokas tõukas hoopis tõkkest mööda.... Nagu mismõttes???? Lampi. Kõik klappis ja oli väga okei ja siis ta tühja koha pealt lihtsalt hüppas kõrvale. Kaotasin tasakaalu ja kuna okser oli kitsastest metallpukkidest, siis toetasin käe sinna vastu, et mitte nende otsa lennata. Hoog oli suur ja sai selgeks, et oma paksu ahtrt ma enam sinna selga tagasi vinnata ei suuda. Võtsin jalad jalustest välja ja maandusin ilusti jalgadele. Isegi niipalju jõudsin mõelda, et põlv ikka pehme oleks ja ma oma selga ära ei põrutaks. Aga siis.. Loll nagu ma olen, jäin ratsmest kinni hoidma ja kuna ma maandusin selg ees, siis tõmbas Ottokas mu hooga kaasa ja laksuga pikali maha.
Oiii ma kirusin ennast, et no oli vaja jääda kinni hoidma. Poolel teel maani nägin tema ümmarguse kõhu alt juba tagumisi jalgu ja mõtlesin, et noo krt kui ma nüüd sinna jalgade alla libisen, siis on ikka eriti hale. Lükkasin kätega vastu ta kõhtu ennast temast eemale jaaa prantsatasin kogu hiilguses vastu maad. Küll mul on hea meel, et mulle meeldib turvakaga sõita, see päästis hullemast, aga alaselja lõin ikka ära.
Vedelesin siis seal natuke, sest selg "sõimas" mind ja püsti ma ei oleks selles seisus saanud. R tuli ja küsis, et mis koha ma ära lõin, et kas selja? Noogutasin. Küsis, et mis ta teha saaks. Palusin jalgadest tirida. Vasak jalg jaaaa naks käis.. mmmm kui hea tunne. Parem ka ja saigi paika. Püsti ajades võttis veel korraks tudisema, aga siis sain jalad alla ning järgmiseks oli oodatud viha ja adrekalaks kohal.
Võtsin steki, sättisin kannused tööasendisse ja ronisin selga tagasi.
Selgitasin siis Ottokale natuke tema käitumise kohatust ja selle otseseid tagajärgi. R pani selle niigi maasse kaevatud okseri veel väiksemaks ja tulin uuesti. Ja uuesti ja uuesti ja uuesti. Lõpuks oli esialgne olematu kõrgus, max 80cm, kui sedagi, ka tagasi ning tulime veel mitu korda järjest ja mõlemalt poolt seda õnnetut mini-okserit. Rohkem tal mingeid idootseid ideid ei tekkinud. Tema õnneks, sest ma olin ikka väga sõjakas meeleolus.
Hoidsin teda samas ka korralikus haardes, Eest kindel käsi vastas ja tagant jalg peal ning viimastel fuleedel ka kannus õrnalt vastas, et talle meelde tuletada relvastuse olemasolu. Viimane järjest tulemine oli täitsa hea ja lõpetasime ära. Minu selg muidugi omas selle uuesti sadulasse ronimise kohta täiesti oma arvamust ja seega veeretasin ennast sealt esimesel võimalusel alla ja komberdasin istuma. R oli kena ja jalutas hobust kuniks ma end kokku võtsin ja ta ära viisin.

Ma ei tea, mis talle sisse on pugenud, et ta selliseid treikke teeb... Ma kukkusin viimati 7 ishh aastat tagas. Seda koos Ottokaga mingi tobeda pisikese lattaia peal, kui ta lihtsalt ei näinud latti ja koperdas selle otsa ning panime üle nipli. Kui see vaimne drauma tal ravitud sai, siis peale seda ei ole ta minu usaldust küll petnud. Mina olen olnud seal seljas kohati küll täiesti mõtetu, aga tema on alati olnud minu jaoks 100% usaldusväärne partner. Mis nüüd juhtus, ma ei tea..
Võistlustel klappis ja toimis nii nii hästi. Hõpped tulevad ju paremad ja talle ka mugavamad, kui ma saan käe enne pehmeks anda, mitte ei ole nagu ratsme küljes rippuv tuulelipp... Ei tea.

Hea on see, et ma ei saanud haiget, kuis ee selja jama välja arvata. Aga no see selg on omaette teema nii ehk naa ja see ei lähe arvesse. Ja see polnud ka hirmus, vaid ajas mind lihtsalt vihaseks. No kuidas ma saan nii vedel olla ja nii kergest sadulast eemalduda.. Homme lähen kindlasti sõitma ja eks siis ole näha, mis näoga mo molukene mind boksist vaatab. Kas ta kahetseb ka, et oma emmele sellise käki keeras või tuleb meil temaga veel paar tõsisemat jutuajamist maha pidada :D

Ood rõõmule, ehk siis miks ma armastan oma meest :)

See siin saab olema ood minu kallile mehele! Kui mul kunagi peaks piss pähe lööma ja ma oma mõistuse ära kaotan, siis saan siit lugeda kõike head ja sooja, mis paneb mu naeratama pelgalt oma kallimat nähes, talle mõeldes. Mõned sellised asjad, mis on erilised... talle, või siis ka meile omased.

Ma armastan oma meest. Kogu kupatust. Tema sügavat naba ja seda, kui ta oma habeme ilusaks pügab. Seda, et ta oskab igasugu asju teha. Hetkel on käsil kuuri ehitamise projekt. Vana sara oli väga jube ja seega tiris ta selle maha ja hakkas uut tegema. Veel on üht-teist teha, aga seinad on püsti ja kile katusel. Täna viisin esimesed sületäied puid ka juba sisse :) Ta oskab ka muid asju ehitada ja kõikvõimalikke asju parandada.

Ta on mees, kes ei jaga töid naiste ja meeste omadeks. Ta teeb ka süüa ja toimetab kodused asjad, kui neid on vaja toimetada. Tegeleb lastega. On hell ja hea ja soe ja mõnus. Ma võin täie kindlusega äelda, et ta ei ole nagu nn lisalaps kodus, kelle järgi ma pean ka koristama ja keda teenindama, vaid tema kohati teenindab hoopis mind :)

Ta on minu suhtes ja üldse kõige suhtes väga tähelepanelik. Näiteks ükspäev oli meil kokkulepe, et ta tuleb võimalikult ruttu koju, et ma saaks talli minna. Ta istus tükk aega ummikus ja seega jõudis kõvasti hiljem, kui plaanis oli. Ta ajas auto maja juurde saba ees ja kui nägi mind välja tulemas, siis pani ruttu ka hääled uuesti sisse. Ja jõudis mulle veel musigi anda :) Need väikesed musid igas päevas on nii head. See soe hetk, mil aeg korraks seisma jääb. See väike meie hetk.

Ta armastab õhtuti oma tahvlist sarju vaadata. Klapid peas vaatab ta sarju ja mudib mu varbaid ja siis naerab kõva häälega :) See on nii omaseks saanud. Ja no jalamudi on ikka klass omaette. Meie oma mõnus õhtune traditsioon :)

Je väga head piparmünditeed teeb ta ka. Just sellist õiget "unerohtu" mis mu kiiresti ära kustutab. Ma ei tea mis tema saladus on, aga ka siis, kui ma olen täitsa ärritunud või häiritud millegi pärast, mõjub see tee nii rahustavalt, et uni tuleb hetkega.

Täna tegi ta ka mulle teed ja ma just lõpetasin selle joomise. Uni tuleb hea. I vaatab aga sarju ja mudib mu varbaid :)

100kond starti treeningvõistlusel on täiesti normaalne :D

Täna oli Jüris treeningvõistlus. Kohe täitsa täitsa treeningu värk oli. Olid soojendused ja siis ükshaaval parkuur, aga muu oli kõik selline trenni meenutav. Tõkked olid viisakad ja kui ka ebaõnnestuti, siis sai lõpuni sõita. Ja kui mõni hüpe ikka täiesti nahka läks, siis sai selle pärast uuesti tulla. Aega keegi ei võtnud ja karistuspunkte ei loetud. Nii venis ka päev päris ikaks, aga kõik jäid rahule, sest see oli ju super võimalus oma vigu kohe parandada ja siis sellest ka midagi õppida. Minul oli sellises formaadis "võistlemine" esmakorde kogemus.

And boy was that an experience!
Nagu ma eelmises postituses mainisin, siis trennid on läinud üle ootuste hästi. Nii ka viimane trenn enne võistlust. Mul on seni aga olnud reegel, et kui viimane trenn läheb metsa, siis võistlustel olen ma kõigeks valmis ja siis üldiselt läheb võistlustel hästi. Jaaaa vastupidi ka. Noo ja siis ma olin juba ette valmis selleks, et täna on hobune nõme ja ma ise närvis ja tulemuseks on paras kasakaratsutamine :s
Õnneks midagi sellist ei juhtunud.
Tegin ta enne valmispanekut ilusaks, J-B aitas valmis panna ja ma toppisin saapad jalga, turvavesti selga ja kaska pähe. Ma ei saa aru, miks noored vinguvad,e t peavad vesti kandma. Mulle väga meeldib sellega sõita. Jah, mul on lülidega vest ka, aga no ma ei saa küll öelda, et see oleks ebamugav või midagi. Väga mõnus on. Jah, suvel on palav, aga praeguste ilmadega just mõnus ja soe :D
Läksin siis õue eelsoojendust tegema aga jõudsin vaevu sammu käia, kui meid juba maneezi kutsuti. Siis korraks jõudsin mõelda, et no nüüd on korras. Soojendada ei jõudnud ja ongi mokas. Maneezis hakkasin aga kohe traavitama ja keskendusin iseendale. Aega oli vähe ja olin juba ette otsustanud, et keskendun ainult endale. Istak, säär, käed jne. Et ma ei hakka teda sikutama või kaklema. Vahet pole kus see pea on või ei ole. Sõitsin teda elavasse rütmi ja juba oligi aeg hüpata. Esimene lähenemine oli kohe ideaalne. R käskis võtta veel grammikene elavamaks ja täitsin käsku. Rohkem ma ei mäletagi, kas sain mingeid juhiseid v ei. Seotud vahede sammud küsisin ka ja oligi kõik.
Olin meie soojas teine startija ja sain platsile jääda. Kordasin rada ja kui oli minu kord, siis läksin kohe starti.
1- Okser. Pööre esimesele tuli veidi imelik ja samm sattus alla. Olin ise rahul, et ma ei hakanud kaugelt lükkama.
2.-Lattaed. Liikuv 5 sammu vahe ja seega ma lubasin veeeeidikene rohkem edasi joosta ja andsin tõkke ees käe pehmemaks. Klappis.
3- Pööre kolmandale ja siis R hüüdis ka, et käsi pehmeks. Klappis.
4- nurgast välja lattaed- ok,
5- Okser. Ideaalne, ehkki see oli pikast lähenemisest, mida ma põdesin. Aga oli ideaalne.
6-Süsteem-mõnus.
7- Lattaed väikesest pöördest, mille pöördes ma ei saanud hästi tõkkele peale ja läks jube alla. Andsin kiiresti järele ja Ottokene tuli ilusti välja.
8- Lattaed- Täitsa okei.
9- Okser tagasi 6 vahega. Vastas nagu kuld ja klappis ideaalselt.
10- Lattaed pikast lähenemisest. Täitsa ok.
Ja oligi kõik. Ma olin nii nii rahul! Olen siiamaani! Ma suutsin parkuuri ajal mõelda mida ma teen ja kus ja kuidas ja see oli väga lahe tunne. Mu keha päriselt ka kuulas, mis ma tal teha lasen ja no toimis.

Ma üldiselt ise ei viitsi lugeda selliseid pikki ja lohisevad parkuurikirjeldusi, aga täna ma tõesti tahtsin selle kõik kirja panna, et saaksin seda meeletult positiivset kogemust hiljem täpselt meenutada.
Ottokene oli nii numpsik. Ei ajanud kordagi lõuga vastu ja ei hakanud tassima. Hüppas väga mõnusalt ja kui ma ise eksisin, siis päästis ilusti olukorra ära :)

Mul on nüüd nii hull isu peal jälle trenni minna. Nii vahva! Tahan sõita ja hüppetrenni ka võtta regulaarselt. Ja täna ma tundsin, et pole üldse nii ebareaalne unistada sellest, et tuleval aastal meistrikatel harrastajates startida :)  Palju on vaja trenni teha ja võistelda selleks, aga lootust on :) Nii nii tore!!

Trennid 1 2 3 NIIIII ÄGE ON JÄLLE RATSUTADA! :D

Oii ma olen viimasel ajal nii tubli olnud ja näpistanud aega igast võimalikust ja vahel ka mittevõimalikust kohast ning ennast võimalikult tihti hobuse selga vinnanud. TORE on ma räägin. Tõsiselt tore!!  Ma tunnen end nagu laps jõuluõhtul, kui on aeg kinke avada.

Esimene märkimisväärne trenn oli ühel teisipäeval. Kuidagi läks nii, et sattusin plikaga koos talli just sellisel ajal, et ta uinus autos suts enne talli jõusmist. Mõtlesin siis et ok, proovin, kas jõuan sõita. Tõin Ottoka jooksujalu ära ja kogu valmispanek oli elukiire. Tegin sooja ja sõitsin niisama kui ma ei suutnud vastu panna kiusatusele proovida pihta saada väiksele ristikesele, mis maneezis nii kutsuvalt ootas. Mul läks reaalselt ka vist 5-6 katset enne kui ma suutsin aru saada mida ja kuidas ma tegema pean, et latile pihta saada. Masendav eksole :D
R oli oma noorukesega ka vahepeal maneezi jõudnud ja soojaks sõitnud ning hakkas hüppama. Noo ja ma siis mõtlesin, et jõlgun tal siis sabas kuniks mul julgus välja kolib ja ma araks löön. Käkerdasin ikka omajagu aga Ottokas oli kallis ja hea nagu ikka ja vedas mu sõna otseses mõttes väriseva kere kõigest üle. Üsna kiirelt kerkisid tõkked 80-90cm kanti aga üllataval kombel see kõrgus ei olnudki kõige suurem probleem. Mul lihtsalt oli tõsine probleem oma keskendumise suunamisega ja keha värises adrekast nagu haavaleht. Aga no ma olin üliõnnes et ennast ületasin ja sain raja sõidetud. Ise olin lappes ja ei kontrollinud ennast üldse, aga alal ei kukkunud ja kõigile tõketyele ei pannudki sammuga pange, seega tõeline eduelamus! Või no kui aus olla, siis polnud see mitte eriti edukas.. aga see eest tõeline elamus  :D


Päris trenn vol 1,  7.11.2014
See oli eelmine reede. R oli nõus hüppetrenniga mind aitama. Oii ma tegin endale korralikku ajupesu juba mitu päeva enne trenni. Mõtlesin läi, et mida ja kuidas ma pean toimima, sest ma ju tean seda kõike, aga praktika on suuremate aukudega kui šveitsi juust. Mõtlesin ka läbi, et usaldan R-i ja teen mis ta ütleb isegi, kui hirmud hakkavad oma jura ajama.
Trenn oli üle ootuste edukas. Esimene edusamm oli see, et ma ei värisenud. Palju olulisem oli see, et kui ma raja ühe korra läbi hüppasin, siis ma sain ise aru, kus ja mis ma pange panin ja teisel katsel suutsin enamuse vigu ära lappida.


Trenn vol 2, 13.11.2014
Täna. Viimane trenn enne meie oma kodutalli treeningsutsu. Kuna ma lubasin endale oma viimasel võistlusel, et ma enam 70cm ei sõida, siis ei jää mul muud üle, kui sõita 80cm :D Vaks vahet tõesti, aga no ma olen rõõmus, et ma üldse saan sõita. Ja lubadus on lubadus! Ja ainult 2 trenni oli ju aega teha. Jõuluvõistluseks püüan ikka rohkem jõuda :)

Panin turvavesti ka täna selga ja no meeldib mulle see jubin! Ilmselt on mul ikka suuremat sorti ajude pehmenemine, sest no ma olen nii kergesti emotsionaalselt mõjutatav, et see on kohati lausa nõme. Panen vesti selga ja kohe plaksust on hunnik julgust juures. Ja mind isegi ei häiri, et nii mõnigi täna muigas. Ma viskasin ise ka nalja selle üle, agamul ausalt ka on kuidagi kindlam tunne. Uue kaska ostsin ka, sest vana oli juba u 6 aastat tagasi ostetud või isegi veel rohkem. Kukkunud ma sellega küll ei ole kordagi, aga polster on seest ära vajunud ja seega ta loksus mul peas ning oli ikka üsna ebamugav. Uus kaska on mõnusalt pea küljes kinni aga samas ei pigista.


Aga et siis trenn:

Soojenduse tegin ise. Nagu ikka passis ta seal taga ostas oma silmad peast välja ja üritas iga hinna eest mulle selgeks teha, et me ikka ei peaks seal olema. Aga ma ei lasknud ennast häirida ja ajasin oma jonni, et ta peab ka seal nurgad läbi jooksma ja ei tohi kaelkirjakut mängida. Sõitsin teda kohe algusest peale elavamaks ja aktiivsemaks, et ei oleks vaja tõkke ees lükkama hakata.

Soojenduse lattaed. Enam-vähem, Ei midagi hiilgavat aga polnud ka hullu. Tõke oli diagonaalil ja seega oli vaja vahepeal suunda muuta. Esimesed korrad tegin jalavahetuseks paar traavisammu, aga siis ükshetk küsisn peale poolpeatust kohe jalavahetust ja oopplaaaaa, sellise pauguga vahetas jalad ära. Nii tublikene :D Ohh ma olin uhke :D  Vahetas pärast veel mitmed korrad ja ma olin nii rõõmus.

Lisasime teise diagonaalil oleva lattaia ka jaaaaa siis ma panin sammugapange ja lükkasinta lappesse. Noo ja siis ta läks äksi täis :D Siis ma aga suutsin oma aju kokku võtta ja leidsin lahenduse kuidas ta hoida kontrolli all nii, et pöördel liikumist ära ei pooks, aga samal ajal tõkke ees kadjama ei paneks. Surusin põlve ja ülasääre peale ja tegin oma keskkoha "tugevaks". Vahepeal oli paar korralikku haugi ka, aga viimane rada oli kohe täitsa hea :) Kõik lähenemised olid head, ta püsis põlve vahel ja ma sain iga tõkke ees käe pehmeks anda. NO OLI HEA! Peale viimast ma muidugi lasin rihma lõdvaks ja lasin tal sisse vajuda. Patsutasin palju palju ja lasin tal lihtsalt ära vajuda. Jaaa, ma tean, et peaksin ikka lõpuni sõitma. Viimase pöörde ka läbi ja siis ülemineku ja siis preemia.. Aga no ma olin ise niiiiii vässu ja samal ajal endaga nii nii rahul.

Pärast ma tüütasin R-i veel järel analüüsiga ja vurasin talle ette kõik mõtted ja tunnetused, mis mulle tundus, et toimis või ei toiminud ning ta lisas oma nõuanded veel sinna otsa. Panen kõik kirja ja püüan siis laupäevaks pähe tauda :D
* Põlve ja ülasäärega "tang" toimib päris hästi.
* Keha tugevana hoidmine toimib ka! Mitte mingil juhl ei tohi olla krampis, aga peab olema toonuses.
* Kui vaja, siis võtta raksuga tagasi, siis poolpetaus ja siis uuesti kohe õige rütm sisse.
* Kui pöördes on korras, siis lähenemisel hoida kontroll tempo üle ja kui saab, siis 2 fuleed enne käsi pehmemaks. Kui ei saa, siis peab järele andmisega olema kibekiire.
Lisaks muidugi klassika:
* Ühtlane rütm
* Pöörded tuleb välja sõita.
*Käsi oma kohal rahulik.


Ja et ei jääks muljet et ma ainult hüppan, siis vahepeal olen 2 korda vel sõitma saanud minna ning mõlemad korrad tegelesin oma olematute kõhulihastega. Pusisin väikeste jupikestega täisistakut teha ja kuna ma palju ei jaksa, siis tegin esi ja taguotsa pöördeid ning külgliikumisi. Oma tasakaaluga on vaja oii oii kui palju tööd teha. Niiet ega muud, kui et trenni, trenni ja veel kord trenni :)

Kelelle seda jama vaja on?

Viimasel ajal on see küsimus üha enam ja enam mind kummitamas. Mika ma seda teen? Kelelle seda vaja on? Mulle?? Õpilastele?? Ehk siis miks ma olen treener???

Jessu tervis sai jälle korraliku paugu ja me olime nädala haiglas. Siis kodus 2 nädalat mitmete rohtude peal ja siis veel 2 nädalat 1 rohi jätkus. Nädal on sellest veel ees. Edasi läheb järelravi teadmata aja. Haiglas ja kodus olime isolatsioonis peaaegu 4 nädalat. Ma ei saaks öelda, et sain sel ajal puhata. Preili vajas pidevalt rohtusid. Esialgu iga 4h tagant, siis 6h tagant, siis 8 ja nüüd lõpuks on vahe 12h. Ehk siis ei mingit puhkamist. Aga igatahes näitas elu teisi tahke ja meie päevad olid tavapäraset erinevad. Minu päevad olid erinevad.
Ma ei käinud tallis, ei käinud poes, ei käinud isegi õues eriti mitte. Ja kogu selle oma lapsele pühendumise kõrvalt tundisn ma süüd, et ma ei saa kuidagi talli trenne andma minna... Nagu mida veel eksole... Mu laps on haige ja ma mõtlen, et küll ma ikka olen vastutustundetu treener, et jätan oma õpilased niimoodi mitmeks nädalaks ula peale. Et no kuidas ma ikka ei suuda oma asju niimoodi ära organiseerida, et ma jõuaks need õhtud trenne andma... Saate siis nüüd aru, milline napakas ma olen jah! Täiesti jabur..

Aga selline ma olengi.. Kiindun kiiresti, võtan trennis käijaid kohe nagu "oma õpilasi" ja investeerin kohe ja kiirelt jupi oma hingest ära. Aga paraku on nii, et see nn "investeering" on tegelikkuses minu poolt rumal ja saajate poolt teadvustamata kingitus. Trennilised ju maksavad oma trennitasu ära ja sellega on kõik öeldud. See ongi see tänu. Nad tulid trenni ja on nõus maksma seda hinda, mis ma küsin. Ja tulevad järgmine kord jälle.. Ja see peaks ju juba iseenesest olema rahulolu märk.
Aga mina lollike ootan ikka nagu midagi veel.. Seda mingit müstilist ustavust või pühendumist.. lojaalsust...
Võibolla on asi sellest, et minul endal on olnud ainult 1 päris treener. Jah, mõnikord harva andis meile ka keegi teine trenni, aga Merle oli ikka meie treener ja meie tema õpilased. Ma käisin niidus sõitmas ja mul ei tulnud pähegi minna proovima kuhugi mujale. Et äkki on ägedam või parem või ma ei tea mis veel.. Ja nii ma ilmselt ei oskagi mõista seda katsetamist ja proovimist.

Ka arusaam treeneri rollist ja õpetatavast on mul vist kõvasti nihkes. Meid ei õpetatud niidus ainult ratsutama, meid õpetati hobuinimesteks. Õpetati kordetama, talutama, maneezi liiklusreegleid, varustuse hooldamist, abivahendite kasutamist, ohtude ette aimamist ja kõike muud. Ma olen siiamaani südamest tänulik oma treenerile kogu selle pühendumuse eest, millega ta minust inimest kasvatas. Hobuinimest. Laia silmaringiga, õigete hoiakutega ja avatud suhtumisega hobuinimest. Ta ei andnud meile lihtsalt ratsastustrenni või hüppetrenni. Ta andis meile palju enamat. Kahjuks on tänaseks elu niipalju muutunud, et treeneritest on saanud klienditeenindajad, mitte eeskujud ja õpetajad, mentorid.. Treenerid muretsevad palga pärast.. Õpilased ei oska lisaväärtusi näha ega hinnata.

Ja sellepärast ma vist olengi treener. Sellepärast ma vist varastangi aega oma pere tagant. Oma lastelt.. Et kui ma ka mõnest hobusehullust suudan avatud silmadega ja mõistlike otsuseid tegeva hobuinimese kastavata, siis olen ma omalt poolt teatepulga justnagu edasi andnud. Olen endasi andnud selle, mis mulle anti. Kohutavalt kurb ja hinge kriipiv on aga ikka ja jälle veenduda, et see on täiesti tänamatu ja hindamatu töö ja vaev. See on kingitus, mille väärtus jääb mõistmatuks. Ma olen oma lühikese (pea 9 aastat) treeneripraktika jooksul päris mitmed korrad selle napaka fanatismi pärast vastu pead saanud. Olen oma ära kingitud hinge pärast haiget saanud. Olen haiget saanud nagu armunud lollike, kelle südamerõõm ei oska isegi aimata, et ta kellegi tunnetel trambib.  Ja ilmselt ei lõppe see kadalipp enne, kui ma treeneriameti maha panen. Mis on nõme, sest no ma ei suuda oma suhtumist muuta, ma ei suuda mitte hoolida, mitte kaasa elada..

Kogu selle jamal on aga veel üks tahk...
Kuniks ma olin ainult mina, siis ei kannatanud keegi teine minu rumalate kinkide pärast. Nüüd aga on mul pere. Mul on lapsed!! Minu kaks kõige kallimat silmatera.  Kuidagi pean ma leidma tasakaalu pere ja hobide/töö vahel. Ja kui tasakaalu ei leia, siis on kaalukauss alati pere poole kaldu. Peab olema! Ja kui treeneritöö, mis on mulle küll väga südamelähedane ja lisaks toob ka väikese kopika sisse, hakkab nõudma ohverdusi laste arvelt.... siis tuleb teha valikud..

Vedru

Ole oma soovidega ettevaatlik... need võivad täide minna. Aga on selliseid väikesi soovikesi, millest unistamine on igati okei. Need soovid on piisavalt väikesed, et kui ka ei täitu, siis pole sellest midagi hullu ja ainuüksi mõttemündi veeretamine pakub teatava naudingu. Ja kui mõni neist väikestest unistustest ühtäkki teoks saab, siis on juures üks väikene rõõm. Üks selline lihtne ja sõltumatu väikene rõõm, millele saab ka vihmasel päeval mõelda. Üks selline väikene rõõm sai ka meie perele teoks. DK-l on palju rõõmu muidugi, aga minu jaoks on see selline väike soe asi. 

18.10 pealelõunal jõudis koju Vedru - väike punane kassike :)  Esimesed paar päeva oli ta üsna tagsihoidlik ja arglik. Pisike karvane väetike. Tänaseks on ta oma enesekindluse leidnud ja mürgeldab korralikult ringi. Ronib igale poole kuhu vähegi saab ja nagu kassidele ikka, otsib magamiseks sooja kohta. Hetkel peesitab mul kaisus :)

Liivakasti kasutamine on tal ka selge, aga kuna titele omaselt on ta seedesüsteem kiire, siis peab kasti tihti puhastama, sest täis wc-s ta ei käi. Esimstel päevadel ma ei osanud seda koristamist õigesti ajastada ja siis tegi ta pahandusi ka. Nüüd saime talle õige suurusega liivakasti ja tundub, et kõik laabub ka selles valdkonnas.

Igatahes on meil nüüd väike soe kassike. Ma olen lemmikloomamaailmas polüvernik, sest mulle meeldivad nii kassid kui ka koerad. Kass magab kaisus aga koer voodis ei käi. Samal ajal on koer tõeline valvur ja kaaslane. Peale mitmeid aastaid mõtteaega nõustus I kassi võtmisega ja meie  Dommiga oleme väga rahul :D

Pidu ja pillerkaar ning pingelanguse tulemused

Eelmine nädalavahetus oli teguderohke. 10.10 oli mu isal 60a juubel. Ta olla ise alguses arvanud, et kutsub meid kloogale, aga selle mõtte ma matsin oma peas maha kiiremini kui ta selle välja jõudis öelda. Rääkisin asjad Ailiga läbi ja nii sai teoks minu mõte teha pidu Mc BBQ-s. Koha valikus sai minu jaoks määravaks 1. head ribid, mida mu isa kindlasti hinnata oskab, 2. nende vastutulelikkus tuua kaasa oma tort ja 3. hea lasteala, kus nii minu kahel kui ka Aili ühel lapsel hea mängida.

Ja nii ma siis panin guest list'i kokku, rääkisin kõigi osalejatega läbi aja ja koha ning tegin broneeringu ka. Arutasin Mc-i esindajaga ka menüüd natuke ja otsustasime, et tellime jooksvalt kohapeal, sest meie valitud kellajal ei olevat seal veel niiväga kiire.

Ise pidin ma hommikul küpsetama isa lemmiku šokolaadikoogi ja sellele martsipanist kaunistused tegema. Mandlilaastudest ääre ka. Hea lollikindel plaan, kuna ma olen seda kooki korduvalt teinud ja see on imemaitsev, rammus ning külluslik. Asi see martsipan siis ära ei ole.

Mõeldud, tehtud... No oleks see vaid nii.

Esimese asjana suutsin ma koogi pekki keerata. Ma ei teagi ausalt, et mis ma valesti tegin, kuid keskelt vajus esialgu imeliselt kerkinud kook lohku. Ja no ikka korralikult lohku :( Tavaliselt vajub vaid natukene, mille tulemusel jääb glasuurikiht keskel just mõnusalt paks, aga seekord oleks ma pidanud seda glasuuri sinna 2cm jagu kallama, et pinda tasaseks saada. Noo ja siis selgus, et see martsipan on palju keerulisem asjandus, kui ma eeldasin. Pusisin mis ma pusisin, aga kasutamata ta jäi. Kallasin keskele kuhja mandlilaaste ja tegin ääred ning oligi kõik. Paremaks polnud ma suuteline.

Lisaks selgus, et mu kallis õeraas on asju kohati ala ja siis üle organiseerinud. Tema poisid leidsid, et klassoõhtu ja noorkotkaste laskeharjutused onolulisemad ja ei tulnudki. Kuna autos oli ruumi, siis ta arvas, et toob ema ise ära. No et ta ei peaks bussiga loksuma. Aga no ega ta siis ei arvestanud omale tagavaraks aega ja nii selgus, et nad jäävad poolteist tundi hiljaks. Väga lahe. Helistasin siis kõigile teistele ja I helistas restosse, et lükkame peo edasi. Õnneks saime oma lauda ikka hoida. Käisin siis veel poest läbi ja olin esimesena kohal, et esmased asjad juba ära tellida.

Kuna A oli klassiekskursioonil, siis tema jõudis jälle varem kohale, ning ma haarasin ta DK lasteia juurest peale. Ja mis te arvate mis tal seljas oli... Dressipüksid ja T-särk. Ma pidin südari saama. Ma saana ru, et sa lähed nii bussiekskursioonile, aga no hallooooooo võtnud siis teksad vähemalt kaasagi. Kui minu lapsed peaks sellise jamaga hakkama saama, siis ma kütanneil kered tuliseks, olgu nad siis 7 v 17, vahet pole. Ütlesin A-le ka oma arvamuse välja. Et no niipalju austust võiks ikka olla oma vanaisa suhtes, et paneks viisakalt riidessegi. Samas, ta tuli vähemalt kohale. Mida ei saa saare poiste kohta öelda.

Aga no oli, mis oli. Kõik jõudsid lõpuks kohale ja pidu sai peetud. Söögid olid head, ehkki ma panin tellimisega ikka nats pusse. Järgmine kord olen targem. Arvega oli ka paras segadus, aga ka see sai järgmisel päeval ilusti korda. Ja no maja tegi meile ka suurepärase üllatuse, kinkides papsile šampuse. Laulsime ka talle kõva häälega ja vähemalt isa jäi rahule. Monsa oli ka lausa pisarateni liigutatud. Mina jäin aga rahule sellega, et isa oli rahul.

Õhtu lõpuks leidsid kõik omale öömaja ka või läksid koju ja oligi moos.

Laupäeval päeva esimeses pooles tegin massaazi ja lõunast oli koolitus. Aili jäi meile lapsi hoidma, et I saaks õues tööd teha. See oli mõneti väga armas, aga kuna ta oli haige, siis maksis kätte kah. Jäime plikaga mõlemad haigeks. Aga ärgem rutakem ette. Igatahes. Laup ma jõudsin koju üli hilja ja seega ei jõudnud ma pühapäevaks ettevalmistusi teha. Enne koolitust sai kook ahju vähemalt.

Pühapäeval oli Jessuka 1a sünnipäev. Hommikul siis tegime I-ga imesid ning külaliste saabudes oli enam-vähem kõik korras. Me jõudsime teha viineripirukaid, singirulle, täidetud mune, makaronisalati ja toorjuustuga leivakorvikesi. Ja siis ma tegin jooksu pealt veel kaneelikeelekesi ka. Külas olid I vanemad ja venna pere. Aili ka.

Kui see virr-varr läbi sai, siis oli hakkasin DK-le järgmiseks päevaks asju kokku panema. Esmaspäeval oli ju esimene päev uues lasteaias ees ootamas. Pakkisin koti kokku ja koristasime elamise ära ning oligi õhtu käes. Ja ehkki oli plaan veel talli ka jõuda, siis ma olin selleks liiga väsinud.

Esmaspäeval viisime poja uude lasteaeda ja ta jäi sinna täitsa rõõmsalt. MIna lippasin Jessuga aastasele tehnoülevaatusele. Tulemus: 10,450 kg ja 79cm. Pirakas plika. Villikesed, mis tal sõrmedel ja varvastel olid tunnistati viiruslikeks ja need olla juba paranemisfaasis. Süst jäi paremat aega ootama.

Teisipäeval oli ratsutamisetreenerite atesteerimiseksam. Üks eksami sooritajatest pöördus juba varasemalt minu poole murega, et tal pole hobust ja kas ma saaksin talle selleks Ottokat laenata. Ta sättis asjad nii, et viisime esmaspäeva õhtul Ottoka juba veskimetsa. Kuna ta ise oli seal, siis ma jätsin lapsed Aili hoolde ja läksin poole 6ks talli. Panin asjad kokku ja ootasin autot. Laadisin hobuse peale ja läksime veska. Seal ootasime, kuniks maneez vabanes, panime mõned tõkked ja teime veel viimase trenni. Minu üllatuseks Ottokas väga ei passinudki. Läks mis ta läks, aga ega enam polnud midagi teha ka.

Tesisip vedasin ennast Jessuga ka ikka kohale. Vaatasin soorituse ära ja tulin ära. Otto oli tubli, käitus lausa eeskujulikult ja tegi oma osa ära. Muu pole minu hinnata jaminu arvamus ei loe, seega pole mõtet sellele ka mõelda. Täna selgus, et eksam oli edukas ja K saab oma atesteeringu kätte.

Igatahes peale seda oli vist korralik pingelangus, sest minu kurk jäi haigeks. Pidin õhtul veel talli minema, aga kõik trennid jäid ära ja seega ma ei hakanud  minema. Läksin vaid poistele linna järele. Jessukas oli ka köhima hakanud. Ööseks keeras asi väha pahaks ja kell 5 ärkas Jessu vaevaliselt hingeldades. Tulemusena oleme nüüd haiglas. Jessukal on natuke parem juba ja ka minu kurk ei valuta nii hullusti. Nohu on aga ulmeline. Täna anti lootust, et homme ehk saame koju. Elame näeme.

12x saku halli

Sellest on juba õige mitu aega möödas, kui saku hallis TIHS oli, aga mõne sõna tahan ma siiski ikka kirja panna.
Sel aastal oli 12s "horsekas" ja minul 11s kord vabathtlikuna seal ametis olla. Eelmine aasta jäi vahele, sest olin väga rase ja keegi ei uskunud mind, et ma ei hakka sel ajal nagunii poolduma. Aga no ta oli mul 3s ja üritus ise oli 3-6, seega ilmselt oleks see olnud ikka tõeline idiotismi tipp seal ennast pooleks rabada. Ma küll veeresin seal ringi kõik päevad, aga kohustustevabalt veereda on ikka midagi muud, kui ülesannetega veereda :D

Aga see aasta polnud ma enam väga rase ja Jessukene oli ka juba piisavalt suur, et need 3 päeva ilma minuta üle elada. Seekord oli kuidagi eriti tore kogu see värk. Seltskond oli hea ja konflikte ei olnud. Rajameister oli väga lahe ja platsitiim töötas vahepeal lausa uskumatu kiirusega. 12 minutiga sai maha võetud ks-aed ja parkuur ülesse ehitatud. Tehke järgi! :D
Söögid olid head ja portsud suured. Kõhud sai mõnusasti täis mugida ja teatavasti teeb nälg tigedaks, mistõttu on täis kõht ikka väga oluline. Süüa saime 3x päevas ja minu eriline lemmik oli teise päeva õhtuks pakutud lasanje. See oli lihtsalt ulmehea ja kannustas mind uuesti proovima juustukastet teha.

Kui ma siis mõned päevad pele tihsi hakkasin mõtlema, et kui kaua ja kus ma olen vabatahtlik olnud, siis avastasin, et olen ikka väga kaua juba ennast niimoodi orjaks kinkinud :D Kunagi, kui niitväljal sai alguse Balti "mats" olin ma kõik sõidud lippur. Noorhobuste tsempionaadid aga mitmed aastad kassas. Siis olid Nations Cup-id ja siis sealt juba tuligi TIHS. Ainuke võistlus, mis minust kuidagikaarega mööda läks oli Pallaadium Cup. Ma ei teagi miks ma seal kaasa ei löönud. Võimalik, et olin just tööle läinud ja seega ei saanud omale ringi tuuritamist lubada. Aga igatahes sai kokku muljetavaldav arv aastaid erinevaid ameteid vabathtlikuna. Küll kassas, platsil, sekretariaadis või tallis.
Ma ei mäleta täpselt, kas ma olin 12 v 13 kui ma esimest korda starteriametit pidama hakkasin, aga ega seal hetkeseisuga suurt vahet pole. Kõik need aastad on andnud väga häid kogemusi ja veel paremaid elamusi :)

Mida ma siis päev läbi kodus teen?

Mõtlesin et oleks huvitav panna kirja meie päeva kodus, kui issit ei ole. Päevase tegutsemisjaksu iseloomustamiseks panen ka öö kirja. So here we go:

21:00 Sain lapsed lõpuks magama. 

4:50 ishh 

Jessu nõudis piima. See on päris esimene kord, kus ta nii pikalt magab ilma ärkamata!! Peaaegu 8 tundi O.o

.... Mingi hetk oli jälle piimapaus. Kella ei vaadanud.

7:00

Äratus. Dommi ronis meile kaissu ja selle peale ärkas ka plika üles.

*Pesime, riietusime.

*Tegin tule pliidi alla.

*Hommikusöögiks munapuder tomati-kurgi-hapukoore salatiga. Puupliidil on mõnus süüa teha :)

*Pesin nõud ja koristasin köögi.

9:30 

Hommikuprotseduurid on läbi. Jessu tahab tähelepanu. Pepupesu ja natuke mängu.

10:00 

Jessu saab piima ja panen ta voodisse. Uinub üsna hästi. Dommi läheb õue mängima.

*Panen pesu pesema.

*Sätin järgmise portsu ootele.

*Istun korraks arvuti taha.
*Dommi viib puhta pesu kuivatisse ja paneme selle koos tööle. Dommi jääb tuppa.

11 ish

 Jessu ärkab.

*Pepupesu ja riiete vahetus. Voodi jäi õnneks puhtaks :D
*Panen uue laari pesema.

*Serveerin lastele 4vilja krõbuskeid.
*Tohterdan Wille jalga. Tal on kanna peal auk. Panen rohtu ja seon marli peale, et ta seda rohtu kohe ära ei lakuks.

*Teen šokolaadikoogi taina ja kook läheb ahju.

*pesen nõud

14:00

Jessu sööb ja panen ta voodisse.
*Kook on valmis. Poiss teatab, et talle ei maitsegi. Mulle õnneks meeldib :D Katsetasin esimest korda ja teen kindlasti veel. Mingi kreemi moodi asja peaks ka veel juurde nuputama.

*Maiustan ja täidan blogi. Dommi läks õue

14:29

Jessu uinus.

*Kuiv pesu kuivatist välja.

*Pesumasin lõpetas ja viin pesu õue kuivama.
*Toon puid.

15:05

*Ajan poja voodisse. Magama jäämine on ilmselt küll unistus, aga vähemalt on ta vaikselt :)

15:53

*pesu sai kokku ja ära pandud. Poja jäigi magama :D

16:04

Jessu ärkas ja tissib. Puhkepaus, mil lapsed magasid ja ma arvutis istusin kestis 9min. DK ärkas ka üsna kohe ning vaatab multasi.

*Väike fb paus- hobuloba E-ga. Alati kosutav tegevus :D

*Tegin tule alla.

*Koristasin köögikapi ära ja paigutasin asjad ka esikukastides natuke loogilisemalt.

17:40

Issi jõudis koju. 

*Panin söögi hakkama.

*Pesin nõusid. Jälle.

18:15

Õhtusöök, pasta-boloneese

18:40

Tõmban natuke hinge. Dommi vaatab multasi ja Jessu mängib oma uue joogitopsiga. Issi läks poodi wilbule krõbunaid tooma.

19:03

*Koristan köögi, pesen nõud (4x juba :D)

20:00

*Jessu saab piima (vahepealseid kordi on ka olnud, aga kirja ei pannud) ja issi viib ta voodisse. 

20:40

Jessu ikka veel ei maga ja saab veel piima. Mul on kett maas ja ma ei jaksa enam midagi teha. Plaanis oli veel üht-teist, aga enam ei viitsi.

Je selline see päev oli. Kogu aeg tegin nagu midagi, aga midagi suurt tehtud ei saanud. Täpselt nagu päev enne tänast, päev enne seda, päev enne seda jne jne.. Täna vähemalt ei olnud suuri tülisid pojaga. Ta oli tubli ta käitus väga hästi. Hommikul oli väike jutuajamine teemal: Kui ma ütlen midagi, siis seda tuleb teha kohe ja küsimusi esitamata. Minu ütlemine ongi juba piisav põhjus. Lisapõhjendusi ja selgitusi ei ole vaja". Kahjuks tuleb seda vestlust homme ilmselt korrata. Ja siis ülehomme ja üleülehomme jne jne :)

Issi on veel tegus ja sorteerib raamatud. Ma võtan end veel niipaljuks kokku, et panen kuivatist pesu kokku. Muidu see on hommikul vastikult kortsu jahtunud.

Küll üle laua tahtsin siis, ta kombel vaadata...

Huvitav, kas nii, nagu väikesele lapsele tunduvad kõik puud ja majad suuremad, tundub lapsele ka aeg pikem. Või on täiskasvanu elu lihtsalt nii meeletult igasugust müra täis, et aeg lihtsalt libiseb käest.

Alles see oli, kui ma suure kõhuga ringi veeresin ja pisikese Jessu sündi ootasin. Sellest on pea aasta möödas! Preilna on juba väga asjalik tegelane. Kõndima hakkas 10 kuuselt. Tänaseks on suus 7 hammast. 4 üleval ja 3 all. Sööb perega samas lauas, kuid natuke ma siiski valin talle toitu. Päris kõike ei anna. Ja ega ta kõike ei söökski ma arvan. Ta on selline pika hambaga maitsja. Väga umbusklikult võtab esimesed ampsud. Ja kui isu täis, siis on kõik. Suukene on lukus ja vaid piima jaosk on veel ruumi.

Ja ta on ronima ka hakanud, mis on mõnes mõttes tore, aga peamiselt on see siiski paras nuhtlus. Dommi kukkus omal ajal nii kohutavalt palju ja ma kardan neid matse väga. Pliks on ka juba paar korda kukkunud ja õnneks õnneks ei ole midagi hullu olnud. Vaid ehmatus.. aga no nii jube on see ikkagi.

Ja Dommi on juba nii suur poiss. Kasvult mitte just väga suur, pigem ikka kribu, aga just olemiselt. Kohati ta küll taandab ennast ja Jessuka tasemele ja püüab eputades ja lollusi tehes tähelepanu, aga kui ta on omas elemendis ja asjalik, siis lihtsalt vaata ja imetle. 

Huvitav on jälgida, kui erinevad nad on. Oma iseloomult, käitumiselt, temperamendilt. Poja on algusest peale olnud tõeline tegutseja. Tõeline poiss. Ronib, jookseb, mürab. Jessu aga on pigem ettevaatlik. Uurib asju rahulikult ja teraselt. Poiss ei huvitunud telekast kuni pea 2 aastaseks saamiseni. Plikal jäi aga üsna varakult silm ekraanile pidama, kui telekas mängimas oli.

Muusika meeldib mõlemile. Poiss pigem kuulab niisama, plika aga hakkab kohe tantsima :) Kui aga on natukenegi rütmi sees, siis tema põlv kohe nõksub.

Dommi oli juba päris varakult mõnus reisisell. Jessu on aga täiesti kodune laps. Jah, ta peab ennast üldiselt igal pool viisakalt üelval ja ei tee protestikisa, aga kui me siis koju jõuame on iga tema ihurakk rõõmus ja ta suundub mõnuga oma asjadega askeldama. Kui reis aga liiga pikaks venib ja ta päris ära väsib, siis on jorinat kohe kauaks ja uinumine ka keeruline.

Ma tean jah, et kõik teavad, et lapsed ongi erinevad. Et ka ühe pere lapsed on erinevad. Aga ikkagi on seda tore kõrvalt vaadata. Kõige toredam aga on vaadata, kuidas mu kallikesed koos mängivad. Iga kord see koos mängimine muidugi nii tore ei ole ja DK tahab omi asju teha ja siis J lõhub mingi ehitise ära ja siis on kisa taevani. Aga need hetked, kus nad on mõlemid nii süvenenud koos oma mängu ja on kahekesi tõeline tugev dandem.. Need hetked on erilised :)

BJL- Ehk siis töine nv Ruilas

Läks kuidagi nii, et tekkis võimalus Baltic Juimping League võistlustel olla platsil ametis. Sedakorda siis platsi tiimi juhina. Väga tore kogemus oli. Vabatahtlikeks tulid appi väga toredad tegijad kes kõik olid oma üleasannete kõrgusel ja mõni vaata et natuke ehk kõrgemalgi :)
2 noorimat kahjuks vastu ei pidanud. Kas oli see vaim või tervis, mis murdus... aga teisel päeval olime me igatahes vähendatud koosseisus. Õnneks tuli üks toredake meile appi ja lõppeks sai kõik toimima. Viimases sõidus tuletasin vanu aegu meelde ja olin ise starter. Ohh olid ajad, olid majad :)
Lõpus kolisime veel kogu kola platsi ette kokku, et oleks hea horseka jaoks sealt värvimisse asju võtta ja komplekte valida.

Võib öelda, et oli hea soojendus TIHS-i jaoks. Ja samuti sai ka puust ja punaseks, miks liiga noorukesi saku halli vabatahtlikeks ei võeta. Ma ei tea, kas meie omal ajal olime kuidagi töökamad ja vastupidavamad või siis on mu mälestused kallutatud, aga ma ei mäleta et me oleks enne võistluse lõppu ilma erilise hoiatuseta lihtsalt minema jalutanud. Või et me oleks vingunud mingite ülesannete pärast või siis ette nähtud tööpostile üldse mitte ilmunud, nagu seda mõningad aastad tagasi tihs-il juhtus.

Aga oli mis oli. Mulle meeldib väikest meeskonda juhtida ja eriti tore on seda teha veel siis, kui kõik liikmed on motiveeritud ja positiivse suhtumisega. Õnneks 90% ajast on vabatahtlikud ikka aru saanud, milleks nad end üles andsid ja on valmis ka tööd tegema ning seega on see võistlustel mässamine mõnus. Väike meenutus mulle lastega tegelemise vahele, et ma siiski oskan veel ka täiskasvanud inimestega suhelda ja suudan lisaks mängu, söögi ja une reziimile ka muid asju korraldada :)

Sunniviisiliselt vabatahtlikult

Mingise teooria kohaselt olevat nii, et elu veeretab su eele tõkkeid, millest peaksid õppima. Mida enam nende vastu võidelda, seda järjekindlamalt nad su teele ilmuvad. Kui aga teed olukorraga rahu, ei anna hinnanguid ja võtad õppetunni omaks, siis lahenevad asjad justnagu iseenesest. Keegi võiks ometi mulle öelda, et mida ma peaksin ometi õppima sellest jamast, mis mind viimasel ajal kimbutanud on.... Ehk siis ma "näeks" ja mured leiaks lahenduse.

Mul tegelikult on küll üks teooria.. Paraku aga tundub mulle, ükskõik mis pidi ma ei mõtleks või ei sätiks, et reaalselt ei ole võimalik seda ellu viia. Samas võibolla ongi just see, mille vastu ma peaksin võitlemise lõpetama. Peaksin lihtsalt vooluga kaasa minema ja vaatama, mis saab. Võtma igast olukorrast maksimumi ja mitte nii palju kogu aeg muretsema. Hetkel igatahes tundub, et mulle ei anta väga valikuvõimalust, seega ma parem naudin seda mis on ja ei hala. Või no ma püüan mitte halada :D

Õppida õppida

Üks väga huvitav ja õige tähelepanek SIIN blogis. Midagi, millesse ma olen alati uskunud, ent mida ma ei ole seni osanud kuidagi ka enda jaoks ära sõnastada. Nüüd sai see kohe hoobilt tehtud. Ma olen just trenni andes püüdnud rõhutada, et tähtis on tegutseda. Proovida ja püüda ja pusida. Kui ei õnnestu, siis see tähendab vaid seda, et tuleb uuesti proovida.
Peab seda töö-armastust õigesti ajastatud ja õigesti sõnastatud kiitusega maast madalast lastesse süstima :)

Tore päev :)

Käisin täna ratsutamas :) Oii ma olen ikka nagu märg pesu :D Natuke aega jaksan ja siis on toss väljas.
Ottokas oli alguses väga mõnus. Nagu tõsiselt muhekas. Mina ei sikutanud ja tema oli tore. Galopis aga jäi suunda vahetades ristlema ja andsin talle kannaga väikese matsu, mille peale ta end nii pöördesse keeras, et ülejäänud trenni tegelesime ta ajude üles otsimisega. Tegin isegi paar kõksu üle kavaleti. Tore oli. Tahaks rohkem ratsutada. Aga see aeg tuleb...

Täna on kuidagi olnud kummaline päev.. Kuidagi iseenesest on hetkel mu silmad selged. Ma loodan, et see kestab. Aga täna on silm ja siht selged. Ja see on nii hea tunne ja selline mõnus rahu. Tasapisi hakab ehk päike pilve tagant välja tulema ja mu jõud tuleb tagasi. Ei suuda ära oodata :)

Aga kes sulle putru pakkus???

Olevat nii, et teistes inimestes häirivad sind need omadused, mis sulle iseenda juures ei meeldi ja millega sa pole rahu teinud.
Viimasel ajal tundub see lause mulle üha rohkem tõesena näivat. Samas.. Ma olen kohati nagu ikka leppinud, et ma olen üks suure suuga ninatark, kes ei saa mitte vaikki olla, kuid ometi olen ma palju õppinud ka. Võibolla just sellepärast, et ma olen endas seda kommet ohjama hakanud, jääb see mulle nüüd ka teiste juures hambusse. Et no kui juba mina ennast püüan kasvatada, siis kuidas teised seda ei tee :D Aga nagu ütleb vanasõna: "Ega ütleja suud või sittuja perset kinni ei pane", siis mis seal ikka, las koerad hauguvad, karavan läheb ikka edasi ;)

Täna oli väga tore päev. Hommikul läksin talli ja tegime esimesed trennid uute hobustega :D OHHHH JEEBUS MARIIA KÜLL MA ÜTLEN! No niiii vahvad elukad. Ja nii toredad tädid. Võibolla mul on lihtsalt liiga pikk paus olnud selliste mõnusa suhtumisega inimestele trenni andmisest, aga ma tõesti nautisin tänast hommikut. Hobud olid tublid ja ratsanikud püüdlikud ja no mulle tõesti meeldib, kui inimesed on oma südames hobusele avatud ja tahavad ka hobuse valmisolekuga arvestada.
Must märakene on sellien särtsakas ja oli trenni alguses pinges ja pabistas. Sõitja oli nii mõnus ja rahulik. Tegime pikalt pikalt sammu ja tegime volte ja kaari kuniks hobune end mugavalt ja hästi tundma hakkas. Alles siis võtsime traavi ja see tuli ka lõpuks ikka väga kenasti välja.
Ruunapoiss oli alguses üsna energiline ja kuna ma vana tola unustasin kindad koju, siis tõmbas mul kordega sõrmed villi. Tõeline idioodi viga!! Kindad on absoluutne MUST HAVE! Aga no loll pea on ihu nuhtlus, mis teha. Igatahes. Kordetasime ette natuke, sest ratsanik oli veidi pabinas. Üleminekud sammule ei tahtnud väga välja tulla, aga viimased korrad olid 5+. Ja no sadulas.... Ohh ma olin kohe nii rahul. Kui sõitja oma istaku paika sai ja end lõdvaks lasi, siis hobune jooksis nagu kulda. Ma juba ootan homset trenni :D

Kodus oli kiire pesu ja läksime DK-ga sünnipäevale. Hippo mängupesa, kui ma ei eksi, oli see koht. Väga mõnus koht! Lapsed hullasid ja mu poja oli nii tore. Ta on väga aktiivne ja üsna enesekindel laps. Teab mis ta tahab ja ei pelga seda ka küsida, aga no see kui viisakalt ja iluisti ta täna küsis asju, kui need olid teiste laste käes parasjagu.. Ma olin kohe väga uhke :)

Koduteel käisime ülemiste keskusest läbi. Seal on mingi hullumeelne juurdeehitus ja parkla asub jube kaugel :s Tüütu. Väga tüütu. Aga no hetkel on seal suured aled, seega läksime matkasime. Saime talle kummikud ja tossu moodi asjad ja mokassiinide moodi asjad kah. Ta on kõigist oma jalanõudest välja kasvanud :D Kevadel ostsime tossud ja need ei mahu enam jalga. Tema puhul ma pole ju harjunud, et ta kasvab.. Kogu aeg selline pisike olnud :D Ja omale ostsin trikoo ka ära. Nüüd peab minema seda leotama. Kohe, kui Jess terveks saab, lähme ujuma. Lastebasseini vesi on minu jaoks ka piisvalt soe ja saame seal koos mulistada :D

Teel koju ma tundsin, et olen no niii vässu. Sain koju ja esimese asjana söötsin pisikese preili ära (tissiv tita on ikka nii ulmeliselt armas, et seda ei ole võimalik sõnadega seletada). Üsna pea oli tal uneag ning pani ta voodisse. Uinus ise :) Miks ta seda öösel ei tee, ma ei tea :( Peab harjutama. Igatahes preilna läks magama, poja vaatas rapuntseli multika lõpuni ja puges ka rahumeelselt voodisse.
ILMA TÜLIDETA PÄEV!! Ideaalne ma ütlen. Ideaalne!!!