2020 kokkuvõte

 Oii sellest tuleb üks pikk postitus. 2020 on endasse mahutanud uskumatult palju. On olnud katsumusi ja väljakutseid, tagasilööke ja õppetunde. Aga on ka olnud rõõme ja palju palju, mille eest tänulik olla.  Kirjutan erinevatest teemadest ühekaupa, sest muidu ei saa vist keegi midagi aru :D


Pere ja kodu.

2020 kolisime me lõpuks oma uude majja sisse. Aprilli lõpus jõudis see väga väga pikalt oodatud sündmus lõpuks kätte :) Sellest ajast saati tunnen iga päev oma kodust rõõmu. Kohe päris ausalt nii ongi, et taban ennast ikka ja jälle naeratus näol mõttelt, kui hea mul on oma kodus olla ja kui tänulik ma olen selle kõige eest. Alates kolimisest oleme siin ikka järjepanu asju edasi teinud, sest ega siis kolimise hetkel ei olnud veel kõik asjad valmis. Kohe kui jälle mingi jupike paika saab, siis on nii mõnus soe rahulolu tunne hinges. I muigab iga kord, kui ma jälle õhkan, et kui mõnus kodu meil ikka on :)
Lapsed on ka rahul. Neil on oma toad- oma ruum. Saavad koos mängida või eraldi mängida. 
2020 oli corona19 tõttu eriolukord ja õpilased olid kõik koduõppel. Laste oma toad tegid selle aja talutavaks. D sai rahus õppida ja J mängida. Mina olin kodukontoris ja I ka üsna palju. Esialgu oli kodus töötades veidi raske fookust hoida, aga see läks kiirelt mööda ja meie kabinet õigustas end 100%. I tegi meile sinna pika laua ja 2 töökohta mahub väga mõnusalt ära. Kuna minul tööl see kodukontori aeg läks vaid korraks leebemaks ja tuli siis jälle tagasi, siis olen meie kontori üle tõeliselt rõõmus.

2020 septembris läks D V klassi ja J esimesse klassi. Meie peres ei ole enam lasteaialapsi :s Lapsed on kuidagi suureks kasvanud. Esimene poolaasta sellest õppeaastast lõppes taas koduõppe nädalaga. Kahte last veebitundides juhendada ja ajakava jälgida oli paras katsumus, aga oma tubade olemasolu tegi asja talutavaks. Ma ausalt ei kujuta ette kuidas me vanas elamises hakkama oleks saanud... Meie I-ga kodukontoris + 2 last veebitunnis..... See oleks olnud kaos :s
J-l läheb koolis täitsa hästi. Tasapisi harjutab õppimist, pingutamist. Harjutab, et kool ja õppimine on tema teema ja tema vastutus. Mõned korrad on ette tulnud, et kodused asjad ei saa piisava hoolega tehtud või harjutatud, aga minu silmis see ongi õppimise koht. Ta õpib ennast ka tundma, et mitu korda vaja midagi läbi harjutada, et päriselt selgeks saaks.
D-le oli 5ndasse klassi minek omajagu katsumus. Uus klassijuhataja, ei ole enam mõnusat koduklassi. Omajagu aineid juures ja maht kah suurem. Natuke stressi ja harjumist oli, aga esimese poolaastaga ma ütleks, on asi enam-vähem paika loksunud. Abi vajab ta ikka, et asjad meelest ei läheks ja ikka tehtud saaks kas õigel ajal või siis natuke hiljem.

Koos uude majja kolimisega on kogu pere kuidagi rahulikum. Lapsed küll jagelevad, aga oluliselt vähem. I nudib, et majas on vähe asju :D Ja mina... ma olen lihtsalt tänulik ja õnnelik... 

Ratsakool

Ratsakoolile on 2020 olnud väga sündmusi täis aasta.
Punt meie õpilasi osales esimest hooaega ponikarikal. Esimesed etapid olid üldiselt õppimiseks, edasi hakkas tulema juba ilusaid sõite ka. Karikasarja tegime ka, kuid koroona piirangute tõttu oli natuke vähem etappe, kui varasemalt. Ka koduvõistlustel näitasid lapsed ilusat arengut.
Koroonakriis ja kevadine riiklik eriolukord oli küll emotsionaalselt raske, kuid näitas mulle väga selgelt, kui ägedad pered meil on! Kui lahedad lapsed ja toetavad lapsevanemad. Väga kiiresti tuldi muutunud oludes asjadega kaasa ning leiti lahendusi. 

Suve hakul teatas K, et ta tahab suvel puhata. Tegevust leidis ta oma hobustega eratunde pakkudes ja ühe teise hobuseomaniku hobustega meie õpilasi (tema gruppide lapsi) sõitma meelitades. Tõele au andes, tegi seda enamuse ajast küll see omanik ise, aga tegutsesid nad siiski koos. Minu ennustus läks täide ja septembrist ta mul enam treenerina ei jätkanud, vaid hakkas suuremas mahus oma ja selle omaniku hobustega eratunde pakkuma. Suve jooksul tehtud töö- lastele lniisama ponidega ratsutada pakkumine, kandis ka vilja. Kõik need lapsed, keda järjepanu nende ponide selga lubati, lahkusid ratsakoolist. Kogu selline skeem oli nõme ja eriti veel see, et mulle teatai ära minekust kas mõni päev enne või ka pärast septembri algust. Minu jaoks polnud väga hullu. Veel enne kuu lõppu olid vabanenud trennikohad õpilastega täidetud. Selline käitumine aga täiskasvanute poolt on minu jaoks aga päris kole. Ma ei mõista sellist käitumist ega inimesi, kes valivad sellise sahkerdamise ja skeemitamise. Inetu. Väga väga inetu. 
Kuna minu jaoks oli K tegevussuund väga selge siis sama selge oli ka see, et pikka pidu minu ratsakoolil Järvel enam ei ole. Varasemast suurema intensiivsusega hakkasime I-ga koos otsima alternatiivseid lahendusi. Ja siis näkkas. Üsna viimasel sekundil kusjuures. Helistasin maaklerile, saime kokku, arutasime ja üsna pea oli notar. Hunnikus sebimist, intriige Järvel ja südamevalu selles osas, et kas ma ikka saan selle kõigega hakkama... aga tuli, mis tulema pidi. 

28.nov 2020 kolisime hobused ratsakooli uude kodutalli- Karjamõisa talli Rahula külas. 

Ma ütlen ausalt, et veel tänagi on see minu jaoks kohati ulmeline teema. Tallis olles ja seal tegutsedes vaatan kogu seda asja ja mõtlen, et kas see siis ongi minu tulevik ja pensionisammas.... Ma olin väga pikalt väga kindel, et mina ei taha saada talliteenuse pakkujaks. Olen seda meelt kusjuures ikka veel. Erahobustele ülalpidamist pakkuvat talli ma pidada ei taha. Oma talliga ratsakool on natuke teine tera. 
Fakt on see, et tööd, higi vaeva ja pisaraid ning kahtlemata ka raha nõuab see koht hunnikutes. Pisiparendustega oleme juba tegelenud ja tegeleme jõudumööda pidevalt. Mõni sadulapuu siia, uus lambike sinna... Iga väike asi teeb heamelt ja annab ka välja signaali, et töö käib. Aeglaselt ja väikeste sammudega, aga käib :) Ja eks see olegi kõige olulisem, et oleks areng. On eesmärgid ja on liikumine ning see hoiab vaimu virgena :)


Minu oma trenn, võistlemine ja hobused ehk mõnus mees Acamar and co

3.06.2020 sündis Carbon. Minu esimene oma varss. Poolenisti olude sunnil ja ilma pika plaanimise või kaalumiseta ahju pandud kuklikesest on tänaseks kasvanud paras suur nagamann. Ta on ilus, suur ja tugev. Muheda iseloomuga hobuselaps, kes tahab mängida, kiusab emmet ja ei oska veel aru saada mis on inimese ruum ja kuidas on viisakas mingis olukorras käituda. Laps nagu laps ikka :D

2020 oli minu enda jaoks väga sportlik. Sai usinasti trenni tehtud ja võisteldud. Vahepeal natuke aega lausa kahe hobusega. Esimesed stardid tegi Maiami. Midagi lihtsat ja roosilist temaga võistlemine ei olnud, aga väga väga põnev ja hasarti tekitav küll. Peale suve ma ei jõudnud enam 2 hobust sõita, aga kui ühel hetkel see aeg tekib, siis võtan ta uuesti oma tiiva alla :)
Acamariga oli see hooaeg väga edukas. Tegin kaasa vist kõik 3V-sed, mis toimusid (ma ei mäleta enam, kas Ecus või Koordis mõni toimus, aga seal ma ei käinud).  CCN80 klassis olin igavene teine :D Kurb ma ei ole, sest hobused, kellele erinevatel võistlustel kaotasin, olid eranditult kas head või väga head. Olustveres tegin esimese katse CCN90 klassis, mile lõpetasin 1 tõrkega krossil. See oli esimene katse sõita täiesti võõrast rada ja minu üllatuseks saime päris ilusti hakkama :) Hooaja jooksul oligi see ainuke kross, kus tõrge tuli. Ülejäänud rajad sai kõik sõidetud puhaste paberitega, kui välja arvata hooaja viimane start, kus sain aja eest õige pisikese miinuse.
Harrastajate meistrikad läksid seekord üle kivide ja kändude kuid võitlesin välja uhke hõbemedali :) Seekord Aca väga kaasa ei aidanud :D
Pinget jagus sel korral kuni viimase sekundini, sest üllatuslikult olin peale meistrikaid harrastajate edetabeli liider. See pidi olema hooaja lõpp, aga siis tehti ikka üks võistlus veel ja sellega olid edetabelis kõik veel lahtine. Ajasime siis aga Acaga jälle jalad kõhu alt välja ja läksime ninast verd välja pingutama. Ütlen ausalt, et ega see viimane võistlus kerge ei olnud. Kosele oli üles pandud päris äge rada ja tundus, et saan korralikult pusida. Meistrikate 80cm kross oli ju paras katsumus. Üllatuslikult oli aga Aca mees sõiduvees ja peaks ütlema, et see oli vist hooaja kõige mõnusama tundega kross üldse. Aja eest sain küll näpuotsaga miinuseid ja seega 3. koha, aga kogutud punktid olid piisavad, et oma edetabeli liidrikohta hoida :)
Paras iroonia on mudigi see, et kui mul on esimest korda elus asja ratsaliidu hooaja lõpetamisele, siis ilmselt seda üritust koroona tõttu ei toimu :D 


Töö

Tööalaselt on olnud väga väga keeruline aasta. Koroona viirus ja riikide reageering sellele on kogu maailma majandusele korraliku paugu pannud. Enim kannatanud tööstusharude hulka kuulub ka lennundus. Mõju on olnud nii kaudne kui ka otsene. Riigid panid ennast kinni, keelati reisimine ja paljuski ka lendamine. Kaudse mõjuna pole aga paljudel muudes kannatanud majandusharudes töö kaotanutel enam raha reisida, isegi, kui seda jälle lubatakse. Kõik see tõi kaasa paraja portsu ka meie ettevõttesse. Kõik see oli väga keeruline. Aeg esimesest kriisist kuni tänaseni on mulle näidanud, et minu stressitaluvus on päris muljetavaldav... Ma hea meelega ei oleks muidugi seda sellisel viisil teada saanud, aga ega mul ei olnud kahjuks ka valikut. Kellelgi ei ole seda olnud.
Tööaasta kulmineerus minu jaoks aga koondamisteatega. Muutuvates oludes muutuvad ka ettevõtted ja muudatusi tehti ka EANS-is ja struktuurist kaob minu koht ära. Jaanuari algusest olen töötu.
Vägisi hakka või arvama, et universumil on tahe mulle selgeks teha, et aitab kahel rindel rabamisest ja aeg on hobundusele keskenduda :D Edukas hooaeg, megatore seltskoand ratsakoolis ja nüüd ka oma tall. Elu on täis üllatavaid keerdkäike ma ütlen :)

Eks nüüd on uueks aastaks hoopis teistmoodi stardipakk... Alustan aastat töötu tallipidajana :D Võibolla ongi see hea aeg esmalt korraks pausi pidada ja puhata ja siis elu üle järele mõelda. Olen ammu seedinud mõtet midagi õppida aga mida täpsemalt tahaks, ei tea isegi. Ehk annab nüüd aeg arutust. Lisaks on Karjamõisaga seoses vaja nüüd koolile tehtud plaanid kõik uutele oludele vastavaks kohandada. Jaaaa hunnikus uusi plaane ka teha :) 
Ahjaaa... tänavu täitus ka minu õige mitmete aastate pikkuseks veninud väike eesmärk.... Sain lõpuks täidetud plaani -10kg :D Ei tea isegi, mis või kuidas, aga sügisest hakkas äkki kaalunumber tasapisi allapoole liikuma ja enne jõule sai see -10kg tehtud. Hea on ka see, et ehkki jõulude ajal sai mõnuga mugitud, siis jäi eesmärknumber püsima :D

Panen aasta suursündmused ka siia lõppu loeteluna:
- Kolisime uude majja.
- Kevadine eriolukord, koduõpe, kodukontor ja trennide keeld tallis. Jäime ellu.
- Edukas hooaeg 3V harrastajana. HMV II koht. CCN90 klassi stardid. Harrastajate 3V edetabeli liider.
- Sündis esimene varss, kes on täitsa minu oma. (Aretajaks ma ikka ei hakka :D )
- J läks kooli.
- Ostsin oma talli.
- Kaalust kadus 10kg.
- Sain koondatud.

Be careful what you wish for....

 Nagu ikka, on need asjad juba jõudnud omajagu settida enne, kui ma siia kirjutama jõuan, aga vahel ongi niimoodi parem. Silmipimestav sära on natuke hajunud, tormised emotsioonid rahunenud. Käsi kindlam ja meel selgem, et asju mitmest kandist vaadata ja ka kirja panna. 

Aga et mitte pikalt keerutada.. ma ostsin omale talli. Jah, just, mina kirjutasin ja teie lugesite õigesti- ma ostsin omale talli. Mitte maalapi või vana talukoha, kuhu tall ehitada, vaid toimiva talli. Tänaseks oleme sisse kolinud ja trennidki toimivad. Leidnud oleme ka uusi õpilasi. Teha on veel umbes mustmiljon tööd aga tall toimib, hobused saavad olla boksis ja koplis, meil on maneezi kasutamise võimalus ja kevadel ootab meid meie oma väga mõnna kangaga liivaplats. Sellest tehingust on nüüd juba rohkem kui kuu aega möödas ja omajagu algaja tallipidaja prohmakaidki tehtud, aga ikka veel tundub see kuidagi uskumatuna.. Ma mõtlesin ju ammu tegelikult, et no ühel päeval võiks ju päris oma olla.... ühel päeval... Et see päev nii ruttu ja äkiliselt kätte jõuab ei osanud ma aga kuidagi arvata.

Aga natuke ikka eellugu ka.

Järvel ei olnud meil see olemine teab mis roosiline ja mida aeg edasi, seda keerulisemaks läks. Suur samm allakäigutrepil tuli siis, kui talli kolis üks inimene oma hobustega ning hakkas järjepidevalt oma hobuseid meie õpilastele pakkuma, et oi lapsed tahate ratsutada... See tegevus oli sihipärane ja metoodiline. Suunatud just ühe treeneri õpilastele. Ma ei küsinud kordagi asjaosalistelt, et miks te nii teete ja mida te saavutada tahate. Ma usun, et ei maksa küsida küsimusi, mille vastuseid sa kuulda ei taha või kui sa ei taha, et sulle näkku valetatakse. Selles olukorras oleks olnud võimalikud mõlemad variandid aga ma kahtlustan, et tõenäolisemalt see teine.
Tegevuse tulemust ja ilmselt ka algusest peale paigas olnud eesmärki, ei olnud vaja pikalt oodata. Treener, kelle õpilasi moositi, teatas mulle nädala ette, et ta minu juures tööd enam ei jätka. Õige pea, mõni päev enne sept algust ja mõni päev pärast, teatas ports tema endisi õpilasi, needsamad, kellele suvel oli pidevalt hobuseid sõita pakutud, et nad ei jätka ratsakooli trennides käimist. Sealt edasi oli väga selge, et ega mul ei lasta seal tallis oma ratsakooli rahulikult enam kaua pidada ja pean kibekiirelt hakkama muid lahendusi otsima. 

Sõitsime I-ga mööda Harjumaad ringi ja käisime kõiki vähegi loogilisi müügis olevaid maalappe ja kohakesi vaatamas. Midagi nagu oli, aga ei olnud kah. Valmistusin mentaalselt talvehooajaks, kus saan olla suuremat sorti sitafilter ja kannatada huvitavat suhtumist lisaks sellele, et õhtuti on vaja kontrollida, kas hobustele ikka on normaalne kogus ööheina pandud või ei ole. Kehvast pinnasest ja selle olematust hooldusest pole väga mõtet rääkidagi. Nurgad sügavad ja üli pehmed, keskelt nii kõva, et kui lati maha viskad, siis kõliseb pinnas vastu.

Ühel hetkel aga juhtus meil maneezis intsitent, kus mina oma suud kinni hoida ei suutnud. Üks hobuseomanik tuli oma toorest hobust kordetama ajal, mil poole peal oli grupitund ja teisel pool olin mina oma hobusega ja veel üks pisike laps žetikaga ning ilma treenerita. (Tegu ei olnud ratsakooli õpilasega). Kõnealune treener ajas mingeid muid asju. Ütlesin siis, et praegu ei saa kordetada, sest hobuseid on liiga palju ja selle peale flippis preilna ära. Karjus, et tema ei saagi ja pidevalt see nõme ratsakool on igal pool jne jne.
Tulemuseks, peale väga lühikest mõtlemist ja minuga kordagi läbi rääkimata teatas talli perenaine, et nüüd on nii, et ratsakool tohib tulla maneezi 19-21 ja kõik. See ei sobinud osadele erakatele ja siis tõsteti kool vahemikku 18-20. Kuna ka see ei tahtnud hästi sobida, siis öeldi, et okei, siis on nii, et koolile jääb 18-20 aga pool maneezi. Selle peale ma juba tegin häält, et see ei ole normaalne. Maksan 3500.- iga kuu boksiüüre aga mind lükatakse ja tõmmatakse ja minu vajadused ei huvita kedagi. Selle peale teatas talli perenaine, et ega tema huvi ei olegi see, et ma seal raha teenin.  No ilmselgelt eksole :D 

Kui see vaidlus alguse sai, siis võtsin uuesti ette ühe kinnisvarakuulutuse, mida olin veeretanud juba paar korda, aga mille olin mõttes erinevatel põhjustel kõrvale lükanud. Võtsin ja helistasin maaklerile. Rääkisime, leppisime kokku kohtumise. Arutasime asju, küsisime ja vastasime. Rääkisin oma plaanidest ja nägemusest, mida ja kuidas ma tahaks kohe teha ja kuhu 10a jooksul jõuda. Läksime lahku sõnadega, et kõik mõtlevad.
Paari päeva pärast sain kõne, et nädala pärast on notar. Kõik käis megakiiresti. See nädal oli meeletu rabelemine ja asjade ajamine. Dokumendid, finantsid, lepingud... Aga kõik sai korda ja tehtud.
Kui mul oli enne mainitud vestlus Järve talli majandajaga seoses maneezi kasutamisega, siis ma ei viitsinud enam tingimuste üle kaubelda. Ainuke tingimus oli, et piirangud ei hakka kehtima enne detsembrit, sest ma teadsin, et selleks ajaks ma kolin ära. Peale notarit ütlesin seda ka kohe Järve majandale (perenaisele, kes ühtlasi oli see nimetatud treener). Kannatasin ära seal need 3 nädalat ja kolisimegi ära. Ega need viimased nädalad ka rahulikult ei läinud aga see oli veel viimane kannatamine.

Enam ei saa keegi mulle dikteerida, millal ma mingi ürituse oma tallis teen, millal ratsutan või millal koristan. Ei saa keegi keelata asju vaikselt paremaks remontida. Ainult oma võimed ja võimalused seavad piire, mitte kellegi kapriisid. 
Meie kodutall vajab palju hoolt ja armastust. Palju palju mehekätt ja tööd. Ja lets face it, ka palju raha, aga teadmine, et kõik higi, vaev ja pisarad, mis ma sinna matan, on endale, annab jõudu. 
Ja meie õpilased ja pered on nii-nii hämmastavalt toetavad ja toredad! Lapsed võtsid talli ruttu omaks. Hoolitsevad hobuste eest, koristavad ja toimetavad. Talgutel aitasid isad kopleid ehitada ja emad talli koristada. 
Mul on natuke hirm aga samas olen väga rõõmus ka. Mõte hakata tallipidajaks on mind alati hirmutanud, sest ma tean seda valu ja vaeva ja vastutust, mis sellega kaasneb. Samas tean ma ka, mis on minu standardid ja kuidas ma tahan, et asjad oleks ja toimiks. Teades, et ma ei saa neid kohe ja ruttu, paneb proovile minu kannatlikkuse. Väga lihtne on kedagi teist kiruda, kui asjad ei ole head. Kui aga vastutajale otsa vaatamiseks tuleb peeglisse vaadata, siis on lood teised. Siis tuleb leida hingerahu ja tasakaal teadmisest, et annad endast parima. 

Kui senimaani ma lõin ja arendasin oma pisikest ettevõtte kõksu põlve otsas nikerdades, siis nüüd algab aeg, kus saab teha plaane juba natuke pikema vaatega ja suurema ambitsiooniga :) 

Hooaeg läbi... või siis ka mitte..

 Peale meistrikaid oli minu jaoks hooaeg läbi. Võtsin Acal rauad alt ära ja ta natuke hellitas seda ühte esimest, millelt ta tüki välja tõmbas. Lasin tal koplipuhkust nautida ja võtsin ise ka rahulikult.
Tööl oli nagunii 107 muret ja seega oligi vahelduseks hea trennipinge maha saada. Käisin Acat puhastamas ja nunnutamas aga sõitmas ei käinud. Nii möödus vist poolteist nädalat kui selgus, et hooaeg ikka ei ole läbi. Oktoobri keskel tuleb Kosel üks võistlus veel. Tore muidugi, aga nagu ei olnud ka tore, sest meil oli juba kett maas ja kõht ripakil- mõlemal :D 
Valikut mul aga polnud, sest oli vaja minna edetabeli punkte võtma. Uskumatu mis need viimased 2 aastat miuga teinud on- mingi hasart on hakanud tekkima-. Kohutav :D
Kosel oli 2 valikult 70cm ja 90cm. 70s oleks ma võinud teha elusõidu, aga piisavalt punkte poleks ma sealt saanud, et oma edetabeli kohta hoida. Seega ainus valik CCN90. Hooaja lõppu ei tundunud see väga hirmus, kui välja arvata 1 künka palk, mis kindlasti sisse pannakse ja 1 kraav, mida ma kosel varem hüpanud ei olnud (vist...). Ja nii sai Aca ruttu rauad alla tagasi ja krossitrenn plaani. Enne seda aga veel ratsastust, et peale puhkamist kohe liiga ruttu koormust üles ei lükkaks. Krossil läks hästi. Saime sellest kraavikesest üle ja künkapalgist kah. Skeemiga oli aga raske. Mitte, et A-skeem ise raske oleks, aga ma olin ise kuidagi ligadi-logadi. 
Võistlustel oli üks eesmärk- saada piisavalt punkte, et hoida oma edetabeli kohta. Samal nädalavahetusel oli mul koolitus ka, seega oli see korralik multitaskimine :D Olgu kiidetud Zoom-keskkond ja võimalus loenguid ka distantsilt kuulata! Seekord sujus võistlus paremini kui meistrikatel. Hobune oli enesekindlam, sest rauad püsisid all ja motikaid ei kihutanud ringi. Endal oli pinget küll omajagu peal, aga suutsin siiski katusekorruse selgena hoida. Parkuuris tuli üks veider olukord, kus kohtunike ees oli lattaed ja millegipärast Aca arvas, et seda äkki ikka ei peaks hüppama. Üsna viimasel hetkel pressisin ta siiski külg ees sinna suunas ja kuidagimoodi "karjapoisi" stiilis ta sealt ka puhtalt üle ronis. Jäänud oli veel viimane tõke ja kui see ületatud, siishingasin kergendatult. Oleks see latt kukkunud, siis oleks jäänud eesmärk püüdmata.... 

Hooaja viimane kross oli vist kõige enesekindlam kross üldse. Rada olii omajagu pikk ja aega oli ülinapilt. Esimese kolme tõkke vahel sai natuke liiga rakulikult sõidetud ja sinna kadus ka meie aeg. Tulemuseks 4.10.64 ehk see 0,064 oli üle aja. Sellega tulin 3ndaks. (teise kohaga taaskord samad punktid, aga tema sõitis aega). Tulemusega jäin rahule. Skeemiga mitte niiväga, aga tean täpselt, kuhu seal punktid kadusid, seega pole hullu. Krossiga jäin aga väga rahule. Erinevalt meistrikatest, Aca ei pabistanud ja mina ka mitte, seega oli ilus lõpp 2020 hooajale :)

Raudu ma enam alt ära ei sikutanud, sest eelmine kord Aca hakkas hellitama paljajalu. Küll aga sai ta vägagi teenitult koplipuhkuse 2 nädlaks ja siis hakkasime tasapisi jalutama ja tegelema. Hüppamisest hoidsime eemale veel 2 nädalat ja alles eelmisel nädalal tegime esimesed ristikesed. Oiii ta nautis. Kekutas nagu tavaliselt, kui pole kaua hüpanud :)

Harrastajate MV 3V-ses. Kose 12-13.09

 Kaua oodatud ja kardetud sündmus. Mul ei pea võistlustel närvid üldse vastu. Ma olen igast otsast ja üsnagu rahulolevalt tädiratsutaja, mitte sportlane. Seda just eriti võistlemise osas. Juba elneval õhtul hakkavad mul närvid tralli tegema, sees keerab ja magada ei saa. Võistluspäeval ei ole mõtet söömise peale isegi mõelda. Ühepäevaste 3V jooksul olen seni suutnud 2h enne krossi ikka midagi sisse pressida, ehkki mingiks toidu nautimiseks seda nimetada ei saa. See on aga selline tavaline võistlus. Enda jaoks oluliseks mõeldud startide puhul suudan veel soorituspinge ka kokku kuhjata. Vahva, kas pole :D

Aga et siis meistrikad. Esmalt ettevalmistusest.
Nädal enne meistrikaid käisime veel reede hommikul Acaga kosel krossi harjutamas. Nagu ikka oli häid ja mitte nii häid hetki. Üldiselt oli aga täitsa hää, kuni viimaste hüpeteni. Ühel allahüppel, mida me varasemalt hüpanud ei ole, usaldasin Acat liiga palju ja sain kohe bloki ja vasakule jänesehaagi. Loomulikult käis ka kohe seljast jõnks läbi ja probleemid algasid. Mida rohkem keha ära jahtus, seda hullemaks valu läks. Samal nädalavahetusel, reede + L +P, oli mul koolitus. 5+10+10h istumist valutava seljaga ei ole just unistuste nädalavahetus. Määrisin usinalt jäägeeli ja diclac geeli. Reede õhtuks sain massööri ka koju, kes aitas igale poole kogunenud pingeid vedi maha võtta. I oli samal nv-sel Võhandu maratonil, seega oli vaja ise hakkama saada. 
Kiro aja sain teisipäevaks. Esmaspäev oli suht kasutu. Trenni teha ei saanud ja olin enamuse ajast pikali ja otsisin mugavat asendit. Kirusin oma selga ja lootsin, et hr Kägo väänap paika ja teibib mu kokku ja asi toimib samamoodi nagu Olustveres (ka enne seda õnnestus mul selg valusaks saada). paraku aga seekord nii lihtne asi ei olnud. Tavalise puusa kõveruse murele oli lisaks midagi veel, sest kui muidue i saa ma ettepoole kummardada, siis nüüd ei saanud ma ennast sirgeks ega taha poole kallutada.  Kiro aitas niipalju, et sain sirgeks. Teibid aitasid pinget leevendada aga valu jäi ikka alles. Vähem valutas, aga valutas ikka. 
T ja K oli Aca sõites nagu süte peal. Täiesti ülejuhitav ja sahmis iga liigutuse peale. Kirjutasin selle oma pinges oleku arvele. kergendatud traavis oli veel enam-vähem aga täisistakus oli endal paha ja hobune oli kah nagu elektrit täis. N oli viimane hüppetrenn enne võistlust. G mulle kõrgeid ei pannud ja sõitsin poolistakus, et selga põrutuse eest hoida. Aca hüppas hea meelega aga ülejuhhitavus oli ikka. Kui ma G-le sellest rääkisin, siis ta küll noogutas viisakalt aga nagu ta pärast ütles, siis arvas, et ma olen lihtsalt võistluste pärast närvis ja sabistan ise üle. Hüpates oli aga Aca nagu paras lohe- kepsutas tagant üles ja kui natuke jalg liikus, siis sööstis edasi jagu oleks kannusega ribidesse köetud.  G ütles, et noojahh, on kuidagi sapsu täin jah. Et istu siis erti vaikselt ja ära tee midagi :D Easier said than done, ma ütlen ...
Reedel oli mul treeneriga ka ratsastustrenn kokku lepitud. Aca oli ikka särtsu täis. Minul selg õige natuke parem. Sain väga palju häid nippe, mida teha, kui ta niimoodi lendu tahab tõusta. Sain ka pragada, et viimati trennis harjutatud asju iseseisvalt nühkinud ei ole. My bad, päriselt. Mul on igasugu vabandusi, aga need polegi muud kui vabandused. Olukorda need paremaks ei tee. Trenn aga oli seekord väga kasulik. Sain kamaluga inspiratsiooni ja ülesandeid iseseisvaks trennitamiseks.

Nüüd siis aga võistlused ise.
Olin seekord üksinda. Aca käitus ideaalselt. Läks peale, seisis autos vaikselt, tuli maha rahulikult. Seisis, kui krihve keerasin ja saduldasin. Tõeline härrasmees.
Õppisin parkuuri pähe, viisin passi ja stardika ära ja läksin valmis panema. Plaan oli teha pikk soojendus, sest see on varasemalt olnud väga hea nii Acale kui ka mulle. Eriti seekord, kui tahtsin nii hobuse kui ka oma selja korralikult soojaks saada. Soojenduses oli Aca kohe väga mõnus. Käisin ca 20min sammu ja siis hakkasin õige vaikselt tiksuma. Tegin treeneri poolt ette öeldud asju ja nokitsestn üleminekute kallal. Vaid natuke enne minu starti Aca libises. Või vähemalt nii mulle tundus. Tegelikult tõmbas ta omal esimese raua alt ära. Fantastiline. Õnneks ta ei longanud aga liikumise tõmbas kinnisemaks küll.
Läksin siis starti, sissesõit oli hea, peatus ka super ja siiiiis sõitis mööda teed tsikkel täies tuuris ja veel gaasi andes. Ja mis tegi Aca... tõmbas ennast sabaotsast ninaotsani kangeks nagu harjavars. Peatuselt liikuma saamiseks kulus omajagu energiat. Kogu liikumine oli kadudnu. Õige pea tuli sama rattur uuesti paarutades tagasi. Olin vihane ja kurb ja pettunud kõike korraga. Püüdsin teha sitast saia. Päris saia ei saanud, nagu pärast selgus, siis üle prahi sepiku aga küll :)
Peale skeemi olin ise moraalselt täiesti katki. Olin nii nii pettunud. Mul oli ootus, et meistrikatel sõita vähemalt sama hea skeem, kui ülejäänud hooajal on õnnestunud sõita. Tegelikkuses oli see aga üks raskemaid skeemitamisi, mis mul Acaga olnud on. Poetasin paar pisarat, kirusin olukorda ja püüdsin siis uuesti selja sirgu ajada, et mitte end täiesti lössi lasta ja siiski viisakas võistlus teha. Panin Aca kinni ja läksin ks sadulat ära panema. Autosse sisse astusin vasak jalg ees ja kui end üles tõukama hakkasin käis puusas mingi nõks ja valusööst ning vajusin nagu tükk sülti vasakule vastu seina. No tore, eksole. See veel puudus, et see pagamana puus paigast ära läheks. Natuke oli jalg vedel aga kannatas toetada enam vähem. Panustasin sellele, et parkuuris on Aca siiamaani olnud tõeline super-trooper ja kui ma teda just ülemäära ei sega, siis on ta oma töö alati ilusti ära teinud.
Panin Acale ts sadula ja kaitsmed ning ronisin selga. Soojenduses oli ta väga ettevaatlik. Okserile tuli iga kord hiilides põhja ja ega mu jalg väga hästi endal ka sõita ei lasknud. Küllap tal oli muru peal eest libe selle ühe kaotatud raua pärast.
Parkuur ei olnud õnneks väga raske aga minu närvid olid täiesti läbi ja enesekindlus olemastu. Puus tegi haiget ja usk endasse ja veel hullem hobusesse oli kadunud. Tulemuseks oli ülikole sõit. Lattaedadele põhja ja okseritele kaugelt. Selline kohutav tõmban-lükkan sõit. Viimasele okserile tegi Aca veel sammu alla ka aga kuna ma arvasin, et hüppab kaugelt, sest oli n terve parkuur okseritele lükanud, siis olin ise juba maa ja taeva vahel, seega hea, et alla ei potsanud :D Läbi mingi ime tõstis Aca oma jalad igalt poolt puhtalt üle. Palusin mõttes oma käkerdamiste eest vabandust ja patsutasin hobust. Nüüd oli vaja teha kõik endast olenev, et homseks krossiks pea selgeks saada.

Lisaks oli Acale ka raud vaja tagasi alla nikerdada. Selleks ootasin ma seal võistluste lõpuni, kuniks Aldol oli aega rautusega tegeleda. Aitasin tal patse teha ja toimetada. Kuulasin mälestusi. Väga väga põnevad lood. Aca oli õnneks viks ja viisakas autos. Mugis heina ja võttis juua, kui pakkusin. Tema enam ei stressanud. Kuna koos Rauaga oli ta omal ka suure tüki kapja ära tõmmanud, siis sai Aldo seal ilmaimet teha, et seda rauda alla tagasi võluda. Võlutud ta sai. Kopsis teise ka paremini kinni. See oli ka ära kukkumise äärel. Miks need rauad nii lahti olid, ma siiani ei tea. Rautus polnud vana. Sepaga sai veel üle räägitud, et vaja meistrikatele minna jne. Aga noh, juu siis pidi nii minema.

KROSS
Krossi hommik oli paljudele ärev. Minul oli täpselt üks eesmärk- puhas kross. Aja osas teadsin, et on vaja täpne olla, aga nagu rajal segus, siis oli mul väga palju muud, mille pärast muretseda. Esimesel tõkkel Aca natuke võbeles. Teine oli okei ja kolmas ka enam vähem. Enne neljandat oli vaja stekikäsi vahetada, seda ma ka tegin, aga mitte eriti edukalt. ratsmed olid pusas. Neljanda ees, mis oli väike pisike maja oodi asi, hakkas Aca vasaku õlaga teiste hobuste poole tassima. Suure veenmisega sain ikka nina tõkke suunas ja kuidagi diagonaalis üle. Nüüd oli natuke aega viiendani ja mõtlesin, et panen oma ratsmed korda. Kohe kui haaret natuke lõdvemaks andsin, kukkus stekk käest. Vandusin seal päris kõva häälega ja kirusin, et no ei ole kohe õnne mul see nädalavahetus. Kohe mitte üldse. Edasi oli üks paras võitlus. 5 tõkke ees pressis Aca õlaga vasakule. Kuri hääl, kaks ratset ja vasak kannus peal saime ikka üle. Edasi on mälu tänaseks üsna udune juba aga kuni valge "EV 100" tõkkeni polnud väga hullu kuid see oli paremale pöördest ja Aca võttis õlaga tugeva suuna vasakule tõkkest mööda. Oii kui kuri ma enda peale selle steki kaotuse pärast olin. Sikutasin ta peaaegu seisma, keerasin nina tõkke suunas ja kõvasti häälega julgust juurde andes veensin ta sealt üle. Edasi polnud ka muud kui gaas põhja, sst kohe kui tempo sureb, siis ma teda enam jala tagant kätte ei saa ja siis ta ei hüppa ka. Ees aga oli ootamas kraav ja siis veel küngas uus tüke platsile, mida me polnud varem hüpanud. Ilusti lilledega kaunistatud ja puha.... Peale seda oli veel 2 tõket minna. Kraavist saime ilusti üle ja siis oli mahti ka aega kontrollida. Aega oli väga palju. Hoogu aga väga maha võtta ei saanud, sest ees oli küngas ja üles-alla hüpe. Seda viimast ta vaatas ka üsna uurival pilgul. Õnneks saime sealt ple ja liivaplatsil lasin juba hoo päris maha. Väljahüpe üles läks ilusti ja siis võtsin isegi traavile. Viimase tükke ees aga tundisn, kuidas ta hakkas külgi kõvaks ajama ja oli üsna suur tõenäosus, et viimase ette ta mul ka seisma jääb, kui ma kohe midagi ei tee. Sõitsin ruttu-ruttu edasi ja natuke punnitava hobusega saime siiski ka viimasest üle. See oli teadlik otsus, et puhas aga liiga kiire kross on parem kui tõrge viimasel tõkkel. 

Tulemuseks oli puhas kross ja hõbemedal. Kuld sai sama palju punkte, kui mina, aga ta oli krossil täpsem normiaja suhtes. Eks muidugi, natukese oli mõru see kaotus, aga kui hästi aus olla, siis tegelikult oli see megavõit. Arvestades kõiki asju, mis sel nv-sel vussi läksid, siis suutsin ma ennast päris korralikult ületada. Aca ei ole julge pingevaba paksuke, kes ratsaniku eest skeemis või krossil midagi ette ära teeks. Nendel aladel ei tohi ise kordagi eksida. Parkuuris on ta aga seevastu tõeline partner, kes üldjuhul ratsaniku jama ära parandab. Seega asi peaaegu tasakaalus eksole.

Minu jaoks oli hooaeg läbi. Hõbemedal on uhke saavutus! 

Trennid ja võistlused kahe hobusega.

 Ma olen ikka lootusetult maha jäänud oma kirjutamisega. No mis seal ikka. Järeltundi alata :D

Peale Maiamikesega pusimise algust saigi järjepidevalt kahte hobust sõidetud. Füüsiliselt paras pähkel pureda ma ütleks. Ajaliselt aga veelgi hullem väljakutse. Samas omajagu inspireeriv ja motiveeriv ka. Maiamiga võtsin G.H trenne paar tükki. Sain kindlust juurde, kuhu ja kuidas edasi toimetada. Lihtne ei ole, aga väljakutsed on ju ometigi põnevad :D Väike enesepiinaja nagu ma olen. Ikka on vaja raskem tee valida.

Augusti lõpus oli Niitvälja sügis. Minu jaoks märgilise tähendusega kohas märgilise tähendusega võistlus. Minu esimene võistlus acaga oli just sel võistlusel 2018 aastal. Sellega sai täis 2 aastat tööd ja pusimist kolmevõistlusradadel.
Seekord oli Niidu võistlus 2 päevane ja kuna oli ka CCN70 klass, kus kraavi sees ei olnud, siis võtsin kaasa mõlemad hobused. Maiamiga siis CCN70 ja Acaga CCN80 klass.

Esimesel päeval olid seekord ainult skeemid. Mõlemad hobused ületasid ennast. Võibolla ületasin mina ka, mine sa tea, aga tulemused olid väga head. Isegi Maiamiga. Tunne seal seljas ei olnud kaugeltki nauditav, aga siiski parem kui varem. Asi seegi. Acaga polnud ma jõudnud 2 nädalat korralikku trenni teha, seega tegin pikema soojenduse. Tuli kasuks, sest skeem õnnestus hästi ja tulin aiast välja kriips kõrvuni. 
Pühapäeval olid siis parkuurid ja krossid. Maiami oli soojendusel täitsa tore. Rada sõitma minnes teadsin, et eest ei tohi ma mingil juhul peale jääda, sest siis kohe latid lendavad. Samas ei saa teda aga ka veel usaldada, et varakult käsi pehmeks anda. Nii ma siis võimlesin seal tõkete ees oma käega, nagu mingi pooletoobine :D Aga eesmärk pühitseb abinõu ja tulemuseks puhas parkuur.
Aca oli seekord juba soojendusel nagu kurjast vaimust vaevatud. Keksis ringi ja tegi oma rõõmuhüppeid peale tõkkeid. Kohe skeemile otsa on ikka palju lihtsam temaga parkuuri sõita, aga no mis teha, tuli hakkama saada. Raja sõitsime puhtalt. 85cm on nii piisavalt madal parkuur, et isegi kui samm ei klapi, siis ta saab hakkama. Kohati oli ta nii hasarti täis, et läks kaugelt juba lendu. Kohati aga ronis kõhuli sisse. Õnneks siputas igalt poolt puhtalt üle ja seega polnud muud kui rahule jääda.

Kross maiamiga oli raske. Kohe esimese ette tõrge. Ja siis veel kolmanda ette ka. Kui esimesest ma isegi sain aru, siis kolmas oli täiesti tühjast kohast. Läks ilusti ja siis lihtsalt vajutas pidurid peale ja uisutas selle üli sõbraliku majakese otsa rinnuli. Urisesin omaette ja ülejäänud raja hüppasin meie mõlema eest. Saime raja lõpetatud aga mul oli küll tunne nagu ma oleks hobust üle tõkete tassinud, mitte vastupidi.

Aca oli soojendusel väga tore. Läks kergelt edasi ja tagasi ja hüppas väga mõnusa tundega. Krossi alustades aga üritas kohe esimesest tõkkest vasakule mööda tassida. Õnneks tegi ta seda niipalju kaugelt, et mul õnnestus ta tagasi saada, nina tõkke suunda keerata ja ta diagonaalis ikkagi sellest herdilkesest üle kupatada. Kuna aega oli juba omajagu raisus, siis polnud taaskord enam väga muud valikut, kui gaas põhja ja minek. Kõik oli kena kuni 8nda (oli vist 8s) tõkkeni. Seekord oli põllule lintidest koridore pandud ja kuidagi juhtus nii, et peale kitsast kolmnurgakest vajusin ma vakesse koridori. Äkki vaatan, et kuramus, tõke on teisel pool linti.... Mis sii smuud kui ots ringi ja õigesse käiku. Siunasin ennast, aga mis seal enam. vaatasin kella ja teadsin hästi, et nüüd on vaja meil mõlemil vapper olla, sest tagasi võtta saan küll ainult hädavajaliku tõkete ees. Nagu üleshüpped näiteks. Ja kraav :D Õnneks oli Aca hingega asja juures ja täitsa äge oli sõita. Päris mitmele tõkkele sain teda mõnusa julge tundega juhtida. Ei olnud seda ärevust enam, et peaks lahinguks valmistuma. Päris mitmel tõkkel oli tunda, et Aca ka teab, mis ta teeb ja teeb seda täitsa hea meelega. 

Ilm hellitas meid niidus. Lubas vihma aga püsis kuiv. Ei olnud ei palav ega külm sõitmiseks. Pärast autasustamist oodates aga hakkas küll külm. See on üks natukese tüütu asi 3V juures. Autasustamist peab ootama kuniks kõik krossid on läbi. Ma saan aru, miks oleks omaette jabur hakata klasse eraldi vhepeal autasustama, aga samas on see ootamine ka nüri. Kuna Aca tublidus tõi meile II koha, siis saime vapralt oodata. Alguses öeldi, et tahetakse kõikide alade võitjatega pilte. Pärast aga selgus, et ikka ainult meistrikate võitjatega ja parimate noorhobustega. Ehk siis ma oleks võinud minna küsima, et ehk saab oma nänni ta tutiku varem kätte, nagu Kosel, aaaaga seekord siis sain oodata.

Peale niidu võistlust jätsin korraks Maiami tähelepanu alt välja ja püüdsin Acale keskenduda. Päria hämmastav kui kiiresti kaks nädalat läheb kui on vaja võistlus korraldada, samal nädalavahetusel koolitusel osaleda ja siis püüda veel ka trenni teha. Õnneks olin töölt puhkusel, ning see võimaldas suures plaanis kõik asjad enam-vähem rahuldavalt ära teha :)

Projekt nimega Maiami

Võib vist öelda, et nüüd on piisavalt vett silla alt läbi voolanud, et oleks viimane aeg paar rida ka Maiamst kirjutada.

Peale Olustveret sai Aca koplis jalaga ja väikesest kriimust läks tal jalg megapaiste. Kõik see päärdis AB süstide ja ca 10 päevase treeningpausiga. Kuna Aca-poiss vajas poputamist, siis käisin ikka iga päev tallis ja kui ma seal juba olin, noo siis tekkis ka mõte, et võiks ju natuke ratsutada ka. Kuna preili Maiami aka printsess aka väike must mära (btw ta ei ole tegelt must, vaid tumekõrb :D ) aka muti ei ole just kõige lihtsam sõita olnud, siis otsustasin, et ma siis natuke remondin teda.

Kohe esimene trenn oli meil Maikeniga. Ooooohhh oleks ma vaid teadnud mis mind ees ootab, siis ma kas ei oleks seda teekonda üldse alustanudki (mis on kaheldav) või siis oleks alustanud natuke varem, et enne treeneriga trenni minekut end natuke rohkem asjaga kurssi viia ja ette valmistada.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et esimene trenn oli meile mõlemale raske. Maiami on Acast nii nii erinev- kehaehituselt, iseloomult, liikumiselt. No ikka täiesti teistsugune. Ei osanud ma seal ei istuda ega olla. Ja no ega muti väga kaasa ka ei aidanud.  Ma olen aga seda tüüpi inimene, et kui keegi (miski) ütleb, et noo sellega sa küll hakkama ei saa, siis minus tekib harart ja no ma kohe pean saama. Ma isegi ei tea mis teema sellega on, aga väljakutsed on kuradima inspireerivad :D Ja mulle meeldib hobustega tööd teha ja nokitseda ja nii siis saigi võetud vastu otsus, et Maiami vajab tööd ja tegemist ning kes seda ikka teeb, kui mitte ma ise. Ja nii see algas.

Kuna Aca oli katki ja ees oli ootamas kose 3V, siis mõtlesin, et no prooviks, kas ma julged/suudan Maiamiga mõnest krossitõkkest ka üle popsata. Läksime siis kosele trenni tegema. Minu suureks üllatuseks oli täitsa tore trenn. Hüppetrennis oli natuke pusimist, et ma aru saaks kuidas ja mis toimib ja mis mitte, aga saime ikka enam-vähem jutule :)

Kosel tegin esimese katse võistelda. Pikemalt kirjutan mõni teine kord, aga niipalju võib öelda, et eesmärk oli mul nagu ikka tulemus kirja saada. Suure pusimise ja ponnestamisega see ka õnnestus, seega võib vist öelda, et läks okeilt :)

Nüüd ma siis rööprähklen ja püüan jõuda 2 hobust sõita. Maiamiga on nagu mingi eesmärgi püüdmine. ma tahan, et ta oleks hea ja mõnus sõita mitte ainult mulle, vaid teistele ka. Mul ei ole eesmärki omale teist võistlushobust teha, sest 2 hobusega startida on ikka päris raske. Samas ma tahan, et temast saaks hea kaaslane koolitrennis ja ka võistlustel. 

Eile oli meie teine katse 3v sõita. Kosel oli jälle CCN70. Ettevalmistus oli seekord.... noh.. pikem :D Tulemust me aga seekord kirja ei saanud. Skeemi soojendus oli päris kobe. Ta pole mul vist isegi trennis nii meeldiv olnud. Valge aed aga ajas talle judinad peale ja ta läks pingesse ja hakkas kiirustama. kannatasime skeemi lõpuni ja tulemus oli õige grammi parem kui esimene kord. Parkuuris kukkus 2 latti. sõit eiolnud väga enesekindel, sest muti on saanud maitse suhu, et tõkke ette saab istuda ka. Mul on siinjuures enda üle hea meel, et ma ise enam ei minesta ära, kui hobune istub. Ma muidugi räägin siin pisikestest kõksudest eksole. Nii 70-80cm. Kõrgemate puhul löön ikka ise ka kohe vedelaks, aga varem piisas ka sellest, kui midagi ristikese peal juhtus ja juba mul keps värises. Hea on teada ja tunda, et vähemalt 75cm peal ma enam ise värisema ei hakka :)
Krossirada oli seekord päris äge üles seatud. Kraav oli sa sees ja see saigi meile saatuslikuks. 3 tõrget kraavi ette nagu naksti. Kripeldama jäi ikka, aga ma andsin endast küll kõik mis anda oli. Ega muud olegi järeldada, kui et tuleb harjutada veel ja veel, et muti saaks ka kraavide osas enesekindlamaks. Selle õnnetu kraavikeseni oli aga kross väga mõnus. Hoopis hoopis parem, kui esimene kord. Seega lootust on :)

Ma ei ole kiirteede usku. Või siis ma ilmselgelt ei ole nii kõva mutt, et ma suudaks mingeid asju kiiresti teha :p Aga igatahes on mul nüüd projekt "Maiami" eesmärgiga ratsutatud hobusest saada ratsastatud hobune, kelle üle uhke olla ja kellega oleks tore igaühel sõita ning kelle jaoks trenn oliks nii füüsiliselt kui ka vaimselt jõukohane.

Olustvere 3V

Eelmisel aastal ma ei julenud Olustvere peale mõeldagi. 90cm kross tundus suur ja kole ja meile liiga liiga raske. Sel aastal aga otsustasin, et kuna 80ga oleme viimased katsed hästi hakkama saanud ja trennis ei ole ka küsimus tõkke kõrguses vaid rohkem minu julguses ja suutlikuses Aca tehnilistest kohtadest läbi aidata, siis oles vast aeg ennast kokku võtta ja proovida. 

Teisipäeval enne võistlust hüppasime. Vaja oli teha tagasipööre paremale. Vaatasin üle õla ja seljas käis naks. Mõnus. Natsa liigutasin ja venitasin, ei olnud hullu ja sõitsin trenni lõpuni. Seekord ootas mind kohe ka teine hobune, kes oli juba valmis pandud. Andsin Aca jalutada ja tegin kohe teise hüppeka otsa. Kõik oli ok, kuniks alla ronisin. Siis enam sirgeks ei saanud. Vahva.
Õnneks sain kolmapäevaks kiro aja. Ragistas paika, teipis kinni ja määris geeliga sisse kah veel. K õhtul oli mul ka ratsastus treeneriga kokku lepitud. Helistasin talle ja rääkisin mure ära ja leppisime kokku, et püüan selga ronida ja kui saan, siis trennitame. No ma sain. Mitte hästi, aga sain. Täisistakut ei teinud ja hoidsin sega, aga asjad saime tehtud. N nokitsesin ise ratsastada ja ravisin selga. Väljavaated nädalavahetuseks ei tundunud just kuigi vahvad.

Sõit Olustverre algas reedel peale tööd. Transa ja majutusega oli hunnik sebimist, sest alguses pidime K-ga koos minema, aga siis ta ikka ei tulnud ja siis muutus ka see, kus ma hobusega ööbin. Kildu keskuse omanik andis mulle nii boksikoha, kui ka toanurga, kuhu sain oma välivoodi lahti pakkida. Enne Kildusse minekut aga peatusime Olustveres ja tegime kiire trenni. Järvel ma sõita ei jõudnud ja nii me siis ööratsutasime. Olusvere ja Kildu vahel sõidutasin ühe neiu hobust ka.
Peale trennitamist panime hobused autosse ja läksime krossi käima. Mu süda vajus saapasäärde. Ma päriselt mõtlesin, et sõidan kohe koju tagasi, sest need tõkked tundusid nii suured ja nii uued, et ma olin päris kindel, et tõrgun välja. Käisin raja läbi ja ahastasin. Helistasin treenerile, kes mind natukese verbaalselt tuuseldas, et ei mingit halamist. Hommikul tundub parem.

Hommik algas skeemiga. Ütleme nii, et ma olin megaüllatunud, kui mõnus Aca oli. ta oli kohe nii mõnus, et unustasin ühe väikese pisiasja :D Unustasin steki kätte... kui tobu saab olla, eksole. Sain oma mittekumulatiivse vea kohe naksti kätte. Aga pole lugu, õige asja eest sain. Võibolla jääb nüüd eluks ajaks meelde enne aia ümber minemist kontrollida, et kõik üleliigne oleks ära pandud. Avastasin ma selle õnnetu steki sissesõidul, kui silmanurgast B tähte piilusin ja siis peos läikivat steki pead nägin. Mäletan seda tunnet, et mis asi see on??? issand, kas mul on stekk käes... F.... nüüd saan disklaffi kah veel, krt ma siia ikka ronisin.. Lasin stekil kukkuda ja Aca ehmatas ennast seisma. Tervitasin ja jätkasin. Kella ei antud, sõitsin skeemi lõpuni. Endalegi üllatuslikult kannatas isegi täisistakus istuda. Vasakul e keeramised olid kõik sellised, et surusin hambad risti ja kõik kerelihased tegid tööd, et ma sealt alla ei potsaks. Meeldiv ei olnud, aga hakkama sain. Aca kompenseeris vapralt minu puudujäägid.

Peale skeemi pidi olema kross. Üle Eesti aga möllas torm. Olustvere mõisa park jäi sel pealelõunal ilma nii mõnestki puust. Vaevalt jõuti üks puu ära saagida ja koristada, kui kukkus uus. Kross lükkus mitu tundi edasi. Vahepeal ma magasin autos tunnikese ja kell 17 hakkasid lõpuks krossid. Ma käisin veel päeval A-ga koos seda krossi läbi ja ta rääkis nii mõnusa muigega, kuidas ikka nii äge rada ja nii mõnusad tõkked, et hakka või uskuma.. Käisin veel üksi ka vist 2 korda ja kasutasin ära kõik psühholoogia nipid, mida ma tead. Kujutasin ette, kuidas Aca on vapper ja me ikka igalt poolt üle ronime jne jne. Korralik meditatsioon ikka kogu raha eest :D

Krossi soojendusel oli Aca päris okei. Natukese närviline, aga ilusti jala ees ja hüppas hästi. Krossil kohe esimene tõke oli minu jaoks suur ja kõrge. Tehniliselt tegelikut üldse mitte raske- kaldus laua moodi asi, aga no ikka 90 triiki ja herdel ka veel peal ja maandumisel kõrgem ka. 2* sõitjad hüppasid sama tõket :D Mul oli plaan minna rahulikult esimesele, et oleks aega kakelda, kui Aca peaks kõhklema hakkama. Plaan oli hea, aga ei tominud. Aca läks ilusti kuni eelviimase fuleeni ja siis tegi korraliku haagi vasakule ja ehkki ma andsin endast kõik, siis kohapealt ta seda kasti hüppata ei kavatsenud. Surusin ta ninapidi sinna vastu ja lasin nuusutada. Nüüd ei olnud enam vahet, kui palju me aja eest saame. Peamine oli teisel katsel üle saada. Kast ära nuustuatud tegin väikese hoovõtu ja lõvimöirge saatel ning korraliku jala toel üle ta läks.
Edasi sõitsin üli ettevaatlikult. Tõkete vahel olid megapikad sõidusirged ja siis ma sõitsin ikka edasi ka niipalju kui läks (A muidugi ütles, et uimerdasin) aga hea varuga enne tõket krooskisin ta hästi kokku, et olek aega ja võimaust ikka üle saada. 5s tõke oli süsteem ja selle ees vajas Aca omajagu veenmist. Ülejäänud, isegi kraavi (mis oli laiem kui Kosel ja päris vesi sees) hüppas ta väga ilusti. Ka kitsekese kujulise kitsama tõkke ja allahüppe.
Lisaks juhtus üks väga äge seik. Peale 10. tõket, milleks oli "voodi" (ehk voodi moodi laud), oli pikk sirge mööda alleed. Umbes sirge teise kolmandiku lõpus jäi poole tee osa peale diagonaalselt  2* raja herdel. Tee peal oli väga laialt ruumi, et sellest paremalt mööda minna. Minu üllatuseks aga võttis Aca selge suuna tõkkele. Ma olin täiesti hämminugus. See tunne oli täpselt seesama, mida ta teeb hüppetrennis, kui ta sihiku tõkkele lukku paneb ja mind nö tõkkele viib. Mu emotsioon oli laes!! Juhtisin ta sealt mööda aga mõttes kiitsin teda taevani. Kas tõesti on ikka lootust, et ühel päeval ta ka meie oma raja tõkkeid mööda põldu võiks otsima hakata....

Krossi lõpetasime ühe tõrke ja peotäie miinustega aja eest. A noomis, et liiga aeglaselt sõitsin ja liiga vara võtsin tagasi. Oleks pidanud julgem olema. Ilmselt oli tal õigus, aga seekord ei olnud minus seda kindlust, et gaas päris põhja vajutada.

Pühapäeval oli parkuur. Pinnas oli raske. Vesine ja libe ja võttis kinni korralikult. Otsustasin kohe, et ei hakka Acat kuhugi lükkma, lasen tal endal valida. 95cm ei ole talle väga raske hüpata ja ma püüan teda seejuures võimalikult vähe segada. Aca läks enamustele tõketest põhja ja siis volksas üle. Puhta parkuuriga me miinuseid juurde ei kogunud ja tulemusena jäime kuhugi keskele.

Koju sõites olin ma tegelikult väga rahul. Üks ütlemata õpetlik käik oli. Sain juurde hunnikus kogemusi ja väga palju usku oma hobusesse. Kui see ebakindluse koll ainult nii kergesti mulle hinge ei poeks :)

E peale krossi käisin Acat jalutamas ja poputamas ja T oli plaanis kerge trennike teha. Koplist sain aga lonkava hobuse. Ta oli koplikaaslase käest jalaga saanud (nähti pealt) ja pisike 3cm pikkune haavake randme kohal oli piisav, et valu teha. 2 päeva pärast läks aga jalg megapaiste- põletik läks sisse. Tulemuseks 5 päevane AB süstide kuur. Vaene Aca, ta vihkab süstimist, aga no mis sa teed, kui on vaja. Kuniks poja katki oli, tekkis mõte ja võimalus ühte teist hobust natuke testida. See on aga jutt juba uue postituse jaoks ;)

Oii ma olen võlgu... (ja hooaja avapauk ehk Niidu CCN80)

Suure hunniku postitusi :D

Pole ammu-ammu jõudnud siia kirjutama ja nüüd avastasin oma õuduseks, et viimane postitus on sellest ajast, kui sellest talvemasendusest välja murdsime ja trennid vaikselt jälle ülesmäge minema hakkasid. Vahepeal on aga nii palju juhtunud. Koroonakriis lõi terve maailma elu sassi ja keeras võistlushooaja alguse pea peale. Tööl toimus 107 asja. Lapsed jäid kõik terves Eestis koduõppele ja mina ratsutasin palju-palju, et mitte kodus hulluks minna :D
Siis aga jõudis ka võistushooaeg alata a nüüd ma siis kirutangi ägedamatest hetkedest. Et mitte teha mammutpostitust, siis kirjutan igast võistlusest ja selleks valmistumisest omaette postituse.

Esimene võistlus 2020- Niitvälja 3V, CCN80 klass mulle.

Kuna hooaja avavõistlus oli sel aastal ikka väga hilja, siis ettevalmistus sai täitsa korralik. Käisime mitu korda nii Niidus kui ka Kosel harjutamas. Hõpatud sai nii väiksemaid kui ka natuke suuremaid (no tegelt mitte suuri, aga minu jaoks suuremaid) tõkkeid. Igas trennis oli ka mingi probleem, mille kallal pusida. Niidus kukkusin ühe korra veel enne hüppama hakkamist alla, sest vöö oli liiga lõdvalt ja Aca tegi haagi vasakule ning olingi vupsti sadulaga kõhu all. Ei tea kas oli piinilik. Kohutav. Heiki püüdis mu hullukese kinni ja ma sain ta uuesti sadulasse panna. Seekord siis vöö 1 auk peale ja saime trenniga alustada. Teine trenn kukkusin aga alla, sest ta tegi jupp maad enne tõket haagi ja no oi see gravitatsioon on ikka karm... kohe mitte ei andesta. See kukkumine oli minu jaoks ka natuke eriline, kui nii võib öelda. Ma ei mäleta sellest trennist väga palju.. Ainult viimase raja hüppamist. Vahepealne on selline teiste jutu põhjal. Haiget ma ei saanud, aga küllap siis ikka mingi vopsu vastu kuppu sain.

Kui Niidu trennidest on meeles, et Aca üldjoontes hüppas vapralt, siis Kosel tekkis mingi ebakindlus kraavide ja alla hüpetega. Püsisime tasakesi siis selle kraavikese ja alla astumise kallal. Mulle endale jäi aga ikka natuke hirmu hinge, et nüüd ta neid elemente pabistab.

Vahepeal oli ka Kose derby, mille ma välja tõrkusin künka peal olnud hobuseraua ette. Oiiii kui kuri ma enda peale olin, et polnud seda hobuserauda taibanud trennis mõlemalt poolt hüpata. Oma lollus noh. Samas sai kinnitust fakt, et Aca ei tunne ennast kohe üldse enesekindlalt, küngaste otsas olevate asjade ületamisel. Miks, mine sa tea. Vb sellepärast, et ta ei näe tõkke taga pinnast.... mine sa tea.

Aga siis jõudis kätte hooaja esimene 3V päev. Niitväljale minnes on mul alati tunne, nagu läheks koju. Lapsepõlve värk :)
Ärevus oli korralik. Skeemi soojendusel oli Aca super ja skeem õnnestus ka päris hästi. Liikumise kallal on vaja veel hunnikus tööd teha, aga muus osas oli väga mõnus skeem. Parkuuri osa on Aca tugevus ja see oli puhas. Enne krossi olin II kohal. Ma üldiselt püüan mitte analüüsida teiste tulemusi või hindeid skeemis. Seekord aga jäi mulle paar asja silma ja paar asja kripeldama. Surusin emotsiooni maha ja meenusid ühe teise harrastaja kuldsed sõnad, mis tema treener oli talle öelnud: ".. sõida siis paremini..". Seekord mul ei õnnestunud paremini, aga küll minu päev ka tuleb, lubasin endale.
Krossile läksin täies valmiduses võidelda ja hõpata meie mõlemi eest, kui vaja.  Kohe stardis tahtis Aca kodupoole plagama pista, aga sain ikka nina õigesse suunda lõpuks ja hoo sisse. Esimene oli väga meeldiv kaldus laud, aga nagu niimõnigi teine, hakkas ka Aca keksima ja oli vaja teda omajagu säärega pressida ja häälega edasi ergutada. Teine oli "diivan" ja sellele pidin ka ikka korraliku tangiga sõitma. Edasi oli hüppamine täitsa okei ja suuremaid lahkarvamusi ei olnud. Aeg aga tiksus halastamatult ja gaasipedaal oli enamuse ajast põhjas. Enne kraavi võtsin aga hästi kokku, et kui ta peaks hakkama jobutama, siis mul on rohkem aega reageerida. Kiiruse pealt on Aca võimeline vabalt blokki tegema ja kõrvale hüppama, mina lihtsalt evakueerun selle peale :D Nii ma siis krookisin ta kokku ja lähenesin kraavile ettevaatlikumalt. Üle me sellest saime ja edasi sujus ka juba päris mõnusalt. Tulemuseks puhas kross ja II koht. Oma soorituste ja tulemustega olin ma väga rahul. Aca üle megauhke. Selle teise koha ma võitsin, ma ei jäänud teiseks ;)

Kuna Niidus läks oodatust paremini, siis sai paika plaan minna ka olustverre 90t proovima. Juba see mõte pani tol hetkel südame kiiremini põksuma, aga sellest seiklusest kirjutan uue postituse :)

Aca trennid- mõõn ja tõus

Vot kus ma täna alles olen kirjasoonele sattunud. Kaks postitust lausa päevas :D
Aga tegelikult on asi selles, et käisin trennis ja Aca oli tore. Ja see oli väga tore et ta oli tore :)

MIngi aeg tagasi tuli meil mingi mõõn trennidesse. Liikumine polnud päris hea, koostöö polnud hea. Eest kuidagi kange ja kehast kõver ja jäik. Ei olnud rõõmu ja särtsu trennis. Kogu olustik oli kuidagi närviline ja raske ja vastik. Ja Aca oli ka kuidagi endast ära. Kõver ja torssis. Üldse mitte selline mõnus pehme paindlik paksuke, nagu ta tegelikult on.

Poolpeatus ei toiminud, tähelepanu ujus kogu aeg ringi ja ta ji oma mulli tiksuma. Samas ei toiminud edasi ka. Hakkas kiirustama, aga mitte tõukama. Korra püüdsime teda trennis nö läbi sõita, aga sellest polnud eriti tolku. Turjast jäi ikka jäigaks ja no ei sobi mulle see hoian eest ja kütan tagant meetod. Ma kuidagi ei jaksa ja ei taha. Ja Acale see ka ei sobi. Kohe üldse. Naljaga pooleks, aga 700kg lolli liha sa jõuga kuhugi ei vääna. Nagu päriselt ka.
Kestis see veider periood täitsa tunnetatava aja. Kui ka ratsastustrennis latid maha panime, siis Aca elavnes ja hakkas keskenduma ja lasi sellest painest kuidagi lahti. Samas kui lattudest üle olime läinud, siblis jälle ja tõmbes end hetkega kapslisse tagasi.
Eelmine neljapäev ratsastuses pusisime maneezis. Keskendusime lihtsalt sirgsusele. Küsisin õlga ühele ja teisele poole ja siis tagumist otsa. Loksutasime kõiki juppe liikuvaks ja pehmeks. Jupp aega oli see Acale raske, mis oli vääääga ilmelik, sest igasugu külgliikumised on talle algusest saati lihtsalt tulnud. Seekord aga vajus ta õlaga paremale ja samal ajal tagumise otsaga vasakaule. Vajus nagu diagonaali. Õlaga lösutas mul parema jala otsas, vasakut kontakti ei tahtnud ja samal ajal vajus tagunine ots kohe välja, kui vaid seest parem säär vastu panna. Oi jummel kui kõveraks ma ise seal seljas selle kõige peale läksin. No ei suutnud end sirgena hoida- kohutav. Kõik see just paremale suunal.
Vasakule oli palju palju kergem ja ma suutsin ise ka istuda. Nokitsesime tasakesi. trenni lõpuks suutsi Aca oma pinged lahti lasta ja sirutas ette alla. Õlg läks vabaks ja sain seda siia-sinna tõsta. Tagant ka enam ei valgunud minema. Ei tea mis või kust tal midagi nuka taga kinni oli, aga lahti me selle loksutasime. Vaikselt ja sammuke haaval ilma jõuga väänamata. Sealt algas tõus.
Reedel hüppasime. Ohh sa püha püss millist enerigiat ja särtsu ta täis oli. Liikus nii energiliselt aga samas pingevabalt. Tõeliselt mõnus oli. Haaras edasi aga ei läinud laiali. Oli nö puusa ees. Kui läbi selja saatsin, siis tagumine ots tõukas juurde, mitte ei jooksnud eest minema. Üldse oli ta nagu noor sälg karjamaal- lusti täis. Hüppas suure innuga kõike, mis ette jäi. Väga mõnusalt suundus ise iga tõkke poole. Võttis ka eest kontakti ja nö viis mind ka kättpidi edasi. Üli hea tunne on nii tõkke poole minna, kui hobusel on kõrv kikkis ja siht selge. Silm on tõkkellukus ja pole kahtlusti, kas ta hüppab või mitte. Naersin seal seljas, et ta on nagu jahikoer, kes hasartselt mööda platsi tõkkeid otsib, et mida nüüd lubatakse minna.

Laup ma ei jõudnud ja P aitab Aca grupiponude koormust vähendada- tiksub lastega. Esmaspäeval ma ka ei jõudnud. A-L ratsastas. Täna võimlesime ja ta oli jälle väga väga meeldivas tujus. Põhirõhk oli pandlikusel ja painde vahetamisel. Sõitsime pm kaheksat ja vahepeal oli mõni ristike, millest oli vaja üle popsata. ta toimis ja kuulas niiii hästi. Ja samas ma ei pidanudki väga pidagi tegema. Anna ainult suund ja tema juba läks.

Ma olen hetkel megatänulik, et mul on Aca ja ma saan ratsutada. See võtab nii palju stressi maha. Juba lihtsalt temaga tegeledes saan ennast välja lülitada ja unustada kõik muu. Lihtsalt juhtme seinast välja tõmmata. Ja ma tõesti vajan seda hetkel. Tööpäevad on pingelised ja ma ei taha seda stressi koduste peale välja elada. Palju parem on minna trenni- väsitada keha ja teha ajule väike restart :)

10 aastat nagu vupsi

Eile õhtul jäin korra selle blogi peale mõtlema ja avastasin enda üllatuseks, et alustasin seda lausa 10 aastat tagasi. 10!!! Kuhu see aeg küll kaob ah? D saab kohe kohe 11 aastaseks. Ma olen juba 11 aastat ema olnud. Seda endale kõva häälega välja öeldes kõlab naljakalt ja hirmutavalt. Selle aja peale võiks olla mingeid saavutusi ju ometigi ette näidata aga endale emana ma küll mingit head hinnet anda ei julgeks. Teoorias olen kõva mutt nagu ikka :D aaaaga praktikasse see tarkus küll kõik ei jõua. Paraku.

Vahepeal olen mõelnud, et vb peaksin ja oleksin pidanud kohe alguses hakkama oma blogis mitte hobustest ja muust pudi-padist kirjutama, vaid hoopis oma lapsest. Tänaseks juba lastest. Sellest "kinnisilmi-kott peas läbi metsa tormamisest". Sellest, kuidas ma teen mingeid asju suures usus ja lootuses, et sellega oma last aitan, aga ega ma tegelikult ju ei tea, kas see töötab ka. Loodan ja palvetan, aga ei tea ja vahel isegi ei usu. Poleks oma laps, oleks vb ammu alla andnud, aga oma lapse puhul, ei iialgi.
Minu teekond emana on olnud paras seiklus ameerika mägedel. Ma ei tea mis karma võlg mul kukil on või mis õppetunnid varasematest eludest õppimata, et mõned asjad minu jaoks kuidagi väga raskelt peavad tulema. Mingitel hetkel taban ennast mõttelt, et kui ma ainult suudaks olla leebem, leplikkum. Tahta vähem ja anda rohkem. Küsimus ei ole minu jaoks selles, et ma ei armastaks oma lapsi sellistena, nagu nad on. Nad on igast otsast armastusväärsed. Kuuni ja tagasi. Aga ma kohe kindlasti ei kannata seda, kui asju tehakse üle jala, lohakalt või mis vb et minu jaoks kõige keerulisem alla neelata- allapoole oma võimeid. D on korduvalt tõestanud, et ta on väga terane ja kiire taibuga. Käelise osavuse osas ei saa nagu ka midagi ette heita. Samas koolitöid teeb niiiiiiiii lohakalt. ÕÕÕHHHH mul läheb veri keema. No miks ometi peab nii laisk ja lohakas olema?? Oskused on ju kõikolemas. Küsimus pole selles, et ei oskaks v ei saaks aru. Saab ja oskab, aga ei viitsi. Kui ma ainult oskaks kuidagi teda suunata, et ta hakkaks oma tugevusi rakendama.

J on aga täitsa teisest puust. Hämmastav, kui erinevad võivad ühe pere lapsed olla. Vaatad peale, siis täiesti ühte nägu, aga iseloomult täiesti erinevad. Ta on venna kõrvalt juba nii palju õppinud ja ma väga loodan, et esimesed aastad koolis on selle arvelt lihtsamad ning tema koolitee saab sügisel positiivse alguse.  Üks suur samm selle poole sai tehtud. Leidsime sõbranne, kes temaga samasse klassi läheb. Lapse suur suur unistus- leida oma külast sõber, on lõpuks täitunud.
J on ühelt poolt õrn ja hell. Teiselt poolt aga hämmastvaalt jonnakas ja sihikindel. Jaurab nii kuis jaksab, kui oma mõte vaja läbi suruda. Venitab kummi ja ajab mul harja sellega jube punaseks :D
Sügis saab leebelt öeldes huvitav olema, kui vaja kahe lapse koolitööd kontrollida ja kätt pulsil hoida.

Aga kui nüüd uuesti tagasi blogi teemale hüpata, siis peaks hakkama uuesti rohkem kirjutama. Mõned aastad olen üsna usin olnud. Isegi üle 100 postituse aasta kohta. Viimased aastad aga on olnud pigem tagasihoidlikud. Samas ei saa öelda, et mu elu on üksluine ja igav, ning poleks, millest kirjutada. Igasugu asju juhtub sellise kiirusega, etvahel pole isegi mahti neid analüüsida. Juhtus, läks mööda ja vajus unustusse sama kiiretsi, kui juhtus. Peab end kokku võtma ja ikka kirjutama. Endalgi on hiljem täitsa huvitavlugeda.
Ja üks väike märkus ka veel endale... Pean natuke detailsemalt lähenema asjadele. Täna vanu postitusi lugedes ei saanud vahepeal ise ka aru, mis intriigist v olukorrast ma halasin :D Mälu olevat see esimene, mis vanadusega läheb...

22. aprill 2020- uue etapi algus. Kolisime uude majja :)

Ilma erilise tseremooniata, kuidagi lihtsalt justnagu muuseas kolisime me oma uude majja sisse.

22.aprill 2020 tuli interneti tehnik, et nett vana maja pealt uude kolida ja ega siis meilgi muud üle jäänud. Netti on töö tegemiseks vaja ja siis ei jäänudki muud üle, kui ette võtta suuremat sprti koristamine ja oma asju hakata jupphaaval uude majja tooma. Lapsed olid ekstaasis. Eriti poiss. Esimene öö oli kõigil rahutu. Lapsed läksid küll õhinaga oma tubadesse aga ärkasid öösel mitu korda. Koerad olid ärevad- Mona ei leidnud kuidagi head kohta ja oli üsna solvunud, et pidi ainukesena alla korrusele jääma. Ja ega me ise ka väga hästi ei maganud.
Oleme nüüd 3 päeva siin olnud ja ausalt öeldes on ikka veel kuidagi veider.. olen siin suures ja avaras majas nagu oleks külas.. nagu kohe kohe peaks oma kodunad kokku pakkima ja koju tagasi minema :)

Tegelikult on palju öelda, et oleme sisse kolinud. Enamik asju on siiski veel vana maja peal. Täna süüa tehes oli vaja vist 3 v 4 korda vanasse kööki joosta, et asju tuua. Meil isegi ei ole veel õiget kööki majas. Inz tegi meile ajutise. 2 kappi alla, vana köögi tasapind koos kraanikausi ja pliidiga peale. Ühendas kraanikausi ära ja oligi olemas. Päris köögi alumine rida kappe on olemas. Tööpinna möödud on võetud. Ootame tööpinda ja siis peaks ka ülemised kapid saama.
Koristada on kohutavalt palju. Magamistoad ja elutuba on juba enam-vähem. Aknaid on vaja veel pesta. Sauna eesruum on pardakk ja garaaž on töökoda ning ka seal on 107 segadust.
Veel on igasugu asju vaja teha- liistukesi panna, mõned värviparandused. Ja hunnik asju on puudu, nagu näiteks meie voodi :D
Aga kogu lugu kokku... me elame oma uues majas... Pärast ca 15 aastat onnikeses ma ei maga enam köögis.

Minipuhkus ja maja

Tegelikkuses oli see puhkus päris okei pikkusega, aga tööl oli palju asju vaja teha ja organiseerida, seega päris kõike seda aega kodustele asjadele pühendada ei saanud. 4-12 olid nö vabad päevad aga esimesed kolm läksid töötähe all vuhinal mööda. Edasi oli töö osas natuke rahulikum ja sai kodus ka toimetada. Tallist oli ka pausike. Käisin 1x Acamari liigutamas ja 1x muid toimetusi tegemas. Mõlemal korral koristasin koplit ka ja tassisin põllurammu koju.

Ülejäänud aja olin aga kodus ja toimetasime I-ga võimalikult palju maja peal. Nüüd juba julgen natuke kindlamalt öelda, et tõesti käimas on lõpuspurt. Väisuks on 1x lakitud ja ühetlt poolt ka esimene lihvimine tehtud. Siseuksed saavad vaikselt test peitsikihti ja siis ka õlivaha kihti peale. 3 ust on juba ka ees ja osad ukseliistud pandud. Ukseliiste on veel hunnikus peitsida ja vahatada, aga asi muudkui edeneb.
I sai pandud kõik vendiavade katted ja süvistatud lambid. Viimistles ülemise korruse piirded. Tegi ära pahtliparandused laes ja seintes ning värvis lagede parandused üle ka. Seinte omad on veel vaja värvida. Pärsi palju põrandaliiste on ka juba paigas. Ankrud said otsa ja seepärast jäi täna see töö poolikuks.
Köök on tellitud ja tootmises. Vaja on kraanikauss välja valida ja siis jääb üle vaid oodata, millal see valmis saab.

Saun on aga juba töökorras ja kasutusel. Oiiii kui mõnus on oma saun. Nagu päriselt. Veel parem oleks saada ka samas majs pärast sauna oma voodisse pugeda. Mulle see üle hoovi lippamine ei meeldi. Aga jõuab ka see aeg.

Paar päeva olid väga mnusalt soojad ja siis sain natuke ka aias toimetada. tegin vaarikarivid korda ja ja toestasin uuesti. Kaevasin omavoliliselt maasikapeenrasse kolinud vaarikad seal tvälja ja istutasin ümber. Ning üks mullahunnik sai ka siledaks tehtud.  tellisin omale 5 uut sorti vaarikataime ja 10 maasikataime ka. Ootan põnevusega, et saaks paki kätte ja istutada :) Maasikapeenar on ootel. Vaarikatele vaja veel koht valida.

Aga nii me siin vaikselt muudkui nokitseme. Selleks ajaks, kui piirangute aeg läbi saab, tahaks põhiosa valmis saada ja sisse kolida ning siis ühe mõnusa soolaleivaka teha :)

Bittersweet. Rõõmus ja natuke kurb korraga

Ma tavaliselt ei kirjuta otse emotsiooni pealt. Võtan päeva või paar või rohkemgi veel, et esimane vaht lahtuks ja siis alles kirjutan. Kui siis enam ongi üldse tunnet, et peaks kirjutama. Täna aga kirjutan küll otse emotsiooni pealt, sest see ei ole sugugi esimene kord, kui ma seda tundnud olen või selle teema üle juurelnud. Meie koolisõidu hindamine.

Võtsin ka osa koolisõidu amatöride aktiivgrupi korraldatud e- koolisõidu võistlusest. Saadetud skeemid ei olnud päris max, milleks acaga võimelised oleme. Apsakaid tuli siia sinna, aga samas oli neid vähe ja väga palju harjutusi olid parim, milleks me hetkel võimelised oleme.
Ma olen mingi aeg tagasi käinud ise ks kohtuniku koolitustel ja ühe hooaja isegi hinnanud. Ma loobusin sellest, sest mulle ei meeldi see süsteem. Juba üsna madalates klassides võrreldakse hobuseid. Asi pole selles, kuidas ratsanik sõidab, vaid selles, kas tal on nö 6-hobune või 7-e või 8-hobune. Ehk siis kui 6-hobusega ratsanik teeb ideaalse harjutuse, saab ta ehk hindeks "7". Samas aga 8-hobusega sõitva ratsaniku harjutus on natuke ligadi logadi ja tema saab ka hindeks "7". Kergelt öeldes jama... Minu meelest vähemalt on.
Ma saan sellest hobuse kvaliteedi hindamisest aru noorhobuste klassides ja profi tasemel võistlemisel. Laste klassides või harrastajate klassides ma seda ei mõista. Kohe üldse ei mõista. See on minu arust kurb ja kahjulik korraga. Nii mõnigi andekas laps võib jääda leidmata, sest tema perekonnal lihtsalt ei ole võimalik talle 8-hobust osta ja ta sõidab ratsakooli 6-sega. Ehk saaks temast järgmine KS-täht, kui vaid keegi märkaks, et tal on hea tunnetus, täpsus ja tehniline tugevus, et sõita talle antud hobusega selle hobuse absoluutne maksimum. See jääb aga 8-hobusega tagasihoidliku keskmise piiril kulgenud sõitja taustal nägemata. Kurb. Minu arust väga kurb.

Aga minu enda tulemustest.
A3 sain 70,556% Olin 7. kohal. Vaadates videolt oma skeemi, ootan ma huviga oma hinnetelehte ja kommentaare. Võitja tulemus oli ca 80% piirimail. Tahaks lugeda, mida ma saaks paremini teha, et 7st saaks 7,5
Lk3 skeemi sain 66,034% Olin 4s. Väga väga hea % arvestades neid vigu, mida ma ise tean, et ma tegin. Üks kontra-samm üleminek. Mitte päris ruudus peatus. Peatus-traav üleminekud ei olnud kohesed ja kõige nõrgem element-keskmine traav, mis on meil sisuliselt olematu. Ehk siis on, mida parandada.
Vaadates aga esikolmiku tulemusi ja teades neist kahte hobust, siis kriibib hinges ikkagi see valus tõdemus- isegi kui ma sõidan ideaalse skeemi, siis ma neid hobuseid ikka ei võida. Acale lihtsalt ei panda Lk skeemis 70+%ti isegi siis, kui skeem on ideaalne, sest tal pole uhket liikumist. Ja see on kurb ja võtab ära igasuguse tuju skeeme võistelda. Selles skeemis oli mul 2 harjutust, mille eest ma oleks 8t väärt- sääre eest liikumised. Aca tegi neid tõesti hästi, aga ma ei usu, et ma need 8d sain. 7,5 ma arvan. Igal juhul ootan väga oma hinnetelehti, et lugeda neid kommentaare ja kohtuniku arvamusi.
Kui ühel hetkel uuesti e-võistlusi tegema hakatakse, siis ma tahan osaleda vaid juhul, kui kohtunikuks on keegi teine peale E-M V-W'i. Ta on mitmeid kordi seda hobuse hindamist ja kvaliteeti toonitanud ja mul tõesti ei ole vaja meelde tuletust, et minu mõnus paks vorstike on 6-kas. Ma tean seda ise ka :)
Ma tahan saada meie üleminekud kvaliteetsemaks. Liikumised veel elastsemaks ja peatused ruutu ning jahtida siis seda tunnet, et saan sõita ühe skeemi nii, et endal midagi kriipima ei jää. Ja siis ma olen rahul hoolimata tulemusest või kohast. Aga sellest tundest, et harrastajate tasemel hobuse kvaliteedi järgi hindeid pannakse on ebaõiglane, ei saa ma ilmselt kunagi lahti.

Loom-/inimkatsed (natuke hobusejuttu koroonale vahelduseks)

Mul oli siia juba jupp aega tagasi päris pikk hala koroona teemal kirjutatud. Kuna see hala oli poolik ja ootas lõpetamiseks head aega, siis postitamiseni ei jõudnudki. Kustutasin hoopis ära ja otsustasin parem kirja panna minu ja Aca viimase aja trennidest.

Oleme hoolega ratsastanud ja skeemitanud. Võtsin end kokku, sõitsin skeem ja lasin need üles filmida. Osalen ka amatöörkoolisõitjate tehtud e-koolisõidu võistlusel. Ametlikku tulemust sealt küll ei saa, aga üle keskmise mugav võimalus saada tunnustatud kohtuniku hinnang ja tagasiside oma sooritusele. 15.- stardikas ja võimalus koduplatsil harjutada ja filmida. Kui läheb nässu, saab uuesti proovida. Igati mõnus. Ma proovisin ka oma skeeme 3x sõita. Esimene kord kui ks ala üles sättisin, tähtede tähistamiseks lillepotid õue tassisin ja Acale valge valtrapi selga panin, läkaid skeemid täiega nässu. Noo ikka väga metsa. Aca oli juba sellest suurest valgest valtrapist NIII häiritud et tõmbas ennast kuklast sabajuureni kangeks. Õues lisandusid veel lillepotid ja tuul ja rohkem polnudki vaja. A3 oli kohutav ja Lk3-e proovima ei hakanudki.
Järgmisel hommikul läksin trennitama mõttega, et võtan üli rahulikult. Püüame lillepottidega jutule saada ja lihtsalt lõdvestada ja muhedad olla. Kui see õnnestub, siis proovime skeemitada ja G lubas filmida. Aca oli nagu ära vahetautud. Mõnus muhe mees. Saime mõlemad skeemid filmitud. Eks rabedaid kohti oli veel omajagu. Kontra-samm üleminekud ei ole nii puhtad, kui tahaks. paremast oli enam-vähem aga vasakust vajus 1 fulee varem ära ja tegi traavisammud vahele. Peatused ei ole nii ruudus,kui peaks ja peatus-traav üleminek ka vajab lihvimist. Seevastu sääre eest ära olid ilusad ühtlased. Aca on ikka väike traktor ja tal ei ole uhket käiku. Ta on see koolisõidu mõistes nö 6-e hobune :D Ilus ümmargune pakskuke, aaaaga jalad on maa küljes kinni ja samm lühike. Ma tean seda ja see mind väga ei morjenda. Lihtsalt päris ks võistlustele ei kipu. Liiga kallis sellek, et kuhugi keskele jääda. Viimaseks ma enam ei usu, et ma jääks, aga mine sa tea. Harrastajad on ikka väga tublisti sõitma hakanud :)
Nüüd ootan huviga oma tagasisidet. 4.04 peaks saama tulemused ja sellega koos ehk ka tagasiside mingil moel :)

Hüppetrennid on ka väga mõnusad olnud.
Avasime oma koduhoovis krossihooaja ka. Ehitasime olemasolevast natuke krossitõkkeid meenutavaid asju ja kõksisime. Väliplatsile sai okser ja lattaed. Panime veel ühe lattaia liivaplatsi ja muru üleminekule, siis muruplatsile ühe 80cm kõrguse filleri moodi asja. Siis tegime tünnidest ja rehvidest murult-liivale hüppe ja 3 euroalustest tõket ka. Tõkked olid kõik madalad. Tavaline okser oli nats suurem, Ülejäänute max oligi vast 80cm. Ei olnud just päris krossitõkked, aga esimese adreka sai kätte küll :D Ühte euroalust Aca korra vaatas ja ma ise jäin ka liiga palju käega võtma ja jalaga ei toetanud piisavalt. See oli ka ainuke viga ja ülejäänud kõksud-põksud olid väga mõnnad.
Tavalistes hüppetrennides olen ennast tasapisi kindlamalt tundma hakanud. meeter ei ehmata enam käsi värisema ja ka 110le julgen nii peale sõita, et hirmus palju ei käkerda. Eks vigu tuleb ikka ette, aga õnneks Acale pole see just liialt suur pingutus, seega ta aitab hädast välja.

Täna tegi Aiku meiega aga loomkatseid. Või siis inimkatseid. Ma ei teagi keda ta rohkem testis, kas mind või Acamari. Aga võibolla ka mõlemat.
Võimlesime. Põhirida oli: madal peneroll- 1 samm- lattaed- 2 sammu-okser. Okser seal rea lõpus muudkui kerkis ja kerkis. Ühel hetkel ma tajusin, et ma ei julge enam seda tõket vaadata. Rea peal väga hullult pange panna ei saa, sest peneroll oli tilluke ja isegi kui pealesõidul sammuga eksisin, siis see korrigeeris asja paika. Edasi oli vaja ainult toetada ja hobust mitte segada, ülejäänu tegi Aca ära. Ja nii me siis seal kõrgusi püüdsime. Aiku muudkui tõstis ja mina ei julenud esimest korda tõket vaadata. Vaatasin tõkke taha seinale :D
Aca oli mega tubli! Minu istak sellistel hüpetel tahab kõvasti parendamist aga jalg oli ok ja käsi pehme. Need on minu jaoks kaks peamist asja. Selg ja kael olid pinges, nagu ikka. Mul on paar korda õnnestunud hüpetel oma turi pehmeks saada seega lootust on. Samas ei kavatse ma sellist kõrgust ilmselt mitte iialgi üksiku tõkkena hüpata, seega pole hullu kui sellise rea lõpus turi pinge kisub :D
Lõppkõrgus oli 140cm. Minu isiklik rekord. Seni oli kõrgem tõke rea peal 135 (Ottokas ja Cesja).
Acamar aga hüppas väga enesekindlalt. Videolt pärast vaadates ta isegi ei punnitanud eriti. Lihtsalt läks ja hüppas. Ei mingit erilist draamat. Minu mõnus väike trakats- nii nii tubli :)

Oii frustratsioon ...

Päris huvitav oleks teada, mida u 100-200 aasta pärast ajalooõpikud 2020 aasta kohta kirjutavad. Mis sellest koroona pandeemiast välja tuleb? Kui sügavale auku kogu Euroopa, Aasia ja Ameerika majandus kukutatakse? Antud hetkel on huvitaval kombel Venemaal ülivähe nakatunuid.... Ei tea kas seal lihtsalt ei testita, vaikitakse maha või seal viirus ei levigi... Vandenõuteoreetikutele materjali rohkem kui küll :D

Aga tegelikult on asi päris karm. Haigus on nõme ja notib nõrgemaid usinalt. Eestis veel mitte, aga mujal maailmas küll. Itaalias on surmajuhtumeid kohe päris palju. Samas on seal ka kultuuriliselt tavaks see, et 3-4 põlvkonda elab ühe katuse alla ja nii need vana(vana)vanemad selle jama külge korjavad. Ja no sellises eas inimene on nagunii vastuvõtlikum ja nõrgem seega polegi midagi väga imestada, et kuri viirus siis oma töö teeb. It sucks, I nou, aga mis teha. Hukkunute keskmine vanus olla Itaalias üle 80 aasta.. Eestis pole inimeste ootatav eluiga isegi nii kõrge :D

Kui vaadat seda pardakki majanduse poole pealt, siis sööb see viirus majandusel elu seest kiiremini kui inimestelt. Eestis on hetkel kehtestatud eriolukord 1. maini. Ettevõtete töö on halvatud. Eelkõige kannatavad teenusepakkujad. Spordiklubid, ujulad,spa-d, huvikoolid/ringid. Tuhanded väiksemat teenusepakkujad lähevad ilmselt pankrotti. Tuhanded inimesed jäävad tööta. Minu enda koolikeselgi on suht sitt seis. See on selline majanduslik tagasilöök, mille peale ei oleks uneski osanud tulla, või veel vähem selleks ette valmistuda. Ma olen oma aju juba küpseks mõelnud, et leida mingisugune lahendus, et kuidagigi nina veepeal hoida.

Koroonast ja sellest kui hea stressimaandaja Aca on.

Aasta on 2020 ja meil on terves riigis eriolukord. Koolid pandi nädala alguses kinni. Paljud tööandjad lasevad tööd teha kodukontorites. Huvihariduse pakkumine on keelatud (et lapsed kuhugi punti ei koguneks). Klubid, spad, restoranid jne pannakse järjest kinni. Kõik see eesmärgiga hoida inimesi kodudes, vältida kontakte ja sellega pidurdada koroona viiruse levikut. Kas see ka töötab... eks seda näitab tulevik.
Meie ettevõttes on ka laiaulatuslik kaugtöö. Kes vähegi saab, töötab kodust. Inz on see nädal kodukontoris, järgmine nädal tööl. Neil on meeskondadeks jagatud ja käivad kordamööda kontoris.

Kogu see jama on päris kohutav põnts kogu majandusele. Lennundus on madalseisus, keegi ei reisi. Teenuste pakkumine on keelatud ja huvikoolid, spordiklubid jne on klientideta- sissetulekuta. Tööl on üsna pingeline. Ühelt poolt sellepärast, et paljud on kas haiged või karantiinis ja teisalt, liiklus on maas ja seeon löök finantside pihta.
Väga paljud ettevõtted vaatavad tõtt pankroti või lõpetamisega. Minu ratsakoolil ka päääris keeruline. Poolest märtsist enam trenne teha ei tohtinud. Märtsiga sai kulud kaetud aga trennid vaja järele teha. Kui aga aprillis trenne pakkuda ei või, siis saab ikka päris keeruline olema :s

Lisaks tohuvapohule on meie väie plika haige. Ta pole pääris jupp aega haige olnud ja nüüd on. Just nüüd, kui arstiabi saamine on vaata et võimatu. Lasteaiarühmas on punt lapsi, kellel reedel hakkasid samad mured ja ühel kinnitati A-gripi diagnoos. Ilmselt on neil kõigil sama asi. Isegi ei tea, kas see gripp on parem kui koroona :s Igatahes köhib meie tups vastikult ja ega tal muidu ka olemine kiita ole.

Kogu see koroona teema mõjutab ka sporti. Kõik võistlused on keelatud. Ei tohi korraldada rahvakogunemisi. Mis on igati arusaadav, aga ega arusaamine tee seda olukorda vähem nõmedaks. Meie Acaga oleme igatahes usinalt trenni teinud. Kui pingeid on palju siis trenna itab normaalseks inimeseks jääda. Ja oiii oii kui mõnus ja tubli ja hea Aca praegu on. Hüppamises oleme kuidagi kahepeale jutule saanud ja trennis on tõkked ikka juba täitsa tõkked. Ma isegi regasin ennast oma elu esimesele 110 rajale, aaaga no siis tuli koroona :D
Samas pole lugu.  Teeme aga trenni ja ongi rohke aega valmistuda.
Ratsastuses lähevad ka asjad vaikselt ülesmäge. Viimased trennid on Aca kuidagi erit mõnus ja elastne ja põrkav olnud. Trennid on positiivsust täis ja mul kriips kõrvuni :) Selleks on muidugi poisil väga hea ajastus, sest just sellist teraapiat ja stressi leevendust on hetkel väga vaja.

Aga mis me siis teinud oleme ja jätkuvalt ka teeme..
Mulle meeldib pikalt sammu käia. Sammus õlad sees küsida, tagumikku välja küsida. Ette-alla venitada ja teha palju erineva suurisega volte/pöördeid. Traavis on ka venitamine hetkel tema, et saaks traavi natukenegi suuremaks ja vetruvamaks. R-P Aca puhkas kolm päeva. Eile olin valmis huvitavaks trenniks koos ehmatuste ja energiaülejäägiga. Oli aga üllatuslikult hea trenn. Aca liikumine läheb tasapisi lahtisemaks ja vabamaks. Väike trakast, kes püüab :)
Täna oli võimlemistrenn. Täiega äge on näha, kuidas ta järjest paremini oskab oma keha kasutada ja saab aru, et tal on 4 jalga ja ta võib neid tegelikult päris laia ampluaaga kasutada. Edasi ja lüljele ja üles..
Aca on vahva. Mõnus väike paks trakats :D

Plirst- plärts, käes on märts.

Täna on 2. märts. JUBA!! Johhaidii kui ruttu see aeg ikka lendab. Kaks kuud on läinud sellise hooga ja ülitegusalt. Mul on vahepeal olnud mitu korda mõte asju üles ka kirjutada, aga kuidagi ei ole jõudnud. Aga parem hilja, kui üldse mitte.

Talve pole olnud. Lund pole olnud. Nüüd tuli korraks päris arvestatav kogus lund maha aga see juba sulab mühinaga. Mulle selline pehmem ilm iseenesest meeldib, aga see pidev märg laga on ära tüüdanud. Varvas on pidevalt märg ja auto porine.

Jaanuaris sai tehtud ettevalmistused Karikararja korraldamiseks. Sponsorid on olemas, kuupäevad paigas. Esimese etapini on jäänud vähem kui kaks nädalat. Sel nädalal on vaja hakata peenhäälestusega tegelema. Komplekteerida meeskonnad, tellida rosetid jne.
Ratsakooli meeskonnaga liitus ka uus treeneri-õpilane. Neiul silm särab ja pea lõikab, vaja on vaid anda tuge ja võimalust kogemusi saada.

Ise hakkasin ka Jaanuaris peale pausi uuesti trenni tegema. Detsembris sai Aca leboma graafiku ja ma ise ei sõitnud üldse. Algus oli konarlik. Kui ma juba natuke aega ei sõida siis lähen rooste. Veel hullem on olukord hüppamisega. Esimene parkuuri hüppetrenn peale puhkust oli kergelt öeldes katastroof. Trenni lõpuks sain enam-vähem pihta, mis ma tegema pean ja mida teha ei tohi, aga algus oli ikka pääääris kole. Tõkked olid heal juhul 90cm ja ma käkerdasin ikka mõnuga. Vaatasin, kuidas teised erakad trennis 100-110 paugutasid ja tekkis üsna nukker tunne. Korra käis peast läbi isegi mõte, et ma ei jõuagi vist enam tagasi eelmise suve tunde juurde.

Pikalt pikalt veeretasin kaassõitja teemat. Oi kui keeruline otsus see oli. Nii palju erinevaid küsimärke käis sellega kaasas. Kas ma jõuan ise nii palju trenni? Kuidas see mu peret mõjutab? Kuidas ma jõuan tagada Acale mõistliku koormuse? jne jne.  Aga kuidagi ma otsusele jõudsin ja alates veebruarist sõidan ise. Aca käib T grupis ja ka muudel päevadel, kui on vaja, aga põhikoormuse annan ise. Käin 2xn hüppetrennis. 1x on võimlemine 1x parkuur. See on väga väga hästi mõjunud.
Ratsastuse osas oli iüsna pikalt madalseis. Kuidagi ei leidnud klappi treeneriga ega hobusega. Eest oli raske, tagant ei reageerinud jne. Konsulteerisin siis fb-s oma eelmise suve treeneriga ja sain ennast ree peale tagasi. Asi hakkas tasapisi ülesmäge liikuma. Lk skeemideni on veel minna, aga kohati on juba täitsa mõnus. Avastasin ka, et lambakarv kolisõidusadula alla ei sobi. Acale ei meeldi. Geel on ok.

Võistlushooaja avasin veebruari keskel vaskas. Sõitsin 100cm ja esimeses osas tuli 2 maha. Aca oli soojenduses väga mõnus. Energiat täis ja paugutas mõnuga. Parkuuris ei saanud ma ise õigele tempole pihta ja näppisin enne süsteemi ära. Tulemuseks süsteemi teine maas. Peale seda võtsin teadliku riski hüpata esimese osa viimane okser viltu ja proovida järsku pööret. Okser tuli maha, aga pööre tuli välja :)
Katse kaks oli kohe järgmisel nädalavahetusel niidus. Oma vanasse kodutalli mineks on ikka veel kuidagi eriline. Kogu kompleks on omajagu muutunud, aga piisavalt on vana-head veel alles, mis korraliku nostalgialaksu tagab.
Niidus sõitsin 90cm ja 100cm. Mõlemad sõidud olid puhtad. Eesmärk oli seekord ka pööramist proovida. Mõlemas sõidus jäi 1 väiksem pööre tegemata ja tulemuseks siis 90cm 11s auhinnaline koht (14 autasustati) ja 100cm olin 7s, ehk esimesena joone all. Kui peale veska finižit mul käed ikka korralikult värisesid, siis niidus oli tunne üllatavalt mõnus. Ilmselt aitasid kaasa ka niidu pikad pukid, mis visuaalselt tõkked madalamaks teeb. Tulemusega jäin ma väga rahule.
Peale natukest kaalumist sai ennast ka Suurestisse 100cm avatud klassi regatud. Minek sinna oli väga keeruline. Teeolud olid kohutavad. Nii keerulist ja hirmsat autoga sõitmist ma ei mäletagi.
Olukord suurestis oli huvitav. Rada oli kirevkirju ka fillereid täis. Sai selle aasta esimese korralikult planke ja fillereid täis topitud raja ära sõita. Meie esimene veekraav sai ka tehtud. Parkuuri sõita oli aga tegelikult pääääris mõnus. Juba niidus tekkis tunne, et hakkan õigele rütmile pihta saama ja suurestis oli tunne täitsa mõnus. Juhtus aga see, et ma unustasin raja ära :D Viimati  juhtus see Ottokaga särkus. Igatahes peale I osa lõppu oli pea täiesti tühi ja mul polnud õrna aimu ka, kuhu ma minema pean. Õnnega pooleks sain 8-9-10 üles leitud aga 11 tõkke numbrit ei olnud näha ja nii ma sealt mööda kablutasin. Publiku abiga hüppasin siis õnneks õige tõkke ära ja viimase ka. Sõit ise oli puhas ja väga hea tundega. Auringi eest aga 7kp.
Koju sõites rääkisin sõbrannaga ja arutasime tema hobuse asju ja minu ja Aca koostööd. Mõnus on tõdeda, et see minu suur hirmus koll... meetrine rada, ei olegi enam nii hirmus koll. Korraks lipsas isegi peast läbi mõte, et ühel ilusal päeval ma vb isegi julgen 110 starti minna...